Linnakodu OÜ hagi Est Trading Partner OÜ vastu võla ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
30 030 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Linnakodu OÜ (registrikood 12565925; asukoht Tulika tn 19, 10613 Tallinn); Hageja lepingulised esindajad: advokaat Erko-Andreas Roosik ja advokaat Ergo Pallo (Advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal; e-post [email protected]); Kostja: Est Trading Partner OÜ (registrikood 11786050; asukoht Mustamäe tee 136, 12911 Tallinn); Kostja lepinguline esindaja: advokaat Ivo Kallas (Advokaadibüroo
2.Mõista Est Trading Partner OÜ-lt Linnakodu OÜ kasuks välja 20 850 eurot, millest 13 900 eurot on lepingu alusel üleantu tagastamiseks ning 6 950 eurot moodustab leppetrahv.
3.Mõista Est Trading Partner OÜ-lt Linnakodu OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt (13 900 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 25.07.2018.a so hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Jätta Linnakodu OÜ menetluskulud 75% ulatuses Est Trading Partner OÜ kanda ning Est Trading Partner OÜ menetluskulud tema enda kanda.
2-18-11174 Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Linnakodu OÜ esitas 25.07.2018.a Harju Maakohtule hagi Est Trading Rartner OÜ vastu võla ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 10.11.2016.a notariaalse võlaõigusliku müügilepingu, mille alusel kostja kohustus võõrandama hagejale 250/770 suuruse mõttelise osa xxxx hoone esimesele korrusele rajatavast eluruumist nr xxxx. Samuti kohustus kostja xxxx asuvate korteriomanikega sõlmima panipaikade valdamise ja kasutamise korra selliselt, et hagejale ning eluruumi nr xxxx igakordsele omanikule kuuluks kasutusõigus panipaigale nr xxxx. Hageja kohustus lepingu eseme eest tasuma kokku 69 500 eurot, millest 13 900 eurot tuli tasuda kahe pangapäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest. Hageja täitis oma kohustuse hoiustades vastava summa notarikontole, millelt see edastati kostjale. Kostja kohustus lepingu eseme lepingujärgse valmidustaseme saavutama hiljemalt 31.10.2017.a ning hankima hoonele ja lepingu esemele kasutusloa hiljemalt 31.01.2018.a.
2.Kostja ei hankinud hoonele tähtaegselt kasutusluba. 05.06.2018.a edastas hageja kostjale notariaalselt tõestatud lepingust taganemise avalduse. Taganemise avalduse kohaselt loeb hageja end lepingust taganenuks juhul, kui kostja ei hangi hoonele ja lepingu esemele kasutusluba kahe nädala jooksul alates avalduse kättesaamisest. Kostja sai taganemise avalduse kätte 22.06.2018.a. Lepingust taganemine jõustus 07.07.2018.a.
3.Lepingu p 3.2 kohaselt kohustus kostja hankima hoonele ja lepingu esemele kasutusloa hiljemalt 31.01.2018.a. Eelnimetatud kohustuse mittetähtaegse täitmise korral on hagejal õigus nõuda kostjalt ühekordset leppetrahvi 10% ostuhinnast, s.o 6950 eurot. Taganemise avalduse kohaselt andis hageja kostjale leppetrahvi tasumiseks tähtaja hiljemalt 15 päeva alates taganemise jõustumisest, st 23.07.2018. Kostja leppetrahvi tasunud ei ole. Lepingust taganemisel kostjapoolse rikkumise tõttu on lepingu p 7.5 kohaselt kostja kohustatud hagejale tasuma leppetrahvi 10% ostuhinnast hiljemalt 15 päeva jooksul arvates taganemise jõustumisest, s.o 6950 eurot. Hageja teatas taganemise avalduses kostjale, et kui kostja täiendava tähtaja (kahe nädala) jooksul hoonele kasutusluba ei hangi, nõuab hageja lepingu p 7.5 alusel leppetrahvi. Kostja ei ole hagejale leppetrahvi tasunud. Hageja palub mõista kostjalt välja 27 800 eurot so 13 900 eurot lepingu alusel üleantu tagastamiseks ning 13 900 eurot leppetrahvidena, mõista kostjalt välja viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2-18-11174
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja ei vaidle vastu hageja poolt esiletoodud faktilistele asjaoludele. Kostjast mittesõltuvatel asjaoludel ei suutnud kostja lepingu p-st 3.2 tulenevat kohustust täita ja hageja esitas 05.06.2018.a kostjale lepingust taganemise avalduse nõudes ühtlasi lepingu alusel tasutud ostuhinna osa, summas 13 900 eurot tagastamist ja leppetrahvi lepingu punktide 3.2 ja 7.5 järgi kokku 13 900 eurot. Kuivõrd kostja ei suutnud tagada tähtaegselt hoonele ja lepingu esemele kasutusloa olemasolu, ei vaidlusta kostja lepingust taganemist hageja poolt ja lepingu alusel saadu tagastamise nõuet summas 13 900 eurot. Kostja ei nõustu hageja leppetrahvi nõuetega ning palub juhul, kui kohus leiab, et leppetrahvinõuded on põhjendatud, neid vähendada.
5.Lepingu järgi pidi hoonele ja lepingu esemele olema kasutusluba väljastatud hiljemalt 31.01.2018.a. Info kasutuslubade väljastamise kohta on avalik, seega pidi hageja oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsedes hiljemalt 01.02.2018.a olema kasutusloa puudumisest teadlik. Hageja on ise hagiavalduses kinnitanud, et teavitas kostjat leppetrahvi nõudest alles koos lepingust taganemise avaldusega 05.06.2018.a, mille sai kostja esindaja kätte 22.06.2018.a. Seega teatas hageja kostjat lepingu p-i 3.2 järgi nõutavast leppetrahvist 4 kuud ja 20 päeva peale rikkumisest teada saamist. Kostja leiab, et hageja ei ole mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudest teatavitanud, mistõttu on hageja kaotanud õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda.
6.Kostja leiab, et lepingu rikkumine on vabandatav. Vastavalt EhS § 51 lg 1 järgi annab kasutusloa kohaliku omavalitsuse üksus, kui seaduses ei ole sätestatud teisti. Seega ei saanud kostja ise lepingu p-st 3.2 tulenevat kohustust täita ja hoonele ning lepingu esemele kasutusluba väljastada – lepingust tuleneva kohustuse täitmine sõltus otseselt kolmandast isikust. Kostja kohustuseks sai lepingu järgi olla nõuetekohase ehitise valmis ehitamine ja EhS §-le 52 vastava taotluse esitamine kohaliku omavalitsuse üksusele, mida kostja ka tegi. Kostja tegi endast sõltuva, et hoonele ja lepingu esemele tähtaegselt kasutusluba saada, kuid kahjuks ei väljastanud Tallinna Linnavalitsus lepingus kokku lepitud tähtajaks hoonele ja lepingu esemele kasutusluba. Kostja leiab, et kasutusloa kokkulepitud tähtajaks mittesaamine on vabandatav, mistõttu ei saa hageja leppetrahvi nõuda.
7.Kostja leiab, et hageja on sisuliselt esitanud kaks leppetrahvi nõuet ühe ja sama lepingu rikkumise eest – nii kasutusloa puudumise eest kui ka lepingust taganemise eest põhjusel, et lepingu esemel puudus kasutusluba – mõlemad leppetrahvi nõuded on esitatud sisuliselt põhjusel, et lepingu esemel puudus seisuga 31.01.2018.a kasutusluba. Samuti puudub hagejal peale lepingust taganemist enam õigustatud huvi selles, et lepingu esemel oleks kasutusluba. Kostja leiab, et ühe ja sama rikkumise eest ei ole põhjendatud kaks korda leppetrahvi nõuda, mistõttu palub kostja kohtul juhul, kui kohus leiab, et hageja leppetrahvi nõuded on põhjendatud, vähendada hageja leppetrahvi nõuet vähemalt poole võrra.
8.Kostja ei nõustu hageja viivisintressi nõudega kuivõrd lepingu p-s 7.7 on pooled kokku leppinud, et lepingust taganemisel tagastamisele kuuluvalt summalt intresse ei maksta.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise,
2-18-11174 mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
10.Asjas ei vaielda järgmiste oluliste faktiliste asjaolude üle: hageja ja kostja sõlmisid 10.11.2016.a notariaalselt tõestatud võlaõigusliku müügilepingu, mille alusel kostja kohustus võõrandama hagejale 250/770 suuruse mõttelise osa xxxx hoone esimesele korrusele rajatavast eluruumist nr xxxx (tl 6-28), Hageja kohustus lepingu eseme eest tasuma kokku 69 500 eurot, millest 13 900 eurot tuli tasuda ettemaksena kahe pangapäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest. Hageja on oma kohustuse täitnud ning kostjale tasunud 13 900 eurot. Eelpoolnimetatud lepinguga kohustus kostja hankima hoonele ja lepingu esemele kasutusloa hiljemalt 31.01.2018.a (tl 8 pöördel). Kostja hoonele tähtaegselt kasutusluba ei hankinud ja hageja edastas kostjale lepingust taganemise avalduse 05.06.2018.a, kostja sai taganemise avalduse kätte 22.06.2018.a (tl 30-32, 33). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 järgi kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 116 lg 1 järgi võib pool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja nõuab kostjalt müügilepingu alusel üleantu tagastamist summas 13 900 eurot, leppetrahvi hoonele ja lepingu esemele kasutusloa hankimata jätmise eest 6 950 eurot ja leppetrahvi lepingust taganemise eest kostjapoolse rikkumise tõttu 6 950 eurot.
12.Kostja on omaksvõtnud, et ta on lepingu p-st 3.2 tulenevat kohustust rikkunud – ei ole tähtaegselt kasutusluba lepingu esemele hankinud. Samuti on kostja õigeksvõtnud, et hageja on kehtivalt lepingust taganenud ja kostjal on kohustus tagastada hagejale lepingu alusel saadud 13 900 eurot. Kuivõrd kostja on ka kinnitanud, et ta seda kohustust täitnud ei ole, mõistab kohus kostjalt välja põhinõudena lepingu alusel saadu tagastamise nõude katteks 13 900 eurot.
13.Hageja palub kostjalt välja mõista leppetrahvi lepingu punktide 3.2 ja 7.5 järgi kokku 13 900 eurot. Kostja vaidleb leppetrahvile vastu. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingu p 3.2 järgi kohustus müüja hankima hoonele ja lepingu esemele kasutusloa hiljemalt 31.01.2018.a. Eelnimetatud kohustuse mittetähtaegse täitmise korral on ostjal õigus nõuda müüjalt ühekordset leppetrahvi 10% ostuhinnast. Lepingu p-s 7.5 leppisid pooled kokku, et lepingust taganemisel müüjapoolse lepingurikkumise tõttu on müüja kohustatud ostjale tagastama kõik lepingu kohaselt ostja poolt tasutud summad ning tasuma ostjale leppetrahvi 10% ostuhinnast hiljemalt 15 päeva jooksul arvates taganemise jõustumisest. Vaidlust ei ole selles, et leppetrahvi kohaldamise eeldused on käesoleval juhul täidetud - poolte vahel oli kehtiv võlasuhe, leppetrahvi kokkulepe oli kehtiv ja kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust.
2-18-11174
14.Vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja leiab, et kuivõrd hageja on teatanud lepingu p 3.2 järgsest leppetrahvi nõudest 4 kuud ja 20 päeva pärast rikkumisest teadasaamist, on leppetrahvinõue esitatud hilinenult. Kohus kostjaga ei nõustu. Riigikohus on selgitanud, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Kolleegium leiab, et nimetatud nõude aegumistähtaega tuleb mõistliku aja leidmiseks koos teiste vajalike asjaoludega arvestada. Vastasel korral kaotaks aegumistähtaega reguleeriv norm leppetrahvi nõude korral suuresti oma tähenduse. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat (RKTKo 3-2-1-28-08). Seega ei ole Riigikohtu poolt üldjuhul leppetrahvist teatamiseks mõistlikuks tähtajaks peetav kolm kuud rangelt kehtestatud tähtaeg, vaid mõistlikku aega tuleb igakordselt hinnata kaaludes vaidluse asjaolusid.
15.Asja materjalidest nähtub, et märtsis 2018.a on hageja üritanud leida olukorrale lahendust, tehes kostjale ettepaneku leppida kokku uue kasutusloa ja asjaõiguslepingu sõlmimise tähtaja. Kirjavahetusest nähtub, et kostja on hagejale andnud korduvalt lubadusi uue notariaja kokkuleppimiseks, kuid hagejat uuest notariajast teavitatud ei ole (tl 37-38). Kohtul ei ole alust eeldada, et hageja juhatuse liikme 28.06.218.a e-kirjas väidetud asjaolud ei vasta tõele, kostja ei ole kohtule vastupidist esile toonud. Kostja on küll istungil väitnud, et tal puudub teadmine, kes on M K, kellele hageja seaduslik esindaja esitas märtsis ettepaneku olukorra lahendamiseks, kuid kohtule ei ole kostja väide eluliselt usutav. M K on märgitud nii hageja kui ka kostja seadusliku esindaja poolt vahetatud ekirjade adressaadiks, kostja seadusliku esindaja e-kirja lõpust nähtub hageja ettepanek situatsiooni lahendamiseks koos kostja viitega, et tegemist on hageja ettepanekuga, hageja seaduslik esindaja on viidanud sellele, et juba märtsikuus on M lubanud panna uue notari aja, seega ei saa M K olla kostjale võõras või tundmatu isik. Kuivõrd eelpoolviidatud kirjavahetusest nähtub, et poolte vahel olid läbirääkimised kuidas olukorda lahendada, kostja on jaganud hagejale korduvalt lubadusi ja omapoolse konkreetse ettepanekuga tuli kostja välja alles pärast hagejapoolse lepingust taganemise avalduse kättesaamist, ei saa kohus nõustuda kostja positsiooniga, et hageja on ületanud lepingu p 3.2 alusel leppetrahvi nõudes mõistlikku tähtaega.
16.Isegi kui asuda seisukohale, et leppetrahvi nõue lepingu p 3.2 alusel on esitatud kostjale mõistliku aja möödudes, siis lepingu p 7.5 alusel hageja poolt hagetav leppetrahvi nõue on kostjale esitatud koos lepingust taganemise avaldusega, seega igati mõistliku aja jooksul.
17.Kostja hinnangul on lepingu rikkumine vabandatav, kuivõrd kasutusloa saamine sõltus kolmandast isikust. Kostja on esitanud taotluse kohaliku omavalitsuse üksusele, kuid Tallinna Linnavalitsus ei väljastanud kasutusluba hoonele ja lepingu esemele lepingus kokku lepitud tähtajaks. VÕS § 160 tulenevalt ei või kohustuse rikkumise vabandatavuse korral leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 103 lg 1 ja 2 järgi vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
18.Kohus märgib, et pooled on lepingus selgesõnaliselt kokku leppinud kostja kasutusloa hankimise kohustuse, mitte kasutusloa taotluse kohalikule omavalitsusele esitamise kohustuse. Hageja on õigesti viidanud, et mitte igasugune väljaspool võlgniku mõjusfääri
2-18-11174 olev kohustuse täitmist takistav asjaolu ei tähenda veel vääramatut jõudu – mõistlikult ettenähtavat asjaolu vääramatuks jõuks lugeda ei saa. Kostja kui ettevõtja pidi arvestama, et kasutusloa hankimine sõltub ka kolmandast isikust, seega on välistatud vääramatu jõu olemasolu. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul kostja rikkumine vabandatav ning kostja vastutab rikkumise eest.
19.Kostja palub kohtul leppetrahvi vähendada. Kostja leiab, et hageja nõuab ühe rikkumise eest kahte leppetrahvi. VÕS § 162 lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Iseenesest on kostjal õigus selles, et hageja nõuab sisuliselt ühe rikkumise eest kahte leppetrahvi. Kostja rikkus kasutusloa hankimise kohustust ning samal põhjusel taganes hageja lepingust, hageja palub leppetrahvi välja mõista selle eest, et kostja ei hankinud vajalikku kasutusluba (p 3.2) ja selle eest, et hageja taganes kostjapoolse rikkumise tõttu lepingust (p 7.5). Samas on hagejal õigus selles, et tegemist on kahe erineva leppetrahviga, üks peaks sundima kostjat kohustust täitma (p 3.2), teine aga sanktsioneerima sellise lepingurikkumise eest, mis sunnib hagejat lepingust taganema.
20.Kohus leiab, et leppetrahvi tuleb vähendada poole võrra. Käesoleval juhul nõuab hageja kostjalt leppetrahvi summas 13 900 (6 950 + 6 950) eurot, mis moodustab lepinguhinnast (69 500 eurot) 20%. Kohtu hinnangul on sellises määras leppetrahv ebamõistlikult suur. Kuigi leppetrahv viidatud määras kujuneb kahe erineva lepingupunkti alusel (10%+10%), ei pea kohus mõistlikuks selliselt kujunenud summat kostjalt leppetrahvina välja mõista. Kohus arvestab siinjuures asjaoluga, et kostja pani toime ühe lepingurikkumise ning hageja on käesolevaks ajaks kaotanud huvi lepingueseme kasutusloa suhtes, kuivõrd hageja on lepingust taganenud. Eeltoodust ülenevalt mõistab kohus kostjalt välja leppetrahvi summas 6 950 eurot.
21.Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. Kostja vaidleb viivisenõudele vastu. Kostja leiab, et kuivõrd pooled välistasid lepingus lepingust taganemise korral tagastamisele kuuluvalt summalt intressi maksmise, ei ole hagejal õigust intressi saada.
22.Vaidlust ei ole selles, et kostja on põhinõude tasumisega hageja ees viivituses. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
23.Lepingu p 7.7 järgi on lepinguosalised kokku leppinud selles, et lepingust taganemisel tagastamisele kuuluvat summalt intresse ei maksta. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et nimetatud lepingupunkt välistab hageja õiguse saada lepingust taganemisel tagastamisele kuuluvalt summalt viivisintressi. Kohus leiab, et viidatud lepingupunktiga välistasid pooled lepingust taganemise korral tagastavalt summalt intressi mitte
2-18-11174 viivisintressi nõudmise võimaluse. Kostja seisukoht selles, et vaidlusaluses lepingupunktis märgitud sõna „intress“ tuleb laiendada ka viivisintressile ei ole asjakohane. Kui poolte sooviks oleks olnud viivise välistamine, oleks pooled seda lepingus selgelt märkinud.
24.Lisaks on tegemist on erinevate õiguskaitsevahenditega. Intress on tasu raha kasutamise eest, millist nõuet hageja esitanud ei ole. Viivisintressi mõte on aga lihtsustada võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahjus suuruse arvestamist. Seega väljendab viivis minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda. Viivist võib nõuda tegelikust kahjust sõltumata, kuivõrd lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile on viivisel ka sanktsiooniline eesmärk – so tagada kohustuste nõuetekohane täitmine. Viivisenõue peab motiveerima võlgnikku oma rahalisi kohutusi kohaselt täitma, selle täitmata jätmise korral aga võlgnikku karistama ning võlausaldajale kahju hüvitama.
25.Kohus osundab lisaks, et isegi kui saaks asuda seisukohale, et pooled välistasid lepingu p 7.7 viivise nõudmise õiguse, siis oleks see kokkulepe tühine. VÕS § 113 lg 10 järgi kokkulepe, millega välistatakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult viivise nõudmine või mille kohaselt riigihangete seaduse § 10 lõikes 1 või 2 nimetatud isik on kohustatud maksma viivist alla käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määra, on tühine. Nimetatud sätte eesmärk on takistada äriühingutel kohustuste täitmisega viivitamist. Viivise nõudeõiguse välistamine oleks vastuolus ka VÕS § 113 lg 1, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda viivist kuni võlgniku poolt rahalise kohustuse kohase täitmiseni. Kohtu hinnangul looks viivise nõudeõiguse välistamine olukorra, kus võlgnikule oleks kohustuse rikkumine soodsam kui selle kohane täitmine. See aga ei ole kooskõlas seaduse mõttega ning oleks võlausaldajate suhtes äärmiselt ebaõiglane.
26.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb osaliselt rahuldada, põhivõlgnevus summas 13 900 eurot, leppetrahv summas 6 950 eurot ja viivis alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni kostjalt välja mõista.
27.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
28.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus on hagi põhinõude osas rahuldanud ning leidnud ka leppetrahvinõude olevat õiguslikult põhjendatud, kuid üksnes diskretsiooni kohaldades seda mõistliku määrani vähendanud, tuleb käesoleval juhul hageja menetluskulud jätta 75% (põhinõude ja leppetrahvinõude kogusumma 27 800 eurot, rahuldatud nõuded summas 20 850 eurot) ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud jätta kostja enda kanda.
29.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2
2-18-11174 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
30.Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.