Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue V T esitas 27.10.2017 Viru Maakohtule hagiavalduse A M ja E K vastu võlgnevuse ja intressi nõudes. Hagiavalduse kohaselt sai kostja 1 27.07.2007 hagejalt laenu summas 250 000 EEK, mis vormistati võlakirjana. Laenu tagastamise tähtajaks määrasid pooled 12 kuud, s.o laenu tagastamise tähtajaks oli 27.07.2008. Laenult pidi kostja 1 tasuma intressi 2,5% kuus. Kostja 2 vormistas 27.07.2007 omakäeliselt käenduslepingu, millega võttis endale solidaarse vastutuse 27.07.2007 võlakirjast tuleneva kostja 1 kohustuse eest. Kostja 1 sai 27.11.2007 hagejalt lisalaenu summas 55 000 EEK, mis vormistati samuti võlakirjana. Laenu tagastamise tähtajaks oli kokku lepitud 27.11.2008. Kostja 1 võttis endale kohustuse tasuda laenult intressi 2,5% kuus. Kostja 2 vormistas ka sellele kohustusele käenduslepingu. Samal kuupäeval allkirjastas kostja 1 27.07.2007 ja 27.11.2007 võlakirjade täienduse, millega kinnitas, et seisuga 01.12.2007 on tema võlgnevus hageja ees summas 305 000 EEK. 05.05.2008 sai kostja 1 hagejalt lisalaenu summas 35 000 EEK, mis vormistati võlakirjana. Laenu tagastamise tähtajaks määrati 05.05.2009. Kostja 1 võttis endale kohustuse tasuda laenult intressi 2,5% kuus. 05.05.2008 vormistas kostja 2 omakäeliselt käenduslepingu, millega võttis endale solidaarse vastutuse 05.05.2008 võlakirjast tuleneva kostja 1 kohustuse eest. 04.05.2009 sai kostja 1 hagejalt lisalaenu summas 15 000 EEK, mis vormistati võlakirjana. Laenu tagastamise tähtajaks määrati 04.05.2010, intressiga 2,5% kuus alates 27.08.2009. Kostja 2 andis 04.05.2009 käenduse, millega võttis endale solidaarse vastutuse 04.05.2009 võlakirjast tuleneva kostja 1 kohustuse eest. Käenduskohustuse kohta kirjutas kostja 2 võlakirjale. Samal kuupäeval sai kostja 1 hagejalt lisalaenu summas 52 000 EEK, mis vormistati võlakirjana. Laenu tagastamise tähtajaks määrati 04.05.2010, intressiga 1% kuus alates 27.08.2009. Kostja 2 andis 04.05.2009 käenduse, millega võttis endale solidaarse vastutuse 04.05.2009 võlakirjast tuleneva kostja 1 kohustuse eest. Käenduskohustuse kohta kirjutas kostja 2 võlakirjale. Eelmainitud võlakirjadega ettenähtud intresse kostja 1 hagejale ei maksnud. 27.10.2009 kirjutas kostja 1 omakäeliselt kinnituskirja, millega kinnitas, et tasumata jäetud intresside summa on 27.10.2009 seisuga 18 640 EEK. 20.01.2010 sai kostja 1 hagejalt lisalaenu summas 27 960 EEK, mis vormistati võlakirjana. Laenu tagastamise tähtajaks määrati üks aasta alates võlakirja andmisest ning kostja 2 andis käenduse, millega võttis endale solidaarse vastutuse 20.01.2010 võlakirjast tuleneva kostja 1 kohustuse eest. 24.12.2010 andsid kostja 1 ja kostja 2 hagejale ühise kinnituse selle kohta, et seisuga 01.01.2011 on kostja 1 võlgnevus hageja ees 486 000 EEK ehk 21 125,32 eurot ja kostja 1 võttis endale kohustuse tagastada hagejale nimetatud summa hiljemalt 31.12.2012. 27.12.2010 sai kostja 1 hagejalt lisalaenu summas 33 200 EEK. Laenu tagastamise tähtajaks määrati 31.12.2011. Kostja 2 andis 27.12.2010 käenduse, millega võttis endale solidaarse vastutuse 27.12.2010 võlakirjast tuleneva kostja 1 kohustuse eest. Käenduskohustuse kohta kirjutas kostja 2 võlakirjale.

27.12.2011 sai kostja 1 hagejalt lisalaenu summas 2 400 eurot, mis vormistati võlakirjana. Laenu tagastamise tähtajaks määrati 31.12.2011. Nimetatud summalt pidi kostja 1 tasuma intressi 2% kuus. Kostja 2 andis 27.12.2011 käenduse, millega võttis endale solidaarse vastutuse 27.12.2011 võlakirjast tuleneva kostja 1 kohustuse eest. Käenduskohustuse kohta kirjutas kostja 2 võlakirjale. 01.01.2013 koostasid kostja 1, kostja 2 ja hageja lisakokkuleppe, millega kostja 1 kinnitas, et tema laenulepingutest tulenev võlgnevus hageja ees on 01.01.2013 seisuga kokku 33 525 eurot ja mainitud summa peab olema hagejale tagastatud hiljemalt 01.01.2015. Lisakokkuleppe allkirjastamisega kinnitas kostja 2, et soovib jätkuvalt tagada oma käendusega kostja 1 kohustusi. 31.12.2014 andis kostja 1 hagejale kinnituse selle kohta, et 27.12.2014 seisuga võlgneb kostja 1 hagejale intresse summas 2 400 eurot ning pooled leppisid kokku lugeda antud summat laenusummaks. Kostja 1 vormistas omakäeliselt võlakirja. Kostja 2 kinnitas taas, et annab käenduse nimetatud kohustuse eest. 31.12.2014 koostasid kostja 1, kostja 2 ja hageja lisakokkuleppe, millega kostja 1 kinnitas, et tema võlgnevus hageja ees on 01.01.2015.a seisuga kokku 35 913,38 eurot ja mainitud summa peab olema hagejale tagastatud hiljemalt 01.01.2016. Laenu summalt tuleb tasuda intressi 1,39% kuus ehk 16,7% aastas. Antud dokumendi allkirjastamisega kinnitas kostja 2, et soovib jätkuvalt tagada oma käendusega kostja 1 kohustusi. 05.01.2017 vormistas kostja 1 võlakirja/kinnituse, millega kinnitas, et tema võlgnevus hageja ees 01.01.2017 seisuga on 35 892,76 eurot ning sellele summale lisandub intressivõlg 2 494,50 eurot. 2017 aasta märtsi lõpus teatas kostja 1 hagejale, et ta ei tagasta hagejale võlgnetavat laenusummat, mistõttu pöördus hageja kohtu poole. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse summas 35 892,76 eurot ja intressid summas 2 494,50 eurot. Hageja esitas tõenditena: - 01.12.2007 (tlk 26), 24.12.2010 (tlk 13), 31.12.2014 (tlk 5) ja tlk 9 lisakokkulepped; - 27.07.2007 (tlk 23), 27.11.2007 (tlk 21), 05.05.2008 (tlk 16), 04.05.2009 (tlk 15, 18), 27.10.2009 (tlk 14), 20.01.2010 (tlk 12), 27.12.2010 (tlk 11), 27.12.2011 (tlk 10), 31.12.2014 (tlk 6), 05.01.2017 (tlk 8) võlatunnistused ja kostja 2 käendused. Kostja vastuväited Kostjad esitasid vastuse hagile, milles palusid jätta hagi rahuldamata. Kostja 1 võttis hagejalt korduvalt laenu järgnevalt: - 27.07.2007 summas 250 000 EEK, intressimäär 2,5%, tagastamise tähtaeg 27.07.2008. Kostja 2 võttis solidaarvastutuse laenu tagastamise eest; - 27.11.2007 summas 55 000 EEK, intressimäär 2,5%, tagastamise tähtaeg 27.11.2008. Kostja 2 võttis solidaarvastutuse laenu tagastamise eest; - 05.05.2008 summas 35 000 EEK, intressimäär 2,5%, tagastamise tähtaeg 05.05.2009. Kostja 2 võttis solidaarvastutuse laenu tagastamise eest; - 04.05.2009 summas 15 000 EEK, intressimäär 2%, tagastamise tähtaeg 04.05.2010. Kostja 2 võttis solidaarvastutuse laenu tagastamise eest; - 04.05.2009 summas 52 000 EEK, intressimäär 1%, tagastamise tähtaeg 04.05.2010. Kostja 2 võttis solidaarvastutuse laenu tagastamise eest; - 20.01.2010 summas 27 960 EEK, tagastamise tähtaeg 20.01.2011. Kostja 2 võttis solidaarvastutuse laenu tagastamise eest;

- 27.12.2010 summas 33 200 EEK, tagastamise tähtaeg 31.12.2011. Kostja 2 võttis solidaarvastutuse laenu tagastamise eest. Seega alates 27.07.2007 võttis kostja 1 hagejalt laenu kokku summas 468 160 EEK (250 000 + 55 000 + 35 000 + 15 000 + 52 000 + 27 960 + 33 200) ehk 29 920,88 eurot (468 160 : 15 6466). Kostja 1 tagastas hagejale laenu osade kaupa ning alates 27.07.2007 kuni käesoleva ajani on kostja 1 tagastanud hagejale kokku 47 035,17 eurot. Kostja 1 ei ole kindel, et kinnituskirjades olevad andmed on õiged, kuna kirjutas neid hageja etteütlemise järgi. Maksete tegemisel lähtus kostja 1 eeldusest, et maksab raha põhivõlgnevuse katteks ning luges intressi tühiseks. Kostja 1 võttis laenu isiklikuks vajaduseks tarbijana, hageja jaoks on aga laenu andmine majandustegevuseks, seega poolte vahel sõlmitud lepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega. Lepingutele laienevad ka kõik tarbijakrediidilepingu nõuded. Kõik poolte vahel sõlmitud laenulepingud olid suulised ja seega ka tühised, mistõttu ei pea kostja 1 hagejale intressi maksma. Kostja 1 peab küll hagejale tagastama laenude põhiosa, kuid kuna kostja 1 on tagastanud juba rohkem raha kui ta on hagejalt saanud, siis on hagiavaldus alusetu ja hagejal puudub nõudeõigus kostjate vastu. Kostjad on esitanud tõenditena: - Kohtuotsused (tlk 48-57), mis tõendavad, et hageja puhul on tegemist majandustegevusega tegeleva isikuga; - Raha kättesaamise kinnitused (tlk 58-86). Poolte täiendavad seisukohad ja kohtuistungil esitatud väited Hageja leidis täiendavalt, et kostjad ei ole tõendanud, et poolte vahel sõlmitud lepingute puhul oli tegemist tarbijakrediidilepingutega. Isegi kui eeldada, et tegemist oli tarbijakrediidilepingutega, siis need on kehtivad. Pooled on sõlminud laenulepinguid kirjalikus vormis, nimelt võlatunnistused olid antud kirjalikult ja nendes sisaldus ka intressi kokkulepe ja intressimäär. Hageja on ka seisukohal, et isegi kui lepingud on tühised, peavad kostjad tagastama nii laenu põhiosa kui ka intressi. Hageja selgitas kohtuistungil, et kostja 1 on hageja tuttav, kes pöördus hageja poole raha saamiseks. Laenud vormistati koheselt võlakirjadena, kus märgiti summad ja tähtajad, kostja 1 palus korduvalt laenu tagastamise tähtaja pikendamist. Kostja 2 andis käenduse, mistõttu vastutab ka tema solidaarselt kostjaga 1. Hageja andis laenu kokku summas 35 892,74 eurot, seni on kostja 1 maksnud tagasi ainult intresse, intresside võlgnevus ei ole aga seni täielikult tasutud. Kostja 1 vajas raha korteri ja ettevõtte jaoks. Kostjate esindaja selgitas istungil, et kostja 1 ei ole 31.12.2014 ja 27.12.2011 võlakirjade alusel raha saanud. Kostja 1 on tagastanud hagejale kokku 47 035,70 eurot, kostja 1 on tagastanud nii laenu kui ka intresse. Kostjad on seisukohal, et kui laenulepingud ei ole tühised ja intressikokkulepped kehtivad, siis ei saa hageja intresside tasumist nõuda, kuna intressisumma on põhivõlast suurem. Poolte lõplikud seisukohad Kostjad on seisukohal, et kuna antud juhul ei ole kostjate kirjalikku avaldust laenu saamiseks ega ka kirjalikku laenulepingut, on intressikokkulepe tühine ja kostjate poolt tagastatud raha tuleb lugeda tasutuks põhivõla katteks. Kostja 1 tunnistas, et ta sai hagejalt kokku 29 920,88 eurot, hageja poolt on aga tõendamata, et laenu summa on 35 892,74 eurot. Kostjad on tagastanud hagejale kokku 47 035,17 eurot ning nimetatud asjaolu ei ole hageja vaidlustanud. Alternatiivselt

leidsid kostjad, et instresside summa on ebamõistlikult suur. Hagiavaldus on seega alusetu ja rahuldamisele ei kuulu. Hageja leidis, et kostjad ei ole tõendanud, et hageja andis laenu majandustegevuse raames. Seda ei tõenda ka kostjate esitatud teistes tsiviilasjades tehtud kohtulahendid. Hageja leidis samuti, et laenu andmine majandustegevuses ei too automaatselt kaasa ka lepingute tühisuse, kuna kostjad ei ole õigeaegselt ja nõuetekohaselt tühistamisavaldust hagejale esitanud. Hageja on seisukohal, et kostja 1 ei olnud eksimuses võlatunnistuste andmisel. Kostja 1 puhul on tegemist teovõimelise isikuga, kes on kindlasti võimeline arvestusi tegema nii kroonides kui ka eurodes. Hageja leiab, et kostja antud võlatunnistuste puhul on tegemist deklaratiivsete võlatunnistusega ning kostjad peavad tõendama, et tunnustatud võlga ei ole olemas või see on lõppenud. Selliseid asjaolusid ei ole aga kostjad tõendanud, võlakirjad on kehtivad ja kostjad ei saa tugineda sellele, et võlga ei ole. Hageja selgitas ka, et kõik kostja 1 poolt tagastatud summad olid tasutud instressi katteks. Nimetatud asjaolu tõendab viimane, s.o 05.01.2017 võlakiri, milles on märgitud lõplik võlgnevus ning kuna võlakiri on kehtiv, siis kuulub ka nimetatud summa tagastamisele. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, kuulanud pooled ära istungil ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja 1 on saanud laenuna hagejalt raha. Poolte vahel on vaidlus selles, kui suures summas on laen saadud, kas tegemist oli poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, kas kostja 1 peab tasuma intressi ning kui palju on kostja 1 raha tagastanud ja millise võlgnevuse katteks. Pooled ei vaidle ka, et kostja 1 poolt allkirjastatud võlatunnistuste puhul on tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul on tähtis, et sellega kinnitatud kohustuse aluseks on olemas leping, millest kohustus tuleneb. Kui vastavat kohustust (lepingut) ei ole, ei ole ka võlgnikul kohustust võlatunnistuse alusel raha tagastada. Kõigepealt analüüsib seega kohus, kas poolte vahel olid sõlmitud kehtivad laenulepingud ning kas tegemist on tarbijakrediidilepingutega. Kohus peab vajalikuks märkida, et otsuse tegemisel rakendab kohus võlaõigusseadust, mis kehtis viimase kokkuleppe koostamise ajal, s.o 05.01.2017 seisuga. Viimase kokkuleppega kinnitasid pooled ka eelnevaid kokkuleppeid ja seega tuleb kohtul anda kõigepealt hinnangut viimasele võlakirjale (tlk 8). VÕS § 396 lg-te 1 ja 2 alusel laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et

rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 401 lg 1 järgi krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Hageja esitatud võlatunnistustest nähtub, et hageja andis kostjale 1 raha (laenu) intressi tasumise kohustusega ning kostja 1 omakorda kohustus raha (laenu) kokkulepitud tähtajaks tagastama. Selline suhe vastab laenulepingu tunnustele ja vastab poolte tahtele, kohtu arvates, sõlmida laenuleping. Kohus leiab, et menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud, et raha andmine võiks vastata muude lepingute tunnustele (nt kinkele, millele ei järgne kohustust raha tagastamiseks) kui laenulepingule. Kostjad ei ole ka vaielnud asjaolule, et raha tuleb tagastada ning kostjad on tuginenud sellele, et poolte vahel on sõlmitud suuline laenuleping. Kohus leiab, et poolte vahel olid sõlmitud suulised laenulepingud. Kostja on seda ka kogu menetluse kestel väitnud ning hageja ei ole vastupidist tõendanud ega kohtule kirjalikke lepinguid esitanud. Järgnevalt analüüsib kohus, kas tegemist on tarbijakrediidilepingutega. VÕS § 1 lg-te 4 ja 5 kohaselt seadusest võib tuleneda, et lepingule või muule võlasuhtele kohaldatakse erireegleid juhul, kui lepingu või võlasuhte pooleks on tarbija või ettevõtja. Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 404 lg 1 alusel tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. VÕS § 404 lg-s 2 on sätestatud andmed, mis peavad olema tarbija tahteavalduses selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud. VÕS § 408 lg-te 1-4 alusel tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Käesoleva seaduse §-s 405 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbijale antakse üle asi, talle osutatakse teenus või täidetakse muu kohustus. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-66-14, et selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Seega tuleb kohtul asja lahendamisel hageja tegevust laenuandjana eelnimetatud kriteeriumide põhjal hinnata. Kui hageja vastab majandus- või kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele, saab

tema ja kostja 1 vahel sõlmitud laenulepinguid pidada tarbijakrediidilepinguteks, millele laienevad kõik tarbijakrediidilepingute jaoks ettenähtud nõuded. Tarbijakrediidilepingu vorminõude puhul märkis Riigikohus samas lahendis, et vorminõudeid kehtestab VÕS § 404 lg 1, mille kohaselt peab tarbijakrediidilepingus olema tarbija avaldus kohustuste võtmiseks kirjalikus vormis. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping vorminõude järgimata jätmisel tühine. Samas näeb TsÜS § 84 lg 3 ette tühise tehingu kinnitamise võimaluse ja TsÜS § 84 lg 4 esimene lause sätestab, et tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajast. Seega on tehingu kinnitamisega võimalik tehingu tühisust tingiv vormipuudus kõrvaldada. Kohtul tuleb seega hinnata, kas poolte eesmärk oli võlatunnistustega anda varasemalt sõlmitud suulistele laenulepingutele kirjalik vorm. Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. Riigikohus märkis, et VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda kasutama. Kostjad on tuginenud sellele, et hageja tegutses laenu andmisel majandustegevuses. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitasid kostjad ka teistes kohtuasjades tehtud kohtuotsused (tlk 48-57). Kohus leiab, et nimetatud kohtuotsused tõendavad, et hagejal oli mitu „klienti“, kellele ta on laenu andnud, samuti ka seda, et laenusummad olid suured ning paljudel inimestel ei pruugi selliseid summasid olla ka headele tuttavatele või sugulastele andmiseks. Hulgaliselt laenude andmine intresside tasumise kohustusega viitab sellele, et hageja eesmärgiks oli tasu saamine raha andmise eest. Arvestades ka intresside määra suurust, on tegemist suure tasuga, mida ei saa pidada lihtsalt tänuks raha kasutamise eest. Sealjuures leiab kohus, et ei ole oluline, kas hagejal oli ka samal ajal muu tuluallikas või kas hageja on samal ajal kusagil mujal töötanud. Inimesel võib olla mitu töökohta või tuluallikat, hageja töötamine mujal ei välista seega laenu andmist majandustegevuses. Kuigi hageja ja kostja 1 olid tuttavad, ei välista ka see iseenesest hageja tegutsemist majandustegevuses. Hageja esitatud võlatunnistustega on tõendatud, et hageja andis kostjale 1 laenu korduvalt ning intressi tasumise kohustusega. Kõrged intressimäärad viitavad selgelt hageja soovile laenude pealt raha teenida. Kohtu arvates, ei ole eluliselt usutav, et hageja andis kostjale 1 laenu nö sõbralikest suhetest tulenevalt korduvalt aastate jooksul saamata sealjuures raha tagasi. Hagiavalduses kirjeldatud asjaolud viitavad sellele, et vaatamata kostja 1 poolt väidetavalt laenu tagastamata jätmisele oli hagejal soov intresside näol raha teenida ja võimalikult suurt kasumist saada, mitte aga kostjat 1 raskes olukorras aidata. Menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud, millistel eesmärkidel võttis kostja 1 hagejalt laenu ning kas ta kasutas seda isiklikeks otstarveteks või ettevõtluse jaoks nagu väitis istungil hageja (tlk 102 pöördel). Hageja väidete kohaselt võttis kostja 1 laenu korteri aresti alt vabastamiseks, võlgnevuse tasumiseks ja mh ka ettevõtte jaoks (tlk 102 pöördel). Kohus leiab, et laenud võtmine ka ettevõtluse jaoks ei muuda automaatselt laenuvõtja seisundit. Nimelt käesoleva menetluse raames ei olnud tõendatud, et kostja 1 võttis laenu majandustegevuses. Isegi kui eeldada, et kostja 1 võttis hagejalt laenu mh ettevõtte arendamiseks ei tähenda, et kostja 1 ei tegutsenud tarbijana. Tarbija võib laenu võtta erinevatel eesmärkidel, oluline on, et laenu võtmise hetkel ei tegutsenud ta majandustegevuses. Kohus leiab, et hinnates kogumis esitatud tõendeid ja hageja tegevust laenude andmisel, tuleb asuda seisukohale, et hageja tegutses laenude andmisel majandustegevuses ning kostja 1 puhul oli tegemist tarbijaga. Seega oli hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud suuline tarbijakrediidileping, mis

vormipuuduse (kirjaliku vormi puudumise) tõttu osutus tühiseks VÕS § 404 lg 1 ja § 408 lg 1 alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 3 alusel kui tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu on ära langenud, võib tehingu teinud isik avaldada, et ta soovib tehingu kehtivust (kinnitamine). Mitmepoolse tehingu korral peavad tehingut kinnitama kõik tehingupooled. VÕS § 30 lg 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Poolte vahel sõlmitud laenulepingud olid kinnitatud kirjalike võlatunnistuste ja lisakokkulepetega (tlk 5-23, 25-26). Kui pooled soovisid kirjalike võlatunnistustega anda suulistele laenulepingutele kirjalikku vormi ehk neid kinnitada TsÜS § 84 lg 3 mõttes, peavad ka võlatunnistused vastama tarbijakrediidilepingu nõuetele. Nimelt peavad võlatunnistustes sisalduma VÕS § 404 lg-s 2 nimetatud andmed, s.h nt krediidi kulukuse määr. Seda aga antud juhul võlatunnistustes ei olnud. Kuna kõiki andmeid võlatunnistustes ei olnud, tuleb kohtul hinnata, kas tarbija on tegelikult raha saanud suuliste lepingute alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja 1 on saanud raha võlatunnistuste alusel, va 31.12.2014 (tlk 6) ja 27.12.2011 (tlk 10) võlakirjade alusel. Kostja 1 teatas kohtule, et ta on saanud hagejalt raha summas kokku 29 920,88 eurot. Kohus leiab, et hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud tarbijakrediidilepinguid olid kinnitatud poolte vahel 31.12.2014 sõlmitud lisakokkuleppega (tlk 5). Nimetatud kokkuleppega kinnitas kostja 1, et võlgnevuse kogusumma on 35 913,38 eurot. Kostja 1 on kinnitanud ka 05.01.2017 võlakirjaga (tlk 8) suuliseid laenulepinguid, kostja 1 tunnistas võlga summas 35 892.74 eurot ning intresside võlgnevust summas 2 494,50 eurot. Lisaks võlatunnistustele on pooled korduvalt sõlminud ka lisakokkuleppeid. Selline poolte käitumine viitab poolte soovile suuliseid laenulepinguid kinnitada ning vaidlust ei ole, et kostja 1 on raha vähemalt summas 29 920,88 eurot ka faktiliselt kätte saanud ning seda kasutanud. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et kostja 1 ei teadnud intresside tasumise kohustusest ega soovinud neid maksta, kuna intresside kokkulepe on tühine. Nimelt kostja 1 poolt 27.10.2009 antud võlatunnistuses (tlk 14) on kostja 1 tunnistanud just intresside võlgnevust summas 18 640 EEK ning täpsustas, et nimetatud summat tasutakse esimeses järjekorras võlgnevuse tasumise korral. Kostja 1 on korduvalt tunnistanud intresside võlgnevust: -

27.10.2009 võlakirjas (tlk 14) summas 18 640 EEK; Lisakokkuleppes (tlk 9) seisuga 01.01.2013 summas 33 525 eurot (koos põhivõlaga); Lisakokkuleppes (tlk 13) seisuga 01.01.2011 summas 31 125,32 eurot (koos põhivõlaga); Lisakokkuleppes (tlk 5) seisuga 01.01.2015 summas 35 913,38 eurot (koos põhivõlaga).

Kuna kostja 1 on hagejale raha tagastanud aastate jooksul osade kaupa, siis ei ole ka eluliselt usutav, et tema võlgnevus kahe aasta jooksul vähenes vaid 2 000 euro võrra ning et kostja 1 ei teadnud, et ta ei maksnud ega pidanudki intressi maksma.

Samuti tugineb kostja 1 ise asjaolule, et ta on tegutsenud tarbijana ja hageja tegutses majandustegevuses. Seega pidi kostja 1 vähemalt oletama, et isik, kes tegeleb laenude andmisega majandustegevuses, ei tee seda tasuta. Eelpool toodud põhjendustel leiab kohus, et hageja ja kostja 1 vahel on sõlminud tarbijakrediididlepingud, mis olid vormipuuduse ja samuti vajalike andmete puudumise tõttu tühised, kuid kuna kostja 1 on raha saanud ja seda ka kasutanud, tuleb lugeda lepinguid kehtivateks. Pooled muutsid lepinguid kehtivateks ka nende kinnitamisega kirjalike võlakirjade ja lisakokkulepetega, millest on nähtav poolte selge soov kokku leppida laenude andmise ja intresside tasumise kohustuses. Esitatud võlatunnistustega on tuvastamist leidnud, et kostja 1 on hagejalt saanud laenu summas kokku 305 000 + 52 000 + 35 000 + 15 000 + 27 960 + 33 200 = 468 169 EEK ehk 29 920,88 eurot. Kostjad ei tunnista raha saamist 31.12.2014 ja 27.12.2011 võlakirjade alusel (tlk 6 ja 10), mille kohaselt on kostja 1 väidetavalt saanud veel 4 800 eurot. Kuna kohus on tuvastanud, et laenulepingud ei olnud tühised, pidi kostja 1 tasuma saadud laenusummadelt ka intressi. VÕS § 94 lg 3 alusel fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. Kui kõik intressimäärad ei ole lepingus kindlaks määratud, loetakse intressimäär fikseerituks nendeks ajavahemikeks, milleks intressimäär on lepingu sõlmimisel väljendatud üksnes kindlaksmääratud protsendimäärana. Kohus märgib, et intressi makstakse kuni lepingu lõppemiseni, alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest on võimalik nõuda viivist. Hageja ei ole aga viivise nõuet esitanud. Seega arvestab kohus ainult maksmisele kuuluvaid intresse: -

Laenud summas 33 200 EEK ja 27 960 EEK on antud intressideta (tlk 11, 12); Laenult summas 15 000 EEK on intress 2% kuus alates 27.08.2009 kuni 04.05.2010 (tlk 15), s.o summas 2 475,62 EEK; Laenult summas 35 000 EEK on intress 2,5% kuus alates 06.05.2008 kuni 05.05.2009 (tlk 16), s.o summas 10 481,14 EEK; Laenult summas 52 000 EEK on intress 1% kuus alates 27.08.2009 kuni 04.05.2010 (tlk 18), s.o summas 4 291,07 krooni; Laenult summas 55 000 EEK on intress 2,5% kuus alates 28.11.2007 kuni 27.11.2008 (tlk 21), s.o summas 16 504,20 EEK; Laenult summas 250 000 EEK on intress 2,5% kuus alates 28.07.2007 kuni 27.07.2008 (tlk 23), s.o summas 75 088,14 EEK.

Seega pidi kostja 1 tasuma kokku intresse summas 108 840,17 EEK ehk 6 956,15 eurot. Kokku kostja 1 võlgnevus koos intressidega on seega 41 677,03 eurot (s.h 4800 eurot, mille saamisele vaidleb kostja 1 vastu). Kostjad on esitanud kohtule tehtud maksete kohta tõendeid (tlk 58-86), millest selgub, et kostjad on hagejale tasunud kokku 47 435,04 eurot, seega rohkem kui poolte vahel oli kokku lepitud. Kuigi raha kättesaamise kviitungitel on kirjas, et hageja sai kätte protsente, ei vasta see kohtu hinnangul tegelikkusele. Eespool toodud arvestusest nähtub, millises intresside summas on pooled tegelikkuses kokku leppinud. Seega ei saanud ka kostjal 1 olla intresside võlgnevust summas 47 435 eurot. Hageja ei ole kunagi menetluse käigus tuginenud viiviste väljamõistmise vajadusele

ega viivise nõuet esitanud. Kohus selgitab, et kuna väljastatud võlatunnistuste puhul on tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega, siis võlgnik vabaneb kohustusest, kui ta tõendab, et kohustust ei ole olemas või see on lõppenud. Kohus on arvestanud laenu summat ja intresse, nende kogusumma on väiksem kostja 1 poolt hagejale tagasimakstud summast. Seega kostjal 1 ei ole kohustust hageja ees, s.t et ka viimase võlakirjaga ei saa hageja tekitada uut kohustust. Kuna kostja 1 on tagastanud hagejale raha kokku rohkem kui ta oleks pidanud, ei analüüsi kohus, kas 4 800 eurot olid kostjale 1 tegelikkuses üle antud või mitte. Kohus märgib samas, et kostja 1 poolt hagejale tagastatud summa katab ka väidetavat võlgnevust summas 4 800 eurot. Neil põhjustel leiab kohus, et hagi on alusetu ja rahuldamisele ei kuulu. Kostjad on menetluse käigus korduvalt rõhutanud, et võlatunnistused olid kirjutatud kostja poolt hageja etteütlemiste järgi. Kohus leiab, et nimetatud asjaolu ei ole tõendamist leidnud ega oma ka käesolevas asjas tähtsust. Kostjad ei ole tuginenud sellele, et võlatunnistused on tühised põhjusel, et hageja on nt kostjaid petnud või et kostjad olid eksimuses. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, ei pea kohus vajalikuks nimetatud kostjate väidet täpsemalt analüüsida. Hagiavaldus on esitatud ka kostja 2 kui käendaja vastu ning hagiavalduses on hageja palunud välja mõista võlgnevuse ja intressid solidaarselt ka kostjalt 2. Seega peab kohus analüüsima, kas hagejal on nõudeid kostja 2 vastu ning kas need kuuluksid rahuldamisele. VÕS § 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping selline käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik. Kehtiva tarbijakäenduslepingu sõlmimiseks peavad olema täidetud VÕS § 143 lg-s 2 ja § 144 lg-s 2 sätestatud nõuded ehk käendaja peab olema võtnud käenduskohustuse kirjaliku tahteavaldusega ja lepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-66-14, et üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see seda ka tähendada. Selleks tuleb kohtul hinnata, kas hageja ja kostjate allkirjastatud võlatunnistused väljendasid hageja ja kostja 2 ühist tahet, et kostja 2 käendab hageja ees kostja 1 kohustust tagastada võlatunnistustes märgitud summad. Kui kirjalikus võlatunnistuses sisaldus selline kokkulepe, on käenduskohustuse kehtivuseks vajalik vorminõue täidetud. Poolte tahet tuleb seejuures tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi. VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 alusel kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kohus selgitab, et käendus on põhikohustusega aktsessoorne, s.t sõltub mh sellest, kas põhikohustus on olemas või mitte. Kui põhikohustust ei ole, siis on käendusleping sisutu, kuna võlausaldaja ei saa käendusele tuginedes käendaja vastu nõudeid esitada. Samuti peab võlausaldaja käendaja vastu nõude esitamiseks tõendama nn käendusjuhtumi saabumist. See tähendab, et võlausaldaja peab tõendama, et põhivõlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Kuna kohus on käesoleva asja raames tuvastanud, et kostja 1 on täitnud võlatunnistustest tulenevad kohustused, ei saa hagejal tekkida nõudeid kostja 2 kui käendaja vastu ka siis, kui käendusleping on kehtiv. Neil

põhjustel ei pea kohus vajalikuks analüüsida, kas hageja ja kostja 2 vahel on sõlmitud kehtiv käendusleping või mitte. Kuna ka kehtiva lepingu puhul on kostja 2 vastutus välistatud. Eeltoodu alusel tuleb hagi jätta rahuldamata ka kostja 2 vastu esitatud nõude osas. Kohus jätab hagi seega täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.