Hageja (vastustaja) BB Finance OÜ (registrikood 11306564), lepinguline esindaja Kaisa Uuspõld Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Smelov
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 1. juuni 2018. a otsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.BB Finance OÜ (endise ärinimega Raha24 OÜ, hageja) esitas 24. jaanuaril 2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX-lt (kostja) 675 euro saamiseks. Vastuväidet kostja tähtaegselt ei esitanud. 12. mail 2014 koostas kohus maksekäsu määruse, mille peale esitas kostja määruskaebuse. Pärnu Maakohus tühistas 21. veebruari 2018. a määrusega maksekäsu määruse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 9. aprillil 2018 esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista laenulepingu nr 2101470425 alusel põhivõlgnevuse (laenusumma) 300 eurot, lepingutasu 13 eurot, kahjuhüvitise 24 eurot, intressi 15 eurot, võla sissenõudmiskulu 14 eurot ja seisuga 9. aprill 2018 sissenõutavaks muutunud viivise 108 eurot 12 senti ning edasiulatuva viivise põhinõudelt (300 eurot) määraga 0,02% päevas alates 10. aprillist 2018 kuni nõude kohase täitmiseni. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu, leides, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut. Isegi kui laenuleping on olemas, on põhjendamatult suur krediidikulukuse määr, mistõttu on kogu leping heade kommete vastane ja seega tühine. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas hagi 1. juuni 2018. a otsusega osaliselt ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 300 eurot, kahjuhüvitise 24 eurot, seisuga 9. aprill 2018 sissenõutavaks muutunud viivise 107 eurot 34 senti ja viivise põhivõlgnevuselt (300 eurot) alates 10. aprillist 2018 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda.
4.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel tõendatud laenulepingu sõlmimist, kuivõrd hageja esitatud tõenditest ei nähtu kostjapoolset nõustumust esitatud laenulepingu ega selle tingimustega. Ehk siis, hageja on küll esitanud kohtule nii üldtingimused kui lepingu, kuid kusagilt ei nähtu, et kostja oleks nendega väidetaval lepingu sõlmimise ajal tutvunud (et need oleksid kostjale esitatud) või et kostja oleks lepinguga nõustumust kinnitanud. Seejuures ei nähtu ka kostja tahteavaldust lepingu sõlmimiseks. Allkiri ei ole küll nõutav ja vastavalt VÕS § 410 lg 1 ei pea ka isegi tahteavaldus olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kuid vastav tahe peaks olema kohtu hinnangul kuidagi siiski tõendatud. Vastavalt hageja esitatud laenulepingule, pidi kostja lepinguga nõustumuse väljendamiseks saatma SMS-i numbrile 1241, kuid vastava SMS-i kostja poolt saatmist ei ole asjas tõendatud. Samuti ei ole tõendatud VÕS § 410 lg 1 kohaselt kostjale viivitamata lepingudokumendi või selle koopia püsival andmekandjal andmist. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu hinnangul põhjendamatud hageja lepingulised nõuded, s.o lepingutasu nõue 13 eurot, intressinõue 15 eurot ja võlgnevuse menetlemise eest meeldetuletuse tasu 14 eurot.
5.Maakohtu hinnangul on hageja tõendanud, et 3. aprillil 2013 on kostjale üle kantud 300 eurot. Kostja ei ole ka eitanud hagejalt raha saamist. Kuivõrd kostja ei ole ei väitnud ega tõendanud vastupidist, on hagejal õigus nõuda kostjalt aluseta saadud 300 euro tagastamist vastavalt VÕS § 1028 lg 1. Tõendatud on, et hageja nõudis esimest
2(7)
korda oma raha kostjalt tagasi 9. mail 2013, andes kostjale tähtaja raha tagastamiseks. Alates sellest hetkest oli kostjal kohustus tagastada hagejale alusetult saadud 300 eurot. Seega on nimetatud osas hageja nõue põhjendatud.
6.Seoses nõude mittetäitmisega, edastas hageja nõude sissenõudmiseks oma volitatud esindajale Inkassokeskus OÜ, kelle teostatud teenuste eest on hageja kandnud
24.jaanuaril 2014 kulu 24 eurot, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Kohus leidis, et vastav nõue on käsitletav kahju hüvitamise nõudena VÕS §115 lg 1 mõistes ning arvestades, et kostjal oli 16. maist 2013 kohustus tagastada hagejale 3. aprillil 2013 saadud 300 eurot, mida kostja tähtaegselt hagejale ei tagastanud, kostja vastutust välistavaid asjaolusid ja seadusest tulenevaid muid põhjusi ei esine, on põhjendatud hageja poolt võlgnevuse sissenõudmiseks inkasso poole pöördumine ning vastava kulu hüvitamise kohustus langeb VÕS § 115 lg 1 alusel kostjale.
7.Kohus märkis, et hageja vähendas hagiavalduses lepingust tuleneva viivisemäära (0,75%) seadusjärgse määrani. Arvestades, et kohus tuvastas selle, et poolte vahel ei ole lepingut sõlmitud ja seega ei kehti ka lepingus nö kokku lepitu, ei ole kehtivad need viivisemäärad ja asjaolud, mis sisaldusid lepingus. Küll aga on maakohtu hinnangul põhjendatud hageja viivisenõue põhinõude 300 euro pealt seadusjärgses määras, kuivõrd kohus tuvastas, et kostja sai hagejalt 3. aprillil 2013 alusetult 300 eurot, mille pidi vastavalt 9. mai 2013 kirjale 16. maiks 2013 hagejale tagastama. Seega alates 16. maist 2013 oli kostja hageja ees oma kohustuse (alusetult saadud raha tagastada) täitmisega viivituses, mistõttu oli hagejal õigus vastavalt VÕS § 113 lg 1 arvestada kostja poolt võlgnetavalt summalt viivist. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu hinnangul põhjendatud hageja seadusjärgne viivisenõue kostja vastu nii hagiavalduse esitamiseni summas 107 eurot 34 senti kui ka edasiulatuva nõudena seadusjärgses määras alates 10. aprillist 2018. Apellatsioonkaebus
8.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Lisaks palub kostja teha määruse hageja poolt haginõuetest osaliselt loobumise kohta.
9.Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnormi, kuna väljus hageja esitatud nõudest ning rajas otsuse asjaolule ja nõudele, mida hageja ei ole asja läbivaatamisel esitanud ega nõudnud. Hageja palus hagis kostjalt välja mõista laen 300 eurot ja laenuga seotud teised nõuded. Hageja ei ole hagis esile toonud asjaolusid, et hageja andis kostjale raha ilma laenulepinguta. Hageja ei taotlenud võla välja mõistmist VÕS § 1028 lg 1 alusel.
10.Maakohus hindas tõendeid ja arvutas viivist ebaõigesti. Maakohus leidis, et hageja 9. mai 2013. a teatisega on tõendatud, et hageja nõudis esimest korda oma raha kostjalt tagasi tähtajaks 16. mai 2013. Kostja leiab, et maakohtu järeldus on ebaõige ega tulene hageja 9. mai 2013 nõudest. Nõue on tahteavaldus ja peab olema kostjale teatavaks tehtud. Hageja ei ole tõendanud, et nõue oli kostjale teatavaks tehtud/kätte toimetatud ja seda ei tõenda ka nõude koostamise kuupäev. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et kostja sai nõude kätte ja kostjal oli alates 16. maist 2013 kohustus tagastada hagejale 3. aprillil 2013 saadud 300 eurot. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ka järeldus, et seoses sellega tuleb viivist arvutada alates 16. maist 2013.
11.Maakohus leidis põhjendamatult, et hageja 24. jaanuari 2014. a arvega on tõendanud, et hageja kandis 24. jaanuaril 2014 kulu 24 eurot, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Arve on Inkassokeskus OÜ koostatud dokument, mis tõendab ainult asjaolu, et selline dokument on koostatud, kuid mitte seda, et hageja on kulu kandnud. Oluline on
3(7)
asjaolu, et viidatud arves on märgitud summa 18 eurot, mitte 24 eurot. Lisaks puudus hagejal alus Inkassokeskus OÜ poole pöördumiseks ja sissenõudmise teenuse tellimiseks.
12.Maakohus ei ole teinud määrust hageja nõudest loobumise kohta (TsMS § 429 lg 1). Maksekäsu kiirmenetluses esitati järgmised nõuded: põhinõue 315 eurot, viivis 0,75% päevas 315 eurot, kahju hüvitamise nõue 18 eurot, lepingutasu 13 eurot, meeldetuletus 14 eurot, riigilõiv avalduselt 45 eurot, menetluskulu 20 eurot. Hagiavalduses esitas hageja põhinõude (laen 300 eurot, lepingutasu 13 eurot, kahju hüvitamise nõue 24 eurot) ja kõrvalnõuded (intress 15 eurot, võla sissenõudmiseks tehtud kulu 14 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 108 eurot 12 senti, 315 jooksvad viivised määraga 0,02% päevas laenult (300 eurot) alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni). Seega hageja loobus hagis osaliselt oma nõuetest, mis olid esitatud maksekäsu kiirmenetluses, s.o osaliselt põhinõudest - laenust 15 euro ulatuses ja osaliselt viivisenõudest – 206 eurot 88 senti (315 – 108,12). Vastustaja seisukoht
13.Hageja vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata ning rikkunud sellega menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Samuti on maakohus kohaldanud ekslikult materiaalõigust. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada maakohtu otsuse tühistamise taotluse osas.
15.Hageja esitas kostja suhtes raha maksmisele suunatud hagi ja tugines asjaolule, et ta sõlmis kostjaga lepingu, mille alusel laenas kostjale 300 eurot. Laenulepingu sõlmimist tõendab hageja arvates muu hulgas 3. aprillil 2013 tehtud raha ülekanne kostja arvelduskontole (tl 71).
16.Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt võib laenulepingu sõlmimiseks teha tahteavalduse nii otsestelt kui kaudselt, kui poolte tahe on äratuntavalt väljendatud (vt Riigikohtu 24. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11).
17.Kuna hageja nõuab raha laenulepingu alusel, pidi hageja tõendama, et poolte vahel sõlmiti kehtivalt laenuleping. Kostja on menetluses läbivalt hagejaga laenulepingu sõlmimisele vastu vaielnud, mis tähendab, et kostja seisukoha järgi ei ole tema 300 euro laenuna ülekandmiseks tahteavaldust teinud. Maakohus hindas tõendit hageja tehtud ülekande kohta (tl 71) ja leidis õigesti, et teiste laenulepingu sõlmimist kinnitavate tõendite puudumise korral ei anna üksnes kostja arvelduskontole rahasumma ülekandmise tõendamine alust lugeda laenuleping sõlmituks.
18.Olukorras, kus maakohus tuvastas, et laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, on maakohus iseenesest õigesti viidanud alternatiivsele võimalusele, mille kohaselt on hagejal materiaalõiguslikult võimalik nõuda kostjale üle kantud raha tagastamist ka
4(7)
VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetule rikastumisele tuginedes. Maakohtu poolt sellel alusel hagi rahuldamine on olnud kolleegiumi hinnangul siiski ennatlik ja meelevaldne.
19.Maakohus on jätnud alusetu rikastumise sätete kohaldamisel ekslikult tuvastamata, millistel asjaoludel on raha hagejalt kostjale laekunud. VÕS § 1028 lg 1 järgi nõude esitamisel ei piirdu hageja asjaolude väljatoomise koormis üksnes väite esitamisega, et hageja on kostjale raha maksnud. Kui hageja tugineb kostja alusetule rikastumisele, on ta VÕS § 1028 lg 1 järgi kohustatud lisaks sooritusele ja selle saajale tooma välja ka asjaolud, millest saab järeldada, et soorituseks puudus alus või et alus ei tekkinud või langes hiljem ära (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34; 20. detsembri 2011. a otsus, nr 3-2-1-134-11, p 13; 22. oktoobri 2014, nr 3-2-1-65-14, p 10). Hageja on praegusel juhul tuginenud hagi esitades asjaolule, et ta täitis raha ülekandmisega kostja ees laenulepingust tulenevat kohustust. Selline väide tehingulise aluse olemasolu kohta on vastuolus VÕS § 1028 jj sätestatud nõude eeldustega, mistõttu on alusetust rikastumisest tulenev nõue hageja poolt seni esile toodud asjaolude põhjal välistatud.
20.Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et kohtuasja menetlemisel tuleb kohtul esmalt tuvastada faktid, leida seejärel õige õigusnorm ning kohaldada valitud õigusnormi eelnevalt tuvastatud faktilistele asjaoludele (subsumeerimine). Seejuures tuleb kohtul arvestada, et hagimenetlus on TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1 mõtte kohaselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. See tähendab, et kohus ei saa vaidluse lahendamisel ise hagi aluseks olevaid asjaolusid esile tuua, vaid peab lähtuma nõude menetlemisel sellest faktide kogumist, millele pooled tuginevad ja mida on võimalik poolte esitatud tõendite alusel tuvastada. Neid tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtteid täpsustab TsMS § 436 lg 4, mille kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolusid otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Sama paragrahvi lõike 3 järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.
21.Maakohus on nimetatud menetluspõhimõtteid eirates jätnud hagi aluseks olevad asjaolud kõrvale ja kohaldanud meelevaldselt materiaalõigust. See tähendab, et maakohus on läinud mööda TsMS § 436 lg-test 2, 3, 4 tulenevast seotusest poolte esitatud faktiliste asjaolude kogumiga ning nö tühjalt kohalt kasutanud TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg 1 esimesest lausest tulenevat kohtu võimalust kohaldada pooltest sõltumatult õigust (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27). Maakohus on leidnud, et kostjal tuleb hagejale raha tagastada alusetu rikastumise tõttu, ilma, et sellise õigusliku konstruktsiooni rakendamiseks vajalikke asjaolusid oleks menetluses esile toodud või tõendatud.
22.Õiguse iseseisval kohaldamisel tuleb tähele panna, et kohus ei ole küll seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes, kuid kohus ei tohi pooli ka õiguskäsitlusega üllatada. See tähendab, et kohus peab enda arusaama õigusest vähemasti üldjoontes pooltele selgitama, et neile oleks arusaadav, millised faktilised asjaolud tuleb enda eesmärkide saavutamiseks kohtu ette tuua ning sõltuvalt tõendamiskoormise jaotusest esitada ka faktide tuvastamiseks vajalikud tõendeid (TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 pd 1-3, § 400 lg 5, § 436 lg-d 3 ja 4; vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27). Maakohus on küll 14. mai 2018. a kirjas menetlusosalistele kompromissi sõlmimise ettepanekut tehes märkinud, et tegemist võib olla alusetu rikastumisega, kuid ei ole pooltele selgitanud sellega seonduvat
5(7)
vajadust tuua esile sellisel alusel põhineva nõude rahuldamiseks vajalikud asjaolud ja esitada tõendid (tl 91).
23.Menetlusnormide rikkumise tõttu valitseb hageja esitatud nõude põhjendatuse osas segadus, mille maakohus oleks pidanud enne otsuse langetamist TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid täites asja lahendamiseks vajalikus ulatuses kõrvaldama. Kuna maakohus ei olnud hagi nõude aluseks olevaid asjaolusid seadusele vastavalt tuvastanud, ei saanud kohus langetada hagi osaliselt rahuldavat otsust. Otsuse puudulikkuse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamine rikub kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
24.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tähele panna, et TsMS § 436 lg-le 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab kohus langetada TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kuid asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
25.Samuti tuleb maakohtul arvestada sellega, et kuigi hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, tuleb maakohtul siiski olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on ebaselged, pooli küsitleda ja saadud vastustest tulenevalt selgitada pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07). Kohus võib ebaselge hagi puhul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja ebaselguse kõrvaldamiseks ning vajadusel kohaldada ka TsMS § 3401 lg-t 2 (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11; 11. märtsi 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 21; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 28; 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-13, p 11).
26.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus ei ole teinud määrust hageja nõudest osalise loobumise kohta, märgib kolleegium järgmist. Kostja leiab, et maakohus oleks pidanud tegema määruse hagist osalise loobumise kohta põhjusel, et hageja on esitanud hagiavalduses nõude väiksemas summas, kui maksekäsu avalduses. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. Maksekäsu kiirmenetluses nõuete esitamise eeldused on sätestatud TsMS §-is 481 ning maksekäsu kiirmenetluse eesmärgiks on lihtsamate nõuete menetlemise kiirendamine ja menetlusökonoomia. Vastavalt TsMS § 487 lg 2 esimesele lausele jätkatakse maksekäsu kiirmenetluse hagimenetlusse ülemineku korral nõude menetlust nagu pärast hagi esitamist. Esitatud hagiavaldusele kohaldatakse edaspidi TsMS-i üldiseid sätteid, mitte TsMS-i 49. ptk-s sätestatud maksekäsu kiirmenetluse kohta käivaid erisätteid. See tähendab, et maksekäsuavaldus kaotab tavapärase hagimenetluse algusega oma õigusliku tähenduse ning varasem maksekäsumenetlus ei takista hagimenetluses nõudeid kitsendad.
27.Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada asja uue lahendamise tulemust arvestades.
6(7)
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.