Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

2) Rahuldada kaebus osaliselt. 3) Jätta XX kaebus rahuldamata nõude osas kohustada kohtutäitur Arvi Pinki tegema uus otsus, millega lõpetada täitemenetlused täiteasjades nr 024/2013/1372, 024/2013/1675, 024/2013/1687 ja 024/2013/1688. 4) Tühistada kohtutäitur Arvi Pingi 05.03.2018 otsus täiteasjades nr 024/2013/1372, 024/2013/1675, 024/2013/1687 ja 024/2013/1688 osas, milles kohtutäitur jättis rahuldamata XX kaebused sissetuleku arestimise aktide tühistamiseks ning tühistada täiteasjades nr 024/2013/1372, 024/2013/1675, 024/2013/1687 ja 024/2013/1688 tehtud 24.01.2018 sissetuleku arestimise aktid. 5) Maa ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest. Asjaolud ja avaldaja nõue

lõpetas kohtutäitur osaliselt menetluse täiteasjas nr 024/2013/1688 sissenõudja II nõude osas seoses asenduskaristuse kohaldamisega ja jätkas menetlust täitemenetluse alustamise tasu ning kohtutäituri põhitasu sissenõude (s.o kokku 64,76 eurot) osas. Kohtutäitur jättis rahuldamata 07.02.2018 esitatud kaebuse osas, mis puudutas vanemahüvitise arestimise akti tühistamist, kuid muutis vanemahüvitise arestimise akti järgmises sõnastuses: „Arestimisele kuulub 20% palga alammäära suurusest või vastavast osast nädala või päeva vanemahüvitisest, säilitades võlgnikule seejuures vähemalt toimetulekupiiri suurune summa (2018a 140,00 eurot). Arestimisele ei kuulu palga alammäära (2018a 500.00 eurot) ületavast osast 1/3 palga alammäärast ülalpeetava kohta. Ülalpeetavate arv 1.“ Taotluse täitemenetluse peatamiseks jättis kohtutäitur rahuldamata. Võlgnik ei nõustunud kohtutäituri otsusega osas, milles kohtutäitur jättis täitemenetlused lõpetamata ja jätkas menetlust kohtutäituri tasu sissenõudmise osas ning jättis 24.01.2018 sissetuleku arestimise aktid tühistamata. Kuna sissenõudjate täitedokumendist tulenev nõue jäi täitemenetluses täies ulatuses rahuldamata, puudus kohtutäituril õigus põhitasule. Menetluse alustamise tasu tuli kanda sissenõudjatel, sest täitemenetlused lõpetati muul põhjusel kui kohtutäituri tegevuse tulemusena nõude täitmise tõttu. Pealegi põhinõude aegumisega aeguvad ka kohtutäituri tasunõuded. Kuna täitemenetlused kuulusid täies ulatuses lõpetamisele, ei olnud avaldajale makstav vanemahüvitise arestimine põhjendatud ega seaduslik. Pealegi ei saanud vanemahüvitise nõudele täitemenetluses sissenõuet pöörata. See oli võimalik vaid erandlikel juhtumitel ja neid praegusel juhul ei esinenud. Viimaks oli kohtutäituri otsus ka vastuoluline, sest hoolimata kaebuste ja taotluste osalisest rahuldamisest kohtutäitur ei muutnud ja ei tühistanud 24.01.2018 sissetuleku arestimise akte. Puudutatud isikute seisukohad

rahuldamata võlgniku kaebused arestimise aktide tühistamiseks ning kohustas kohtutäiturit kaebused tühistatud osas uuesti läbi vaatama. Kohus jättis rahuldamata sissenõudja II taotluse enda menetlusest kõrvaldamiseks. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda. Võlgniku kaebus osas, milles võlgnik palus tühistada täies ulatuses kohtutäituri tehtud sissetuleku arestimise aktid, tuli jätta läbivaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p-i 2 ja § 477 lg 1 alusel. Seadusest ei tulenenud, et kohtul on võimalik kaebuse alusel tühistada täitemenetluses tehtud toiminguid. Eelkõige saab kohtule esitatud kaebuse tulemuseks olla vaidlustatava kohtutäituri otsuse tühistamine ja kohtutäituri kohustamine uue otsuse tegemiseks. Eelneva tõttu puudus avaldaja nõudel sissetuleku arestimise aktide tühistamiseks rahuldamise perspektiiv. Kohus ei nõustunud avaldajaga, et kui täitemenetlused on lõpetatud sissenõudjate nõuete rahuldamiseta, ei ole kohtutäitur õigustatud jätkama täitemenetlusi kohtutäituri tasu sissenõudmise osas. Riigikohus on selgitanud, et väärteoasjas määratud rahatrahvi sundtäitmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulusid ei saa pidada TMS §-s 209 nimetatud väärteomenetluse kuludeks ega muudeks avalik-õiguslikeks rahalisteks nõueteks, mille täitmise saaks lõpetada samadel alustel nagu väärteoasjas määratud rahatrahvi täitemenetluse. Kohtutäituril on õigus jätkata täitemenetlust avaldajale väärteoasjades määratud rahaliste karistuste täitmisega tekkinud täitekulude osas ka pärast seda, kui väärteoasjades määratud rahatrahvi nõuded on KarS § 82 järgi aegunud (vt nt Riigikohtu 02.11.2011 määrust asjas nr 3-2-1-79-11, p 11). Hoolimata sundtäidetavate nõuete tervikuna täitmata jäämisest, oli kohtutäituril õigus tasule. Seadus ei näe ette, et kui nõuet ei õnnestu täitemenetluses üldse rahuldada, siis ei ole kohtutäituril õigust tasu saada. Teistsugune järeldus oleks vastuolus kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lg 2, mille järgi maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, kohaldamise eelduseks on sissenõudja taotlus täitemenetluse lõpetamiseks. Praegusel juhul sissenõudjad vastavat taotlust ei esitanud, s.t KTS § 41 lg 2 kohaldamise peamist eeldust ei esinenud. Eelneva tõttu puudus mõistlik põhjus, miks peaks täitemenetluse kulu jääma sissenõudjate kanda. Tulenevalt KTS § 30 lg-test 1 ja 2 ning TMS § 38 lg-st 1 tuli täitemenetluse alustamise tasu ja menetluse põhitasu tasuda võlgnikul. Eelnevat kogumis arvestades oli võlgniku etteheide kohtutäiturile, et viimane rikkus õigusnorme, kui ei lõpetanud täitemenetlusi täielikult, ebaõige. Kirjeldatud nõue tuli jätta rahuldamata. Võlgniku teise nõude osas, mis puudutas osa sissetuleku arestimist, märkis maakohus järgmist. Sissenõude pööramine TMS § 131 lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekutele on lubatav üksnes juhul, kui täidetud on kõik TMS § 131 lg 2 sätestatud tingimused. Olukorras, kus nõudeid ei olnud võimalik aastaid kestnud täitemenetlustes täita, oli ilmne, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale TMS § 131 lg 2 tähenduses ei viinud ega vii eeldatavasti ka tulevikus sissenõudja nõude täieliku rahuldamiseni. Samas ei nähtunud arestimise aktidest kohtutäituri põhjendus, miks kohtutäitur leidis, et vanemahüvitise arestimine oli asjassepuutuvates täiteasjades nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Samuti ei selgunud, miks leidis kohtutäitur, et enne otsuse tegemist ei olnud võimalik võlgnikku ära kuulata. Nimetatu ei nähtunud ka kohtutäituri vastusest kaebusele. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 131 lg 2 rakendamine on kohtutäituri diskretsioonotsus, mis allub kohtulikule kontrollile. Selleks, et kohus saaks kohtutäituri diskretsioonotsust kontrollida, tuleb kohtutäituril oma otsust

põhjendada. Kuivõrd praegusel juhul põhjendused puudusid, tuli kaebus rahuldada osas, milles kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse vanemahüvitise arestimise aktide tühistamiseks. Kohtutäituril tuli uuesti läbi vaadata avaldaja 07.02.2018 kaebused taotluste osas tühistada vanemahüvitise arestimise aktid. Kohus nõustus võlgnikuga ka selles, et TMS § 131 lg 2 kohaldamine eeldab sissenõudja avaldust. Võis küll asuda seisukohale, et kohtutäitur oli täitekulude osas sissenõudjaks, kuid sellisel juhul oli ka sissenõue võimlik pöörata TMS § 131 lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekutele täiendavate avaldusteta üksnes täitekulude sissenõudmiseks. Vaidlustatud arestimise aktides oli aga märgitud täidetavateks nõueteks ka sissenõudjate I ja II nõuded. Kuna vastusena avaldaja kaebusele muutis kohtutäitur arestimise akte selliselt, et sissenõutavateks summadeks olid üksnes täitemenetluse kulud, ei omanud sissenõudjate avalduste puudumine enam tähtsust. Seonduvalt eelnevalt kirjeldatud võlgniku nõudega selgitas kohus lisaks, et TMS § 132 lg 2 on erinorm TMS § 132 lg 1 suhtes, mis näeb ette täiendava mittearestitava sissetuleku osa sissetulekule, mida TMS § 132 lg 1 kohaselt ei saa arestida. TMS § 132 lg 12 on samuti erinorm TMS § 132 lg 1 suhtes, mis aga vastupidiselt TMS § 132 lg-le 2 piirab TMS § 132 lg 1 alusel määratletavat arestimisele mittekuuluvat sissetuleku osa. TMS § 132 lg 12 kohaldamine eeldab, et sissetulek ületab TMS § 132 lg 1 nimetatud määra, kuna vastasel juhul puudub täiendav sissetuleku osa, millele täiendavat arestimise vabastust saaks rakendada. Seaduse selline tõlgendus ei olnud vastuolus põhiseadusest (PS) tuleneva võrdsuspõhiõigusega. TMS § 132 lg 2 näeb ühetaoliselt ette kõigile võlgnikele, et mittearestitav summa, mille suurus tuleneb TMS § 132 lg-st 1, suureneb täiendavalt vastavalt ülalpeetavate arvule. Juhul kui võlgniku sissetulek jääb aga alla TMS § 132 lg 1 sätestatu, siis puudub sissetulek, millele TMS § 132 lg-s 2 sätestatut kohaldada. Seetõttu ei ole objektiivselt võimalik TMS § 132 lg 2 kohast täiendavat vabastust kohaldada. TsMS § 132 lg 12 eesmärgiks on tasakaalustada võlgniku ja sissenõudja õigusi täitemenetluses. Sissenõudjal on õigus efektiivsele täitemenetlusele. Võlgniku õiguse ennast ja oma ülalpeetavaid ülal pidada tagab TsMS § 132 lg 12 kohaldamise piirang, mille kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Samuti näeb seadus ette, et TsMS § 132 lg 12 alusel võib arestida kuni 20% sissetulekust. Konkreetse määra valik on seega kohtutäituri diskretsioon. Kohtutäituril on võimalik oma kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtta ka võlgniku ülalpeetavate arvu. Avaldaja kaebust uuesti läbi vaadates on kohtutäituril võimalik motiveerida ka valitud sissetuleku arestimise määra. Kohus ei nõustunud võlgniku etteheitega kohtutäiturile osas, milles võlgnik leidis, et kohtutäitur ei muutnud arestimisakte vaatamata avaldaja kaebuse osalisele rahuldamisele. Kohtutäitur esitas kohtule muudetud arestimisaktid. Kuigi sissenõudjate I ja II nõuete osas olid täitemenetlused lõpetatud, olid nad jätkuvalt asjassepuutuvad täitemenetluste osalised. Täitemenetlustega seoses tekkis täitekulu ning küsimus täitekulu kandmisest puudutas kõiki täitemenetluse osalisi. Eelneva tõttu tuli jätta rahuldamata sissenõudja II taotlus tema menetlusest kõrvaldamiseks. Menetluskulud jättis kohus kaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus

TMS § 132 lg 2 oli erinorm TMS § 132 lg 1 suhtes. TMS § 132 lg 12 kehtestati erinormina TMS § 132 lg 1 suhtes, kuid mitte TMS § 132 lg 2 suhtes. Seadusandja eesmärk oli jätta TMS § 132 lg-s 2 sätestatud piirang kehtima muutmatul kujul. Menetluse edasine käik

Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha võlgniku väite osas, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kaebuse, milles võlgnik palus tühistada täies ulatuses vaidlusalustes täiteasjades kohtutäituri tehtud 24.01.2018 sissetuleku arestimise aktid. Õige on määruskaebuse esitaja väide, et kuigi formaalselt saab menetlusosaline TMS § 218 lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine ning seetõttu hõlmab menetlusosalise TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus ka kohtutäituri algse otsuse. Eelnevat seisukohta on Riigikohus avaldanud 15.06.2016 määruses asjas nr 3-2-1-32-16, p 21 ja 01.06.2016 määruses asjas nr 3-2-1-36-16, p 23. Seega sai kohus võtta seisukoha, kas tühistada kohtutäituri 24.01.2018 sissetuleku arestimise aktid vaidlusalustes täiteasjades või mitte. Maakohus tuvastas lahendis, et kohtutäituri 05.03.2018 otsus vaidlusalustes täiteasjades tuli tühistada osas, milles kohtutäitur jättis rahuldamata võlgniku kaebused sissetuleku arestimise aktide tühistamiseks, sest aktidest ei nähtunud põhjendus, miks kohtutäitur leidis, et vanemahüvitise arestimine oli asjassepuutuvates täiteasjades nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane ning miks ei olnud enne otsuse tegemist võimalik ära kuulata võlgnik, s.t kohtutäitur ei kohaldanud õigesti diskretsiooni. Eelnevat menetlusosalised ei vaidlustanud. Seega tuleb maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus jättis kirjeldatud võlgniku nõude läbivaatamata ja viidatud osas kaebus rahuldada samadel põhjustel, mida maakohus nimetas kohtutäituri 05.03.2018 otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel ja selle osalisel tühistamisel. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas kohus jättis õigesti rahuldamata võlgniku kaebuse osas, milles võlgnik palus vaidlusalustes täiteasjades menetlused lõpetada. Võlgnik tõi välja kaks argumenti oma nõude toetamiseks, n.o kohtutäituril ei olnud õigust jätkata täitemenetluses kohtutäituri tasu sissenõudmise osas, kui tal ei õnnestunud sissenõudjate nõudeid üldse täitemenetluses sundtäita (KTS § 32 lg 5) ning kui keegi pidi kohtutäituri tasu maksma, siis olid need sissenõudjad (KTS § 41 lg 2). Määruskaebuses ei tuginenud võlgnik enam sellele, et sissenõudjate nõuete aegumisega aegusid ka kohtutäituri tasunõuded. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgniku nõue tühistada kohtutäituri 05.03.2018 otsus osas, milles kohtutäitur jättis vaidlusalustes täiteasjades täitemenetlused lõpetamata ja kohustada kohtutäiturit tegema uus otsus, millega täitemenetlused lõpetada, tuli jätta rahuldamata. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtutäituril on õigus saada oma ametitoimingutelt tasu (KTS § 28 lg 1) ning täituritasu on KTS § 30 lg 2 esimese lause ning TMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 järgi kohustatud tasuma vähemasti eelduslikult täitedokumendi järgi maksma kohustatud isik, s.o võlgnik (vt nt Riigikohtu 16.09.2015 määrust asjas nr 3-2-1-77-15, p 26). KTS ega TMS ei sätesta võlgniku võimalust mitte maksta täitekulusid, kui täitemenetlus lõpetatakse TMS § 201 lg 4 või TMS § 202 lg 1 alusel. Seda ei saa tuletada ka KTS § 32 lg-st 5. KTS § 32 lg-id 4 ja 5 (varasemas redaktsioonis KTS § 23 lg-d 2 ja 3) tõlgendades leidis Riigikohus, et kohtutäitur võib nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda KTS § 32 lg-s 5 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest – mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Ülekantuna täitetoimingute hulgale ja mahule tähendab see, et mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda (vt nt Riigikohtu 13.10.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 10). Praegusel juhul oli täitetoimingute maht ja tasu proportsioonis, s.t kohtutäitur koostas täitmisteate, toimetas selle võlgnikule kätte, arestis võlgniku kontod krediidiasutustes, kontrollis perioodiliselt võlgniku

varasid, koostas riiklikust pensionist kinnipidamise akti ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsused, nõudes täiteasjades tasu vahemikus 37,76 eurot – 64,76 eurot. KTS § 41 lg 2 kohaldamise osas märgib ringkonnakohus maakohtu määrusele täiendavalt, et tulenevalt täitemenetluse ja kohtutäituri tasu maksmise üldisest loogikast, ei ole reeglina sissenõudjale kohtutäituri tasu maksmise kohustuse panemine võimalik. See on võimalik vaid harvaesinevatel juhtudel. Riigikohus on erandlikuna käsitlenud juhtumit, kus kohtutäitur ei ole võlgniku (kolmandast isikust pantija) kinnistu arvel sisse nõudnud kohtutäituri tasu. Sellises olukorras ei saa kohtutäitur vähemalt hüpoteegilepingust täitedokumendi korral oma tasunõude rahuldamiseks võlgniku muule varale sissenõuet pöörata (vt nt Riigikohtu 29.05.2012 otsust asjas nr 3-2-1-64-12, p 47; 01.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-36-16, p 16). Selliseks erandjuhtumiks ei ole olukord, kus võlgnik ei ole oma nõuet sissenõudja ees täitnud ja nõue on aegunud või see on asendatud. Pealegi ei esinenud KTS § 41 lg 2 kohaldamise üldisi eeldusi, nagu maakohus vaidlustatud lahendis õigesti märkis. Kuna täitemenetlust ei tule kohtutäituril TMS § 48 lg 1 p 2 järgi vähemalt üldjuhul lõpetada enne, kui rahuldatud on ka kohtutäituri tasunõue (vt nt Riigikohtu 01.06.2016 määrust asjas nr 3-2-1-36-16, p 19), kohtutäituri tasunõue ei ole rahuldatud, jättis kohtutäitur õigesti täitemenetluse lõpetamata. Määruskaebuses vaidles võlgnik vastu ka maakohtu põhjendavas osas toodud TMS § 132 lg-te 1, 12 ja 2 tõlgendusele, millest praegusel juhul ei sõltunud nõuete lahendamine. Ringkonnakohus nõustub võlgniku kriitikaga ja leiab sarnaselt võlgnikule, et ka TMS § 132 lg 12 rakendamisel tuleb arvestada TMS § 132 lg-s 2 sätestatuga. See tähendab, et kui võlgniku muust varast ei ole võimalik võlausaldaja nõudeid rahuldada, võib arestida ühes kuus kuni 20% sissetulekust, mis ei ole suurem kui TMS § 132 lg-s 1 nimetatud sissetulek (miinimumpalk), millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum ja üks kolmandik palga alammäärast iga ülalpeetava kohta. Viidatud sätete mitmeti mõistetavuse välistamiseks ja õigusselguse suurendamiseks jõustus 10.06.2018, s.o vahetult pärast vaidlusaluse määruse tegemist, TMS-i muudatus, millega sätestati sõnaselgelt, et kui võlgnikul on ülalpeetavaid, arvutatakse TMS § 132 lg-s 12 nimetatud 20% võlgniku sissetulekust, millest on maha arvatud TMS § 132 lg 2 kohaselt mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ja Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.