Salva Kindlustuse AS-i hagi XX vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
938 eurot 54 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. oktoobri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonikaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984), lepinguline esindaja Maarja Mäe Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Harju Maakohtu 12. oktoobri 2018. a otsuse peale esitatud XX apellatsioonikaebuse menetlusse võtmisest.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud XX kanda ning mitte mõista apellatsioonimenetluse kulusid XX-lt välja.
3.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1.Salva Kindlustuse AS (hageja) esitas 12. märtsil 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX-lt (kostja) 920 euro 64 sendi saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 9. aprillil 2018 esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 877 eurot 92 senti ja viivise põhivõlgnevuselt kuni kohustuse täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja kahjujuhtumina registreerinud liiklusõnnetuse, mis toimus 6. jaanuaril 2017 Tallinnas XXX juures ning mille käigus kostja, juhtides sõidukit Renault Master (reg. nr SSSSSS), tagurdas otsa pargitud sõidukile Toyota Avensis (reg. nr VVVVVV). Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõiduki Renault Master juhi tsiviilvastutuse kindlustamiseks sõlmitud hagejaga liikluskindlustuse leping ning väljastatud poliis nr 64859161. Sellest tulenevalt hüvitas hageja kannatanule tekkinud kahju, tasudes sõiduki Toyota taastusremondi eest 877 eurot 92 senti.
3.Kostja tagurdas Toyotale otsa arvestatava hooga, kusjuures Toyota liikus kokkupõrke tagajärjel. Toyota nihkumine viitab sellele, et kostjale pidi sellises olukorras toimunud kokkupõrge olema füüsiliselt tuntav, ka Toyota tagastange vigastused oli sellised, et kostja pidi kokkupõrget tajuma. Kostja liikus pärast kokkupõrget oma sõidukiga veidi ettepoole ning väljus oma sõidukist, et Toyota üle vaadata. Kostja nägi tekitatud kahjustusi või vähemasti oleks pidanud piisavalt hoolsal käitumisel kahjustusi märkama. Kostja lahkus peale liiklusõnnetuse põhjustamist sündmuskohalt. Kannatanu teavitas politseid, kes tegi kindlaks liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki. Kostja jättis kahju nõuetekohaselt vormistamata või jättis rakendamata piisava hoole kahjustuste kindlakstegemiseks. Seega lahkus kostja liiklusõnnetuse sündmuskohalt õigusvastaselt ja süüliselt. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole lahkunud sündmuskohalt süüliselt, mida tõendab ka väärteomenetluse otsus. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2018. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks kahju hüvitise katteks 500 eurot ja viivise 34 eurot 52 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks kostja menetluskulude katteks 113 eurot 90 senti.
6.Otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus, et asjas on tuvastatud, et kahju põhjustanud sõidukit juhtis kostja, kelle tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures ja kes on hüvitanud kannatanule sõiduki vigastustest tekkinud kahju 877 eurot 92 senti.
7.Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 53 lg 1 p 2 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Juhi tegutsemise liiklusõnnetuse korral sätestab liiklusseaduse (LS) § 169, mis reguleerib muuhulgas seda, millal tuleb liiklusõnnetusest teatada politseile ja millal selline teatamine ei ole kohustuslik. LS § 169 lg 4 kohaselt ei ole vajalik liiklusõnnetusest politseile teatada juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) inimesed liiklusõnnetuses vigastada ei saanud või liiklusõnnetuses osalenud inimesed ei nõua ise oma tervise kontrolli; 2) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel; 3) hilisemat 2(6)
identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed; 4) nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik; 5) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud. LS § 169 lg 5 sätestab, et lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele.
8.Kostja leidis, et ta ei lahkunud sündmuskohalt süüliselt. Kostja esitatud 10. augusti 2017. a väärteoasja otsusest nr 2302,17,000215 nähtuvalt ei ole tõendatud, et kostja oleks piisava hoolsuse ja tähelepanu korral pidanud aru saama, et toimus liiklusõnnetus ja seetõttu ei ole otsuse järgi tõendatud, et kostjal oleks tekkinud LS §-s 169 loetletud kohustused. Maakohtu hinnangul ei ole märgitud tõend praeguses tsiviilajas kohtule siduv ega ole ette kindlaksmääratud jõuga (TsMS § 232 lg 1, 2), sest tegemist on ühe tõendi liigiga ehk dokumentaalse tõendiga (TsMS § 272 lg 2).
9.Kostja seletas ärakuulamisel, et ta tuli välja autost, kuid ei näinud, et oleks avarii teinud või et midagi oleks juhtunud. Kui ta sai telefonikõne, siis läks kohe tagasi sündmuskohale, andis dokumendi, millest tegi teine omanik koopia, mille too andis politseile ja siis läks kostja minema. Kostja seletas, et kui ta oleks tundnud, et ta oleks teisele autole pihta saanud, siis ta ei oleks lahkunud sündmuskohalt. Vigastust ei olnud näha, sest see oli tekkinud auto alla. Sündmuskohalt lahkumine ei olnud tema seletuste kohaselt pahatahtlik. Kohtule hageja esitatud videosalvestusest nähtub, et kostja tagurdas tema poolt juhitud Renault ́ga Toyotale otsa hooga, mille tagajärjel ka seisnud sõiduk Toyota liikus. Edasi sõitis kostja oma sõidukiga ettepoole, jättis siis selle nn kohapeale seisma, väljus sõidukist ning läks vaatas oma sõiduki taha. Seega pidi olema kostjale selgelt aru saada, et ta sõitis tema juhitud sõidukiga Toyotale otsa, kuna ta tuli ka oma sõidukist välja ja läks sõiduki taha vaatama. Samas ei nähtu videost, et ta oleks uurinud põhjalikumalt Toyotat. Kostja heidis vaid kiire pilgu, ei kummardunud ega uurinud Toyotat lähemalt ja see kõik kestis videosalvestise järgi vaid ca 3 sekundit ning siis sõitis kostja sündmuskohalt minema.
10.Kohtule hageja poolt esitatud fotodelt nähtub, et Toyota tagastangel olid nähtavad mõlgid ja kostja sõiduki konksul oli sügav kraapejälg ehk vigastused on käibes vajaliku hoolsuse järgmisel tuvastatavad ning kohtul puudub alus arvata, et need vigastused olid tuvastatavad muul, st mingil erilisel meetodil kui visuaalselt vaatlusel.
11.Tõendeid kogumis hinnates leidis maakohus, et kostja, pärast avarii tekitamist ja sõidukist väljumist ja vaid hetkeks oma sõiduki taha minnes, ei veendunud piisava ja käibes vajaliku hoolega VÕS § 104 lg 3 järgi selles, kas teisele sõidukile, mille juht ei olnud teada, on kahju tekkinud, kuigi oleks pidanud seda märkama. Seetõttu leidis maakohus, et õige on hageja väide, et LS § 169 lg 5 kohaselt oli kostja kohustatud liiklusõnnetusest teatama politseile ja tegutsema siis vastavalt politsei korraldusele, mitte sündmuskohalt lahkuma seda tegemata. Seega lahkus kostja pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel hüvitise tagasimaksmist ja kuna kostja sellest on keeldunud, siis rikub ta hüvitise tagasimaksmise kohustust kostja ees VÕS § 100 (kohustuse täitmata jätmine, viivitamine on kohustuse rikkumine) järgi. Nimetatud põhjustel on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja viivist LKindlS § 53 lg 1 p 2, § 101 lg 1 p1, 6 ja § 108 lg 1, § 113 lg 1 II lause järgi.
12.Sündmuskohale tagasitulemine ja õnnetuse asjaolude kohta andmete andmine teisele juhile pärast seda kui talle helistati, kinnitab kostja soovi juhtunu asjaolude 3(6)
väljaselgitamisele kaasa aidata. Kohtu arvates ei saa seega kostja käitumist (s.o sündmuskohale mittejäämine ja hilisem tagasipöördumine) õnnetuse järgselt ning LS § 169 lg 5 tulenevate nõuete rikkumist hinnata VÕS § 104 lg-te 4 ja 5 järgi tahtlusena, raske hooletusena ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmisena (mille eesmärgiks oleks olnud näiteks vältida juhtunud asjaolude kindlakstegemist või seda varjata). Kostja käitumine on vaadeldav siin hooletusena VÕS § 104 lg 3 järgi ehk käibes vajaliku hoole järgimata jätmisena, st kostja ei olnud piisavalt hoolas selles, et võimalikult kiirelt juhtunu asjaolud tuvastada. Kostja märkis, et tema käitumist, kus ta tuli pärast talle tehtud kõnet kohe sündmuskohale tagasi, tuleks vaadelda nagu ta ei oleks lahkunud sündmuskohalt, ei ole siiski õige, kuid kohtu hinnangul on võimalik siin rakendada LKindlS § 1 lg 2 kohaselt ka VÕS § 140 lg 1 sätestatutut, kuna kogu kahju hüvituse väljamõtlemise selles olukorras oleks äärmiselt ebamõistlik tema suhtes. Seetõttu leidis maakohus, et kahju hüvitist on võimalik vähendada 500 eurole ja proportsionaalselt (56,95%) ka viivist vastavalt 34 eurole 52 sendile. Apellatsioonkaebus
13.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
14.Kostja ei nõustu maakohtuga LS § 169 kohaldamisel. Kuna seaduses ei ole täpselt määratletud, mis aja jooksul peab teavitama politseid või teisi otseselt seotud isikuid tekkinud olukorrast, määratlemaks süülisust võlaõiguslikus tähenduses. Süülisus on praeguses kaasuses oluline, kuna politsei kostjal süüd ei tuvastatud. Hagi on oma olemuselt üles ehitatud süülisuse tuvastamise põhimõttel, vastasel juhul oleks hagi rahuldamine mistahes viisil võimatu. Seega tuleb süülisus tuvastada teisi põhimõtteid järgides. Võlaõiguslikus tähenduses tuleks kohaldamisele VÕS § 6 tulenev mõistlikkuse printsiip, mida hinnates saab hinnata süü ulatust või välistada süüd. Kostja leiab, et reaalselt teadasaanuna liiklusjuhtumi asjaoludest, reageeris ta mõistliku aja jooksul, minnes tagasi sündmuskohale, tegemaks võimalikuks varalise kahju tekitamise vastutuse üksmeelsus, hilisemat identifitseerimine, varalise kahju tekitamise eest vastutav isik, võimaldamaks ka LS § 169 lg 5 kohast täitmist.
15.Kui kohus arvestas süü ulatuse hindamisel liiklusseaduse sätteid nii intensiivselt, pidanuks kohus võrdväärse intensiivsusega arvestama ka tõendina esitatud väärteomenetluse otsust, milles ei tuvastatud sündmuskohalt süülist lahkumist. Väärteoasja otsuse järgi ei ole tõendatud, et kostjal oleks tekkinud LS §-s 169 loetletud kohustused.
16.Arvestades maakohtu põhjendusi, tuleb hinnata võimaliku hooletuse (VÕS § 104 lg 2) kohaldatavust ja ulatust. Kostja leiab, et ta teatas kohe juhtunust ehk mõistliku aja jooksul, mille tulemusel langeb ära vajadus hooletuse hindamiseks, mille tulemusel omakorda ei ole ka süüd VÕS § 104 lg 2 ja 3 mõistes. Kui aga hooletuse printsiip VÕS § 104 lg 2 ja 3 mõistes omab siiski tähendust, siis tulnuks kohtul hinnata, kas kostja käitus VÕS § 5 hea usu põhimõtet järgides. Kostja lahkumine sündmuskohalt veendumusega, et midagi ei juhtunud, oli toimitud heas usus, millele annab veendumust fakt, kus kostja, saades teada tegelikest asjaoludest, käitus edasi heas usus ja naases sündmuskohale, teatamaks kohe oma andmed võimaldamaks hilisemat tuvastamist kindlustusjuhtumis. Selline heas usus käitumine välistab süü VÕS § 104 lg 2 ja 3 mõistes. Kohustusi ei rikutud ka VÕS § 100 mõistes.
4(6)
Ringkonnakohtu seisukoht
17.Kolleegium, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.
18.TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 877 eurot 92 senti ja viivise sellelt. Seega esitas hageja rahalise nõude, mille põhinõue ei ületa 2000 eurot ja põhinõue koos kõrvalnõuetega 4000 eurot, st tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
19.Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seejuures lähtub ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks tarbetuid menetluskulusid.
20.Maakohus luba edasikaebamiseks otsuses andnud ei ole. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võiks mõjutada lahendit, sh ei ole maakohus hinnanud tõendeid selgelt ebaõigesti.
21.Maakohus on õigesti leidnud, et praegusel juhul esines alus tagasinõude rahuldamiseks LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel, kuna kostja lahkus liiklusõnnetuse kohalt ja lahkumine oli vastuolus kehtivate õigusaktidega. Hageja on esile toonud, et ta on hüvitanud kahju saanud sõiduki omanikule kostja tekitatud kahju. VÕS § 492 lg 1 järgi läheb kindlustusandjale üle tema poolt hüvitatud kahju ulatuses nõue kahju põhjustaja vastu. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus tõendeid, st eelkõige kostja seletusi ja hageja esitatud videosalvestust ja fotosid hinnates põhjendatult seisukohale, et kostja ei uurinud liiklusõnnetuse sündmuskohal piisavalt kahju saanud sõidukit ega veendunud tekkinud vigastustes ning lahkus sündmuskohalt, heites sõidukile üksnes pealiskaudse pilgu. Seega ei veendunud kostja liiklusõnnetuse asjaoludes nõutava hoolega. Samas ajal on maakohus asjas esitatud tõendite ja selgituste põhjal kostja käitumist hinnates õigesti järeldanud, et juhtunu asjaolud annavad põhjust kahjuhüvitist ca poole võrra vähendada (VÕS § 140 lg 1), kuna kostja naasis hiljem sündmuskohale ja andis õnnetuse asjaolude kohta andmeid, mis kinnitas tema soovi juhtunu asjaolude väljaselgitamisele kaasa aidata.
22.Kostja väide, et hagi on põhjendamatu seetõttu, et kostjat ei ole liiklusõnnetuse kohalt lahkumise eest väärteo korras süüdi mõistetud, ei ole asjakohane. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei näe seadus ette eeldust, mille kohaselt peaks kindlustusandja tagasinõude esitamiseks olema kahju põhjustaja süü eelnevalt väärteo korras tuvastatud. Tagasinõude esitamiseks on piisav LKindlS § 53 lg 1 p 2 koosseisu täitmine, st tuvastatud peab olema see, et kindlustusjuhtumi põhjustanud sõidukijuht lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Ka Riigikohus on varem osundanud, et kriminaal- või väärteoasjas tehtud kohtulahend ei ole tsiviilasja lahendava kohtu jaoks vaidluse lahendamisel 5(6)
kohustuslik, vaid on hinnatav ühe tõendina (vt Riigikohtu 3. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-08, p 12; 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-06, p 10). Samuti on Riigikohus leidnud, et LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel regressinõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse kohalt õigusvastase lahkumise ka siis, kui sõidukijuhti ei ole selle eest väärteomenetluses karistatud (vt Riigikohtu 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-06, p 10; 11. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-05). Liiklusõnnetuse kohalt lahkumise tuvastamisel ei oma tähtsust see, kas isik sai sündmuskohalt lahkudes aru oma tegevusest ja suutis tegusid juhtida (vt Riigikohtu 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-06, p 12). Samuti ei tähenda väärteomenetluses süü tuvastamata jätmine seda, et isik ei võiks olla süüdi VÕS § 1050 lg 1 järgi, sest süü mõiste on karistusõiguses ja deliktiõiguses erinev (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 14).
23.Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et maakohus on teinud seaduspärase ja põhjendatud kohtulahendi ning TsMS § 637 lg 21 järgi puudub alus apellatsioonkaebust menetleda.
24.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hagejale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Praegusel juhul ei nähtu toimiku materjalidest, et kostja oleks apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu ja menetlusökonoomia kaalutlustel ei ole põhjendatud kostjalt riigilõivu tasumist ka nõuda, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks kostjal õigus nõuda TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.
25.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
26.Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.