Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt olid I S ja I S kinnitanud broneeringud nr xxxx ja xxxx kostja lennule MYX589 lähtepunktiga Eesti (Tallinn) sihtpunktiga Xxxx (Xxxx), mis pidi toimuma 30.11.2017 väljumisajaga kell 16:05. Lend hilines, väljudes Tallinnast 01.12.2017 kell 10:45. Esialgselt planeeritu asemel jõudsid S ja I S sihtkohta Xxxx (Xxxx) 18 tundi hiljem. 12.12.2017 loovutasid I S ja I S nõude loovutamise lepingu alusel oma nõuded kostja vastu hagejale. 12.12.2017 saatis hageja kostjale lennunõude kirja, milles nõudis kompensatsiooni määruse nr 261/2004 alusel summas 1200.00 eurot. Kostja ei ole lennunõude kirjale vastanud. Hagejale teadaolevat tingis lennu MYX589 hilinemise tehniline rike, mis ei ole käsitletav erakorralise asjaoluna, mis vabastaks kostja kohustusest maksta määruse nr 261/2004 alusel hüvitist lennu hilinemise eest. Hageja on seisukohal, et kostjale on esitatud korrektne nõudekiri ja vajalikud dokumendid, mis tõendavad määruse nr 261/2004 alusel hüvitise saamise õigust. Kostja ei ole hageja nõudekirjadele vastanud ega nõudnud täiendavaid dokumente, sh ei tulene määrusest nr 261/2004 kohustust esitada lennuettevõtjale kompensatsiooni nõude õigust tõendavad dokumente. Samuti on kostjale esitatud on kõik vajalikud dokumendid, mis tõendavad I S ja I S poolt nõude loovutamist hagejale. Hageja on seisukohal, et allkirja mehaanilisel teel jäljendamine on käesoleval juhul võrdsustatav omakäelise allkirjaga, samas on hageja koos hagiga esitanud ka I S ja I S poolt digitaalselt allkirjastatud dokumendid nõude loovutamise kohta, mistõttu on kostjal kohustus maksta hüvitis hageja pangakontole. Hageja palub välja mõistja kostjalt hageja kasuks hüvitise 1200.00 eurot, viivise 8% aastas perioodi eest 12.12.2017 kuni 10.06.2018 summas 47.61 eurot ja edasiselt põhivõlgnevuselt 1200.00 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning sissenõudmiskulud 40 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskuluna 1900.00 eurot. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja on seisukohal, et hüvitise saamise taotlusele ei ole lisatud dokumente, mis kinnitavad reisijate õigust saada hüvitist. Kostjal puudub võimalus veenduda 12.12.2017 sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtivuses, kuna leping ei ole digitaalselt ega omakäeliselt allkirjastatud, vaid allkirjad võivad olla kopeeritud. Kostjal puudub riskivaba võimalus sooritada makseülekanne kolmandale isikule. Seetõttu ei ole kostja hinnangul sissenõudmiskulud, viivis ja menetluskulud vajalikud ega vältimatud. Kostja leiab, et hüvitise maksmine hageja (vahendusettevõtte) pangakontole on vastuolus määruse nr 261/2004 mõtte ja eesmärgiga. Reisijale, kes on vastavalt määrusele nr 261/2004 hüvitiseks õigustatud ja kes on õigeaegselt esitanud reisijate vedamise reeglites sätestatud dokumendid ning vastava kirjaliku avalduse, makstakse hüvitis välja viivitamata täies mahus.

Kostja leiab, et kaebuse esitamiseks ettenähtud vorm ei ole küll kohustuslik, kuid kui reisija seda ei kasuta, siis on eeldatav, et hüvitise taotlemisel lähtutakse vormis toodud punktidest ja nõuetest. Mehaaniline allkiri ei ole aktsepteeritav ja kostja sel viisil allkirjastatud dokumente ei tunnista. Digitaalselt allkirjastatud dokumendid on hageja esitanud ainult kohtule, kostja ei ole neid eelnevalt saanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja teadlikult eiras hageja nõudekirju. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt poolte endi kanda. Hageja menetluskulude suurusele vaidleb kostja vastu. Kohtuotsuse põhjendused I Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lgs 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks. II TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. III Kohus tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ja hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjendustel. Kohus juhindub tsiviilasja läbivaatamisel võlaõigusseadusest (VÕS) ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11.02.2004 määrusest (EÜ) nr 261/2004 (edaspidi määrus nr 261/2004). VÕS § 824 lg 1 alusel reisijaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu). VÕS § 827 järgi vedaja peab vedama nii reisija kui ka tema pagasi veo sihtkohta lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, kokkuleppe puudumisel aga tähtaja jooksul, mida hoolikalt vedajalt võib tavalistel tingimustel oodata (veotähtaeg). VÕS § 830 p 3 alusel vedaja peab hüvitama kahju, mis tekib veotähtaja ületamisest. VÕS § 824 lg 3 kohaselt reisijate vedamisele õhus või merel kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut üksnes ulatuses, milles seda valdkonda ei ole seaduse või Eestile siduva rahvusvahelise konventsiooniga reguleeritud teisiti. Määrusest nr 261/2004 artikkel 6 punkti 1 alapunkt c sätestab, et kui lennuettevõtja näeb mõistlikkuse piires ette, et lennu kavandatud väljumisaeg hilineb neli tundi või rohkem kõikide muude kui punktides a või b nimetatud lendude puhul, pakub tegutsev lennuettevõtja reisijatele: i) artikli 9 lõike 1 punktis a ja lõikes 2 määratletud abi; ning ii) artikli 9 lõike 1 punktides b ja c määratletud abi, kui mõistlikkuse piires eeldatav väljumisaeg on vähemalt varem väljakuulutatud

väljumisajale järgneval päeval; ning iii) artikli 8 lõike 1 punktis a osutatud abi, kui lend hilineb vähemalt viis tundi. Artikli 7 punkt 1 alapunkti c kohaselt kui osutatakse käesolevale artiklile, saavad reisijad hüvitist kuni 600 euro ulatuses kõikide muude kui punktides a või b nimetatud lendude puhul. Määruse nr 261/2004 artikkel 7 punkti 3 järgi osutatud hüvitist makstakse sularahas, elektroonilise pangaülekandena, pangakorralduse või pangatšekkidena või kirjalikul kokkuleppel reisijaga reisitšekkides ja/või muudes teenustes. IV Poolte vahel puudub vaidlus selles, et I S ja I S poolt kinnitatud broneeringute nr xxxx ja xxxx alusel toimuma pidanud 30.11.2017 lend MYX589 hilines 18 tundi ning reisijatel I S ja I S on õigus saada hüvitist summas 1200.00 eurot. Poolte vahel on vaidlus 12.12.2017 I S ja I S ning hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtivuse, samuti hageja poolt kostjale esitatud nõudekirja vormi ja selle lisade üle. V VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 kohaselt võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kostja on esitanud vastuväite, et hüvitise saamise taotlusele ei ole lisatud dokumente, mis kinnitavad reisijate õigust saada hüvitist. Kohus leiab, et määrus nr 261/2004 ei tulene hagejale kohustust esitada kostjale hüvitisenõude esitamise õigust tõendavad dokumendid. Kohtule nähtub esitatud tõenditest, et hageja on esitanud kostjale lennupiletid, millest nähtuvad reisijate ja konkreetse lennu andmed. Lennupiletitega on tõendatud, et kostja on broneeringut tunnustanud ja väljastanud selle alusel piletid ehk reisimisõigust andvad kehtivad dokumendid. Seega on kostja väide, et taotlusele ei ole lisatud vajalikke dokumente, ainetu. Kohus märgib, et määruse artikkel 5 punktide 3 ja 4 kohaselt ei ole lennuettevõtja kohustatud maksta hüvitist lennu tühistamise või hilinenud saabumise korral, kui ta suudab tõendada, et tühistamise või hilinemise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kasutusele kõik vajalikud meetmed. Kohustus tõestada, kas ja millal on reisijat teavitatud lennu tühistamisest, lasub lennuettevõtjal. Pooled aga eeltoodud asjaolude üle ei vaidle. Kostja viitas, et tal puudub võimalus veenduda 12.12.2017 sõlmitud nõude loovutamise lepingute kehtivuses, kuivõrd need on mehhaaniliselt allkirjastatud ja kostja sel viisil allkirjastatud dokumente ei tunnista. Kohtule nähtub hageja esitatud lisadest, et kostjale on koos nõudekirjadega edastatud n-ö mehhaaniliselt allkirjastatud nõude loovutamise lepingud ja seega on kostjale teatatud kirjalikult nõude loovutamisest VÕS § 170 ja VÕS § 172 järgi. Riigikohus on selgitanud, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt nr Riigikohtu 15.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27). Vaidlus puudub, et kostja ei ole hageja

nõudekirjadele üldse vastanud ega nõudnud täiendavaid dokumente. Samas on hageja esitanud koos hagiavaldusega ka digitaalselt allkirjastatud nõude loovutamise lepingud, mistõttu on asjakohatu kostja väide, et tal puudub võimalus veenduda 12.12.2017 sõlmitud nõude loovutamise lepingute kehtivuses seoses nende allkirjastamise viisiga. Riigikohtu praktika kohaselt on üldjuhul rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded oma olemuse poolest üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 18.11.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04, p 14). Riigikohus on 29.11.2017 lahendis nr 2-16-13381 seisukohal, et nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Kohtule ei nähtu ja kostja ei ole ka viidanud, et nõuete loovutamine oleks keelatud või kohustust ei saaks täita kellelegi teisele kui ainult reisijatele I S ja I S. Kohtule on esitatud reisijate, s.o I S ja I S poolt digitaalselt allkirjastanud 12.12.2017 sõlmitud nõude loovutamise lepingud. Lepingute kohaselt loovutavad reisijad 12.12.2017 hagejale määruset 261/2004 tuleneva kompensatsiooni nõude, seoses planeeritud lennuga MYX589, mis toimus 30.11.2017 lähtepunktiga Tallinn, sihtpunktiga Xxxx. Lepingus nõustub reisija hüvitisega, mida lennuettevõtja maksab määruse nr 261/2004 eeskirjade rikkumise tõttu, mis toimus eelpool mainitud lennul ja sellega, et lõplik hüvitis makstakse Flagito OÜ pangakontole. Kohus leiab, et määrusest 261/2004 tulenev hüvitise nõue on rahaline nõue, mida on võimalik loovutada. Kuna kohus leiab, et I Sul ja I Sul on õigus hüvitise nõuet loovutada, siis ei oma tähtsust ka kostja väide, et hüvitise maksmine hageja (vahendusettevõtte) pangakontole on vastuolus määruse nr 261/2004 mõtte ja eesmärgiga, kuivõrd nõude loovutamise korral tuleb kohustus täita uuele võlausaldajale (VÕS § 164 lg 2). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et I S ja I S poolt nõude loovutamine hagejale on kehtiv, hagi on tõendatud ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis 1200.00 eurot. VI Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1131 lg 1 alusel sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40.00 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist ning kostja on majandustegevuses tegutsev isik. Seega on täidetud VÕS § 1131 lg-s 1 sätestatud eeldused ja sissenõudmiskulude hüvitise nõue põhjendatud. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivise tasumist, s.o hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist perioodi 12.12.2017 kuni 10.06.2018 eest summas 47.61 eurot ja lisanduvat viivist põhinõudelt alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et kostja on hüvitise tasumisega viivituses ja nõutav viivisemäär ei ole ebamõistlik, seega on viivisenõuded põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele.

Hageja on esitanud sissenõutavaks muutunud viivise nõude kuni 10.06.2018 ja hagiavalduse sisust nähtuvalt soovib hageja lisanduva viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Samas on hageja esitanud Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse 10.06.2018. Kohus leiab, et viivist ei saa välja mõista ühe päeva eest kaks korda ja seega on TsMS § 486 lg-st 2 järgi põhjendatud välja mõista lisanduv viivis alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o 11.06.2018. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1200.00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 47.61 eurot, sissenõudmiskulud 40.00 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt (1200.00 eurot) alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 11.06.2018 kuni nõude kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 177 lg 2 alusel määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Mõistlik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.