lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-18-6356/43

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Tallinna kohtumaja · 09.01.2019

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
2-18-6356/43
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
09.01.2019
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
4370
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Moonika Tähtväli

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. jaanuar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-6356

Tsiviilasi

R S hagi XX XX XX OÜ vastu 192 000 euro saamiseks

Tsiviilasja hind

192 000 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: R S (isikukood xxx; elukoht xxx; e-post xxx) Hageja lepinguline esindaja: advokaat Helen Tomberg (Advokaadibüroo Tibar & XXid; e-post [email protected]) Kostja: XX XX XX OÜ (registrikood XX; asukoht XXX) Kostja lepinguline esindaja: advokaat Ivo Kallas (Advokaadibüroo

MERCATORIA;

e-post [email protected]) 26.09.2018

Kohtuistung Istungil osalenud isikud

hageja esindaja vandeadvokaadi abi Helen-Lumelille Tomberg, kostja seaduslik esindaja H-S S, kostja lepinguline esindaja advokaat Ivo Kallas

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada R S hagi.
2.Välja mõista XX XX XX OÜ-lt R S kasuks võlgnevus 192 000 eurot.
3.Jätta menetluskulud XX XX XX OÜ kanda.
4.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 10.07.20262-26-114513/3Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 09.07.20262-26-113382/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Välja mõista XX XX XX OÜ-lt R S kasuks menetluskuluna 5406,80 eurot.
5.XX XX XX OÜ-l tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda R S viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1.24.04.2018 esitas R S hagi XX XX XX OÜ vastu 192 000 euro saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vahel sõlmitud tähtajatu ja intressideta suuline laenuleping. Laenuleping sõlmiti suuliselt usalduse tõttu, sest kostja juhatuse liige ja seaduslik esindaja oli hageja abikaasa. Kostja on ehitusettevõte, kes vajas pidevalt käibevahendeid, mida tal nappis. Hageja müüs talle lahusvarana kuulunud xxx asuva kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega 315 000 euro eest ning hageja leppis kostja seadusliku esindajaga kokku, et hageja annab tema lahusvaraks olnud kinnistu müügist saadud raha 200 000 eurot laenuks kostjale. Hageja kandis 27.06.2016 kostja pangakontole 100 000 eurot ja 25.07.2016 veel 100 000 eurot. Kostja on tasunud hagejale 12.08.2016 laenu tagasi summas 8000 eurot selgitusega „laenu tagastus osaline“. Ülejäänud summas pole laen tagastatud.
3.Kostja 2016. majandusaasta aruandest nähtuvalt on kostjal seisuga 31.12.2016 bilansis pikaajalise kohustisena üleval laenukohustus summas 192 000 eurot, mida 31.12.2015 seisuga ei olnud. Seega on majandusaasta aruandega tõendatud kostjal 192 000 euro suuruse laenukohustuse olemasolu ja pangadokumentidega hageja poolt kostjale 200 000 euro ülekandmine ning kostja poolt 8000 euro tagastamine hagejale. Hageja palus esmakordselt kostja seaduslikul esindajal laen tagastada jaanuaris 2018, sealt edasi kuni 29.03.2018 korduvalt. Kostja seaduslik esindaja teatas 29.03.2018 hagejale, et ta ei kavatse raha tagastada. Hageja selgitab, et nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Võlausaldaja laenu tagastamise nõue on praktikas käsitatav laenulepingu ülesütlemisena. Arvestades, et laenuleping oli sõlmitud suuliselt, on laenu tagastamise suuline nõue kooskõlas lepingu vorminõuetega.
4.Hageja leiab, et kostja seadusliku esindaja H-S S tahe oli suunatud kinnistu kinkimisele ja omandiõiguse hagejale üleandmisele ning hageja tahe oli suunatud kinke vastuvõtmisele. Kinkelepinguga täitis H-S S oma kõlbelise kohustuse hageja ees VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses, sest üldise arusaama järgi ei peaks pikalt kodus lapsi kasvatanud ja tööst seetõttu eemal olnud abikaasa nõrgema abielupoolena tugevama abielupoole algatusel lõppenud abielust lahkudes jääma igasuguse varata.
5.Hageja hinnangul ei ole täidetud kinkelepingust taganemiseks materiaalsed eeldused, mistõttu on taganemine tühine. Hageja ei ole näidanud H-S S vastu üles jämedat tänamatust. Hageja hoidis poolte kodu ja perekonda. Hageja ja H-S S kooselu lõppes viimase algatusel põhjusel, et tal oli uus kaaslane. Hagejale ei ole arusaadav, millist tegu või tegevusetust konkreetselt peab HS S jämedaks tänamatuseks, mida hageja tema vastu üles näitas ja mis peaks tingima kinkelepingust taganemise. H-S S on jämedaks tänamatuseks nimetanud solvamist ja laimamist. Samuti heidab ette nagu hageja oleks teinud takistusi selleks, et ta ei saaks oma lastega suhelda, rikkudes sellega oluliselt ja õigustamatult kinkijaga hea läbisaamise normaalset kohustust. Kirjeldamata ja konkretiseerimata on see, mida, millal, kus, millisel viisil ja kelle suhtes hageja midagi tegi, mida saab lugeda tänamatuseks. Hageja leiab, et üldsõnaline „tegi takistusi“ on hinnanguline, mitte faktipõhine. Teiseks on kostja hinnangulised väited väärad ja tõendamata ning kolmandaks, isegi kui hageja teeks takistusi isa ja laste suhtlemisel, ei täida need jämeda tänamatuse koosseisu.
6.Kostja ei ole tuginenud sellele, et H-S S poolt 2015. aastal hagejale kinnistu kinkimise eesmärgiks oli teoreetilise lahutuse puhul tulevikus tema ja laste suhtluskorra sujuvus, vaid tema eesmärgiks oli tulumaksu tasumise kohustusest kõrvale hoidmine. Seega ei ole kinkeleping seotud väidetavate takistuste tegemisega lastega suhtlemisel ja seetõttu ei saa isa suutmatus lastega suhteid taastada – mis tuleneb suutmatusest mõista lahutusega lastes tekkinud valu - anda alust hagejale kinnistu kinkimisest taganemiseks.
7.Isegi juhul, kui kinkelepingust taganemine oleks põhjendatud ja kehtiv, ei ole põhjendatud rahalise nõude suurus. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks. Kui lepingu ese on võõrandatud või see on hävinud vms, siis peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel hüvitama üleantu väärtuse. Vaidlust pole selles, et kinke ese ei ole säilinud. Üleantu väärtuse määrab leping, millest on taganetud. Vaidlusaluse kinkelepingu punkti 2.5 järgi on pooled hinnanud lepingu eseme väärtuseks 80 000 eurot. Seega oleks juhul, kui esineksid alused kinkelepingust taganemiseks, H-S S õigus hüvitisele summas 80 000 eurot. Kostja vastuväited
8.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et hageja on paljasõnaliselt väitnud, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping, kuid ei ole hagis selgelt väljendanud, millistel konkreetsetel asjaoludel ja millal väidetav laenuleping sõlmiti. Kostja leiab, et ettevõtte majandusaasta aruanne ei tõenda laenukohustuse olemasolu. Aruande esitamise eesmärk ei ole võlausaldajate nõuete tunnustamine. TsÜS kommenteeritud väljaande autorid ei pea majandusaasta aruannet piisavaks tõendiks, et tõendada nõude tunnustamist aegumise katkemise otsustamisel, veel enam ei tõenda aruanne kostja nõudeid hageja ees. Laenulepingut ei ole poolte vahel kunagi sõlmitud ja hageja on teadlik kostjale tehtud kannete tegelikest põhjustest.
9.Kostja seadusliku esindaja omandis oli enne kinkelepingu sõlmimist 07.10.2015 kolm kinnistut. Hageja ja kostja seaduslik esindaja kasutasid oma elukohana xxx asuvat elamut. Hageja ja kostja seaduslik esindaja jõudsid nende kooselu ajal ühisele arusaamisele, et mõistlik oleks müüa vähemväärtuslikud kinnistud ning saadud vahendite eest soetada üks, kuid väärtuslikum kinnistu ning kinnistute müügist saadud tulust ehitada sellele kaasaegne ja pere kõikidele vajadustele vastav elamu. Uue kodu rajamiseks müüs kostja seaduslik esindaja 29.01.2017 esmalt xxx kinnistu hinnaga 270 000 eurot ja tasus kinnistu müügilt tulumaksu 3632,32 eurot. xxx ja xxx kinnistute müügihinnad olid kõrgemad ja selle võrra tulnuks nende kinnistute müügist saadud tulult tasuda rohkem tulumaksu. Seetõttu otsustasid hageja ja kostja seaduslik esindaja perekonna maksukoormust optimeerida.
10.Kostja seaduslikul esindajal ja hagejal oli plaan xxx kinnistu müüa ja saadud vahendite arvel ehitada perekonnale uus kodu, mitte jätta kinnistu või selle müügist saadud rahalised vahendid hageja omandisse (lahusvaraks). 07.10.2015 vormistati xxx kinnistu kinkeleping ning asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus. Kuivõrd hageja oli vormistatud kinnistu omanikuks, siis oli põhjendatud, et kinnistu müügist laekus raha hageja arvele. Kuivõrd kinnistu müügist laekunud vahendid pidid minema tagasi kostja seaduslikule esindajale, siis tegigi hageja kande H-S S osalusega kostjale.
11.Hageja väited, et kinkelepingu alusel tema omandisse läinud xxx kinnistu jäeti hagejale n-ö varalise õiglusena abielust saadava tuluna, ei vasta tõele. Tehingute tegelik eesmärk oli võimalikult väikese maksukoormusega võõrandada kolm kinnistut ning saadud vahenditest rajada perele kaasaegne kodu.
12.Tasaarvestuse vastuväide

Kostja leiab, et tal on hageja vastu nõue summas 365 968,18 eurot. Kostja tugineb asjaolule, et kostja seaduslik esindaja on 06.06.2018 avaldusega kinkelepingust taganenud, esitanud kinkelepingu alusel saadu väärtuse hüvitamise nõude ja loovutanud oma nõude hageja vastu kostjale. Hageja on H-S S kui kinkija suhtes oma käitumisega näidanud üles jämedat tänamatust, mille tõttu on H-S S hagejaga sõlmitud kinkelepingust taganenud. Jäme tänamatus hageja poolt väljendub ennekõike selles, et viimane solvas ja laimas kinkijat ning tegi (ja teeb kuni tänase päevani) takistusi, et H-S S ei saaks oma lastega suhelda, rikkudes sellega oluliselt ja õigustamatult kinkijaga hea läbisaamise normaalset kohustust. VÕS §-de 267 ja 270 järgi on kinkijale jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Lapsega koos elav vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Kui vanem kahjustab lapse suhet teise vanemaga, rikub ta PKS § 143 lg 1 esimeses lauses sätestatud lapse õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Hageja takistas enne kinkelepingust taganemise avalduse esitamist ja takistab kuni tänase päevani laste isal oma lastega suhtlemast ennekõike läbi laste ees isa halvustamise. Laste ja isa vaheliste suhete kahjustamine on kahtlemata laste õiguste rikkumine ja seeläbi ka ründed laste ja H-S S vastu VÕS § 267 p 1 tähenduses. Kostja tasaarvestab oma nõude hageja nõudega. Peale tasaarvestust jääb kostja nõue hageja vastu summas 173 968,18 eurot. Kohtuotsuse põhjendused

13.Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
14.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: 1) hageja ja kostja seadusliku esindaja vahel on 07.10.2015 sõlmitud kinkeleping (I kd, lk 114-123); 2) hageja on kostja pangakontole 27.06.2016 kandnud 100 000 eurot ja 25.07.2016 veel 100 000 eurot; 3) kostja seaduslik esindaja on kinkelepingust taganemisest tuleneva nõude loovutanud kostjale (I kd, lk 123 ja 160 pöördel).
15.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping ning kas kostja seaduslik esindaja on kinkelepingust kehtivalt taganenud hageja jämeda tänamatuse tõttu ning kas kostjal on seetõttu hageja vastu tasaarvestatav nõue kinkelepingust taganemise tõttu. Laenulepingu sõlmimisest
16.Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lõikele 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seaduses ei ole sätestatud laenulepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 1 järgi võivad isikud sõlmida lepingu mistahes vormis, kui seaduses pole sätestatud kohustuslikku vormi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud

tahteavaldus. TsÜS § 67 lg 2 kohaselt mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. TsÜS § 68 lg 1 järgi tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg ja kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Riigikohus on 24.11.2011 lahendi nr 3-2-1-109-11 punktis 11 leidnud, et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Eeltoodust tulenevalt peab kohus tuvastama, kas pooled jõudsid laenulepingu tingimustes kokkuleppele, s.t kas ja kui palju hageja kostjale raha laenas ning kas kostja sai raha kätte. Kuna VÕS § 396 lg 1 järgi ei ole sätestatud laenulepingu kohustuslikku lepingu vormi, siis võisid hageja ja kostja vahetada tahteavaldusi laenu andmiseks ja laenu saamiseks mistahes vormis ja viisil. Seega võisid pooled sõlmida lepingu ka selliselt, et kostja avaldas hagejale soovi saada hagejalt laenu, millele teine pool hageja vastas kostjale kaudse tahteavaldusega ehk teoga olla kostjaga õiguslikult seotud laenu andmisel ning kandis soovitud laenusumma kostjale üle. Hageja on tõendanud kohtule esitatud pangakonto väljavõttega, et ta on 27.06.2016 kandnud kostjale üle 100 000 eurot ja 25.07.2016 veel 100 000 eurot (I kd, lk 15 ja 17 pöördel). Sellega on kohtu hinnangul hageja avaldanud oma teoga TsÜS § 68 lg 3 järgi tahet anda kostjale laenu 200 000 eurot. Poolte vahel laenulepingu sõlmimist tõendab ka asjaolu, et kostja on osaliselt tagastanud hagejale laenu 12.08.2016 summas 8000 eurot selgitusega „laenu tagastus osaline“ (I kd, lk 18). Kohtu hinnangul on oluline arvestada ka asjaoluga, et kostja majandusaasta aruandest nähtuvalt on kostjal seisuga 31.12.2016 üleval laenukohustus summas 192 000 eurot. Riigikohus on 27.03.2008 lahendi nr 3-2-1-11-08 punktis 11 leidnud, et kui laenuandja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb laenusaajal tõendada, et laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada. Eelnevalt on tuvastatud, et hageja on kahe ülekandega tõendanud kostjale raha ülekandmise. Kostja ei ole aga tõendanud, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Veelgi enam, kostja on laenu osaliselt tagasi maksnud. Kostja vastuväited, mis puudutavad seda, et raamatupidamislikult oli mõistlik raha ülekandmisel selgitusse märkida „laenu tagastus osaline“ on sisuliselt põhistamata, mistõttu tuleb jätta need tähelepanuta. Kostja seisukohta selles osas, et poolte vahel pole laenulepingut sõlmitud, ei kinnita ka kostja väited, et kinnistu müügist laekunud vahendid pididki minema kostja seaduslikule esindajale. Sellekohased kostja väited ei ole kinnitust leidnud. Kohus leiab, et juhul, kui see oleks olnud poolte eesmärgiks, oleks hageja kandnud kinnistu müügist saadud raha kostja seaduslikule esindajale. Hageja kandis raha aga kostjale. Seega on kostja vastuväited laenulepingu mittesõlmimise osas vasturääkivad. Kõigest eeltoodust tulenevalt ja tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et pooled vahetasid vastastikuseid tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks ja laenuleping on nende vahel sõlmitud,

kui pooled jõudsid vahetult enne 27.06.2016 ja 25.07.2016 laenulepingu olulises punktis kokkuleppele, st selles, et hageja laenab kostjale 200 000 eurot. Hageja hinnangul sõlmisid pooled tähtajatu laenulepingu. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja palus kostjal laen tagastada jaanuaris 2018 ja kuni 29.03.2018 korduvalt. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et hageja on kostjalt nõudnud laenu tagastamist arvestades, et kostja on eelnevalt laenu osaliselt tagastanud vaid ühe maksega 12.08.2016, s.o peaaegu poolteist aastat tagasi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on laenulepingu üles öelnud hiljemalt 31.01.2018. Kohtu hinnangul on seega VÕS § 398 lg 1 teisest lausest tulenevalt hageja nõue kostja vastu muutunud sissenõutavaks hiljemalt 01.04.2018. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hageja pole laenulepingut üles öelnud, tulenes kostja kohustus laenu tagastamiseks VÕS § 82 lõigetest 3 ja 7. VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 82 lg 3 järgi kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohus on seisukohal, et hiljemalt hagiavalduse kohtusse esitamisega on mõistlikult vajalik aeg laenu tagastamiseks möödunud arvestades laenulepingu sõlmimise aega ja kostja ositi kohustuse täitmist pika aja jooksul. Kõigest eeltoodust tulenevalt on hagejal VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus laenu tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostjal oli laenulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes 192 000 eurot hagejale tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kõigest eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt 192 000 euro tasumist. Kinkelepingust taganemisest ja tasaarvestusavaldusest

17.Kinkelepingu sõlmimist ja sellest taganemist reguleerib VÕS § 259 jj. Vastavalt VÕS § 259 lg 1 kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 268 lg 1 järgi kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 punktides 1–3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 punkti 1 kohaselt võib kinkija lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06 selgitanud, et kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale aga on antud nn. prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on kingi vääriline. See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267

p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kinkelepingust taganemise formaalsed alused on täidetud, st kostja seaduslik esindaja on edastanud lepingust taganemise avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kinkelepingust tuleks hagejale lepingulisi koormisi või kohustusi VÕS § 265 mõttes. Selleks, et kinkelepingust taganemise avaldus kehtiks, peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused. Kostja seaduslik esindaja peab tõendama, et taganemiseks eksisteeris mõni VÕS §-s 267 nimetatud alustest. Kostja seaduslik esindaja tugineb VÕS § 267 punktile 1. Seega tuleb kohtul hinnata, kas hageja on pärast kinkelepingu sõlmimist oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Vastavalt Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06 tuleb sellise käitumise hindamisel silmas pidada kinkelepingu eesmärki, taganemise asjaolusid, teo objektiivset hukkamõistetavust ning kinkija subjektiivset hinnangut. Kostja seaduslik esindaja põhjendab kinkelepingust taganemist asjaoludega, et hageja näitas kinkija vastu üles jämedat tänamatust, mis väljendub ennekõike selles, et hageja solvas ja laimas kinkijat ning tegi (ja teeb kuni tänase päevani) takistusi, et H-S S ei saaks oma lastega suhelda, rikkudes sellega oluliselt ja õigustamatult kinkijaga hea läbisaamise normaalset kohustust. Kostja seaduslik esindaja leiab, et hageja on lastega manipuleerinud ja rääkinud neile isast halba ning pannud neid „pooli valima“. Kostja seaduslik esindaja heidab hagejale ette, et hageja ei soovinud koos temaga minna XXX S T juurde nõustamisele ning et neil ei õnnestunud saavutada kokkulepet lastega suhtlemise osas, et lapsed võiksid olla vaheldumisi ühe nädala isaga ja seejärel kaks nädalat emaga. Kohtu hinnangul ei ole kostja sisustanud enda väiteid, milles seisnes tema hinnangul hageja poolt kostja seadusliku esindaja solvamine ja laimamine. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud seda, et hageja on kostja seaduslikku esindajat solvanud ja laimanud. Kohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, millest saaks järeldada, et hageja oleks seda teinud. See ei nähtu ka kohtule esitatud kirja- ja sõnumivahetusest. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05 leidnud, et põhjust ei ole kahelda selles, et vanematega koos elav laps on vanematele lähedane VÕS § 267 p 1 tähenduses ning ründed tema vastu võivad tähendada jämedat tänamatust vanemate vastu. Seega tuleb kohtul hinnata, kas hageja on pannud toime ründeid laste vastu, mis võivad omakorda tähendada jämedat tänamatust kostja seadusliku esindaja vastu. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendantud, et hageja on lastega manipuleerinud, rääkinud isast halba ning pannud neid pooli valima. Esitatud kirja- ja sõnumivahetusest (I kd, lk 170-175) ei saa järeldada, et hageja teeb takistusi selleks, et kostja seaduslik esindaja ei saaks oma lastega suhelda. Ainuüksi asjaolu, et hagejal ja kostja seaduslikul esindajal ei õnnestunud kohtuväliselt laste suhtlemiskorras kokku leppida, ei tähenda, et hageja oleks käitunud kostja seadusliku esindaja suhtes jämedalt tänamatult ning et hageja on pannud toime ründeid laste vastu. Kohtu hinnangul on täiesti tavapärane, et pärast vanemate lahkuminemist tekib vanematel omavahelisi lahkhelisid selles osas, mis lastele parim on. Ainuüksi sellest, et kostja seadusliku esindaja ja hageja seisukohad laste kasvatuses erinevad, ei tähenda, et hageja oleks oma käitumisega näidanud üles jämedat tänamatust. Jämedaks tänamatuseks ei saa pidada seda, et hageja ei nõustu kõikides lastega seonduvates küsimustes kostja seadusliku esindajaga ja ei ole talle meele järgi. Samamoodi ei saa hagejale ette heita, et ta ei olnud nõus kostja seadusliku esindaja poolt valitud perenõustaja isikuga. Seejuures on käesoleval juhul oluline, et pooled saavutasid lastega

suhtlemiskorras 31.05.2018 kompromissi, mis on kohtumäärusega kinnitatud. Kostja seaduslik esindaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja takistab tänase päevani kostja seadusliku esindajal oma lastega suhtlemast. Kohtule esitatud kirja- ja sõnumivahetus puudutas ajavahemikku enne 31.05.2018 kompromissi sõlmimist. Kohtule esitatud väited hageja jämeda tänamatuse osas on paljasõnalised, need ei ole kostja seadusliku esindaja poolt sisustatud ega tõendatud. Arvestades kinkelepingu eesmärki, tähendab see, et isegi juhul, kui kinkelepinguga ei sätestata mingeid koormisi ja kohustusi VÕS § 265 mõttes, võib lepingu eesmärgist tuleneda moraalne kohustus mingi soorituse tegemiseks. Kostja seaduslik esindaja leiab, et hageja rikkus temaga hea läbisaamise normaalset kohustust. Kohtu hinnangul on ilmselge, et poolte läbisaamine ei pruugi jääda pärast kooselu lõppemist samaks, mistõttu „hea läbisaamise kohustus“ kui selline väheneb elulistel põhjustel mõlema osapoole tõttu. Seda ei saa aga pidada hagejapoolseks jämedaks tänamatuseks. Jäme tänamatus on Riigikohtu praktika kohaselt hinnanguline kategooria, mis peab seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija suhtes. Tuginedes eelpool välja toodud tuvastatud asjaoludele, ei nähtu hageja käitumises kostja seadusliku esindaja vastu kohtu hinnangul jämedat tänamatust. Kohtu hinnangul ei ole kostja seaduslik esindaja esile toonud ühtegi objektiivset asjaolu (tegu), mis annaks kahtluseta aluse väita, et hageja on kostja seadusliku esindaja suhtes käitunud jämedalt tänamatult. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja seaduslik esindaja ei ole veenvalt tõendanud jämeda tänamatuse esinemist, ei ole täidetud VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 p 1 eeldused. Eeltoodust tulenevalt puudus kostja seaduslikul esindajal alus kinkelepingust taganemiseks. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et hageja ja kostja seadusliku esindaja vahel sõlmitud kinkeleping kehtib ning kostjal ei saanud tekkida hageja vastu nõudeid. Sellest tulenevalt tuleb jätta kostja tasaarvestusavaldus rahuldamata ja hagi rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenulepingust tulenev võlgnevus 192 000 eurot. Menetluskulude jaotus

18.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja menetluskulud on kokku 5781,20 eurot. Summa koosneb hagi esitamiseks tasutud riigilõivust 1800 eurot, hagi tagamise taotluse riigilõivust 50 eurot ja esindajakuludest 3931,20 eurot. Hagiavalduselt ja tagamise taotluselt tasutud riigilõiv 1850 eurot on menetluskulu ja tuleb kostjalt hagejale välja mõista. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hageja on kandnud esindajakulusid summas 3931,20 eurot. Hageja esindajal on kulunud õigusabi osutamisele 27 tundi ja 18 minutit tunnihinnaga 144 eurot koos käibemaksuga järgnevalt:

1) 14.03.2018 nõupidamine 1 tund ja 24 minutit; 2) asjaolude analüüs 48 minutit; 3) hagi koostamine ja redigeerimine, tõendite kogumine 6 tundi ja 6 minutit; 4) kohtunõuete täitmine 2 tk 1 tund ja 6 minutit; 5) nõupidamine ja seisukoha kujundamine kostja esindaja nõudmistele 3 tundi ja 18 minutit; 6) e-kirjavahetus advokaadi ja kliendi vahel 30 minutit; 7) hagivastusega tutvumine ja õiguslik analüüs 1 tund ja 30 minutit; 8) 27.06.2018 kohtunõude täitmine: tõendi kogumine, analüüs, RK praktika analüüs ja vastuse koostamine 4 tundi ja 54 minutit; 9) kirjavahetus kliendiga, ettevalmistus kohtuistungiks 2 tundi ja 12 minutit; 10) 26.09.2018 osalemine kohtuistungil 1 tund ja 24 minutit; 11) istungile järgnenud telefoninõupidamine 30 minutit; 12) täiendava hagivastuse analüüs 18 minutit; 13) 31.10.2018 seisukohtade koostamine kohtule 3 tundi ja 18 minutit. Kostja ei ole hageja menetluskuludele seisukohta esitanud. Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, leiab, et hageja menetluskulud õigusabile on osaliselt ülemäärased. Kohus leiab, et kostja ei pea hüvitama hagejale neid menetluskulusid, mida on hageja teinud seoses hagi tagamise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks ja selgituste andmiseks, seega selles osas tuleb menetluskulusid vähendada. Kohus vähendab antud ajakulu 1 tunni ja 6 minuti võrra. Hagejal on kulunud 3 tundi ja 18 minutit nõupidamisele ja seisukoha kujundamisele kostja esindaja nõudmistele. Kohus leiab, et sellele ei pidanud mõistlikult võttes kuluma rohkem aega kui 2 tundi, arvestades, et hageja ei ole selle kohta ühtki menetlusdokumenti esitanud. Kohus vähendab antud ajakulu 1 tunni ja 18 minuti võrra. Kohtupraktika kohaselt on istungiks ettevalmistamiseks mõistlikuks ajaks peetud 1 tundi. Hagejal on kulunud kirjavahetuseks kliendiga ja ettevalmistuseks kohtuistungiks 2 tundi ja 12 minutit. Kuivõrd hageja ei ole välja toonud, kui palju aega kulus kummagi toimingu peale, tuleb arvestada, et istungiks ettevalmistamiseks mõistlikuks ajaks on 1 tund. Seega 1 tund ja 12 minutit on kulunud kirjavahetusele kliendiga. Kohus leiab, et selleks ei pidanud mõistlikult võttes kuluma rohkem kui 1 tund. Kohus vähendab antud ajakulu 12 minuti võrra. Kuna kohus vähendas hageja esindaja ajakulu 2 tunni ja 36 minuti võrra, on hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 24 tunni ja 42 minuti ulatuses. Käibemaksu hüvitamiseks tuleb menetlusosalisel kinnitada, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-65-13 p 16). Hageja kinnitas, et ta ei saa käibemaksu tagasi. Seega mõistab kohus kostjalt hageja menetluskulud välja koos käibemaksuga. Lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks 24 eurot, vastab hageja esindaja kvalifikatsioonile ja on konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud. Kokku on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu 3556,80 eurot.

Hageja menetluskulud kokku on 5406,80 eurot (riigilõiv ja esindajakulud). Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 08.07.20262-26-107585/9Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 08.07.20262-26-110489/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja