2-18-7025/14 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Asjaolud ja hageja nõue Hageja ja kostja sõlmisid 17.05.2014 laenulepingu (lisas 1), mille p 1 alusel andis hageja kostjale 17 000 eurot laenu. Kostja kinnitas laenulepingu p-s 2, et laen on hageja poolt talle üle antud ning laenu saamist kinnitas kostja laenulepingu allkirjastamisega. Laenulepingu p-s 3 leppisid pooled kokku, et kostja tasub laenuintressi 4% laenujäägilt kuus. Laenulepingu p 4 kohaselt kohustus kostja laenu hagejale tagastama hiljemalt 16.05.2015. Laenulepingu p-s 6 lepiti kokku, et kui kostja ei täida oma lepingujärgseid maksekohustusi või kui ta ei täida neid nõuetekohaselt, on hagejal õigus nõuda ja kostja kohustub laenuandjale tasuma viivist 0,5% võlgnetavalt summalt päevas iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Kuigi laenu tagastamise tähtaeg saabus 16.05.2015, ei ole kostja tänaseni laenu tagastanud. Hageja ja kostja sõlmisid 21.08.2014 laenulepingu (lisas 2), mille p 1 alusel andis hageja kostjale 12 000 eurot laenu. Kostja kinnitas laenulepingu p-s 2, et laen on hageja poolt talle üle antud ning laenu saamist kinnitas kostja laenulepingu allkirjastamisega. Laenulepingu p-s 3 leppisid pooled kokku, et kostja tasub laenuintressi 4% laenujäägilt kuus. Laenulepingu p 4 kohaselt kohustus kostja laenu hagejale tagastama hiljemalt 20.08.2015. Laenulepingu p-s 6 lepiti kokku, et kui kostja ei täida oma lepingujärgseid maksekohustusi või kui ta ei täida neid nõuetekohaselt, on hagejal õigus nõuda ja kostja kohustub laenuandjale tasuma viivist 0,5% võlgnetavalt summalt päevas iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Kuigi laenu tagastamise tähtaeg saabus 20.08.2015, ei ole kostja tänaseni laenu tagastanud. Hageja on korduvalt suuliselt nõudnud kostjalt 17.05.2014 ja 12.08.2014 laenulepingute järgsete laenude tagastamist, kuid kostja on andnud üksnes paljasõnalisi lubadusi laenude tagastamise kohta. Kui hageja viimati kostjalt laenude tagastamist nõudis ning selgitas, et laenude tagastamata jätmisel pöördub hageja kostja vastu hagiga kohtusse, ähvardas kostja seaduslik esindaja, et kandib äriühingu varast tühjaks ning muudab äriühingu niivõrd maksejõuetuks, et hagejal ei ole lootustki oma rahalisele nõudele rahuldust saada. Arvestades, et kostja ei ole hagejale laenusid tagastanud ning kostja seaduslik esindaja on andnud hagejale mõista, et ei kavatsegi laenusid tagastada, ei jää hagejal muud üle, kui pöörduda hagiga kohtusse. TsMS § 79 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku vastu võib hagi esitada tema asukoha järgi. Seega esitab hageja hagi Harju Maakohtusse. Kostja võlgneb hagejale 17.05.2014 laenulepingu alusel tagastamata laenusumma 17 000 eurot ja 21.08.2014 laenulepingu alusel tagastamata laenusumma 12 000 eurot. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja on kostjale andnud 17.05.2014 laenulepingu alusel 17 000 eurot laenu tagastamise tähtajaga 16.05.2015 ning 21.08.2014 laenulepingu alusel 12 000 eurot tagastamise tähtajaga 20.08.2015. Kostja ei ole kumbagi laenu tagastanud. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja palub kohtul kostjalt VÕS § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista 17.05.2014 laenulepingu alusel võlgnetava laenu summas 17 000 eurot ning 21.08.2014 laenulepingu alusel võlgnetava laenu summas 12 000 eurot. Kostja võlgneb 17.05.2014 laenulepingu alusel hagejale intressid summas 8137,64 eurot ja 21.08.2014 laenulepingu alusel intressid summas 5744,22 eurot. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ja kostja on nii 17.05.2014 ja 21.08.2014. laenulepingute p-des 3 kokku leppinud, et väljastatud laenudelt tuleb tasuda intressi 4% kuus (ehk 48% aastas). Seega muutusid 17.05.2014 laenulepingu alusel ajavahemikul 17.05.2014-16.05.2015 sissenõutavaks intressid summas 8137,64 eurot (17 000 eurot * 48% aastas * 364 päeva / 365 päevaga aastas), mis tuleb kostjalt VÕS § 397 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista. Seega muutusid 21.08.2014 laenulepingu alusel ajavahemikul 21.08.20142

2.3.Kostja võlgneb 17.05.2014 laenulepingu alusel hagejale viivised summas 8862,36 eurot ja 21.08.2014 laenulepingu alusel viivised summas 6255,78 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on 17.05.2014 ja 21.08.2014 laenulepingute p-des 6 leppinud kokku, et kui kostja viivitab laenulepingutest tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega, tuleb tasuda viivist 0,5% võlgnetavalt rahasummalt päevas. Käesoleva hagiga nõuab hageja kostjalt 17.05.2014 ja 21.08.2014 laenulepingute alusel viivist, arvestades viivitusintressimääraks 0,2% võlgnetavalt rahasummalt päevas. 17.05.2014 laenulepingu alusel on ajavahemikul 17.05.2015-04.05.2018 sissenõutavaks muutunud viivised summas 36 856 eurot (vt arvestus lisas 3), kuid hageja nõuab viiviste tasumist vaid osaliselt, paludes kohtul kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista viivised summas 8862,36 eurot. 21.08.2014 laenulepingu alusel on ajavahemikul 21.08.2015-04.05.2018 sissenõutavaks muutunud viivised summas 23 712 eurot (vt arvestus lisas 4), kuid hageja nõuab viiviste tasumist vaid osaliselt, paludes kohtul kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista viivised summas 6255,78 eurot. Kostja vastus Kohtule 29.06.2018. a esitatud vastuses, vaidleb kostja hagile vastu. Hageja ja kostja on hagis viidatud laenude tagastamise kohta sõlminud kokkuleppe. Nimetatud kokkuleppe sisuks on see, et kostja esitab oma kuludega Soome ettevõtte V T OY vastu rahalise nõude kohtusse ning kõik sealt saadavad summad kantakse hageja arvele ning hageja ei nõua kostjalt käimasolevas kohtuasjas nõutud summade maksmist. Nimetatud kokkulepe on sõlmitud suuliselt. Kostja on eespool selgitanud, et hageja ja kostja on sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt hageja ei nõua kostjalt käimasolevas kohtuasjas nõutud summasid. Kohtu põhjendused ja kohaldatud õigusaktid Kohus, tutvunud poolte poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt hageja ja kostja sõlmisid 17.05.2014. a laenulepingu, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu 17 000 eurot, kohustusega tagastada laen ja intress hiljemalt 16.05.2015 a (tlk 7). Laenulepingust nähtub, et kokkulepitud intressimäär on 4 % kuus. Hageja ja kostja sõlmisid ka 21.08.2014. a laenulepingu, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu 12 000 eurot, kohustusega tagastada laen ja intress hiljemalt 20.08.2015 a (tlk 7, 8). Laenulepingutest

nähtub, et kokkulepitud intressimäär on 4 % kuus. Pooled nimetatud asjaolude üle ei vaidle. Kostja ei ole laenulepingudest tulenevaid kohustusi täitnud. Kohus on seisukohal, et hageja poolt esitatud nõue kokku summas 58 000 eurot (sh tagastamata laenusumma 29 000 eurot, intress 13 881,86 eurot, viivis 15 118,14 eurot on õiguslikult põhjendatud ja hageja on nõuet tõendanud. Kohus on seisukohal seega, et kuivõrd kostja ei ole laenusummat tagastanud, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele tagastamata laenusumma 29 000 eurot. VÕS § 397 lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Sama seaduse § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on sellist intressi aktsepteerinud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja intressinõue summas 13 881,86 eurot kostja vastu õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Laenulepingute kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,5 % tasumata summalt päevas. Käesoleval juhul on kostja jätnud laenud tagastamata. Kostja ei ole üritanud teha tagasimakseid kasvõi osaliselt. Kohus on seisukohal, et laenumaksete tasumisega viivitamise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 15 118,14 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 2 546,80 eurot (s.o asjas tasutud riigilõiv 1 100 eurot, hagi tagamise taotluse riigilõiv 50 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1 396,80 eurot, kohtuistungil osalemine 14,40 eurot). Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 58 000 eurot tasumisele riigilõiv 1 100 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 1 100 eurot. Hagi tagamise taotluse jättis kohus rahuldamata, selles osas ei kuulu ka menetluskulude väljamõistmise taotlus rahuldamisele. Järgnevalt kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Hageja kasutas esindaja teenust hagiavalduse ja kostja vastusele seisukoha koostamiseks. Hageja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi