Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KOHTU SEISUKOHT

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

Kohus on seisukohal, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt.

Hagi asjaolude kohaselt on kostja sõlminud Placet Group OÜ-ga 04.01.2017. a laenulepingu nr. Sr568159, mille alusel andis Placet Group OÜ kostjale laenu summas 1000 eurot. Kostja rikkus lepingutes ettenähtud maksekohustust alates 03.06.2017 ja ei tasunud lepingujärgseid osamakseid. Rikkumise tõttu ütles laenuandja Placet Group OÜ kostjaga sõlmitud lepingu üles 18.08.2017. Placet Group OÜ loovutas lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale ja saatis kostjale selle kohta 9.09.2017 nõude loovutamise teatise (tl.8). Hageja nõuab hagis kostjalt lepingute alusel tasumata põhivõlga summas 942,66 eurot, tasumata intresse lepingujärgses määras 45,08% aastas kuni lepingu ülesütlemiseni summas 104,44 eurot, sissenõudekulu 20 eurot ja põhivõla tasumisega viivitamise eest viivist lepingujärgses viivisemääras 45,08% aastas, hagi esitamise päeva seisuga summas 282,91 eurot. 5.Kohus leiab, et õiguslikult põhjendatud on hageja põhinõue. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna kostja ei ole hagile vastanud, siis saab TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda kostja poolt omaksvõetuks hageja poolt esitatud faktilised asjaolud, sh asjaolu, et kostja on Placet Group OÜ-ga sõlmitud laenulepingut rikkunud ja ei ole tasunud lepingust (maksegraafikuga määratud) tulenevaid osamakseid pärast 04.05.2017. Muu hulgas saab lugeda kostja poolt omaksvõetuks asjaolu, et tal on lepingute alusel tasumata võlg summas 942,66 eurot. VÕS § 164 lg 1 alusel oli laenuandjal võlausaldajana õigus oma nõue kostja kui võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule, antud juhul hagejale (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt saab lugeda, et nõude loovutamisega astus hageja uue võlausaldajana senise asemele. Kostjale on saadetud selle kohta nõude loovutamise teatis. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel on hageja põhivõla nõue õiguslikult põhjendatud ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 942,66 eurot.

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 282,91 eurot ja edaspidi kuni põhivõla täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist alates lepingu ülesütlemise päevale järgmisest päevast 19.08.2017 kuni hagi esitamiseni lepingus ettenähtud määras, s.o 45,08 % tasumata summalt aastas. Lepingus on viivise päevamäär märgitud 0,13% päevas, kuid hageja põhjendab hagis lähtumist kokkulepitud intressimäärast 45,08% aastas vastavalt lepingu p.-le 8.1. (hagis kirjutatud ilmselt ekslikult p.7.1). Viivise suuruseks sellises määras kujuneb hagi esitamise seisuga kokku 282,91 eurot. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväiteid viivisenõudele ja nõutava viivise määrale. Kohus leiab aga, et olenemata sellest, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid, tuleb kohtul kontrollida hagi aluseks olevates lepingutes sisalduva viivisekokkuleppe kehtivust. Kohus on juba eespool viidanud TsMS §-le 438 lg 1, mille järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele, ja § 436 lg.7, mille kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kostja ja Placet Group OÜ vahel sõlmitud lepingus (tl.9) on sätestatud, et viivise määr on 0,13% päevas, aastane intressimäär 45,08%. Lepingu p.8.2 sätestab viivise arvestamise perioodi. Kohus leiab, et vastava lepingutingimuse puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (ka varasemalt 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel

hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjaga sõlmitud lepingutes on viivisemäär 45,08% aastas=0,1235% päevas, (lepingu tekstis 0,13% päevas). Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 2. lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Arvestades lepingu sõlmimise ajal 04.01.2017 kehtinud intressimäärasid (0,00%), kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8 % aastas (s.o 0,022 % päevas). Ka pärast lepingu sõlmimist kuni käesoleva ajani on VÕS § 94 lg.1 järgne intressimäär olnud püsivalt 0,00%. Lepingutes kokkulepitud viivisemäär 0,1235% päevas ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui viis korda (5,61 korda). Arvestades siinjuures Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-118-16 ja nr 3-2-1-25-16) tulenevaid suuniseid, saab lugeda, et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt on viivise arvutamise aluseks olevad perioodid järgmised: - 19.08.2017-31.12.2017 viivitatud päevi 135; - 01.01.2018- 18.04.2018 viivitatud päevi 108; - Lisandub periood 19.04.2018-07.01.2019, viivitatud päevi 264. Kokku viivitatud päevi 507, kuni hagi esitamiseni viivitatud päevi 243. Viivis 0,022% päevas põhinõudelt 942,66 eurot on 0,207 eurot ehk 0,21 eurot. Viivis eelnimetatud summade tasumisega viivitamise eest kuni hagi esitamiseni seadusjärgses, s.o VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kujuneb kokku summas 51,03 eurot (942,66 x 0,022% x 243). Lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele nõuab hageja kostjalt viivist hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o alates 19.04.2018. a VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus arvestas, et alates 19.04.2018. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 07.01.2018. a kujuneb 942,66 euro suuruselt põhivõlalt viivis VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras summas 55,44 eurot (942,66 x 0,022% x 264). Koos eelneva perioodi eest arvestatud viivisega on kohtuotsuse tegemise aja, s.o 07.01.2018. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras seega kokku summas 106,47 eurot. Suuremas ulatuses viivisenõue ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Arvestades käesoleva tagaseljaotsuse formaati, ei pea kohus võimalikuks pikemalt käsitleda hageja õiguslikke põhjendusi viivise teemal.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.