Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. mai 2025, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-7900
Tsiviilasi
Margus Müürsepa hagi Marek Kuhlbergi vastu põhivõla 58 071 euro ja viivise saamiseks
Apellatsioonkaebuse hind
74 071 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. veebruari 2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Marek Kuhlbergi apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant (kostja): Marek Kuhlberg (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Vastustaja (hageja): Margus Müürsepp (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 16. veebruari 2024 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Marek Kuhlbergi kanda.
3.Määrata Margus Müürsepa apellatsiooniastme hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista Marek Kuhlbergilt Margus Müürsepa kasuks menetluskulude katteks välja 683,20 eurot (käibemaksuga).
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Margus Müürsepp (hageja) esitas 17. mail 2021 Tartu Maakohtule hagi Marek Kuhlbergi (kostja) vastu paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 58 071 eurot ja viivis 16 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled kolm tähtajatut laenulepingut, mille alusel hageja andis kostjale laenu. 25. jaanuari 2006 lepinguga laenas hageja kostjale 450 400 krooni (28 785 eurot), 14. juuni 2006 lepinguga 380 000 krooni (24 286 eurot) ja 5. augusti 2013 lepinguga 5000 eurot. Hageja ütles 18. mail 2018 laenulepingud alates 19. juulist 2018 üles, paludes kostjal selleks ajaks laenulepingutest tulenev võlgnevus tasuda. Kostja ei ole laenu tagastanud. Esimeses laenulepingus on kokku lepitud viivises 5% päevas ja teises laenulepingus 0,5% päevas, kolmandas lepingus ei ole viivist kokku lepitud. Hageja vähendas hagis esimese ja teise laenulepingu viivist 0,1 protsendini päevas ja arvestab viivist alates 20. juulist 2018. Hageja piiras viivisenõuet 16 000 euroga.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Tegemist on rahatute laenulepingutega. Hageja ei ole andnud kostjale lepingutes märgitud laenu. Laenulepingute rahatus on tõendatud sellega, et hagejal puudus laenude andmise ajal sissetulek või muu vara, mis oleks võimaldanud lepingutes märgitud ulatuses laenu anda. Laenulepingutel olev märge laenu kättesaamise kohta on vormistatud olukorras, kus hageja ei olnud veel kostjale laenu andnud, vaid ta pidi seda andma. Lepingus fikseeriti juba ette kinnitus laenu kättesaamise kohta. Eluliselt ei ole usutav, et märkimisväärselt suure laenu andnud füüsiline isik ei tee üle 10 aasta mitte midagi selleks, et väidetavat laenu tagasi saada. Kostja allkirjastas laenulepingud tasu eest olukorras, kus ta ei pidanud lepingute aluse laenu saama.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 16. veebruari 2024 otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 58 071 eurot ja viivise 16 000 eurot. Maakohus märkis, et kostja vastuväiteid hageja nõuete osas on olnud menetluses mõnevõrra vastuolulised. Kostja taotles laenulepingute originaalide väljanõudmist põhjendusega, et neid on vaja lepingute ehtsuse vaidlustamiseks. Hiljem kinnitas kostja vande all, et allkirjastas lepingud. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja laenulepingud allkirjastanud. Kostja tugines vastuväidetes laenulepingute rahatusele ja näilikkusele. Kohus selgitas, et kui tegemist on rahatu laenulepinguga, on laenuleping küll kehtiv, kuid kostja (laenusaaja) ei pea laenu tagasi maksma, kuivõrd hageja (laenuandja) ei ole omapoolset kohustust täitnud (kostjale laenu andnud). Kui tegemist on näiliku tehinguga, on see TsÜS § 89 lg 3 järgi tühine ning tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Kostja ei tõendanud lepingute näilikkust. Samuti ei ole kostja veenvalt põhistanud, milline oli väidetavalt näilike laenulepingute tegelik eesmärk. Laenulepingud ei olnud seega tühised. 2
Kostja on ka vande all selgitanud, et ta on laenusummad saanud. Kohtu küsimusele „miks kinnitasite, et olete raha kätte saanud?“ vastas kostja vande all, et „see oli soov“. Kohtu küsimusele „kinnitasite, et olete kätte saanud, sest öeldi, et on vaja?“ vastas kostja „jah“. Kuivõrd kostja on kolmes laenulepingus kinnitanud laenusummade saamist, lasus laenulepingute rahatuse tõendamiskoormis kostjal. Kostja ei tõendanud, et hagejal puudusid laenulepingute sõlmimise ajal laenu andmiseks piisavad rahalised vahendid. Kohus märkis, et kostja oli ka varem (enne vaidlusaluseid laenulepinguid) hagejalt laenu võtnud. Kostja laenas hagejalt 25. oktoobri 2005 laenulepingu alusel 411 700 krooni ehk 26 312 eurot 43 senti (dtl 98) ning on selle hagejale tagastanud (vt märge laenulepingul). Samuti on kostja tagastanud laenulepingute katteks hagejale väiksemaid summasid (vt 5. jaanuari 2018 maksekorraldus summas 150 eurot, dtl 96; 30. detsembri 2017 maksekorraldus summas 200 eurot; dtl 97; 28. mai 2003 maksekorraldus summas 61 000 krooni ehk 3898 eurot 61 senti, dtl 99). Hageja tõendas laenu andmiseks piisava raha olemasolu teiste laenulepingute, Maksu- ja Tolliameti kontrollakti ning enda pangakonto väljavõttega. Hageja esitatud tõendid näitavad seda, et hageja tegeles ettevõtlusega ning tal olid kostjaga sõlmitud laenulepingute ajal piisavad raha kostjale laenu andmiseks. Laenulepingud ei olnud seega rahatud. Põhinõude põhjendatuse tõttu oli hagejal õigus nõuda ka viiviseid. 25. jaanuari 2006 laenulepingus lepiti kokku viivisemääras 5% päevas. 14. juuni 2006 laenulepingus lepiti kokku viivisemääras 0,5% päevas. Viimases laenulepingus viivisemäära kokkulepe puudub. Hageja vähendas esimeses kahes lepingus kokkulepitud viivisemäära 0,1%-ni päevas. Hageja on arvestanud viivist alates 20. juulist 2018. Hagiavalduse esitamise seisuga oli hageja viivisenõue 54 663 eurot (53 071 eurot x 1030 p x 0,1%). Hageja piiras viivisenõude 16 000 euroga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jõudis maakohus tõendeid hinnates ebaõige järelduseni, et laenulepingud ei ole rahatud ning kostja andis hagejale laenu. Hageja avaldas kohtule, et tal puudus vaidlusalusel perioodil ametlik sissetulek. Hageja esitatud tõendid ei võimalda tuvastada hagejal laenu andmiseks piisava raha olemasolu. 2007 laenulepingud A. Kallasega ja M. Orulaga ega Maksu- ja Tolliameti kontrollakti leheküljed 1 ja 17 ei tõenda hageja võimekust anda kolmandatele isikutele laenu. Hageja pangakonto väljavõtted ei tõenda raha olemasolu, vaid hagejale korduvalt tehtud ülekanded viitavad hagejal endal raha puudumisele. Majandusliku olukorra hindamiseks tuleb hinnata nii sissetulekuid kui ka väljaminekuid. Maakohtu hinnangul ei põhistanud kostja veenvalt, milline oli väidetavalt laenulepingute tegelik eesmärk, kuid samas pidas maakohus veenvateks hageja vande all antud ütlusi, mis on vastuolus kostja vande all antud ütlustega. Maakohus jättis laenulepingute rahatuse hindamisel arvestamata asjaoluga, et hageja ei esitanud intressinõuet, mis oli väidetava laenu andmise eesmärgiks. Laenulepingute rahatusele viitab ka laenu tagastamise nõudega viivitamine. 2007. a on kostja saanud hagejalt väidetavalt traktori müügi eest 31 500 krooni. Kui kostja oleks olnud 2006. a laenulepingute alusel hagejale võlgu, siis eluliselt olnuks usutav, kui väidetav müügisumma oleks arvestatud laenu tagastamisena. Eluliselt ei ole usutav, et hageja
3
annab kostjale 2006. a märkimisväärses suuruses laenu ning ei tee laenusumma tagasisaamiseks mitte midagi, vaid annab 2013. a veel 5000 eurot täiendavalt laenu.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele menetluskulude kostja kanda jätmist.
vastu
ja
taotleb
selle
rahuldamata
ning
Olukorras, kus kostja ei vaidle vastu laenulepingute allkirjastamisele, milles on fikseeritud laenurahade üleandmine ja vastuvõtmine, on vastuoluline rääkida laenulepingute rahatusest. Laenulepingutest nähtub, et kostja on saanud laenusumma kätte laenulepingu sõlmimise päeval. Seega on kostja kinnitanud, et sai hagejalt laenu kogusummas 58 071 eurot. Kostja selgitas, et ta sai laenulepingute alusel vähem raha kui lepingutes kirjas, kuid ei selgitanud, kui palju ta tegelikult raha sai ning miks ta kinnitas suurema laenusumma saamist. Maksu- ja Tolliameti kontrollakti väljavõttest nähtub, et kuna hageja ei esitanud 2006. a., 2007. a. ja 2008. a. tuludeklaratsioone, oli tal deklareerimata füüsilistele isikutele antud laenudelt saadud intressid, mootorsõidukite ostu-müügi vahendamisest saadud tulu ja füüsiliste isikute ning juriidiliste isikute poolt pangakontodele makstu. Kontrollimise tulemusena arvestas maksuhaldur hagejale juurde maksukohustusi 57 938 eurot, mis maksumäära arvestades (20%) tähendas 289 690 euro suuruse tulu tuvastamist. Eelnev tõendab seda, et hageja teenis laenulepingute sõlmimise ajal tulu määral, mis võimaldas tal selliseid laenusid väljastada. Hageja sissetulekud nähtuvad tõendina esitatud hageja pangakonto väljavõtetest. Kostja kinnitas vande all, et poolte vahel on ka enne vaidlusaluste laenulepingute sõlmimist olnud laenusuhteid. Varasemate laenulepingute puhul on kostja laenu tagastanud. Kostja ei osanud vande all seletuste andmisel selgitada, miks ta laenulepingud allkirjastas. Vande all seletusi andes väitis kostja algselt, et ta ei mäleta neid asjaolusid ja siis selgitas, et ta sai laenulepingute allkirjastamise eest vähem raha kui lepingutes kirjas. Hageja on samuti andnud vande all seletused ja kinnitanud laenurahade üleandmist kostjale. Seega on seletuste osas tegemist nö sõna-sõna vastu olukorraga ja kostja ei ole oma tõendamiskoormist täitnud. Hageja selgitas vande all, et intressiarvestus oleks ajanud nõude ebamõistlikult suureks ja kostjal ei oleks ilmselt sellise nõude täitmiseks vahendeid. Laenude tagastamise nõuded muutusid sissenõutavaks peale ülesütlemist, s.o 19. juulil 2018. a. Enne seda ei saanud hageja kostjalt lepingute täitmist nõuda. Hageja on ka enne laenulepingute ülesütlemist nõudnud kostjalt korduvalt enda laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud apellatsiooniastmes kostja kanda.
7.Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingud olid kehtivad ja kui olid, siis kas hagejal oli raha laenulepingute täitmiseks või oli tegemist rahatute tehingutega. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid kolm laenulepingut: 25. jaanuaril 2006 summas 450 000 krooni, 14. juunil 2006 summas 380 000 krooni ja 5. augustil 2013 summas 5000 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja kinnitas kirjalikult nimetatud lepingute alusel raha saamist. Apellatsioonimenetluses ei tugine kostja enam lepingute tühisusele näilikkuse alusel. Ringkonnakohtule uusi tõendeid esitatud ei ole, maakohus hindas esitatud tõendeid ja tuvastas, et asjas puuduvad asjaolud, mille alusel oleks põhjust tuvastada, et tegemist oli näilike tehingutega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust
4
kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses, ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
8.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus jõudis tõendeid hinnates ebaõige järelduseni, et laenulepingud ei ole rahatud ning kostja andis hagejale laenu.
8.1.Kostja väide, et hagejal puudus laenu andmiseks raha, ei ole õige. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal olid rahalised vahendid, millest kostjale laenu anda. Seda kinnitavad arvukad laenusuhted hageja ja kolmandate isikute vahel, mis tõendavad, et hageja oli korduvalt nii laenusaaja kui -andja rollis. Hageja konto väljavõtete järgi oli tema sissetulek 2006. aastal 1 546 353,84 krooni, varasematel aastatel veelgi suurem, ulatudes 2004. aastal üle nelja miljoni krooni (dtl 135, 149). Kostja ei ole maakohtus taotlenud hageja konto väljavõtete täiendamist, samuti ei ole ta esitanud taotlusi ringkonnakohtule täiendavate tõendite kogumiseks. Setõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja väite, et kontoväljavõttel puuduvad hageja väljaminekuid. Kostja väide, et Maksu- ja Tolliameti kontrollakt tõendab, et hagejal puudusid laenu andmiseks piisavaid sissetulekud, ei ole õige. Tõend kinnitab, et hagejal puudus laenu andmise ajal sissetulek palga näol. Hageja kinnitas, et tema sissetulekuks ei olnud palk, vaid ta majandas saadud pärandiga, tegeles ettevõtlusega, sh andis laenu ja teenis intressi.
8.2.Põhjendamatud on kostja väited, et maakohus ei selgitanud välja laenulepingute eesmärki ja intressi puudumine viitab lepingute rahatusele. Kostja ei esitanud maakohtus selget ja usutavat põhjendust, miks ta laenulepingud allkirjastas ja kinnitas raha saamist. Maakohtus väitis kostja, et ei mäleta, miks lepingud sõlmiti, samas tugines kostja sellele, et ta andis allkirjad raha eest nö tankistina. Apellatsioonkaebuses kostja raha eest allkirja andmisele enam ei tugine.
8.3.Hageja vande all antud ütluste kohaselt oli kostjaga 25. jaanuaril 2006 sõlmitud lepingu põhjuseks soov teha metsatehing. Kostja koos ühe paarilisega üritas metsa osta, vahendada ja ka lihtsalt endale materjali hankida oma treipingitööstuse jaoks (dtl 183). Kostja ei ole eitanud asjaolu, et tal olid lepingute sõlmimise ajal hagejaga tihedad suhted. Maakohtus vande all ütlusi andes vastas kostja kohtu küsimustele, et „enne neid lepinguid oleme teinud igasuguseid tegevusi, on laenu tagasi makstud, on uuesti võetud (dtl 179). „Olen Müürsepalt laenu võtnud, nii väiksemaid kui suuremaid summasid. Ei mäleta, mis suurusjärgus summad olid.“ Kostja kinnitas, et tegeles siis ettevõtlusega: „sellel ajal võis mul olla tööstus, tegin toorikuid. Mingi hetke oli ka metsandus, aga nad olid kõik üleminekuperioodis. Olin ettevõtja“ (dtl 182).
8.4.Kostja väide, et raha tagasi küsimine nii pika perioodi järel viitab lepingute rahatusele, ei ole asjakohane. Hageja vande all antud ütluste kohaselt ta küsis pidevalt raha tagasi, kostja hoidis kõrvale, vahepeal lubas maksta ja ka teenustega tasuda, sh auto anda ja hoonet renoveerida (dtl 185). Kostja ei vaidlustanud lepingu ülesütlemise aega ega esitanud aegumise vastuväidet. Kostja väide, et hilisemad tehingud, sh traktori müük viitavad laenulepingu rahatusele, ei ole asjakohane. Maakohus leidis põhjendatult asjas esitatud tõendeid hinnates, et laenulepingute rahatus ei ole tõendatud.
9.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
5
Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse. Hageja 7. mail 2025 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 683,20 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja toimingud apellatsioonimenetluses on kostja apellatsioonkaebuse mahtu ning asja keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 683,20 eurot (käibemaksuga) ning mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.