Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. jaanuar 2019, Tallinn
Kohtuasja number
2-15-14776
Kohtuasi
TECHNO CITY EESTI OÜ hagi XX vastu 50 000 euro, intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. juuni 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
TECHNO CITY EESTI OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
57 482 eurot 50 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (apellant) TECHNO CITY EESTI OÜ (endine nimi KEY 4U OÜ) (registrikood 11510856; asukoht Harju 6, Tallinn), volitatud esindaja vandeadvokaat Vitali Šipilov Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX), volitatud esindaja Irina Solovjova
Kohtuistungi toimumise aeg
18. detsember 2018
Istungil osalenud isikud
Hageja volitatud esindaja vandeadvokaat Vitali Šipilov Kostja XX ja tema volitatud esindaja Irina Solovjova
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 8. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-14776 ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.3.2. oktoobri 2015. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 553 eurot 39 senti;
2.4.alates 3. oktoobrist 2015 kuni põhivõla (50 000 eurot) tasumiseni tasumata põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis.
2-15-14776
3.Rahuldada TECHNO CITY EESTI OÜ apellatsioonkaebus.
4.Jätta menetluskulud XX kanda.
Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SIA Aljans AB esitas 2. oktoobril 2015 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 50 000 eurot, intressid 2904 eurot 11 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 553 eurot 39 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni põhivõlalt seadusjärgses määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 15. novembril 2016 teatas SIA Aljans AB kohtule, et loovutas tsiviilasja esemeks oleva nõude tagasi TECHNO CITY EESTI OÜ-le (hageja) ja palus hageja asendada. Harju Maakohus asendas 14. detsembri 2016. a määrusega hageja. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid TECHNO CITY EESTI OÜ (endine ärinimi KEY 4U OÜ) ja kostja 26. juunil 2014 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 50 000 eurot intressiga 5% aastas. Laenusumma 50 000 eurot kanti 27. juunil 2014 kostja pangakontole. Kostja kohustus laenusumma ja intressid tagastama 15 aasta jooksul igakuiste maksetena summas 486 eurot 11 senti. Kuna kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, loovutas laenuandja 5. augustil 2015 laenulepingust tulenevad nõuded SIA Aljans AB-le ning saatis kostjale teate nõude loovutamise kohta. Ühtlasi määras laenuandja laenusaajale täiendava tähtaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning teavitas, et juhul kui laenusaaja ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi täiendava kahenädalase tähtaja jooksul, loeb laenuandja laenulepingu määratud tähtaja saabumisega üles öelduks. Kostja sai laenuandja 5. augusti 2015 kirja kätte 11. augustil 2015. Sellest tulenevalt saabus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks antud täiendav tähtaeg 25. augustil 2015. Kostja nimetatud kuupäevaks laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud. Seega tuleb laenuleping lugeda üles öelduks alates 26. augustist 2015, mil muutus laenulepingust tulenev kohustus ka täies ulatuses sissenõutavaks.
2-15-14776
Õiged ei ole kostja vastuväited, et 26. juuni 2014 laenuleping on näilik tehing. Hageja tasus
18.veebruaril 2014 kostjale 15. jaanuari ja 28. jaanuari 2014 laenulepingute alusel saadu ning kostja väide, et 18. veebruari 2014 makse oli tegelikult kolmanda isiku ehk kostja poja kasuks kohustuse täitmiseks tehtud, on alusetu ja tõendamata. Samuti on tõendamata kostja väited, et
27.juunil 2014 makse oli tegelikult 15. jaanuari ja 28. jaanuari 2014 laenulepingute alusel saadu tagastamine. Kostja vastavad väited pole ka eluliselt usutavad, sest kui 27. juunil 2014 makse 50 000 eurot puudutanuks laenulepingute täitmist, pidanuks loogiliselt summale olema lisatud ka intressid, kuid neid ei ole kostja kunagi isegi nõudnud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on laenuleping näilik. Selle lepinguga varjas hageja laenulepinguid, mis olid sõlmitud samade poolte vahel, kuid pooled olid vastupidistes rollides. Pooled sõlmisid 15. jaanuaril 2014 laenulepingu, millega kostja andis hagejale laenu 30 000 eurot intressimääraga 24% aastas ja 28. jaanuaril 2014 laenulepingu millega kostja andis hagejale laenu 20 000 eurot intressimääraga 24% aastas. Praegusel juhul on hageja nõude aluseks tegelikkuses viidatud laenulepingute alusel tagasi makstud summa. Hageja on pahatahtlikult lihtsalt sõnastanud laenu tagasimakse tema poolt väljastatud laenusummana. 26. juuni 2016. a laenulepingu näilikkuse kasuks räägib ka asjaolu, et Ilja Morozov on kriminaalkorras karistatud maksupettuste eest. Kostja andis hagejale (faktiliselt MM-le, kes esindas hageja õiguseelast KEY 4U OÜ-d volikirja alusel) 50 000 eurot laenu, kuna viimane veenis teda OO (kostja poja) kaudu oma väärismetalliärisse investeerima. Kostja oli valmis seda tegema, sest investeering pidi MM sõnul äärmiselt tulus olema ning see aidanuks välja ka kostja poja suurtes võlgades ettevõtte (Sfinks Ehitus OÜ (pankrotis)). Lisaks oli varem hagejale raha laenanud ka kostja poeg Mega Capital OÜ kaudu (13. oktoobri 2013 laenulepinguga 200 000 eurot intressimääraga 240% aastat). Hageja selgitas kostjale, et intressid tema poja laenult kantakse samuti tema pangakontole, kuna pankrotihaldur oli arestinud kostja poja pangakontod.
18.veebruaril 2014 kandis hageja kostja arvele 50 000 eurot, kus kostja imestuseks oli makse selgituses märgitud, et see on laenude tagastus 15. jaanuari 2014 ja 28. jaanuari 2014. a laenulepingute alusel. See summa kanti tegelikult üle tema poja ees kohustuste täitmiseks ning kostja andis vastava summa üle oma pojale. MM ja kostja poeg kinnitasid kostjale, et 50 000 euro suurune võlakohustus tema ees täidetakse hiljem. 2014. a suvel mõistis kostja, et teda tõenäoliselt petetakse ning hakkas oma raha tagasi nõudma. MM veenis teda raha tagasimaksmise vormistama laenulepinguga, sest see olevat ainus võimalus summa välja maksta ja raamatupidamine korrektne hoida. Uskudes MM selgitusi vajalike raamatupidamisdokumentide vormistamiseks ja lubatud intressitulu saamiseks, nõustus kostja sõlmima 26. juunil 2014 näiliku laenulepingu 50 000 euro hagejalt laenamiseks, kuna ei näinud muud võimalust oma raha tagasi saada. 27. juuni 2014 laekus kostja arvele 50 000 eurot. Kostja oli naiivselt kindel, et sellega täitis MM kostja ees hageja
15.jaanuari ja 28. jaanuari 2014 laenulepingutest tulenevad kohustused. Esimese astme kohtu otsus
2-15-14776
3.Harju Maakohus jättis 8. juuni 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 4865 eurot 30 senti.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - 15. ja 28. jaanuaril 2014. a sõlmisid pooled laenulepingud (jaanuari laenulepingud), mille kohaselt laenas kostja hagejale kokku 50 000 eurot, mis tuli tagastada vastavalt
15.ja 27. jaanuaril 2015. Laene anti investeeringutena MM korraldatavasse väärismetalliärisse; - 18. veebruaril 2014 kandis hageja kostjale üle 50 000 eurot (veebruari ülekanne); - 2014. a mais pidasid MM ja kostja poeg e-kirjavahetust, mille kohaselt võlgneti kostja pojale 11. oktoobril 2013 sõlmitud laenulepingute alusel 200 000 eurot ja kostjale 50 000 eurot; - 26. juunil 2014 sõlmisid pooled laenulepingu, mille kohaselt laenas hageja kostjale 50 000 eurot tähtajaga 15 aastat (juuni laenuleping); - 27. juunil 2014 kandis hageja kostjale üle 50 000 eurot (juuni ülekanne).
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 26. juuni 2014 laenuleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses näilik ja seetõttu TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja, kellele võlgneti raha ja kes soovis selle tagastamist, sõlmis 26. juunil 2014 lepingu, mille eesmärgiks oli võtta laenu. Ülal nimetatud e-kirjavahetusega on tõendatud, et 18. veebruari 2014. a makse eesmärgiks oli tasuda kostja pojale võlgnetavaid intresse. Ka asjaolu, et laenulepingu järgi pidi kostja tasuma iga kuu 486 eurot 11 senti, kuid hageja asus võlga sisse nõudma alles aasta hiljem, kinnitab koosmõjus teiste asjaoludega seda, et tegelikult laenusuhet ei olnud. Üksnes 18. veebruari 2014. a maksekorralduse selgitus ja intresside tasumine ei ole piisav, et kohus saaks järeldada, et hageja täitis veebruari ülekandega jaanuari laenulepingustest tulenevaid kohustusi. Hageja ei ole veenvalt selgitanud ega tõendanud, miks ta soovis või oli kohustatud tagastama laenu ca üks kuu hiljem, kuigi see oli antud üheks aastaks. Seejuures kinnitab maikuu e-kirjavahetus, et kostjale võlgnetakse jätkuvalt 50 000 eurot ning hageja ei ole esitanud alternatiivset eluliselt usutavat versiooni selle kohta, millist muud võlasuhet kirjavahetus puudutab. Seega ei saanud veebruari ülekanne olla jaanuarikuu laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja esitas usutava selgituse koos tõenditega, et veebruari ülekanne tehti kostja pojale võlgnetava kohustuse täitmiseks. Sellest tulenevalt oli juuni makse eesmärgiks jaanuarikuu laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmine. Ülejäänud poolte esitatud tõendid ei sisalda asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu tuleb jätta need otsuse tegemisel arvestamata. Eelnevat arvestades ei ole asjas tõendatud, et poolte tahteks oli omandada võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-s sätestatud õigused ja kohustused. Üksnes dokument pealkirjaga „laenuleping” ja maksekorraldusse märgitud selgitused ei ole otsustavaks võlasuhte tegeliku sisu määramisel. Arvesse tuleb võtta ka pooltevahelisi suhteid, poolte käitumist, sh varem sõlmitud kokkuleppeid. Poolte käitumist tervikuna hinnates saab järeldada, et laenuleping on näilik. Lepingu tegelik eesmärk oli tagastada kostjale laenusumma, mis oli laenatud jaanuari laenulepingute alusel. Seega ei ole hagejal laenulepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et ta oleks kostjale andud raha alusetult.
2-15-14776 Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus põhjendamatult seisukohale, et laenuleping on näilik, kuigi kostja ei ole tõendanud näilikkuse aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus jaotas vääralt tõendamisekoormise ning järeldas kostja paljasõnaliste väidete alusel, et tehing on näilik, kuigi hageja oli oma väidete kinnitamiseks esitanud tõendid. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid vääralt. E-kirjavahetusest ei selgu, et kõne all olid just poolte vaidlusalused laenusuhted, kuid maksekorraldusest nähtub selgelt, millist kohustust hageja täitis. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja esitatud tõendid, mis kinnitavad, et hageja sõlmis 11. oktoobril 2013 laenulepingu Mega Capital OÜ-ga (kostja pojaga seotud äriühing) ning Mega Capital OÜ tasaarvestas 27. novembri 2013 laenulepingust tuleneva nõude 200 000 euro tagastamiseks nende vahel 27. novembril 2013 sõlmitud kuldgraanulite müügilepingust tuleneva kohustusega. Maakohus jättis arvestamata, et laenusuhe oli tegelikult osaühingu, mitte kostja pojaga. Samuti ei vastaks 50 000 lepingujärgse intressimäära järgi võlgnetavale intressile. Seega ei saanud olla veebruari ülekande eesmärgiks kostja poja kasuks intressi maksmine.
4.2.Maakohus jättis tähelepanuta selle, et kostja seisukohad hagi aluseks olevate asjaolude kohta on menetluse vältel muutunud ning tema käitumine menetluses annab alust järeldada, et tema selgitused ei ole usaldusväärsed. Hageja on kohtumenetluses kõik kostja spekulatsioonid ja valeväited ümber lükanud. Kostja püüab kohus eksitada teiste isikute vaheliste suhetega. Hageja jaoks on kulla- ja kullatoodete kokkuost ning väärismetallide müük tavapärane, sh ei ole MTA tuvastanud, et hageja oleks sõlminud fiktiivseid tehinguid. MM kriminaalasja materjalid ei ole asjassepuutuvad praeguses asjas. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
5.1.Hageja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kriminaalasja materjalid kinnitavad hageja faktilise juhi MM kelmuste skeemi.
5.2.Kostja andis MTA-le üksnes MM juhendamisel ütlusi, mis ei ole praeguse kohtuasja seletustega kooskõlas.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust.
2-15-14776
7.Pooled vaidlevad sellel üle, kas kostja peab 26. juuni 2014. a laenulepingu alusel tagastama hagejale saadud laenu koos intresside ja viivisega. Hageja väitel sõlmisid pooled laenulepingu, mille alusel kohustus hageja andma kostjale laenu 50 000 eurot, ning hageja täitis oma kohustuse, kandes 27. juunil 2014 kostja pangakontole 50 000 eurot. Kostja ei eita selle lepingu sõlmimist ega seda, et hageja kandis sel päeval tema pangakontole nimetatud summa, kuid kostja väitel allkirjastas ta lepingu selleks, et hageja maksaks talle tagasi sama aasta jaanuaris sõlmitud laenulepingust tuleneva võla, st laenulepingu eesmärgiks ei olnud laenu andmine ja laenuleping on seetõttu näilik.
8.Hageja on oma nõude alusena toonud esile ja tõendanud, et pooled sõlmisid 26. juunil 2014 laenulepingu, mille p 1.1 järgi andis hageja kostjale 15 aastaks laenu 50 000 eurot intressiga 5% aastas. Lepingu p 1.2 järgi pidi kostja tagastama laenu alates 10. augustist 2014, tasudes hageja pangakontole iga kuu laenu põhiosa ja intressi katteks 486 eurot 11 senti. Tasumata maksetelt oli hagejal õigus nõuda kostjalt 0,1% viivist iga viivitatud päeva eest (I kd, tl 9–13). Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tõendamiseks esitas hageja kohtule maksekorralduse, mille kohaselt kandis hageja 27. juunil 2014, s.o päev pärast laenulepingu sõlmimist kostjale üle laenuks antud 50 000 eurot, selgitusega „Laen, laenuleping 26.06.2014“ (I kd, tl 14).
5.augustil 2015 koostas hageja kirja, milles teatas, et loeb laenulepingu kahe nädala jooksul alates kirja kättesaamisest üles öelduks, kui kostja ei tasu selle aja jooksul lepingu järgi sissenõutavaks muutunud laenu tagasimakseid koos intressiga (5833 eurot 32 senti) SIA Aljans AB-le (uus võlausaldaja), kellele hageja loovutas samal päeval oma laenulepingust tulenevad nõuded (I kd, tl 15–22). Samal päeval on hageja saatnud kostjale tähitud kirja, mille kostja sai kätte 11. augustil 2015 (I kd, tl 23). 2. septembril 2015 koostas uue võlausaldaja nimel advokaat DD kirja, milles nõudis kostjalt laenulepingu ülesütlemise tõttu põhivõla (50 000 eurot), sissenõutavaks muutunud intressi (2904 eurot 11 senti), osamaksetega tasumisega viivitamisega kaasnenud viivise (145 eurot 38 senti) ning alates lepingu ülesütlemisest sissenõutavaks muutunud viivise (77 eurot 19 senti) tasumist (I kd, tl 25–30). DD saadetud tähitud kirja ei õnnestunud kostja isiklikult kätte toimetada ning see jäeti 11. septembril 2015 kostja postkasti (I kd, tl 31–32). 17. septembril 2015 vastas kostja DD-le e-kirjaga ja lubas võtta 10 päeva jooksul ühendust (I kd, tl 33–34). Eelnevat arvestades on hageja tõendanud, et pooled sõlmisid 26. juunil 2014 laenulepingu, mille kohaselt laenas hageja kostjale 50 000 eurot, ning hageja kandis kostjale 27. juunil 2014 üle 50 000 eurot. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et on laenu vastavalt lepingule tagasi maksnud. Kuna kostja laenu tagasi ei maksnud, andis hageja kostjale täiendava tähtaja sissenõutavaks muutunud osamaksete tasumiseks, hoiatades, et loeb laenulepingu ülesöelduks, kui kostja ei tasu võlga kahe nädala jooksul alates kirja kättesaamisest. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta tasus võla selle aja jooksul. Kuna võlga ei tasutud, oli võlausaldajal õigus laenuleping üles öelda. Arvestades seda, et kostja sai hoiatuse kätte
11.augustil 2015, on laenuleping 25. augustil 2015 üles öeldud. Neile asjaoludele ei ole kostja iseenesest ka vastu vaielnud. Seega, eeldades laenulepingu kehtivust, oli hagejal õigus nõuda kostjalt nii laenuks antud põhivõla kui ka enne laenulepingu ülesütlemisest sissenõutavaks muutunud intressi ja osamaksete viivise, aga ka pärast laenulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud ning
2-15-14776 kuni põhivõlga tasumiseni sissenõutavaks muutuva viivise tasumist. Kostja ei ole hageja intressi- ja viivisearvutustele vastuväiteid esitanud.
9.Kostja arvates ei pea ta hagejale nõutud summasid maksma seetõttu, et 26. juuni 2014. a laenuleping oli näilik ja 27. juunil 2014 tehtud ülekanne oli tegelikult laenu tagasimakse kostjale.
9.1.Kolleegiumi hinnangul eksis maakohus laenulepingu näilikkust tuvastades tõendite hindamise reeglite vastu, eeldas hagejalt põhjendamatult suurt tõendamiskoormist ning jättis hageja esitatud tõendid alusetult arvestamata. Nende eksimuste tõttu järeldas maakohus vääralt, et poolte 26. juuni 2014. a laenuleping on näilik. Arvestades ülal p-s 8 tuvastatud asjaolusid, on hageja veenvalt tõendanud, et pooled sõlmisid vaidlusaluse laenulepingu ning hageja kandis selle lepingu täitmiseks kostjale üle 50 000 eurot, märkides maksekorralduse selgitusena selgelt, et tegemist on 26. juuni 2014. a laenulepingust tuleneva laenuga. Kuna kostja vaidles hageja nõudele vastu ja väitis, et laenuleping on näilik ning tehtud makse eesmärk ei olnud kostjale laenu anda, pidi kostja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjal õnnestunud kohtumenetluses veenvalt selgitada, et sõlmitud laenuleping oli näilik, ega enda väidetud asjaolusid tõendada.
9.2.Iseenesest on õige maakohtu järeldus, et laenuleping võib olla näilik, kui poolte tahe ei olnud suunatud laenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekitamisele. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Praegusel juhul võiks kostja vastuväiteid arvestades tulla kõne alla eelkõige olukord, et pooled soovisid jätta mulje, nagu nad oleksid sõlminud laenulepingu. Kellele ja milleks sellise mulje jätmine vajalik oli, ei ole aga kostja selgitanud. Samuti ei ole kostja esile toonud, et pooled oleksid laenulepingut sõlmides soovinud varjata nende vahel tegelikult sõlmitud lepingut, ega selgitanud, millist lepingut varjati. Uue laenulepingu sõlmimisega ei olnud võimalik varjata varem sõlmitud laenulepinguid, mida väitis kostja.
9.3.Kostja väitel sõlmis ta hagejaga 26. juunil 2014 laenulepingu selleks, et hageja maksaks talle tagasi laenu, mille kostja andis hagejale jaanuarikuus sõlmitud laenulepingute alusel. Esmalt märgib kolleegium, et kostja on küll väitnud, et sõlmis laenulepingu seetõttu, et MM selgitas talle, et laenu tagastamiseks on raamatupidamisdokumentide vormistamiseks vaja sõlmida laenuleping, kuid oma väite kinnituseks ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit. Ka kostja väidetud asjaolu, et MM vastu on alustatud kriminaalmenetlust seoses teiste äriühingute vahendusel toime pandud maksukuriteo tõttu, ei anna alus järeldada, et hageja ja kostja sõlmisid praeguses menetluses vaidluse all oleva laenulepingu selleks, et jätta Maksuja Tolliametile mulje tehingu tegemisest maksudest kõrvale hiilimise eesmärgil. Kostja vastuväidet ei kinnita kolleegiumi hinnangul ka kostja selgitused laenulepingute sõlmimise ja täitmise asjaolude kohta, mida maakohus pidas eluliselt usutavaks. Mh kinnitab laenulepingu sõlmimise soovi see, et laen on ka välja makstud.
2-15-14776 Kostja väitel ei maksnud hageja talle 27. juunil 2014 laenu välja, vaid tegelikult tagastas hoopis jaanuaris saadud laenu, ning 18. veebruaril 2014 ei tagastanud hageja jaanuaris saadud laenu, vaid maksis hoopis kostja pojale intresse nende vahel sõlmitud lepingute alusel. Kostja on tõendanud, et pooled sõlmisid 15. jaanuaril 2014 laenulepingu nr N20140115-1, mille kohaselt andis kostja hagejale kuni 15. jaanuarini 2015 30 000 eurot laenu intressiga 24% aastas (I kd, tl 84–85). Samuti sõlmisid pooled 28. jaanuaril 2014 laenulepingu nr N20140128-1, mille kohaselt andis kostja hagejale kuni 27. jaanuarini 2015 laenu 20 000 eurot intressiga 24% aastas (I kd, tl 87–88). Kostja andis laenatud raha 15. ja
28.jaanuaril 2014 ka hagejale üle (I kd, tl 86 ja 89). Samas esitas kostja tõendi selle kohta, et hageja on 18. veebruaril 2014 teinud kostja pangakontole kaks ülekannet: 30 000 eurot selgitusega „LAENULEPING N20140115-1 on kinni. Raha tagastamine“ ning 20 000 eurot selgitusega „LAENULEPING N20140128-1 on kinni. Raha tagastamine“ (I kd, tl 146). Hoolimata maksekorralduste selgitustest leiab kostja, et hageja maksis nende kahe maksega hoopis kostja pojaga seotud ettevõttele nende omavahelisest õigussuhtest tulenevalt intressi, mitte kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevalt kostjale laenu tagasi. Iseenesest on õige maakohtu tähelepanek, et maksekorralduste selgitustest tulenevalt on hageja tagastanud laenu ennetähtaegselt (ca üks kuu pärast laenu saamist). Samas võib võlgnik VÕS § 84 järgi täita oma kohustuse ka ennetähtaegselt, sh säilib võlausaldajal õigus nõuda intressi. Samuti võib võlgnik VÕS § 88 lg 1 järgi üldjuhul määrata, millise kohustuse ta täitmiseks ta raha üle andis. Seda arvestades on asjas tõendatud, et hageja tagastas 18. veebruaril 2014 poolte vahel sama aasta jaanuaris sõlmitud laenulepingute alusel saadud laenu. Lisaks on hageja tõendanud, et maksis laenusummadelt ka intressi (II kd, tl 24 ja 26). Eeltoodut ei muuda kolleegiumi hinnangul kostja väide, et hageja tasus nimetatud maksetega hoopis kostja pojale (pojaga seotud äriühingule) intressi. Kostja ei ole oma väite aluseks olevaid asjaolusid tõendanud ning kostja väited on vastuolus asjas esitatud tõenditega. Kostja on küll tõendanud, et tema poeg sõlmis Mega Capital OÜ-ga 11. oktoobril 2013 laenulepingu, mille kohaselt laenas kostja poeg viimasele kuni 11. oktoobrini 2016 200 000 eurot intressiga 24% aastas (I kd, tl 117–118) ning Mega Capital OÜ sõlmis hagejaga samal päeval laenulepingu samaks tähtajaks sama summa intressiga 240% / 36% aastas laenamise kohta (I kd, tl 119–122). Kostja väitel muutsid pooled MM tungival nõudmisel hiljem intressimäära algselt 240%-lt 36%-le. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu nendest lepingutest, et kostja pojal oleks õigus nõuda hagejalt intressi. Samuti ei nähtu lepingutest see, et intressinõue oleks olnud 18. veebruaril 2014 (ajal, mil hageja tegi kostja kontole maksed) sissenõutavaks muutunud. Lepingute järgi tuli laen tagastada alles
11.oktoobril 2016 ning sellest ei nähtu, et pooled oleksid leppinud kokku intressi maksmise tähtaegades. VÕS § 397 lg 3 järgi tuleb laenuintress arvestada ja tasuda iga kalendriaasta lõpul. Seega saanuks Mega Capital OÜ-l olla 2014. a veebruaris hageja vastu 31. detsembril 2013 sissenõutavaks muutunud intressinõue 15 978 eurot 8 senti ning 18. veebruari 2014. a seisuga ei oleks ka iga kuu sissenõutavaks muutuv intress saanud küündida 50 000 euroni. Lisaks on Mega Capital OÜ teinud hagejale 27. novembril 2013 tasaarvestusavalduse, millega on ülal nimetatud laenulepingust tulenev nõue tasaarvestatud. Seetõttu ei ole kuidagi põhistatud ega usutavad kostja väited selle kohta, et 18. veebruaril 2014 tasus hageja kostja poja kasuks intresse.
2-15-14776 Seda arvestades saab kolleegium tõendite alusel järeldada üksnes seda, et hageja tasus
18.veebruaril 2014 kostjale jaanuari laenulepingutest tuleneva võla, mistõttu ei saanud 27. juuni 2014. a makse olla nendest laenulepingutest tuleneva võla katteks.
9.4.Eeltoodut ei muuda kolleegiumi hinnangul ka see, et kostja väitel kinnitas MM veel 2014. a maikuu e-kirjavahetuses, et kostjale makstakse võlg ära. Oma väite kinnituseks esitas kostja küll MM ja kostja poja e-kirjavahetuse (I kd, tl 134–142, 172–180 ja 192–197), millest nähtub, et MM lubas kostjale 50 000 eurot „välja viia“, kuid kirjavahetusest ei nähtu, et nimetatud summa oleks jaanuari laenulepingute alusel saadud laenu tagasimakse. Seega on MM kinnitanud küll seda, et kostjale tuleb 50 000 eurot anda, kuid e-kirjavahetusest ei nähtu, millise õigussuhte alusel selline kohustus võiks olla tekkinud ning kas selline kohustus on hagejal või mõnel muul osaühingul, mille kaudu MM tegutses. Iseenesest võiks oletada, et kõne all oli vaidlusalusest laenulepingust tulenev võlg, kuid arvestades asjaolu, et pooled olid sõlminud enne e-kirjavahetust lisaks laenulepingutele veel erinevaid lepinguid (juveelitoodete ja väärismetalli ostu-müügilepingud, kus vastastikku müüdi juveelitooteid ja väärismetalli (I kd, tl 143–14, 149–151 ja 154–156, II kd, tl 27–36, 43–47, 54–58)), kuigi kostja muude lepingute olemasolu ringkonnakohtu istungil esialgu eitas, ei saa kolleegiumi hinnangul e-kirjavahetusest järeldada, et kõne all oli jaanuarikuu laenulepingust tuleneva võla tasumine. Mh märgib kolleegium, et e-kirjavahetuse toimumise ajal (2014. a mais) ei olnud jaanuaris sõlmitud laenulepingutest tulenev laenu tagasi maksmise kohustus veel sissenõutavaks muutunud, sest lepingute järgi tuli laenud tagastada alles 2015. aasta jaanuaris. Seega ei saanud kostjal olla hageja vastu väidetud nõudeõigust.
9.5.Kostja esitatud asjaolud ja tõendid kinnitavad koosmõjus seda, et pooled olid sõlminud mitmeid erinevaid lepinguid, milles kord oli võlausaldajaks hageja, kord kostja. Kostja ei ole aga kohtule arusaadavalt ja loogiliselt selgitanud, miks sõlmisid pooled kõik need lepingud ja kuidas pidi kostja neid lepinguid sõlmides kasu saama ning oma poega majanduslikes raskustes aitama. Seetõttu ei saa ka kõiki tehinguid koosmõjus hinnates järeldada, et 26. juuni 2014. a laenuleping oli näilik. Igal juhul ei anna kostja esile toodud asjaolud ja selgitused selleks alust.
9.6.Eelnevat arvestades ei ole kostja toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et 26. juuni 2014. a laenulepingu on näilik. Seetõttu ei anna kostja tehingu näilikkuse vastuväide alust jätta hagi rahuldamata. Arvestades seda, et muid vastuväiteid ei ole kostja hagile esitanud, tuleb hagi rahuldada.
10.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi, tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb hagi rahuldamisel jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest (vt ka Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus nr 3-2-1-142-15, p 21).
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.