2-16-3224 Estonian Building Export OÜ hagi AN vastu vara väljanõudmiseks ja kahju hüvitamiseks Harju Maakohtu 27. detsembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Estonian Building Export OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
2 000 eurot Hageja (apellant): Estonian Building Export OÜ (registrikood 12042883), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja (vastustaja): AN (isikukood XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Tsiviilasi
RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu 27. detsembri 2016 otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 2 000 euro saamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 5) ja jaotas menetluskulud (punkt 6). Saata tühistatud osas asi samale maakohtule uuesti lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Sama otsus on ülejäänud osas (resolutsiooni punktid 1, 3 ja 4) edasi kaebamata jõustunud. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei
olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Estonian Building Export OÜ (hageja) esitas 29. veebruaril 2016 Harju Maakohtule hagi AN(kostja) vastu asjade tagastamise ja kahju hüvitise 2 000 eurot nõudes. Hageja palus hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt kohustada kostjat andma hagejale üle järgmiste esemete otsene valdus: sõiduauto Mitsubishi Space Wagon (registreerimisnumbriga XXXXXX); haagis Tiki Treiler (registreerimisnumbriga XXXXXX); naelpüss Biltema kohvris; Hilti akuketaslõikur AG 125-A22 kastis + aku; Hilti akulöökkruvikeeraja SID 22-A kastis (2 tk); Hilti tööriistade kott suur (1 tk); Makita elektriketassaag + kohver; Dewalt elektriplatesaag; elektrikompressor Makita; Hilti akuketassaag SCW 22-A; Hilti akulamp (1 tk); Hilti akukiirkruvipüss; Hilti aku perforaator + kohver + laadija; Hilti aku perforaator + kohver; Milwaukee mutrikeeraja + akulaadija + 2 akut; Hilti Kombivasar TE 70-ATC/AVR 230 V; Mafell Ketassaag + lõikeliin; Bosch tolmuimeja GAS AFC 504019275; materjali niiskusmõõtja; tungraud õli (1 tk); Biltema ketassaag; raadiojaam + laadija; Tjep naelapüstol väike + kohver; Makita akutrell + 2 akut + kohver; Makita perforaator + kohver; Dewalt akutrell + laadija + 1 aku + kohver; mootorketassaag; tööriistakast (1 tk) + mõõdulint + klambripüstol + tolmuimeja otsik; mikseri otsik suur (1 tk) + mikser ning lamp 500W (1 tk) – edaspidi kõik koos „vaidlusalused asjad“. Hageja palus ka määrata kindlaks otsuse täitmise viis selliselt, et kui kostja keeldub vabatahtlikult vaidlusaluseid asju hagejale üle andmast, siis võtta nende otsene valdus kostjalt ära ja anda esemed üle hagejale täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: North Atlantic Partners OÜ (edaspidi „tööandja“) ja kostja vahel sõlmiti 2. juulil 2015 tööleping nr 02072015_1 (edaspidi „tööleping“); tööandja ütles töölepingu erakorraliselt üles alates 28. oktoobrist 2015; kostja jättis peale töölepingu lõppemist enda kätte vaidlusalused asjad, mida tööandja valdas üürilepingu alusel ja mis olid kostja otsesesse valdusse antud töökohustuste täitmiseks; tööandja nõudis alates töölepingu lõppemisest korduvalt kostjalt vaidlusaluste asjade otsese valduse üleandmist, aga kostja vastavat kohustust ei täitnud; kostja on alates 28. oktoobrist 2015 vallanud vaidlusaluseid asju ebaseaduslikult ja saanud sellest kasutuseeliseid. Nõudes nimetatud sõiduauto ja haagise igakuised rendikulud on kokku vähemalt 500 eurot kuus, mistõttu on tööandjal õigus kostjalt nõuda vara kasutamise osas kaotatud kasutuseeliste hüvitamist perioodil
28.oktoobrist 2015 kuni 29. veebruarini 2016 eest kokku 2 000 eurot (4 × 500); tööandja loovutas 29. veebruaril 2016 vaidlusaluste asjade väljaandmise nõudeõiguse ja kõik vara ebaseadusliku valdamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded hagejale. Hageja loobus 14. novembril 2016 nende tööriistade väljanõudmisest kostjalt, mille olemasolu enda käes kostja 17. augusti 2016 kohtuistungil ei tunnistanud.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: nõude loovutamise dokumendist ei nähtu selgelt, millised tööandjale kuuluvad nõuded ja milliste isikute vastu on loovutatud hagejale, mistõttu ei ole loovutus kehtiv ja seega ei ole hageja hagiavalduses sisalduvate nõuete esitamiseks õigustatud isik;
2 (7)
kuna tööandja jättis kostjale tasumata oktoobri 2015 töötasu ja puhkusetasu, st lõpparve, siis on kostjal õigus keelduda omapoolse vara tagastamise kohustuse täitmisest kuni tööandja võlgnevuse likvideerimiseni; kostja ei ole tema valduses olevat vara kasutanud, vaid on vara hoidnud; hageja kahjunõude suurus on tõendamata.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus tegi 27. detsembril 2016 otsuse (vaidlustatud otsus), millega võttis vastu osalise hagist loobumise, rahuldas hagi vaidlusaluste asjade üleandmise nõudes ja jättis rahuldamata rahalise nõude. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
4.Maakohus tuvastas järgmist: tööandja ja kostja vahel sõlmiti 2. juulil 2015 tööleping, mis lõpetati 28. oktoobril 2015; töölepingu p 6.3 kohaselt kohustus kostja töölepingu lõpetamisel tagastama talle usaldatud esemed tööandjale; vaatamata korduvatele nõudmistele ei ole kostja peale töölepingu lõppemist tagastanud tema valduses olevaid vaidlusaluseid asju; juuli, augusti ja septembri töötasude väljamaksmisega oli tööandja viivituses, sest töölepingu p 3.3 kohaselt tuli töötasu maksta ühe igakuise väljamaksena järgmise kuu
10.kuupäeval; tööandja 28. oktoobril 2015 kostjale lõpparvet ei tasunud; välja on kuulutatud tööandja pankrot ja kostjale on saamata jäänud töötasu katteks tehtud väljamaksed töötukassast; tööandja ja hageja sõlmisid 29. veebruaril 2016 kokkuleppe, millega tööandja loovutas vara väljaandmise nõudeõiguse ja vara ebaseadusliku valdamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded kostja vastu hagejale.
5.Vaidlusaluste asjade väljaandmise nõude (osas, milles hageja sellest ei loobunud) rahuldas maakohus järgmiste põhjendustega: kuigi kostjal on õigus võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg 1 alusel keelduda vara väljaandmisest tööandjale, sest tööandja ei tasunud töölepingu lõppemisel kostjale lõpparvet, ei ole tal õigust keelduda vara väljaandmisest hagejale; VÕS § 108 lg 2 kohaselt võib hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist, sest töölepingus leppisid tööandja ja kostja kokku, et vara tuleb tööandjale tagastada töölepingu lõppemisel.
6.Maakohus jättis hageja rahalise nõude rahuldamata peamiselt järgmistel kaalutlustel: kostja sai sõiduki ja haagise valduse tööandjalt töölepingu alusel, st ei valda neid ebaseaduslikult; kostjal oli õigus keelduda tööandjale vaidlusaluste asjade tagastamisest kuni tööandja on töötaja ees täitnud kohustuse tasuda lõpparve, st ta ei käitunud asjade tagastamata jätmisel õigusvastaselt; hagejal kahju tekkimine ei ole tõendanud, samuti ei ole kostja sõidukit ja haagist kasutades hoidnud kokku mingeid kulusid või saanud kasutuseeliseid; kostjale ei olnud ettenähtav kahju seoses täitmata lepingulise kohustusega tagastada tööandjale vara. 3 (7)
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada rahalise nõude rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 2 000 eurot ja panna kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: tööandja pankrot kuulutati välja 2. juunil 2016, mistõttu ei ole kostjal ei tööandja ega hageja vastu õigust keelduda vara üleandmisest VÕS § 110 või § 111 alusel. Pankrotiseaduse (PankrS) § 44 lg 1 kohaselt pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult PankrS sätestatud korra. Pankrotiseadus ei näe ette võimalust, et pankrotivõlgniku töötajal oleks õigus jätta pankrotivõlgnikule üle andmata vara, mis on töölepingu alusel antud töötaja kasutusse, samuti ei näe pankrotiseadus ette võimalust, et pankrotivõlgniku töötaja võiks keelduda vara üleandmisest kuni tema töötasu saab tasutud; hageja nõuab kostjalt kahjuna kaotatud kasutuseeliste hüvitamist, millise nõude osas omab tähtsust vaid asjaolu, et tööandja ja hageja ei saanud vara kasutada. Sellise kahju hüvitamise nõude osas ei oma tähtsust, mida tegi varaga selle enda valduses hoidmise ajal kostja (kasutas, hoidis parklas, rentis välja ja sai sellest tulu vm) ning kas kostja sai varast kasutuseeliseid; kasutuseeliste hüvitamisel tuleb selgitada kasutuseelise väärtus, st eseme kasutamisest saadavate eeliste väärtus. Hageja esitas tõendid, mille kohaselt on sõiduauto igakuine üürihind 320 eurot kuus (kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et sellise rendihinna näol on tegemist tavapärase keskmise rendihinnaga) ja haagise igakuine keskmine üür 390 eurot kuus. Vastupidist kinnitavaid tõendeid asjas esitatud ei ole; jättes töölepingu lõppemisel sõiduki, haagise ja tööriistad tagastamata, pidi kostjale olema mõistlikult ettenähtav, et tööandjale tekkib sellega seoses kahju saamata jäänud kasutuseelistega seoses. Samuti on kostjale 26. novembril 2015 saadetud nõudekirja p-s 2.8 välja toodud ja selgitatud, et vara tagastamata jätmisel nõutakse kostjalt mh kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et tööandjal ei ole võimalik vara vallata ja kasutada.
8.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel saata hageja nõue 2 000 euro saamiseks maakohtule uuesti lahendada eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus otsustama ka kõigi menetluskulude jaotuse sõltuvalt kogu asja lahendamise tulemusest. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Vaidlustatud otsus on TsMS § 456 lg 4 alusel edasi kaebamata jõustunud hagist osaliselt loobumise vastuvõtmise (resolutsiooni p 1) ja vaidlusaluste asjade üleandmiseks kohustamise nõudes (p 3), samuti üleandmise korra kindlaksmääramise osas (p 4).
10.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled hageja rahalise nõude üle. Maakohus tuvastas, et hageja omandas mh selle nõude loovutamise teel tööandjalt. Maakohtu vastavat järeldust ei ole pooled vaidlustanud. Seega saab hageja panna maksma sama nõude, mis algselt võis olla tööandjal kostja vastu. Hagiavalduse p-s 1.4 tugines hageja sellele, et vaidlusaluste asjade tagastamise kohustus tulenes töölepingu p-st 6.3. Maakohus nõustus selle kui vaidlustamata asjaoluga ja rahuldas sel ja VÕS § 76 lg 1 alusel ka vaidlusaluste asjade tagastamise nõude kui lepingust tuleneva nõude. 4 (7)
Eelnevast tuleneb, et hageja esiletoodud ja maakohtu tuvastatud asjaoludel võis tööandjal lisaks asjade tagastamise nõudele olla lepingulise kohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Maakohus on käsitlenud hageja nõuet ainult lepinguvälise kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 ja § 1042 lg 1 p 5 alusel, aga nende nõuete rahuldamise alused on erinevad (vt nt Riigikohtu 26. septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12, ja 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 25). Kohtu ülesanne on esiletoodud asjaoludest lähtudes kontrollida haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab nõude täielikult rahuldada (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24 teine lõik). Kui maakohus leidis, et hageja rahalist nõuet ei saa rahuldada õigusvastase kahju tekitamise nõudena, siis oleks tulnud täiendavalt kontrollida sama nõuet lepingulisel alusel. Kuna kohus ei ole seotud poolte õigusliku käsitlusega, aga samas ei tohi kohtulahend olla pooltele üllatuslik (nt Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 54 teine lõik), siis tulnuks maakohtul hageja rahalise nõude lahendamisel ning ka juba selle ettevalmistamisel eelmenetluse käigus pooltega arutada küsimust hagejale sõiduki ja haagise kasutuseeliste hüvitamise erinevate õiguslike aluste kohta.
11.VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda (Riigikohtu 2. detsembri 2010. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 13 kolmas lõik). Hageja rahalise nõude lahendamine oleneb seega suures osas vastusest küsimusele, kas kostjal oli VÕS § 110 lg 1 või muul alusel õigus kuni lõpparve tasumiseni keelduda sõiduki ja haagise tagastamisest. Maakohus on kostja sellist õigust jaatanud ja mh sel alusel jätnud rahalise nõude rahuldamata. Sealjuures ei viidanud maakohus küll VÕS § 110 lg-le 1, aga leidis, et kostjal oli õigus keelduda tööandjale vaidlusaluste asjade tagastamisest kuni lõpparve tasumiseni. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul kohalduks VÕS § 111 sätted, sest poolte kohustused ei ole vastastikused selle sätte tähenduses. VÕS § 110 lg 1 esimene lause sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kõnealust normi saab kohaldada töölepingust tulenevate nõuete puhul (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.6). Maakohus tuvastas, et kostja nõue lõpparve tasumiseks muutus sissenõutavaks
28.oktoobril 2015, st samal ajal, kui kostja keeldus vaidlusaluste asjade, sh sõiduki ja haagise tagastamisest. Samuti järeldas maakohus sisuliselt õigesti, et kostja kui töötaja ja tööandja kohustuste vahel oli piisav seos. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus nende järelduste osas menetlusõigust ega hinnanud valesti tõendeid. Kuna hageja nõuab kasutuseeliste hüvitamist 2015. aasta novembri ja detsembri ning 2016. aasta jaanuari ja veebruari eest, siis ei oma selle nõude lahendamisel tähtsust tööandja pankroti väljakuulutamine 2. juunil 2016 ja selle võimalikud tagajärjed.
12.VÕS § 110 lg 1 alusel saab võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest sisuliselt võrreldavas ulatuses sellega, milline on tema sissenõutavaks muutunud ja tagamata nõue võlausaldaja vastu. Viidatud sätte eesmärk ei ole anda võlgnikule piiramatut õigust keelduda oma kohustuste täitmisest. Sisuliselt tähendab see, et mõlema poole kohustused peavad olema teataval määral võrreldavad. Rahaliselt hinnatavate kohustuste puhul peaks see vähemalt üldjuhul ka tähendama vastavate rahasummade sama suurusjärku.
5 (7)
Seega tuleb VÕS § 110 lg 1 kohaldamise eeldusena kohtul mh tuvastada, milline on selle kohustuse väärtus, mille täitmisest võlgnik keeldub. Käesoleval juhul on selleks vaja tuvastada, milline on tööandjale tagastamata jäänud vaidlusaluste asjade väärtus. Maakohtu otsuses tuvastatust ei nähtu, et kostja nõue ei olnud piisavalt tagatud (nt teiste asjade tagastamisest keeldumisega). Pooled ei ole toonud ka esile asjaolusid, mis võimaldaks kohtul vastava hinnangu anda. Hageja on 14. novembri 2016 istungil vaid selgitanud, et poolte väited vaidlusaluste asjade kostja valduses olemise kohta erinevad 30 000 euro ulatuses. Sellise suurusjärgu puhul ei saanud maakohus ilma asjaolusid tuvastamata pidada kostja keeldumist kõigi vaidlusaluste asjade tagastamisest VÕS § 110 lg 1 alusel õigustatuks. Tulenevalt TsMS § 392 lg 1 p-st 3 pidanuks maakohus sellele juhtima poolte tähelepanu eelmenetluses ja TsMS § 351 lg 1 järgi arutama neid asjaolusid istungil. Kuna TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, siis saab kohus seda teha poolte esiletoodu põhjal. Kui pooled ei ole toonud esile neid asjaolusid, mis võimaldavad kohtul otsustada VÕS § 110 lg 1 kohaldamise aluste esinemise üle, siis tuleb eelmenetluses juhtida poolte tähelepanu asjaolude ebapiisavale esitamisele. Sama põhimõte rakendub mõlema poole väidete ja asjaolude esituse osas (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).
13.Eelnevast tuleneb, et maakohus ei viinud hageja rahalise nõude osas sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398. Samuti ei täitnud maakohus selgitamiskohustust (§ 351). Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes. Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.
14.Lisaks ei ole maakohtu otsus korrakohaselt põhjendatud ega rajane asjas esitatud tõenditel, millega maakohus rikkus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8. Otsusest ei ole jälgitav, millistel tõenditel ja arutlusel rajaneb maakohtu seisukoht, et tööandjale vaidlusaluste asjade tagastamata jätmisega kahju põhjustamine ei olnud kostjale ettenähtav. Jättes töölepingu lõppemisel tagastamata tööandja asjad, peab töötaja vähemalt üldjuhul mõistlikult nägema ette, et sellega põhjustab ta tööandjale kahju. Hageja tõi esile, et tööandjal tekkis kahju, mille hüvitamist ta nõuab sõiduki ja haagise kasutuseelisena. Maakohus leidis, et kahju tekkimine on tõendamata. Samas esitas hageja
7.juulil 2016 tõendid sõiduki ja haagise üürihinna kohta (I kd tl 123 ja 124), mida maakohus ei hinnanud. Selle asemel põhjendas maakohus hagejal või tööandjal kahju puudumist sellega, et kostja sõidukit ega haagist ei kasutanud. Selline põhjendus ei ole kohane. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg 1 järgi võib kaotatud kasutuseeliste eest saadava kahjuhüvitise arvestamisel olla lähtekohaks kasu, mida hüvitise nõudja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu 24. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12 kolmas lõik, samuti selles viidatud 21. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13; 30. novembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 28, ning 13. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19). Samu kasutueelistega seonduvaid hüvitise arvestamise põhimõtteid tuleb ringkonnakohtu hinnangul kohaldada ka VÕS § 115 lg 1 või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel esitatava nõude puhul. 6 (7)
15.Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid.
16.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja sisulisel lahendamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.