Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

sissenõudmiseks. Koos võlgnevusega nõuab hageja intressi, viivise ja kohtueelse menetlusega kaasnenud kahju hüvitamist. Hageja arvates ei ole nõue aegunud. Kostja rikkus täitmise kohustust tahtlikult, mistõttu kohaldub 10-aastane aegumisetähtaeg. Kostja on nõuet tunnustanud, mistõttu katkes aegumistähtaeg 2016. aasta lõpus ja algas uuesti. Alternatiivselt peatus aegumistähtaeg, sest menetlusosalised pidasid võlgnevuse osas läbirääkimisi. Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks ja vaheotsuse tegemiseks Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et nõuded on aegunud, mistõttu oleks mõistlik teha asjas vaheotsus aegumise kohaldamise kohta. Kostja hinnangul aegus laenulepingust tulenev nõue hiljemalt 30.11.2016. Seega võib kostja tuginedes aegumisele keelduda kohustuse täitmisest. Kostja väitel ei toimunud läbirääkimisi ega nõude tunnustamist. V V ei ole kostja esindaja, mistõttu ei saanud V. V pidada läbirääkimisi kostja nimel ega kostja nimel nõuet tunnustada. Seetõttu ei ole aegumistähtaeg peatunud ega katkenud. Kostja arvates on hagi ka muus osas põhjendamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus võib teha vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 ls 1). Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust (TsMS § 449 lg 3 ls 2). Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle (TsMS § 449 lg 3 ls 3). Kostja esitas kohtule taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise kohaldamise tõttu. Kohus rahuldas 20.06.2018 toimunud korraldaval kohtuistungil kostja taotluse aegumise osas vaheotsuse tegemiseks. Käesolev otsus käsitleb TsMS § 449 lg 3 järgi üksnes nõude aegumist. Kohus hindab vaheotsuse tegemisel vaidluse asjaolusid ja poolte väiteid üksnes vaidluse aegumisega seotud väidete piirides. Võlasuhte kvalifikatsioon Riigikohus on selgitanud, et aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (RKTKo 3-2-163-08, p 14). Seega analüüsib kohus kõigepealt pooltevahelist võlasuhet. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 06.01.2009 ja 12.02.2009 lepingud, mille alusel hageja kandis kostjale 150 000 Eesti krooni (tl 26-28) ning kostja kohustus tasuma hagejale intressi. Lepingud vastavad õiguslikult tasulise laenulepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 tähenduses. Pooled sõlmisid 01.12.2011 lepingu, millega refinantseeriti varasemat laenu – põhivõlgnevus ja intressivõlgnevus liideti kokku ning vormistati uue laenuna, raha hageja kostjale üle ei kandnud ja kokku lepiti uues tagasimaksegraafikus (tl 29-30). 01.12.2011 lepinguga kohustus kostja tagastama laenu igakuiste osamaksetena, millest viimane pidi toimuma 30.11.2013 (tl 30). Kostja on tõdenud laenulepingutest kostjale kohustuste tekkimist (tl 71). Kostja kiitis oma käitumisega heaks V. Vi poolt kostja nimel sõlmitud lepingu (tl 71). Kohus selgitas istungil menetlusosalistele, et 01.12.2011 leping võib olemuslikult olla võlatunnistus, mitte laenuleping. Laenulepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule rahasumma (VÕS § 396 lg 1). Käesoleval juhul ei ole 01.12.2011 lepingu alusel hageja kostjale rahasummat üle andnud, vaid kostja kasutada oli üksnes varasemalt üle antud raha. Seega ei ole 01.12.2011 lepingu näol tegemist uue laenulepinguga, sest puudub lepingu olemuslik tunnus – raha teisele lepingupoolele üleandmine. Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et sellega luuakse iseseisev kohustus või tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus (VÕS § 30 lg 1). Mõlemad

2(7)

menetlusosalised on istungil leidnud, et tegemist võib õiguslikus mõttes olla deklaratiivse võlatunnistusega (tl 115). Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega (RKTKo 3-2-1115-09). 01.12.2011 lepingu sisuks on kostja poolt varasemalt tekkinud võlgnevuse tunnustamine ning kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja andmine. Seega saab 01.12.2011 lepingut pidada deklaratiivseks võlatunnistuseks, millega pooled kõrvaldasid vaieldavused seni tekkinud võlgnevuse suuruse osas, kostja kinnitas tahet kohustust täita ning lepiti kokku nö täiendav tähtaeg ehk maksegraafik, mille jooksul kostja pidi kohustused täitma. Kostja on tõdenud, et kuna kostja asus võlatunnistusest tulenevat kohustust täitma, siis on ta tehingu heaks kiitnud ja see on kostja suhtes kehtiv sõltumata sellest, kas V. V, kes allkirjastas kostja nimel 01.12.2011 lepingu, oli kostja esindajaks või mitte (tl 71). Seega on hageja nõuete aluseks võlatunnistus, mistõttu tuleb kohaldada tsiviilseadustiku üldosaseaduses (TsÜS) tehingust tuleneva nõude aegumise kohta sätestatut. Nõuetele kohalduv aegumistähtaeg Isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul (TsÜS § 142 lg 1, ls 1). Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg 1 ls 2). Kõigepealt analüüsib kohus, missugune aegumistähtaeg kohaldub poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevatele nõuetele, sh kas kostja poolt lepingu allkirjastamata jätmine vahetult enne aegumistähtaja saabumist ja valeväidete esitamine on tahtlikud kohustuste rikkumised, mis tooks kaasa aegumistähtaja pikenemise 10 aastale TsÜS § 146 lg 4 tähenduses, või kohaldub käesoleval juhul aegumise tähtaeg 3 aastat TsÜS § 146 lg 1 järgi. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on üldjuhul 3 aastat (TsÜS § 146 lg 1). Kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult, on aegumistähtajaks 10 aastat (TsÜS § 146 lg 4). Tahe jätta oma kohustus täitmata ei täida tahtliku rikkumise kriteeriumit (RKTKo 3-21-15-09, p 14). Tahtlik rikkumine TsÜS § 146 lg 4 tähenduses sisustatakse vastavalt VÕS § 104 lg-st 5 kirjeldatule (RKTKo 3-2-1-79-09, p 11). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Seega eeldab 10-aastase aegumistähtaja kohaldamine, et võlgnik oleks soovinud õigusvastast tagajärge lepingu sõlmimisel, täitmisel või lõpetamisel. Õigusvastane tagajärg võib seisneda kahju tekkimises või muus õigusvastases tagajärjes (RKTKo 3-2-1-15-09). Õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et rahalise nõude korral ei ole TsÜS § 146 lg 4 kohaldamine välistatud, kuid tuleb kõne alla üksnes erandlikul juhul nt kui laenusaaja ei kavatsenudki raha tagastada, vaid tegutses algusest peale kavatsusega teist poolt tüssata.1 Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole, sest kostja on osaliselt laenu tagastanud. Hageja hinnangul seisnes tahtlik rikkumine asjaolus, et kostja vahetult enne aegumistähtaja saabumist hakkas hagejat vältima. Kohus ei võta siinkohal seisukoha, kas V. Vi tegevus on omistatav kostjale, vaid hindab üksnes, kas võlausaldaja vältimine võlgniku poolt oleks võimalik kvalifitseerida tahtlikuks rikkumiseks. Nõude aegumine on õiguspärane tagajärg, mis on ette nähtud seadusega. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul võlgniku käitumine, mille eesmärk on venitada kohustuse täitmist kuni võlgnik saab tugineda aegumise vastuväitele, olla kantud tahtest saavutada õigusvastane tagajärg. Olukorras, kus võlgnik ei täida aegumistähtaja jooksul kohustust ning hoiab kõrvale suhtlusest võlausaldajaga, on võlausaldajal õigused kaitstud seeläbi, et tal on võimalik pöörduda nõudega kohtusse.

TsÜS komm vlj. § 146, komm 3.3.7.3.

3(7)

Vastavalt ei saaks asjaolu, et kostja vältis hagejat vahetult enne aegumise tähtaja saabumist, tuua kaasa kohustuse tahtlikku rikkumist. Hageja leidis, et kostja on täiendavalt rikkunud kohustust tahtlikult, kuna salgas kohtumenetluses lepingu sõlmimise asjaolusid ja esitas kohtumenetluses valeväiteid. VÕS § 104 lg 5 seob tahtliku käitumise võlasuhte tekkimise, täitmise ja lõpetamisega. Hageja poolt välja toodud etteheited kostjale ei seondu 01.12.2011 lepingust tulenevate kohustuste tekkimise, täitmise ega lõpetamisega, vaid käesoleva kohtumenetlusega. Kohus leiab, et võlgniku tahtlikku käitumist ei saa hinnata lähtuvalt hilisematest asjaoludest, sest sellisel juhul ei oleks isikutele ettenähtav nende käitumise õiguslik tagajärg. Seega saab kohus tahtlikku rikkumist hinnata üksnes lähtuvalt võlgniku tegevusest seoses võlasuhte tekkimise, täitmise või lõpetamisega. Hageja poolt välja toodud kostjale etteheidetav käitumine ei seondu võlasuhte tekkimise, täitmise ega lõpetamisega, mistõttu ei saa kohus nimetatud asjaolude põhjal hinnata kostja võimalikku tahtlikku rikkumist. Seetõttu leiab kohus, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mille alusel kohus saaks järeldada, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Vastavalt ei kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 nimetatud 10-aastane aegumise tähtaeg ja kohaldub üldnormist TsÜS § 146 lg 1 tulenev aegumistähtaeg 3 aastat. Nõuete aegumistähtaja saabumine Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja nõuded on aegunud tuvastades kõigepealt, millal nõuded oleksid aegunud ilma täiendavate asjaoludeta, ning seejärel, kas käesoleval juhul on aegumistähtaeg katkenud või peatunud, mis tooks kaasa aegumistähtaja edasilükkumise. Aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisel, kui seadusest ei tulene teisiti (TsÜS § 147 lg 1 ls 1). Korduvate kohustuste puhul algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (TsMS § 154 lg 1). Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 82 lg 7 ls 1). Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel (VÕS § 82 lg 7 ls 2). Kostja oli võlgnevuses maksetega, mis tuli täita perioodil 15.01.201330.11.2013 (tl 32 ja 72). Vastavalt VÕS § 82 lg 7 ls 2 muutusid kohustused sissenõutavaks maksetähtpäeva möödumisel ehk viimane kohustus muutus sissenõutavaks 01.12.2013. Tegemist oli korduvate kohustustega, mistõttu algas kõikide tasumata maksete aegumistähtaeg 01.01.2014. Ilma täiendavate asjaoludeta oleks nõuded TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud 31.12.2016. Aegumistähtaja katkemine Hageja väitis, et aegumistähtaeg on katkenud, mistõttu analüüsib kohus järgnevalt, kas nõuete algne aegumistähtaeg on katkenud ja hakanud uuesti kulgema TsÜS § 158 lg 1 alusel. Aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega (TsÜS § 158 lg 1). Aegumise katkemise hindamiseks tuleb analüüsida, kas V. Vi e-kirja saab lugeda nõude tunnustamiseks ja kas seda saab lugeda nõude tunnustamiseks kohustatud isiku ehk kostja poolt TsÜS § 158 lg 1 tähenduses. Nõude tunnustamine võib seisneda võla osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos (TsÜS § 158 lg 2). Nõude tunnustamine on võimalik järeldusliku käitumisega ja isegi vaikimisega.2 Oluline on, et võlgnik toob oma käitumisega selgelt esile, et ta on teadlik võlast.3 V. V väitis hagejale saadetud e-kirjas, et ta vaatas temale saadetud lepingut, millega taheti varasemast lepingust tulenevaid aeguma hakkavaid kohustusi uue lepinguga fikseerida, ja sellele lisatud maksegraafikut, milles oli märgitud laenujääk koos

TsÜS komm vlj. § 158, komm 3.1. TsÜS komm vlj. § 158, komm 3.1.

4(7)

intressidega, et kõik on õige. Kohus leiab, et selline käitumine võlgniku poolt oleks võla tunnustamine TsÜS § 158 lg 2 tähenduses, sest sellest nähtub selgelt, et isik on teadlik võlast ja ta ei esita sellele mingeid vastuväiteid. E-kirja, milles võlgnevust tunnistatakse, saatis hagejale V. V. TsÜS § 158 lg 1 seob võla tunnistamise kohustatud isikuga. Osaühingu seadusjärgseks esindajaks on juhatus (äriseadustiku § 180 lg 1). V. V ei ole kostja seaduslik esindaja. Hageja ei ole väitnud, et kostja seaduslik esindaja oleks mingi käitumisega võlgnevust tunnustanud. Seetõttu analüüsib kohus, kas V. Vi käitumine on omistatav kostjale kui kohustatud isikule. Tahteavalduse võib teha esindaja kaudu ja see kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus (TsÜS § 115 lg 1). Tehingu tegemine esindaja nimel võib olla otseselt esindaja nimel või tuleneda tehingu asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1). Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku nimel (RKTKo 3-2-1-136-16, p 16). V. Vi käitumisest ei nähtu, et ta oleks käitunud otseselt kostja nimel, nt väljendanud, et TRUNK-LINE BS jaoks tundub kõik õige. Arvestades, et V. V esindas kostjat 2011. aasta 01.12.2011 lepingu sõlmimisel (tl 29) ning tema telefoninumber oli märgitud algsetes laenulepingutes kontaktandmetena (tl 26-27), siis võiks tehingu asjaoludest järelduda, et V. V tegutseb teatud ulatuses kostja esindajana kostja nimel. Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul eristada kostja nimel tegutsemist võla täitmise osas ja võla tunnustamise osas. Hageja väitel tõendab kostja poolt nõude tunnustamist V. Vi e-kiri. V. Vile saadetud lepingus, millele vastates V. V võlgnevust tunnustab, on lepingusse märgitud kostja esindajana S V (tl 36). V. V on lepingusse märgitud käendajana (tl 36). V. V oli lepingu kolmandaks pooleks, mistõttu ei tõenda hageja poolt esitatud kirjavahetus, et V. Vi tahteavaldus võla tunnistamisel oli tehtud kostja nimel. Vastupidi, lepingus on kostja esindajaks märgitud S. Va, mitte V. Va. Kui hageja oleks arvanud, et V. V on õigustatud tunnustama varasemat võlgnevust kostja nimel ja sarnaselt varasema lepinguga sõlmima kostja nimel lepingu, oleks hageja märkinud kostja esindajaks V. Vi, kellega oli toimunud kogu eelnev suhtlus seoses lepinguliste kohustuste täitmisega (tl 33-34 ja 133-142). Sellest järeldab kohus, et hageja mõistis, et V. V võis küll kostjat teatud ulatuses esindada lepingu täitmisega seotud küsimustes, kuid uue lepinguga pidi kohustusi tunnustama kostja seaduslik esindaja S. Va. Seetõttu leiab kohus, et nõude tunnustamine kostja poolt ei ole tõendatud, sest V. V ei tegutsenud e-kirja saates kostja nimel, mistõttu ei saa tema kirja pidada võla tunnustamiseks kostja poolt. Seega ei katkenud kostja kohustuste aegumistähtaeg V. Vi poolt kirjale vastamisega

arvestades 4. septembril 2016 saadetud e-kirja (tl 86-87), peab kohus tõendatuks, et hageja ja V. V arutasid omavahel laenulepingust tulenevaid võlgnevusi augustis 2016. Seejärel V. V enam hagejale ei vastanud (tl 116). Riigikohus on selgitanud, et kui üks pool ei vasta enam teise poole kirjadele, siis tuleks läbirääkimiste lõpp arvestada mõistliku aja möödumisel viimasest kontaktist (RKTKO 3-2-1-10-11, p 10). Kohus peab selliseks mõistlikuks ajaks 1 kuu. V. V ei vastanud hagejapoolsele läbirääkimisi puudutavale kirjale alates 4. septembrist 2016 ning hageja väitel ta proovis 5. oktoobril 2016 V. Vile helistada, kuid see kõne ei viinud kuhugi (tl 116). Kohus leiab, et eeltoodud asjaoludele tuginedes lõppesid hageja ja V. Vi vahel augustis alanud läbirääkimised 5. oktoobril 2016.

6(7)

hageja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik Otsuse põhjendusi muudetud Tallinna RK 27.09.2019 kohtulahendiga.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.