Estonian Building Export OÜ hagi XX vastu kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.12.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Estonian Building Export OÜ (registrikood 12042883), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 11.12.2017 otsus muutmata ja XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud maakohtus ja apellatsiooniastmes jätta XX kanda.
3.Välja mõista XX-lt Estonian Building Export OÜ kasuks apellatsiooniastme menetluskuluna õigusabikulud 350 eurot.
4.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb XX-l tasuda Estonian Building Export OÜ-le käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse 1(8)
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.Estonian Building Export OÜ (hageja) esitas 29.02.2016 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu, milles palus, arvestades hagi hilisemat (14.11.2016) täpsustust, kohustada kostjat andma hagejale üle sõiduauto Mitsubishi Space Wagon (reg.nr NNNNNN), haagise Tiki Treiler (reg.nr HHHHH) ja tööriistade otsene valdus. Hageja palus määrata kindlaks otsuse täitmise viis selliselt, et kui kostja keeldub vabatahtlikult vaidlusaluseid asju hagejale üle andmast, siis võtta nende otsene valdus kostjalt ära ja anda esemed üle hagejale täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 2000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 14.11.2016 loobus hageja nende tööriistade väljanõudmisest kostjalt, mille olemasolu enda käes kostja 17.08.2016 istungil ei tunnistanud. Hagi kohaselt sõlmiti North Atlantic Partners OÜ (tööandja) ja kostja vahel 02.07.2015 tööleping ning tööandja loovutas töölepingust tuleneva nõudeõiguse (mh kahju hüvitamise nõue) kostja vastu hagejale. Kostja jättis peale töölepingu lõppemist (28.10.2015) enda valdusse maakohtu 27.12.2016 otsuse resolutsiooni p-s 3 nimetatud vara, mis oli tööandja poolt kostja otsesesse valdusse antud töökohustuste täitmiseks. Töölepingu p 6.3 kohaselt kohustus kostja vara tagastama viimase tööpäeva lõpuks (28.10.2015). Kostjal ei olnud õigust keelduda vara hagejale väljaandmisest. Seega on kostja vara tagastamata jätmisega rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (töölepingu seaduse (TLS) § 72). Vara tagastamata jätmise tõttu tekkis tööandjale kahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128), kuna tal puudus võimalus vara perioodil 28.10.2015-26.04.2017 kasutada. Kuna sõiduauto igakuiseks üürihinnaks on 320 eurot kuus ja haagise üürihinnaks 390 eurot kuus, oli tööandjal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist igakuiselt vähemalt 710 eurot. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist kokku vaid 4 kuu eest (28.10.2015-29.02.2016) 500 eurot kuus, s.o kokku 2000 eurot, kuigi hageja tegelik kahju on oluliselt suurem. Juhul kui kohus leiab, et dokumentaalsed tõendid ei tõenda kahju täpset suurust, palus hageja kohtul otsustada kahju hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 alusel. Kostja on töölepingu rikkumises süüdi, kuna rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2). Kostja oli töölepingu p-st 6.3 tulenevalt teadlik, et tal on kohustus töölepingu lõppemisel vastav vara tööandjale tagastada ja, et vara tagastamata jätmisega tekitatakse tööandjale kahju. Ka 26.11.2015 nõudekirjas selgitati kostjale, et vara tagastamata jätmisel nõutakse kostjalt mh kahju hüvitamist. Kostja jättis hagejale vara tagastamata ka peale maakohtu otsuse jõustumist, mistõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtutäituri poole, kellel õnnestus täitemenetluse käigus kostjalt vara kätte saada alles 26.04.2017. Kostja esitas algselt hagi vastuses kohtule teadliku valeväite, nagu ei olekski tema valduses tööandja tööriistu. Kostja kohustus tagastada tööandjalt saadud vara töölepingu viimasel tööpäeval on ette nähtud mh selleks, et ära hoida kahju, mis tekib, kuna tööandjal ei ole töötaja rikkumise tõttu võimalik oma vara vallata ega kasutada. Ka ringkonnakohus on asjas jaatanud tööandja õigust nõuda kostjalt kahjuna kasutuseeliste hüvitamist. Kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale ettenähtav ja tekitatud tahtlikult. Kostja rikkumise ja tööandja kahju vahel on põhjuslik seos. Juhul kui kostja oleks vara tööandajale tagastanud, ei oleks tööandjal saanud tekkida kahju seoses saamata kasutuseelistega. Kostja nõue oli piisavalt tagatud (vt otsuse p 12).
2(8)
Töövaidluskomisjoni (TVK) 08.12.2015 otsusega tuvastatud kostja nõue 5500 eurot tööandja vastu oli piisavalt tagatud. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tööandja ja kostja sõlmisid töölepingu, mille alusel kostja asus tööandja juures töötama puusepana alates 03.07.2015, kuid juba augustikuu töötasu väljamaksmisel tekkisid viivitused. Tööandja rikkus kokkuleppeid ületundide ja töötaja tehtud kulutuste hüvitamiseks. Isegi, kui kostja oleks olnud sõiduki ja haagise tagastamiseks kohustatud 28.10.2015, siis kuna tööandja jättis kostjale maksmata oktoobri töö- ja puhkusetasu (mis mõisteti tööandjalt välja TVK otsusega, lisaks hüvitis töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest), oli kostjal õigus VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda omapoolse kohustuse täitmisest. Kostja ei rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72). Kostja sai sõiduauto ja haagise valduse tööandjalt töölepingu alusel. Kostja ei valda asju ebaseaduslikult. Kostjal oli õigus keelduda tööandjale töövahendite tagastamisest kuni lõpparve tasumiseni. Hageja ei tõendanud ka temal tekkinud kahju. Tulenevalt TLS § 84 lg-st 1 muutusid kostja oktoobri töötasu ja puhkusehüvitis sissenõutavaks töölepingu lõppemisega 28.10.2015. Pooltel olid vastastikused kohustused. Tööandja suhtes on välja kuulutatud pankrot ning kostjale on saamata jäänud töötasu katteks tehtud väljamaksed töötukassast. Kuna tööandja ei esitanud eelnevalt kostjale seoses vara väljanõudmisega kahjunõuet, ei saanud kostjale olla ka ettenähtav nõutav kahju. Hageja ei tõendanud, et ta tahaks kasutada sõidukit ja haagist, aga ei saanud, kuna kostja ei tagastanud neid õigeaegselt ja hagejal tekkis kahju. Eseme kasutuseelise arvutamise puhul ei saa lähtuda ainult selle üüri turuhinnast, arvestamata sellest maha eseme ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi. Kostjal olid kulud 1500 eurot seoses asjade säilitamisega (üüritasu parkimiskohtade eest). Juhul, kui hageja kahjuhüvitise nõue on põhjendatud, siis palus kostja kahjuhüvitist vähendada (VÕS § 139 ja § 140 alusel), kuna tööandja esitas kostjale alusetu avalduse töölepingu ülesütlemiseks, ei maksnud kostjale 2015 oktoobri töötasu ega puhkusehüvitist. Kostja pidi tegema olulisi kulutusi enda õiguste kaitsmiseks TVK-s ja kohtus tsiviilasjas nr 2-16-284. Hageja esitas valeandmeid seoses maakohtu otsuse täitmisega kostja poolt. Hageja ise ei ilmunud asjade üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisele ja asjade üleandmisele. Menetluse käik
3.Maakohus võttis 27.12.2016 otsusega vastu osalise hagist loobumise, rahuldas hagi vaidlusaluste asjade üleandmise nõudes ning jättis rahuldamata kahjuhüvitise nõude. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.03.2017 otsusega maakohtu 27.12.2016 otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 2000 euro saamiseks ja jaotas menetluskulud ja saatis tühistatud osas asja samale maakohtule uuesti lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Maakohtu otsus on ülejäänud osas (resolutsiooni p-d 1, 3 ja 4) edasi kaebamata jõustunud. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas 11.12.2017 otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 2000 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja riigilõivu 650 eurot ja õigusabikulud 2241,67 eurot ning menetluskuludelt viivise.
3(8)
Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: - tööandja ja kostja vahel sõlmiti 02.07.2015 tööleping, mis lõpetati 28.10.2015; - töölepingu p 6.3 kohaselt kohustus kostja töölepingu lõpetamisel tagastama tööandjale hiljemalt viimase tööpäeva lõpuks kõik temale tööandja poolt usaldatud dokumendid, muud infokandjad, töövahendid ja vara; - vaatamata korduvatele nõudmistele ei ole kostja peale töölepingu lõppemist tagastanud tema valduses olevaid vaidlusaluseid asju; - tööandja 28.10.2015 kostjale lõpparvet ei tasunud; - TVK mõistis 08.12.2015 otsusega tööandjalt kostja kasuks välja hüvitise 2128,75 eurot, 2015 oktoobri töötasu 2556,02 eurot, puhkusehüvitise 751,15 eurot ning viivise 01.12.2015 seisuga 40,77 eurot ja edasi kuni kohase täitmiseni; - tööandja ja hageja sõlmisid 29.02.2016 kokkuleppe, millega tööandja loovutas vara väljaandmise nõudeõiguse ja vara ebaseadusliku valdamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded kostja vastu hagejale (vt asjas tehtud ringkonnakohtu 17.03.2017 otsus, p 10); - 02.06.2016 on välja kuulutatud tööandja pankrot ja kostjale on saamata jäänud töötasu katteks tehtud väljamaksed töötukassast; - Eesti Töötukassa määras 06.09.2016 otsusega tööandja maksejõuetuse hüvitise kostjale kokku 4398,17 eurot; - maakohtu 27.12.2016 otsus vaidlusaluste asjade üleandmise nõude osas jõustus 16.02.2017, kuid asjad sai hageja kostjalt tagasi kohtutäituri vahendusel alles 26.04.2017. Kuna hageja nõuab kasutuseeliste hüvitamist 2015 novembri ja detsembri ning 2016 jaanuari ja veebruari eest, siis ei oma selle nõude lahendamisel tähtsust tööandja pankroti väljakuulutamine 02.06.2016 ja selle võimalikud tagajärjed. VÕS § 171 lg 1 järgi ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda (Riigikohtu lahend nr 3-2-196-10, p 13). Tõendatud on, et kostja rikkus vara tagastamata jätmisega töölepingu p 6.3. Töösuhtest tulenevate kohustuste rikkumine toob endaga kaasa töötaja varalise vastutuse üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib tööandjal kahju. Hageja väitel põhjustas kostja talle kahju, sest tööandjal puudus võimalus ajal, mil vara oli kostja ebaseaduslikus valduses (28.10.2015-26.04.2017) seda vara kasutada. TsÜS § 62 lg 1 järgi võib kaotatud kasutuseeliste eest saadava kahjuhüvitise arvestamisel olla lähtekohaks kasu, mida hüvitise nõudja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema. Ringkonnakohus on 17.03.2017 otsuse p-s 14 selgitanud, et samu kasutuseelistega seonduvaid hüvitise arvestamise põhimõtteid tuleb kohaldada ka VÕS § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul. Hageja tõendas, et tal tekkis kahju, kuna tal puudus võimalus ajal, mil vara oli kostja valduses seda kasutada. Kahju tekkis töölepingu p 6.3 rikkumise tagajärjel VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Seejuures teavitati kostjat sellise kahju hüvitamise nõudest ka 26.11.2015. Kostja väide, et tal olid kulud 1500 eurot seoses asjade säilitamisega (üüritasu parkimiskohtade eest), ei oma asja lahendamisel tähtsust ja jääb tähelepanuta, kuna kostja sellesisulist nõuet ei ole esitanud. Jättes töölepingu lõppemisel tagastamata tööandja asjad, peab töötaja vähemalt üldjuhul mõistlikult nägema ette, et sellega põhjustab ta tööandjale kahju. Seejuures jättis kostja hagejale vara tagastamata ka peale maakohtu 27.12.2016 otsuse vastavas osas jõustumist, mistõttu pidi hageja pöörduma kohtutäituri poole. Kostja tegevus on seetõttu kvalifitseeritav raske hooletusena VÕS § 104 lg 4 mõttes ja kostja on rikkunud töölepingu p-s 6.3 sätestatud kohustust süüliselt. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et kostja jättis käibes vajaliku hoole olulisel
4(8)
määral järgimata. Kostja vastutab hagejale põhjustatud kahju eest TLS § 74 lg 2 järgi piiratud ulatuses. Kostja töötas tööandja juures puusepana ajavahemikul 03.07.-28.10.2015, põhipalgaga 13 eurot/h ehk ca 2556,02 eurot kuus. Tööandja andis kostjale töökohustuste täitmiseks vara (mh sõiduk ja haagis), millised kostja kohustus töölepingu lõpetamisel tagastama, kuid vaatamata korduvatele nõudmistele ei tagastanud. Kostja ei tagastanud hagejale vara isegi pärast maakohtu otsuse vastavas osas jõustumist ja seetõttu oli hageja sunnitud pöörduma kohtutäituri poole. Vara saadi kostjalt kätte alles 26.04.2017. Seega puudus tööandjal (hagejal) võimalus ajal, mil vara oli kostja valduses (28.10.2015-26.04.2017) seda kasutada. Siiski nõuab hageja kahju hüvitamist vähendatud ulatuses ehk ainult 4 kuu eest ja 500 eurot kuus. Raske hooletuse korral tuleks tekitatud kahju eest makstavat hüvitist piirata vähem kui tavalise hooletuse korral. Asjaolu, et kostja pidi väidetavalt tegema olulisi kulutusi enda õiguste kaitsmiseks TVK-s ja tsiviilasjas nr 2-16-284, ei puutu asjasse ega õigusta vaidluse all olevate kohtuste täitmata jätmist. Pealegi jõustus TVK 08.12.2015 otsus, millega rahuldati kostja avaldus osaliselt, 19.07.2016. TVK mõistis tööandjale kostja kasuks välja hüvitise 2128,75 eurot, 2015 oktoobri töötasu 2556,02 eurot, puhkusehüvitise 751,15 eurot ja viivise 01.12.2015 seisuga 40,77 eurot ja edasi kuni kohase täitmiseni. Lisaks on Eesti Töötukassa määranud 06.09.2016 otsusega tööandja maksejõuetuse hüvitise mh kostjale kokku 4398,17 eurot. Ülaltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja kahjuhüvitis 2000 eurot. Tuvastatud on, et kostja nõue lõpparve tasumiseks muutus sissenõutavaks 28.10.2015, st samal ajal, kui kostja keeldus asjade, sh sõiduki ja haagise tagastamisest ning töötaja ja tööandja kohustuste vahel oli piisav seos. Ringkonnakohus selgitas oma otsuses (p 12), et VÕS § 110 lg 1 alusel saab võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest sisuliselt võrreldavas ulatuses sellega, milline on tema sissenõutavaks muutunud ja tagamata nõue võlausaldaja vastu. Rahaliselt hinnatavate kohustuste puhul peaks see vähemalt üldjuhul ka tähendama vastavate rahasummade sama suurusjärku. Seega tuleb VÕS § 110 lg 1 kohaldamise eeldusena tuvastada, milline on tööandjale tagastamata jäänud vaidlusaluste asjade väärtus. Kaudselt näitab vaidlusaluse vara suurusjärku Politsei- ja Piirivalveameti 09.11.2015 teatis, millest nähtuvalt on sõiduki ja haagise väärtus kokku 4500 eurot ning tööriistade ja –vahendite väärtus 11 000 eurot. Seega oli kostja nõue piisavalt tagatud ka tema valduses olnud tööriistade tagastamisest keeldumisega. Lisaks oli kostja nõue piisavalt tagatud, kuna kostjal oli tööandja maksejõuetuse korral õigus saada vastav hüvitis töötukassalt, mida ta ka sai. Kostja poolt ei olnud õigustatud kõikide asjade (sõiduk, haagis, tööriistad) tagastamata jätmine, tuginedes üksnes TVK otsusega väljamõistetud 5476,69 euro maksmata jätmisele tööandja poolt. Lisaks tehti kostjale saamata jäänud töötasu katteks väljamakse töötukassast (4398,17 eurot). Kostja püüdis vastuväidete (sh väide, et tema valduses ei ole tööriistu) esitamisega hoiduda oma kohustuste kohasest täitmisest hageja õiguste arvel viisil, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ei saa tunnustada. Kostja keeldumine asjade tagastamisest oli vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu lubamatu (VÕS § 6 ja TsÜS § 138). Käesoleval juhul ei kohaldu VÕS § 111 sätted, sest poolte kohustused ei ole vastastikused selle sätte tähenduses. Seega tuleb hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 2000 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu. Kohus leidis, et praegusel juhul ei ole alust jätta kostja taotlusel
5(8)
menetluskulusid poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel, kuna selliseid erandlikke asjaolusid, mis seda võimaldaksid, ei esine. Hageja menetluskuludeks on hagilt tasutud riigilõiv 525 eurot, apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulud 2241,67 eurot (käibemaksuta). Hageja on käibemaksukohustuslane. Kuna hagi esitamisel kuulus tasumisele riigilõiv 425 eurot, on hageja tasunud riigilõivu ettenähtust rohkem 100 eurot, mis kuulub hagejale TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel tagastamisele hageja taotluse alusel. Hagejale tuleb kostja poolt hüvitada riigilõiv 650 eurot (425+225). Hagejale osutati õigustoiminguid kokku 22 h 25 min ulatuses, tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Arvestades asja mahtu ja keerukust, olid esindaja toimingud vajalikud ja toimingute ajakulu vastab asja sisule ja mahule ning on põhjendatud. Arvestades kohtupraktikat ja asjaolu, et hagejat esindas vandeadvokaat, on õigusabiteenuse tunnihind mõistlik ja põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 2891,67 eurot ja nendelt viivis. Apellatsioonkaebus
5.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja vähendada hageja esindaja kulusid vähemalt 101⁄2 h ulatuses. Kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, hindas ebaõigesti tõendeid, jättis tõendid tähelepanuta, kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 101 lg 1 p 3, § 110 lg-t 1, § 111, § 115 lg-t 1 ja § 127, kui leidis, et hageja on tõendanud, et tal tekkis kahju, kuna tal puudus võimalus ajal, mil vara oli kostja valduses seda vara kasutada ning põhjendatud on hageja kahjuhüvitise nõue 2000 eurot. Töösuhtest tulenevate kohustuste rikkumine toob endaga kaasa töötaja varalise vastutuse siiski üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib tööandjal kahju ning hageja peab töötaja süüd tõendama. Käesoleva ajani ei ole hageja eelnimetatut tõendanud, esitades vaid paljasõnalisi väiteid. Ei ole tõendatud, et kostja valdas esemeid ebaseaduslikult. Asjaolu, et kostja ei täitnud töölepingust tulenevat kohustust tagastada tema valduses olevaid esemeid, ei tee temast asjade ebaseaduslikku valdajat. Valdus ei muutu omavoliliseks ka juhul, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise õiguse andis (vt Riigikohtu lahend nr 3-11-99-15, p 38). Kostjal oli õigus tema valduses oleva vara üleandmisest keelduda kuni tema töölepingust tulenevate rahaliste nõuete rahuldamiseni. Hageja ei tõendanud, et ta tahtis sõidukit ja haagist kasutada, aga ei saanud, kuna kostja ei tagastanud asju õigeaegselt ning hagejal tekkis kahju. Tööandja ei esitanud kostjale eelnevalt kahju nõuet seoses vara väljanõudmisega ja kostjale ei saanud olla nõutav kahju ettenähtav. Tööandja 28.10.2015 kostjale lõpparvet ei tasunud ja TVK mõistis kostja kasuks välja hüvitise. Kostja esitas hageja menetluskuludele põhjendatud vastuväited. Esimeses kohtumenetluses oli ainult 2 istungit, hageja esitas menetlusdokumendid, kuna hagi ei olnud põhjendatud ega tõendatud. Uues kohtumenetluses koostati ainult 2 menetlusdokumenti ja istungeid ei olnud. Hageja esindaja kulud on osaliselt põhjendamatud ega vasta töö keerukusele ja mahule. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6(8)
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alus puudub (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus vaatab maakohtu otsust läbi üksnes hageja nõudes kostjalt 2000 euro väljamõistmiseks. Hageja nõue on ülejäänud osas lahendatud maakohtu 27.12.2016 lahendiga ja selles osas jõustunud. I
8.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. Maakohus ei ole vääralt kohaldanud materiaalõigust ega hinnanud ebaõigesti tõendeid.
9.Apellant leiab, et töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumine toob töötajale kaasa vastutuse üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib tööandjale kahju. Apellant viitab VÕS § 127 lg-s 1 sätestatule (diferentsihüpotees). Kolleegium märgib, et diferentsihüpoteesist kaldutakse kõrvale ja jaatatakse kahju olemasolu normatiivse kahju puhul, mille üheks liigiks on kaotatud kasutuseelis (VÕS § 132 lg 4 II lause). Seetõttu ei ole kostjal kui lepingut rikkunud poolel võimalik tugineda asjaolule, et hagejal reaalset kahju ei tekkinudki, sest hageja ei ole tõendanud oma soovi kasutada sõidukit ja haagist.
10.Kostja seisukohad omavolilisest valdusest (AÕS § 40 lg 2) ja vastav viide Riigikohtu lahendile 3-1-1-99-15 ei ole asja lahendamisel asjakohased. Kasutuseelise eest hüvitise väljamõistmisel ei oma tähendust, et kostja oli asjade valduse saanud töölepingu alusel seaduslikult. Asja kasutusest saadavaid kasutuseeliseid saadakse eelkõige valduse abil. Kostja rikkus lepingulist kohustust tagastada sõiduk ja haagis töölepingu lõppemisel (töölepingu p 6.3.) ja seetõttu on tema valdus alates asjade tagastamise kohustuse tekkimisest ebaseaduslik (AÕS § 34 lg 1 mõttes). Kostja töölepingust tulenev õigus asju vallata lõppes lepingu lõppemisel.
11.Maakohus leidis põhjendatult, et kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kuna kostja töölepingu p-s 6.3. ettenähtud kohustus (tagastada kogu tööandjalt saadud vara tööandjale töölepingu viimasel tööpäeval) on ette nähtud mh selleks, et ära hoida tööandja kahju, mis tekib seoses sellega, et tööandjal ei ole töötaja rikkumise tõttu (vara tagastamata jätmine) võimalik oma vara vallata ega kasutada. Kostja vastupidised seisukohad ei ole põhjendatud.
12.Kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 3), kuna asjade tagastamisel oleks hageja saanud neid kasutada ja tal ei oleks kahju tekkinud. Kostja süü küsimust on maakohus põhjalikult käsitlenud ja leidnud põhjendatult, et kostja rikkus lepingulist kohustust tahtlikult (raske hooletuse süü vormis).
13.Kahju ettenähtavust tuleb hinnata lepingu sõlmimise ajamomendi seisuga. Kostjale pidi juba lepingu sõlmimisel olema ettenähtav, et tööandja vara tagastamata jätmisel tekib tööandjal kahju (VÕS § 127 lg 4), seetõttu ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, et tööandja ei olnud eelnevalt esitanud kostjale kahju nõuet seoses vara väljanõudmisega.
14.Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et seoses tööandja poolt kohustuste rikkumisega oli töötajal õigus jätta tööandja vara tagastamata. Maakohus leidis põhjendatult, et selline asjade kinnipidamisõigus oli töötajal üksnes enda nõude ulatuses, töötaja ei tagastanud aga tööandja vara palju suuremas väärtuses.
7(8)
15.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse seisukohaga, et maakohus on rikkunud menetluskulude jaotamisel ja suuruse kindlaksmääramisel menetlusnorme. Arvestades käesoleva asja sisu, keerukust ja mahtu tuleb hageja esindaja toimingud hinnata põhjendatuteks ja vajalikeks. Maakohus on oma seisukohti nii hageja esindaja menetlustoimingute vajalikkuse kui ka tunnitasu suuruse põhjendatuse osas piisavalt põhjendanud. Kostja 09.11.2017 menetlusdokumendis esitatud vastuväited hageja menetluskuludele ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Toimingutele kulunud aja kindlaksmääramine maakohtu poolt saabki olla hinnanguline, mistõttu maakohtul on diskretsiooniõigus kulunud aja hindamisel. Ringkonnakohus saab sekkuda sellesse üksnes siis, kui maakohus on diskretsiooni piire ületanud. Käesoleval juhul seda toimunud ei ole.
16.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. II
17.Menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
18.Ringkonnakohus määrab kindlaks hageja apellatsioonimenetluses kantud ja kostja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse (TsMS § 174 lg 3).
19.Hageja palub vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulude katteks 350 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusabi 3 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnitasuga 100 eurot (lisandub käibemaks). Toimingute sisuks on olnud tutvumine apellatsioonkaebusega ja vastuse koostamine. Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning et ta on käibemaksukohustuslane, taotledes kulude hüvitamist käibemaksuta. Hageja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
20.Arvestades hageja esitatud apellatsioonkaebuse ja kostja esitatud vastuse sisu ja mahtu on apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise ajakulu 3 tundi ja 30 minutit. Hageja esindaja tunnitasu määr 100 eurot ilma käibemaksuta ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu kuuluvad kulud hüvitamisele käibemaksuta.
21.Eeltoodust tulenevalt on hageja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 3,5 tundi ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks kokku 350 eurot. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise maksmiseks kohustamiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.