Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

2-18-6817

ja

EDASIKAEBAMISE KORD

Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja nõue ja faktilised asjaolud Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks äriruumi üürilepingust tulenev üüri ja kõrvalkulude võlgnevus 9998,68 eurot ning sissenõutav viivis perioodi eest kuni 30.aprill 2018 summas 9998,68 eurot. Hageja väitel sõlmisid hageja kui üürileandja ja kostja (endine ärinimi L OÜ) kui üürnik 23. septembril 2013 äriruumi üürilepingu nr 1/640-P, mille alusel andis hageja kostjale ajutiseks kasutamiseks munitsipaalomandis oleva vara Narva linnas aadressil Linda tn 4 paiknevas hoones viiendal korrusel asuvad ruumid nr 15-18 ja 24-27 üldpinnaga 275 m2, kostja aga kohustus tasuma selle eest hagejale üüri ja kõrvalkulud vastavalt üürilepingu tingimustele. Vastavalt üürilepingu ple 3..1 koostoimes lepingu lisaga nr 2 oli üürnik kohustatud tasuma üüritasu igakuiselt 1 euro. Üürilepingu punktidest 3.4.1., 3.4.2. ja 3.4.3. tulenevalt oli üürnik kohustatud kandma ka kõrvalkulud, sh hoone hooldustasu ja riiklikud ja kohalikud maksud proportsionaalselt kasutatavatele ruumide suurusele ning kommunaalteenuste tarbimisega seotud kulud. Vastavalt üürilepingu p-le 3.2. on üürnik kohustatud tasuma üüri esitatud arve alusel hiljemalt jooksva kuu viimaseks kuupäevaks ning üürilepingu p 3.4. kohaselt tasuma kõrvalkulud 10 päeva jooksul arvete kättesaamisest. 2(9)

2-18-6817 Hageja on nõuetekohaselt kõik oma lepingujärgsed kohustused täitnud. Vaatamata üüritava ruumi tegelikule kasutamisele ning igakuiselt arvete kättesaamisele jättis kostja pidevalt need tasumata, mille tõttu tekkis kostjal hageja ees seisuga 20. märts 2015 võlgnevus 6738,97 eurot. Pooled sõlmisid 20. märtsil 2015 kokkuleppe võlgnevuse tasumise kohta, mille p 2.1. järgi pidi kostja võlgnevuse kustutama maksegraafiku alusel 6 kuu jooksul võrdse suurusega osamaksetega suuruses 1123,16 eurot hiljemalt 31. augustiks 2015. Kostja tasus 09. märtsil 2015 hagejale 1000 eurot. Ülejäänud osas jättis kostja maksegraafiku täitmata ja võlgnevuse 5738,97 eurot tasumata. Lisaks jättis kostja täielikult maksmata ka jooksvad maksed. Hageja palus korduvalt kostjal võlg kustutada, kuid kostja ignoreeris hageja palveid. Seisuga 06. aprill 2016 suurenes kostja võlgnevus ning moodustas 11 910,98 eurot. Seoses tekkinud võlgnevusega ütles hageja üürilepingu üles 08. aprilli 2016 ülesütlemisavaldusega alates 08. juunist 2016 ning palus võlgnevus hiljemalt 30. aprilliks 2016 kustutada . Kostja ignoreeris nõuet. Üürilepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaja jooksul suurenes võlgnevus veelgi ja seisuga 08. juuni 2016 moodustas kokku 13 664,82 eurot, millest 9998,68 eurot on üür ja kõrvalkulud ning 3666,14 eurot on viivised. Käesoleva ajani ei ole kostja võlgnevust kustutanud. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 esimesele lausele võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama paragrahvi sama lõike kolmanda lause järgi kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt üürilepingu p-le 3.7., kui üürnik ei tasu lepingust tulenevaid makseid ettenähtud maksetähtajaks, kohustub ta maksma üürileandjale viivist 0,1% õigeaegselt tasumata summadest iga viivitatud päeva eest. Seisuga 30. juuni 2016 moodustas kostja võlgnevus viivise osas 3666,14 eurot. Perioodil 01. juuli 2016 kuni 30. aprill 2018 moodustab viivisevõlgnevus 6689,12 eurot. Tegutsedes heas usus vähendab hageja viivise nõuet kostja suhtes kuni põhivõlgnevuse suuruseni, s.t 9998,68 euroni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus hagiavaldusele Kostja võtab hagi õigeks osaliselt. Kostja teatab, et nõustub põhivõlgnevuse olemusega, kuid palub kohtul vähendada viiviste summat. Viivise vähendamisel palub kostja kohut arvestada kohustuse täitmise ulatust, laenuandja õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on seisukohal, et leppetrahv ei saa olla tsiviilõiguslik karistus, leppetrahvi eesmärgiks on katta kohustuse täitmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud varaline ja/või mittevaraline kahju, seega peab võlausaldaja nõue kõrgete viiviste osas olema põhjendatud (õigustatud huvi kriteerium). Põhivõlast ja seaduslikust viivisest suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja suutma tõendada, et tal tekkis enam kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvutatud seadusliku viivise summa, kuivõrd üldisest hea usu põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostjale jääb arusaamatuks, miks hageja ei nõudnud kokkuleppe täitmist peale selle sõlmimist 3(9)

2-18-6817 ning viivitas kohtu poole pöördumisega. Hageja oli teadlik kostja raskest majanduslikust seisundist ning venitas võla sissenõudmisega kuni võlasumma kasvas niivõrd suure ulatuseni. Selline tegevus ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas, kui ca 4,5 aasta jooksul tehakse vaid üks makse ja võlausaldaja ei võta vastu meetmeid võlgnevuse likvideerimiseks. Kostja leiab, et olukorras, kus hageja enda tegevusetuse tõttu kostja vastu viivisenõude esitamine maksimumsumas vastuolus hea usu põhimõttega. Samas ei ole hageja tõendanud, et ta üldse nõudis kostja poolt kohustuste täitmist. Kostja palub vähendada viivis kuni mõistliku suuruseni kohtu äranägemisel. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja jääb hagiavalduses esitatu juurde. Kuna kostja võttis hagi omaks, ei pea hageja vajalikuks põhinõude osas midagi täiendada. Hageja leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendamatu, kuna kostjal puuduvad alused viivise vähendamiseks. Lepinguline viivise määr on seaduslik ja mõistlik. Samuti puuduvad alused lepingu tingimuste tühistamiseks või kohaldamata jätmiseks. Kostja vastuväited on otsitud ja paljasõnalised. Hageja rõhutab, et ta on korduvalt soovinud kostjaga lepingut lõpetada võlgnevuse tõttu, kuid iga kord taotles kostja lepingu jätkamist ja viivise kohaldamata jätmist, lubades võlgnevust kustutada. Nii tegi hageja 12. septembril 2014 ülesütlemisavalduse soovides lepingut üles öelda. Vastuseks hageja nõudele palus kostja oma 07. oktoobri 2014 e-kirjas lepingut mitte lõpetada ja viivist mitte arvestada ning ajatada võlgnevuse tasumine 6 kuuks, ühtlasi lubades võlgnevuse kustutada. Narva Linnavalitsuse Linnavara komisjoni ettepanekul rahuldas hageja kostja taotluse ja lükkas lepingu lõpetamise küsimuse otsustamise edasi tingimusel, et kostja tasub võlgnevuse kommunaalteenuste eest summas 2128,76 eurot hiljemalt 31. detsember 2014. Pooled sõlmisid ka 30. oktoobril 2014 vastavasisulise kokkuleppe. Hageja tegi 17. veebruaril 2015 korduva ülesütlemisavalduse, kuna kostja oli jätnud oma lubadused täitmata. Kostja esitas 25. veebruaril 2015 uue avalduse, milles palus jätkuvalt leping mitte lõpetada. Narva Linnavalitsuse Linnavara komisjoni ettepanekul rahuldas hageja taaskord kostja taotluse, mille tulemusel sõlmisid pooled 20. märtsil 2015 uue kokkuleppe, mis on jäetud kostja poolt täitmata. Seega ei vasta tegelikkusele kostja väited, et hageja ei ole nõudnud lepingu täitmist ja venitas võlgnevuse sissenõudmisega. Hageja tuli alati kostjale vastu, kostja aga vastupidi käitus pahauskselt ja vastuoluliselt hageja usaldust kuritarvitades. Kostja on võlgnevusest tasunud vaid 1000 eurot. Viivise vähendamisest on üldjuhul asjakohane rääkida olukorras, kus viivise suurus ületab põhivõla suurust. Käesoleva asja puhul on hageja vähendanud viivist põhivõla suuruseni. Hageja viitab, et võlausaldajal on õigustatud ootus saada oma raha kasutamise eest tasu, mh ka kulgenud viiviste näol, mistõttu ei kuulu viivis vähendamisele pelgalt põhjusel, et võlgniku hinnangul on võlausaldaja poolt nõutav viivis liialt kõrge. Kuna võlgnik ei ole kohustust võlausaldaja ees mitme aasta jooksul nõuetekohaselt täitnud, esitamata seejuures ühtki mõjuvat põhjendust, riivaks võlgniku taotluse rahuldamine viiviste vähendamiseks õigustamatult võlausaldaja õigust saada tasu aja eest, mil võlgnik tema raha kasutas. Vastupidine käsitlus oleks selgelt vastuolus nii hea usu kui ka mõistlikkuse põhimõtetega. Võlgnikult viivise välja mõistmata jätmine või selle vähendamine viimase poolt taotletud suuruseni tooks kaasa olukorra, kus laenulepingut rikkunud isik oleks võrreldes temaga sarnases olukorras oleva, kuid laenulepingust tulenevaid kohustusi korrektselt täitva isikuga tunduvalt soodsamas olukorras. 4(9)

2-18-6817 Hageja on seisukohal, et viivise vähendamine on põhjendatud üksnes erandlikel asjaoludel, kuid mitte olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustust praktiliselt täitnud ning loodab temalt nõutavate viiviste vähendamist hilisema kohtumenetluse käigus üksnes põhjendusega, et nõutav viivisemäär on võrreldes seadusest tuleneva viivisemäära ning põhikohustuse ulatusega liialt kõrge. Hageja on juba omal algatusel viivist vähendanud, millest teavitas hagiavalduses. Sellisel juhul tekib võlgnikul juhul, kui ta soovib temalt nõutavat viivist veel täiendavalt vähendada, kohe põhjendamiskohustus, miks on nõutav viivis jätkuvalt ebamõistlik, hoolimata asjaolust, et võlausaldaja on seda nn hea tahte märgina juba ise omakäeliselt vähendanud. Kostja ei esitanud selgelt väljendatud taotlust viivise summa vähendamiseks ning seega puudub alus viivise vähendamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt mitteeluruumi üürilepingust tulenev üüri ja kõrvalkulude võlgnevus kokku 9998,68 eurot ning sissenõutav viivis perioodi eest kuni 30.aprill 2018 summas 9998,68 eurot. Kostja võtab hagi õigeks osaliselt. Kostja teatab, et nõustub põhivõlgnevusega, kuid palub kohtul vähendada viiviste summat. Viivise vähendamisel palub kostja kohut arvestada kohustuse täitmise ulatust, hageja õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja sõlmisid 23. septembril 2013 äriruumi üürilepingu nr 1/640-P, mille alusel andis hageja kostjale ajutiseks kasutamiseks munitsipaalomandis oleva vara, Narva linnas aadressil XXX paiknevas hoones viiendal korrusel asuvad ruumid nr 15-18 ja 24-27 üldpinnaga 275 m2, kostja aga kohustus tasuma selle eest hagejale üüri ja kõrvalkulud vastavalt üürilepingu tingimustele. Vastavalt üürilepingu p-le 3.1. koostoimes lepingu lisaga nr 2 oli üürnik kohustatud tasuma üüritasu igakuiselt 1 euro. Samuti ei ole vaidlust, et üürilepingu punktidest 3.4.1., 3.4.2. ja 3.4.3. tulenevalt oli üürnik kohustatud kandma ka kõrvalkulud, sh hoone hooldustasu ja riiklikud ja kohalikud maksud proportsionaalselt kasutatavatele ruumide suurusele ning kommunaalteenuste tarbimisega seotud kulud. Vastavalt üürilepingu p-le 3.2. on üürnik kohustatud tasuma üüri esitatud arve alusel hiljemalt jooksva kuu viimaseks kuupäevaks ning üürilepingu p 3.4. kohaselt tasuma kõrvalkulud 10 päeva jooksul arvete kättesaamisest. Vaidlust ei ole, et hageja on nõuetekohaselt kõik oma lepingujärgsed kohustused täitnud. Kostja jättis hageja esitatud arved tasumata, mille tõttu tekkis kostjal hageja ees seisuga 20. märts 2015 üüri ja kõrvalkulude võlgnevus 6738,97 eurot. Pooled sõlmisid 20. märtsil 2015 kokkuleppe võlgnevuse tasumise kohta, mille p 2.1. järgi pidi kostja võlgnevuse kustutama maksegraafiku alusel 6 kuu jooksul võrdse suurusega osamaksetega suuruses 1123,16 eurot hiljemalt 31. augustiks 2015. Kostja tasus 09. märtsil 2015 hagejale 1000 eurot. Ülejäänud osas jättis kostja maksegraafiku täitmata ja võlgnevuse 5738,97 eurot tasumata. Lisaks jättis kostja täielikult maksmata ka jooksvad maksed. Seisuga 06. aprill 2016 suurenes kostja võlgnevus ning moodustas kokku 11 910,98 eurot. Seoses tekkinud võlgnevusega ütles hageja üürilepingu üles 08. aprilli 2016 ülesütlemisavaldusega alates 08. juunist 2016 ning palus kostjal võlgnevuse hiljemalt 30. aprilliks 2016 kustutada. Üürilepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaja jooksul suurenes võlgnevus veelgi ja seisuga 08. juuni 2016 moodustas kokku 13 664,82 eurot, millest 9998,68 eurot on üür ja kõrvalkulud ning 3666,14 eurot on viivised. Käesoleva ajani ei ole kostja võlgnevust kustutanud. 5(9)

2-18-6817 Kohus järeldab, et kostja on rikkunud äriruumi üürilepingust tulenevat raha maksmise kohustust ning jätnud hagejale maksmata üüri ja kõrvalkulude eest 9998,68 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning lähtuvalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagejal on õigus nõuda kostjalt raha maksmise kohustuse täitmist ja 9998,68 euro maksmist. Lisaks üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse tasumise nõudele on hageja esitanud viivise nõude. Hageja viitab üürilepingu p-le 3.7., milles pooled on kokku leppinud, et kui üürnik ei tasu lepingust tulenevaid makseid ettenähtud maksetähtajaks, kohustub ta maksma üürileandjale viivist 0,1% õigeaegselt tasumata summadest iga viivitatud päeva eest. Hageja väitel seisuga 30. juuni 2016 moodustas kostja võlgnevus viivise osas 3666,14 eurot. Perioodil 01. juuli 2016 kuni 30. aprill 2018 moodustab viivisevõlgnevus 6689,12 eurot (kokku viivis 10 355,26 eurot). Tegutsedes heas usus vähendab hageja viivise nõuet kostja suhtes kuni põhivõlgnevuse suuruseni, s.t 9998,68 euroni. Kostja esitas vastuväite viivise osas ja palub kohtul vähendada viiviste summat mõistliku suuruseni kohtu äranägemisel. Viivise vähendamisel palub kostja kohut arvestada kohustuse täitmise ulatust, hageja õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kahju puudumine hagejal võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Lisaks on hageja viivitanud kohtu poole pöördumisega ja venitanud võla sissenõudmisega. Hageja tegevus ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Vaidlust ei ole, et üürilepingu p 3.7. on pooled kokku leppinud, et kui üürnik ei tasu lepingust tulenevaid makseid ettenähtud maksetähtajaks, kohustub ta maksma üürileandjale viivist 0,1% õigeaegselt tasumata summadest iga viivitatud päeva eest. Kostja viivise arvutamise tähtaja ega viivise summa aritmeetilise arvutamise osas vastuväiteid ei esitanud. Lähtuvalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus on seisukohal, et viivist saab lugeda leppetrahviga sarnaseks õiguskaitsevahendiks ning seega kohalduvad viivisele ka leppetrahvi reguleerivad sätted. Lähtuvalt VÕS § 162 lg 1, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Seega võib kostja nõuda viivise vähendamist sarnaselt leppetrahvile. Kohus tuvastas, et hageja on omal algatusel vähendanud viivist põhinõude suuruseni. Kohus on seisukohal, et viivis, mis ei ole suurem põhinõudest, ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei pea hageja sellisel juhul tõendama endal kahju tekkimist. Hageja peab tõendama kahju tekkimist vaid juhul, kui hageja soovib viivist suuremas summas kui seda on põhinõue. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid ega väiteid selle kohta, et kostja majanduslik olukord ei võimaldaks viivist tasuda. Ka ei ole kostja tõendanud ega esitanud väiteid selle kohta, et kostja oleks lepingut täitnud sellises ulatuses, mis annaks põhjust lepingus kokku lepitud viivise vähendamiseks. Kostja ei vaidle, et 6(9)

2-18-6817 kostja on lepingu täitmiseks maksnud vaid ühe korra 1000 eurot, mis moodustab kogu võlgnevusest ligikaudu 10%. Leping oli poolte vahel sõlmitud 23. septembril 2013, 20. märtsiks 2015 moodustas üüri ja kõrvalkulude võlgnevus 6738,97 eurot. Kostja tasus 1000 eurot, ülejäänud osas on kostja jätnud kõik poolte vahel kokku lepitud maksegraafikud täitmata. Lisaks on kostja jätnud täielikult maksmata ka jooksvad maksed. Seisuga 06. aprill 2016 suurenes kostja võlgnevus 11 910,98 euroni. Võlgnevuse tõttu ütles hageja 08. juunist 2016 üürilepingu üles. Üürilepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaja jooksul suurenes võlgnevus veelgi ja seisuga üürilepingu ülesütlemise ajaks moodustas võlgnevus kokku 13 664,82 eurot. Kohus järeldab, et kostja ei ole üürilepingust tulenevat raha maksmise kohustust pikema aja jooksul kohaselt täitnud, täitmise ulatus kolme aasta jooksul on ligikaudu 10% ning seetõttu ei ole põhjendatud viivise vähendamine. Kostja väide, et hageja on viivitanud kohtu poole pöördumisega ja sellega põhjustanud viivise nõude suurenemise, on kohtu arvates põhjendatud. Hageja ütles lepingu üles alates 08. juunist 2016. Seisuga 30. juuni 2016 moodustas kostja võlgnevus viivise osas 3666,14 eurot, s.o viivis 3666,14 eurot arvestati lepingu kehtivuse ajal. Hageja esitatud viivise arvestusest nähtub, et 01. juulist 2016 kuni 31. detsember 2016 on lisandunud viivist 1839,75 eurot; 2017 aastal lisandunud viivis moodustab 3649.52 eurot; 01. jaanuarist 2018 kuni hagi esitamiseni 30. aprillil 2018 on arvestatud viivist 1199,84 eurot. Perioodil 01. juuli 2016 kuni 30. aprill 2018 suurenes viivisevõlgnevus 6689,12 euroni, kokku moodustas hageja poolt kostjale arvestatud viivis 10 355,26 eurot. Hageja esitatud tõenditest selgub, et hageja on aktiivselt nõudnud kostjalt võlgnevuse tasumist kuni 2016. aasta 30. juunini, mis oli kostjale antud tähtaeg võlgnevuse tasumiseks arvel nr R81716. Alates juulist 2016 kuni hagi esitamiseni 30. aprillil 2018, s.o üks aasta ja üheksa kuud ei võtnud hageja midagi ette, et nõuda kostjalt kohustuse täitmist, samal ajal jätkas hageja kostjale viivise arvestamist. Lisaks olid hagejale ka teada asjaolud, et kostja ei ole ligikaudu kolme eelneva aasta kestel lepingut kohaselt täitnud ega hagejale raha maksnud. Kohus järeldab, et hagejal ei olnud mingit takistust esitada lepingust tuleneva võlgnevuse tasumise nõue juba 2016. aastal. Hageja poolt nõude esitamine peale ühe aasta ja üheksa kuu möödumist lepingu ülesütlemisest ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, kuna hageja ei ole väitnud, et nõude esitamise viivitamise põhjustasid kostja tegevusest või tegevusetusest lähtunud asjaolud. Nõude esitamisega viivitamine, kui selleks puudus objektiivne põhjus ja seda olukorras, kus oli ette nähtav kostjale viivise suurenemisest rahaliste kohustuste suurenemine, ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt (VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1 ja lg 2) lubatav käitumine, kuna selline käitumine toob kaasa kostjale kahju tekkimise suureneva viivise näol, mis ei ole enam põhjendatud hageja huvide kaitsega. Hageja oleks saanud kostja kahju vähendada hagi varasema esitamisega, hageja seda mingil põhjusel ei teinud. Kohus asub seisukohale, et hagi hageja nõude maksmapanekuks oleks pidanud olema esitatud kostja vastu hiljemalt 2016. aasta jooksul ehk siis samal aastal kui leping üles öeldi. Hagejal oleks hagi esitamiseks olnud aega kuus kuud, mis oleks olnud piisav tähtaeg. Tuleb arvestada ka, tegemist et ei olnud keerulise vaidlusega, milles hagi esitamine vajaks pikemat tähtaega. Lähtuvalt VÕS § 162 lg 1 vähendab kohus viivise mõistliku suuruseni. Kohus vähendab hageja poolt kostjale arvestatud viivist 2017. ja 2018. aastal arvestatud viivise osas. Kohus on seisukohal, et viivis kuni 30. juuni 2016, kokku 3666,14 eurot on põhjendatud, samuti on põhjendatud viivis kuni 31. detsember 2016 kokku 1839,75 eurot. Viivised 2017. aasta eest 3649,52 eurot ja viivised 2018. aasta eest 1199,84 eurot ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt põhjendatud. Kokku tuleb 7(9)

2-18-6817 kostjal tasuda hagejale viivist 5505,89 eurot (3666,14+1839,75) perioodi eest kuni hagi esitamiseni 30. aprillil 2018. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse 9998,68 eurot ja viivise kuni 30. aprillini 2018 summas 5505,89 eurot. Viivise osas summas 4492,79 eurot jätab kohus hagi rahuldamata. Kohus jätab TsMS § 329-331 alusel tähelepanuta kostja 19. novembri 2018 E-kirjas esitatud vastuväite remondi tegemise ja maksumuse kohta, kuna vastuväide on esitatud peale kohtu poolt kohtuistungil antud tähtaja möödumist, vastuväide on vormiliste puudustega, s.o vene keeles ja allkirjastamata dokumendis. Kostja ei ole märkinud mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud vastuväidet tähtajaks esitatud. Kostja ei ole ka varem menetluses sellisele vastuväitele tuginenud ega esitanud ka ühtegi tõendit sellise väite tõendamiseks. Vastuväite puuduste kõrvaldamine ja hagejalt selle kohta seisukoha saamine põhjustaks tsiviilasja menetluse lahendamisse viibimist, kuna lahendi avalikult teatavaks tegemise tähtaeg 30. november 2018 tuleks edasi lükata. Hagi hind Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevuse 9998,68 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 9998,68 eurot. Lähtuvalt TsMS § 124 lg 1; § 133 lg 1 ja lg 2 ja § 134 lg 1 on hagihind 19 997,36 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus rahuldas hagi osaliselt 78% ulatuses. Lähtuvalt TsMS § 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 78% ulatuses kostja kanda ja 22% ulatuses hageja enda kanda, kostja menetluskulud jäävad 22% ulatuses hageja kanda ja 78% ulatuses tema enda kanda. Kohus määrab TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 ning TsMS § 177 lg1 p 1 kohaselt kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja nimetab oma menetluskuludeks hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõivu 750 eurot ning õigusabi kulud 1300 eurot. Õigusabi osutaja tunni hind 100 eurot, õigusabi osutamisele kulus kokku 13 tundi, millest hagiavalduse esitamine 5 tundi, 06. juuli 2018.a seisukoha esitamine 5 tundi, 24. oktoobri 2018 kohtuistung 1 tund ja 14. novembri 2018 seisukoha esitamine 2 tundi. Kostja kohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisale 1 tasutakse hagilt hinnaga kuni 20 000 eurot riigilõivu 750 eurot. Kohus leiab, et hageja menetluskulu, riigilõiv hagiavalduse esitamiselt 750 eurot on vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Lähtuvalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 8(9)

2-18-6817 Kohus tuvastas, et hageja esindajaks tsiviilasja menetluses oli vandeadvokaadi abi ehk TsMS § 218 lg 1 p 1 sätestatud tingimustele vastav isik. Õigusabi osutaja ühe tunni tasu 100 eurot on mõistlik ja põhjendatud. Hageja esindaja tööle kulunud aja osas leiab kohus, et 13 tundi ei ole põhjendatud ega vajalik ajakulu, seda tuleb vähendada. Hagiavaldus on esitatud üürilepingust tuleneva tasu väljamõistmiseks, seega tavapärasest lihtsam vaidlus, kostja põhinõudele vastu ei vaielnud. Hagiavalduses on asjaolusid kirja pandud ühel leheküljel põhinõude osas ja poolel leheküljel viiviste osas, ülejäänud osa hagiavaldusest moodustab seadustest kopeeritud tekst. Viiviste arvestus on tehtud Internetis vabalt kättesaadavat viivisekalkulaatorit kasutades. Kohus järeldab, et hageja poolt märgitud hagiavalduse koostamiseks kulunud aeg viis tundi on üle hinnatud. Kohus leiab, et sellise hagiavalduse koostamiseks advokaadi poolt saab kuluda maksimaalselt 1,5 tundi. Hageja märgib, et 06. juuli 2018 seisukoha esitamisele kulus samuti viis tundi. Kohus ei nõustu hageja nimetatud ajakuluga. Hageja 06. juuli 2018 seisukoht sisaldab kolm lehekülge põhjendavat teksti, millest ligikaudu pool on kopeeritud Riigikohtu lahenditest, uusi faktilisi asjaolusid esitatud ei ole. Kohus leiab, et sellise vastuse koostamiseks advokaadi poolt saab kuluda maksimaalselt 1,5 tundi. Hageja nimetab 24. oktoobri 2018 kohtuistungi ajaks 1 tund. Kohtuistungi protokollist tuvastas kohus, et kohtuistung algas kell 14.00 ja lõppes kell 14.30, seega kestis kohtuistung 30 minutit. Kohus loeb kohtuistungile kulunud aja põhjendatuks poole tunni ulatuses. Hageja nimetab 14. novembri 2018 seisukoha esitamisele kulunud ajaks 2 tundi. Kohus ei nõustu hageja nimetatud ajakuluga. Hageja

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.