Vassili Tubiši hagi Aleksandr Moisejevi ja Elena Kiselenko vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
38 387 eurot 24 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 4. mai 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vassili Tubiši apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
13. november 2018
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Vassili Tubiš (isikukood XXXX), lepinguline esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustajad (kostjad): Aleksandr Moisejev (isikukood XXXX), Elena Kiselenko (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Roman Golovenko
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 4. mai 2018 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Vassili Tubiši kanda.
3.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Vassili Tubiš (hageja) esitas 27. oktoobril 2017 Viru Maakohtule hagi Aleksandr Moisejevi (kostja I) ja Elena Kiselenko (kostja II) vastu, milles palus välja mõista kostjatelt enda kasuks solidaarselt põhivõlgnevuse 35 892 eurot 76 senti ja intressid 2494 eurot 50 senti. Hagiavalduse kohaselt sai kostja I hagejalt 27. juulil 2007 laenu summas 250 000 krooni, mis vormistati võlakirjana. Laenu tagastamise tähtajaks määrasid pooled 12 kuud (s.o 27. juuli 2008). Laenult pidi kostja I tasuma intressi 2,5% kuus. Kostja II vormistas 27. juulil 2007 omakäeliselt käenduslepingu, millega võttis endale solidaarse vastutuse 27. juuli 2007 võlakirjast tuleneva kostja I kohustuse eest. Kostja I sai 27. novembril 2007 hagejalt lisalaenu summas 55 000 krooni, mis vormistati samuti võlakirjana. Laenu tagastamise tähtajaks oli 27. november 2008. Laenult pidi kostja I tasuma intressi 2,5% kuus. Kostja II vormistas ka selle kohustuse tagamiseks käenduslepingu. Samal kuupäeval allkirjastas kostja I ka 27. juuni 2007 ja 27. novembri 2007 võlakirjade täienduse, millega kinnitas, et 1. detsembri 2007 seisuga on tema võlgnevus hageja ees 305 000 krooni. Kostja I sai 5. mail 2008 hagejalt lisalaenu summas 35 000 krooni, 4. mail 2009 lisalaenu summas 15 000 krooni ja 52 000 krooni. Lisalaenud vormistati võlakirjadena. Kahelt esimeselt lisalaenult pidi kostja I tasuma intressi 2,5% kuus, viimaselt lisalaenult 1% kuus. Kostja II vormistas ka nende kohustuste tagamiseks käenduslepingud. Võlakirjadega ettenähtud intresse kostja I ei tasunud. 27. oktoobril 2009 kinnitas kostja I, et tasumata jäetud intressid on 18 640 krooni. Kostja I sai 20. jaanuaril 2010 hagejalt lisalaenu summas 27 960 krooni, mis vormistati võlakirjana. Kostja II käendas ka seda kohustust.
24.detsembril 2010 andsid kostjad hagejale ühise kinnituse, et 1. jaanuari 2011 seisuga on kostja I võlgnevus hageja ees 486 000 krooni (21 125 eurot 32 senti). Kostja I kohustus tagastama nimetatud summa hiljemalt 31. detsembriks 2012. Kostja I sai 27. detsembril 2010 lisalaenu summas 33 200 eurot ja 27. detsembril 2011 lisalaenu summas 2400 eurot, mis vormistati võlakirjadena. Neid kohustusi käendas kostja II. Pooled koostasid 1. jaanuaril 2013 lisakokkuleppe, millega kostja I kinnitas, et tema võlgnevus hageja ees on 33 525 eurot ja nimetatud summa peab olema hagejale tagastatud hiljemalt
1.jaanuariks 2015. Kostja I andis 31. detsembril 2014 kinnituse selle kohta, et 27. detsembri 2014 seisuga võlgneb kostja I hagejale intresse summas 2400 eurot ning pooled leppisid kokku lugeda antud summa laenusummaks. Pooled koostasid 31. detsembril 2014 lisakokkuleppe, millega kostja I kinnitas, et tema võlgnevus hageja ees 1. jaanuari 2015 seisuga on 35 913 eurot 38 senti ja nimetatud summa peab olema hagejale tagastatud hiljemalt 1. jaanuariks 2016. Kostja I vormistas 5. jaanuaril 2017 võlakirja/kinnituse, milles kinnitas, et tema võlgnevus 1. jaanuari 2017 seisuga on 35 892 eurot 76 senti, millele lisandub intressivõlg 2494 eurot 50 senti. Märtsis 2017 teatas kostja I hagejale, et ta ei tagasta hagejale võlgnevat laenusummat.
2.Kostjad vaidles hagile vastu. Kostja I on korduvalt võtnud hagejalt laenu, kokku summas 29 920 eurot 88 senti. Kostja I tagastas laenu osade kaupa. Kokku on kostja I tagastanud hagejale 47 035 eurot 17 senti. Kostja I võttis laenu isiklikuks vajaduseks tarbijana, hageja jaoks on laenu andmine majandustegevuseks. Seega on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingud. Kõik laenulepingud olid suulised ja seega tühised, mistõttu ei pea kostja I hagejale intressi tasuma. Kostja I peab küll hagejale tagastama laenude põhiosa, kuid kuna kostja I on tagastanud juba rohkem, kui ta on hagejalt saanud, on hagi alusetu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 4. mai 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et kostja I on saanud laenuna hagejalt raha. Vaidlus on selles, kui suures summas on laen saadud, kas tegemist oli tarbijakrediidilepinguga, kas kostja I peab tasuma intressi ning kui palju on kostja I tagastanud ja millise võlgnevuse katteks. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja I allkirjastatud võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul on tähtis, et sellega kinnitatud kohustuse aluseks on olemas leping, millest kohustub tuleneb. Maakohus märkis, et kohaldab võlaõigusseadust, mis kehtis viimase kokkuleppe koostamise ajal (s.o 5. jaanuaril 2017). Viimase kokkuleppega kinnitasid pooled ka eelnevaid kokkuleppeid ja seega tuleb kohtul anda kõigepealt hinnang viimasele võlakirjale. Maakohus leidis, et poolte vahel oli sõlmitud suulised laenulepingud. Kostja I esitatud kohtuotsused tõendavad, et hagejal oli mitu „klienti“, kellele ta on laenu andnud, samuti ka seda, et laenusummad olid suured ning paljudel inimestel ei pruugi selliseid summasid olla ka headele tuttavatele või sugulastele andmiseks. Hulgaliselt laenude andmine intresside tasumise kohustusega viitab sellele, et hageja eesmärgiks oli tasu saamine raha andmise eest. Arvestades intressimäära suurust, on tegemist suure tasuga, mida ei saa pidada lihtsalt tänuks raha kasutamise eest. Ei ole oluline, kas hagejal oli samal ajal muu tuluallikas või kas hageja on samal ajal kusagil mujal töötanud. Kuigi hageja ja kostja I olid tuttavad, ei välista see iseenesest hageja tegutsemist majandustegevuses. Hageja esitatud võlatunnistustega on tõendatud, et hageja andis kostjale I laenu korduvalt ning intressi tasumise kohustusega. Kõrged intressimäärad viitavad selgelt hageja soovile laenude pealt raha teenida. Menetluse käigus ei ole tuvastatud, millistel eesmärkidel võttis kostja I hagejalt laenu ning kas ta kasutas seda isiklikeks otstarveteks või ettevõtluse jaoks, nagu väitis istungil hageja. Laenude võtmine ka ettevõtluse jaoks ei muuda automaatselt laenuvõtja seisundit. Ei ole tõendatud, et kostja I võttis laenu majandustegevuses. Isegi kui eeldada, et kostja I võttis hagejalt laenu mh ettevõtte arendamiseks, ei tähenda see seda, et kostja I ei tegutsenud tarbijana. Tarbija võib laenu võtta erinevatel eesmärkide, oluline on, et laenu võtmise hetkel ei tegutsenud ta majandustegevuses.
Maakohus leidis, et hinnates kogumis esitatud tõendeid ja hageja tegevust laenude andmisel, tuleb asuda seisukohale, et hageja tegutses laenu andmisel majandustegevuses ja kostja I oli tarbija. Seega oli hageja ja kostja I vahel sõlmitud suuline tarbijakrediidileping, mis kirjaliku vormi puudumise tõttu on tühine VÕS § 404 lg 1 ja § 408 lg 1 alusel. Kui pooled soovisid kirjalike võlatunnistustega anda suulistele laenulepingutele kirjalikku vormi ehk neid kinnitada TsÜS § 84 lg 3 mõttes, peavad ka võlatunnistused vastama tarbijakrediidilepingu nõuetele. Nimelt peavad võlatunnistuses sisalduma VÕS § 404 lg-s 2 nimetatud andmed, sh krediidi kulukuse määr. Praegusel juhul seda võlatunnistustes ei ole. Kuna kõiki andmeid võlatunnistustes ei ole märgitud, tuleb kohtul hinnata, kas tarbija on tegelikult raha saanud suuliste lepingute alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja I on saanud raha võlatunnistustes alusel, v.a 31. detsembri 2014 ja 27. detsembri 2011 võlatunnituste alusel. Maakohus leidis, et hageja ja kostja I vahel on sõlmitud tarbijakrediidilepingud, mis olid vormipuuduse ja samuti vajalike andmete puudumise tõttu tühised, kuid kuna kostja I on raha saanud ja seda ka kasutanud, tuleb lugeda lepinguid kehtivaks. Pooled muutsid lepinguid kehtivateks nende kinnitamisega kirjalike võlakirjade ja lisakokkulepetega, millest on nähtav poolte selge soov kokku leppida laenude andmise ja intresside tasumise kohustuses. Esitatud võlatunnistustega on tuvastatud, et kostja I on hagejal saanud laenu summas 29 920 eurot 88 senti. Kostjad ei tunnista raha saamist 31. detsembri 2014 ja 27. detsembri 2011 võlakirjade alusel. Kuna kohus on tuvastanud, et laenulepingud ei olnud tühised, pidi kostja I tasuma saadud laenusummadelt ka intressi. Maakohus märkis, et intressi makstakse kuni lepingu lõppemiseni, alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest on võimalik nõuda viivist. Hageja ei ole viivise nõuet esitanud. Maakohus arvestas, et kostja I pidi tasuma intresse summas 6956 eurot 15 senti. Kokku on kostja võlgnevus 41 677 eurot 3 senti (sh 4800 eurot, mille saamisele kostja I vastu vaidles). Kostja esitatud tõenditest selgub, et kostjad on hagejale tasunud kokku 47 435 eurot 4 senti, seega rohkem, kui poolte vahel oli kokku lepitud. Kuigi raha kättesaamise kviitungitel on kirjas, et hagejale maksti protsente, ei vasta see kohtu hinnangul tegelikkusele. Arvestusest nähtub, millises intresside summas on pooled tegelikkuses kokku leppinud. Seega ei saanud kostja I olla intresside võlgnevust summas 47 435 eurot. Eelneva tõttu ei ole kostjal I kohustust hageja ees. Ka viimase võlatunnistusega ei saa hageja tekitada uut kohustust. Kuna kostja I on tagastanud hagejale raha rohkem, kui ta oleks pidanud, ei analüüsinud maakohus seda, kas 4800 eurot olid kostjale I üle antud või mitte. Maakohus selgitas, et käendus on põhikohustusega aktsessoorne. Kuna maakohus tuvastas, et kostja I on oma kohustused täitnud, ei saa hagejal tekkida nõudeid kostja II kui käendaja vastu ka siis, kui käendusleping on kehtiv. Maakohus ei pidanud vajalikuks analüüsida käenduslepingu kehtivust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud hageja ja kostjate vahel sõlmitud lepinguid majandustegevuse raames sõlmitud lepingutena. Kostjad väitsid, et laenulepingud olid sõlmitud hageja majandustegevuses. Hageja väitis vastupidist. TsMS § 230 lg-t 1 ja kujunenud kohtupraktikat arvestades on võimalik järeldada, et nn negatiivsete asjaolude esinemisel peab vastaspool esitama tõendid, mis lükkavad ümber negatiivse asjaolu. Teises asjas tehtud otsus ei tähenda, et selles tuvastatud asjaolusid on võimalik lugeda tõendiks praeguses asjas.
Kostjad ei tõendanud, et hageja andis laenu majandustegevuse raames. Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-66-14. Hageja on seisukohal, et kostjale I laenu andmine ei toimunud majandustegevuse raames. Hageja andis laenu aastate kestel osade kaupa erinevates summades. See ei ole majandustegevuses tavaline. Lisalaenu andmine ei toimu majandustegevuses korduvalt. Hageja kasutas laenu andmiseks AS-ilt Sampo Pank saadud laenu. Kostja I ei saanud laenu enda äritegevuseks ja pöördus hageja poole. Kostjad oli laenu andmise hetkel OÜ Nelista osanikud. Saadud laen kasutati äriühingu huvides. Kostja I ei esitanud ühtegi seletust, millisel eesmärgil ta laenu palus. Laenusumma ületab tavalises tarbimises kasutatavaid summasid. Kostjal puudub igasugune vara, sh kinnistu, mille soetamiseks võivad olla kasutatud hagejalt saadud laenu summa. Kinnistusraamatu ja äriregistri väljavõtetest nähtub, et kostjad tegelesid laenu andmise ajal äritegevusega, see oli edutu ja sellega seoses tekkis kostjatel oht kaotada korter. Laenu saamise ajal kustutasid kostjad võlgnevused ja võõrandasid korteri selliselt, et säilitada eluaegselt korteri kasutusõigust. Hageja viitas 11. detsembri 2017 menetlusdokumendis, et igasugune kostja viide lepingu tühisusest on aegunud. Hageja viitab TsÜS § 98 lg-le 1 ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-22-17. Kostjad olid kohustatud esitama avalduse tehingu tühiseks tunnistamiseks. Avalduse esitamise tähtaeg möödus 28. juulil 2010 (TsÜS § 99 lg 2). Avaldus oli esitatud alles 20. märtsi 2018 kohtuistungil.
5.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 4. mai 2018 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele.
7.Eelkõige on poolte vahel vaidlust selles, kas hageja on andnud kostjale I laenu tegutsedes oma majandus- või kutsetegevuses ja, kas kostja I on laenu võttes olnud tarbija. Juhul, kui hageja on laenu andes tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuses ja kostja I on laenu võttes olnud tarbija, siis on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja andis kostjale I korduvalt laenu suuliste laenulepingute alusel majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Enne 13. juunit 2014 kehtinud VÕS § 34 järgi (s.o ajal, mil laenu anti) oli tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Alates 13. juunist 2014 kehtiva VÕS § 1 lg 6 redaktsiooni järgi on ettevõtja võlaõigusseaduse tähenduses isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevusega.
8.Riigikohus märkis tsiviilasja nr 3-2-1-66-14 otsuse p-s 16, „/.../et selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata
selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka mahuline kriteerium.“ Maakohus on, lähtudes Riigikohtu seisukohast, hinnanud hageja tegevust laenuandjana eelnimetatud kriteeriumide põhjal ja õigesti asunud seisukohale, et hageja vastab majandus- ja kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on vastavale järeldusele jõudmisel õigesti hinnanud hageja poolt ka teistele isikutele (k.a kostja I) korduvat laenu andmist suurtes summades pikema perioodi jooksul ning arvestanud intressimäära suurust kui tasu laenu kasutamise eest , s.o maakohus on muuhulgas hinnanud majandustegevuse tunnusena tegutsemise kestvust ja hageja kui laenuandja kavatsust kasumit teenida.
9.Õige on ka maakohtu seisukoht, et kostja I võttis laenu tarbijana ja laenuvõtmine ei olnud seotud tema majandus- ega kutsetegevusega ning hageja vastupidine seisukoht on alusetu. Hageja väitel tegelesid kostjad laenu võtmise ajal äritegevusega, kuid see oli edutu ja sellega seoses tekkis kostjatel oht kaotada korter ning laenuga kustutasid kostjad võlgnevuse ja võõrandasid korteri selliselt, et neil säilis eluaegselt korteri kasutusõigust. Iseenesest see, et kostja I tegutses laenu võtmise ajal ettevõtlusega, ei anna alust asuda seisukohale, et ta kasutas saadud laenu ettevõtluses. Pigem nähtub hageja poolt esitatud asjaolust, mille kohaselt kostjad kasutasid laenu võlgnevuse tasumiseks, et säilitada korteriomand, see, et kostja I tegutses laenu võttes tarbijana (s.o ta kasutas laenu oma isiklikes huvides ning laenu võtmine ei seondunud tema majandus- ja kutsetegevusega). VÕS § 403 lg 2 järgi kohaldatakse tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut ka füüsilise isiku poolt sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, mille puhul kasutusse võetav krediit ei ületa 50 000 eurole vastavat summat. Seega tulenevalt VÕS § 403 lg-s 2 sätestatust isegi kui kostja I füüsilise isikuna kasutaski mingi osa laenust ettevõtluseks, on siiski tegemist tarbijakrediidilepinguga. Lähtudes eeltoodust kuna hageja vastab majandus- või kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele, siis saab tema ja kostja 1 kui tarbija vahel sõlmitud laenulepinguid pidada tarbijakrediidilepinguteks, millele laienevad kõik tarbijakrediidilepingute jaoks ettenähtud nõuded.
10.Hageja väitel on kostja viide lepingu tühisusele aegunud, sest kostjad pidid esitama avalduse tehingu tühiseks tunnistamiseks, kuid nad tegid seda alles 20.03.2018 kohtuistungil, s.o hilinenult (TsÜS § 98 lg 1). Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et seadusest tulenevalt võib tehing olla tühine (TsÜS § 84 jj) või tühistatav (TsÜS § 90 jj). Antud juhul on maakohus tuvastanud suuliste laenulepingute tühisuse ning selleks ei olnud vaja kostjate avaldust.
11.Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt on hageja andnud kostjale I korduvalt laenu suuliste laenulepingute alusel, millede kohta on vormistatud kirjalikud võlakirjad ja lisakokkulepped. Tarbijakrediidilepingu vorminõude kehtestab VÕS § 404 lg 1 ja selle kohaselt pidi tarbijakrediidilepingus tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue.
Tulenevalt VÕS § 404 lg-st 1 ja § 408 lg-st 1 on suulised laenulepingud hageja ja kostja I vahel vorminõude järgimata jätmise tõttu tühised. Samas näeb TsÜS § 84 lg 3 ette tühise tehingu kinnitamise võimaluse ja TsÜS § 84 lg 4 esimene lause sätestab, et tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajast. Seega on tehingu kinnitamisega võimalik tehingu tühisust tingiv vormipuudus kõrvaldada ning seetõttu on maakohus õigesti analüüsinud, kas poolte eesmärk oli anda võlatunnistustega varasematele suulistele laenulepingutele kirjalik vorm.
12.Kui pooled soovisid võlatunnistustega anda kirjalikku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peavad ka võlatunnistused vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kuna võlatunnistused ei sisalda kõiki VÕS § 404 lg-s sätestatud andmeid (mh ei ole märgitud krediidi kulukuse määra), siis tuleb hinnata seda, kas VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutusid krediidilepingud (vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud kõigi andmete puudumisele) siiski kehtivateks. VÕS § 408 lg 2 kohaselt VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kostja I on saanud hagejalt võlatunnistustes märgitud summades laenu (v.a 31.12.2014 (tl 6) ja 27.12.2011 (tl 10) võlakirjad, milledes märgitud summade reaalset saamist kostja I eitab) ning seega on muutunud krediidilepingud VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete puudumisele kehtivaks.
13.Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1). Hageja on nõudnud kostjalt I võlgnetavalt laenusummalt intressi tasumist, kuid ei ole nõudnud viivist ning seetõttu on maakohus arvestanud vaid tasumisele kuuluva intressi suurust. Maakohus on tuvastanud, et arvestades ka kostja I poolt vaidlustatud laenusummat 4800 eurot, on kostja I võlgnevus koos intressiga kokku 41 677 eurot 3 senti (sh intress 6956 eurot 15 senti). Apellatsioonkaebuses ei ole hageja esitanud väiteid seoses maakohtu poolt tuvastatud laenu kogusummaga ja intresside suurusega ning seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli nimetatud summade õigsust. Maakohtu poolt tuvastatu kohaselt on kostja I tasunud hagejale 47 435 eurot 4 senti, s.o rohkem, kui põhivõlg ja intress kokku, seega on kostja I laenukohustuse hageja ees täitnud ning hagejal ei ole ka nõuet kostja II kui käendaja vastu. Seetõttu puudub vajadus hinnata hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingute kehtivust.
14.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisega jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.