Muud › Muud hagiasjad

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

H.R (hageja) esitas 17.06.2018 Tartu Maakohtule H.S (kostja I) ja V.W (kostja II) vastu hagi hoonestusõiguse märke kustutamiseks tahteavalduste asendamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid H.R ja I. H.R 25.02.1997 hoonestusõiguse seadmise kokkuleppe, millega pooled kohustusid seadma 6 kuu jooksul pärast Tartumaal xx vallas asuva maatüki nr 122 kandmist kinnistusraamatusse hoonete omanike kasuks hoonestusõiguse, mis ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. 17.11.1997 kinnistamisotsusega kanti kinnistusraamatusse Tartumaal xx vallas asuva maatüki nr 122 maaomanikuna H.R ning märge hoonestusõiguse seadmise tagamiseks I. H.R kasuks. Arvestades, et pooled ei leppinud kokku hoonestusõiguse seadmises ning I. H.R ei esitanud ühe aasta jooksul hagi oma õiguse kaitseks, lõppes I. H.R õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist 17.11.1998 ning pärast seda kuupäeva ei ole kinnistusraamatusse kantud märkel alust. Kuivõrd kinnistusraamatusse tehakse kandeid notariaalsete avalduse või kohtuotsuste alusel, pöördus hageja kohtusse nõudega märke kustutamiseks.

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostja I võttis 15.08.2018 kohtule esitatud vastuses hagi õigeks. Kostja II vaidles 13.09.2018 esitatud vastuses hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Vastuse kohaselt tulenes 25.02.1997 I. H.R ja H.R vahel sõlmitud hoonestusõiguse seadmise kokkuleppest H.R-ile kohustus tagada I. H.R kasuks hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmine. H.R ja I. H.R vahel kokkuleppe sõlmimise ajal olid hooned selgelt maast kui kinnisasjast eraldi tsiviilkäibes, mistõttu ainult kinnitusega, et I. H.R ei soovinud saada hoonete aluse maa omanikuks ja asjaoluga, et I. H.R ei esitanud ühe aasta jooksul hagi oma õiguste kaitseks ei tähenda, et I. H.R loobus oma omandiõigusest hoonetele. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 15 lg 1 eesmärgiks on üksnes fikseerida aeg, millisest hetkest alates kaotavad võõral kinnisasjal asuvad kolmanda isiku omandis olevad ehitised vallasasja staatuse ning muutuvad kinnisasja oluliseks osaks ning säte ei lõpeta poolte vahel sõlmitud kokkuleppest tulenevaid nõudeõigusi ja teisi kohustusi ehk AÕSRS § 15 lg 1 ei sätesta hoonestusõiguse seadmise nõudeõigust ega omandiõigust lõpetavat tähtaega. Isegi juhul, kui hüpoteetiliselt oletada, et I. H.R pärandi avanemise hetkel oli kokkuleppest tulenev I. H.R nõudeõigus hoonestusõiguse seadmiseks lõppenud, siis tuleb sellisel juhul I. H.R pärandvara hulka lugeda nõudeõigus H.R vastu kinnisasja oluliseks osaks muutunud ehitiste väärtuse hüvitamise nõudes. Järelikult on ehitiste omanikul ehitiste muutumisel maa oluliseks osaks maa omaniku suhtes vähemalt alusetu rikastumise nõue, mis kuulub pärandvara koosseisu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Eelmärke võib asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 1 p 1 järgi kinnistusraamatusse kanda mh asjaõiguse omandamise nõude tagamiseks. Eelmärke aktsessoorsuse tõttu peab tagatav nõue kehtima, st nõue ei tohi olla lõppenud. Käesolevas asjas on eelmärge kantud kinnistusraamatusse H.R ja I. H.R kokkuleppel, tagamaks hoonestusõiguse seadmise nõuet. Hoonestusõiguse seadmise kokkuleppe kohaselt kohustusid pooled seadma kuue kuu jooksul pärast maa kinnistamist hoonete omaniku kasuks hoonestusõiguse. Maatükk kanti kinnistusraamatusse 17.11.1997. Hoonestusõigust kinnistule ei seatud ning hagi ühe aasta jooksul hoonestusõiguse tunnustamiseks ei esitatud. AÕS § 63 lg 8 järgi on isikul, kelle omandit või piiratud asjaõigust eelmärge või vastuväide puudutab, on õigus nõuda isikult, kelle kasuks märge on tehtud, märke kustutamist, kui märkega tagatud õiguse maksmapanek on välistatud, eelkõige juhul, kui nõue, mille tagamiseks märge tehti, on lõppenud. Seega on hageja nõude õiguslikuks aluseks AÕS § 63 lg 8. AÕSRS § 15 lg 1 (17.11.1997 kehtinud redaktsioon) kohaselt ehitise omanikul, kellele kuuluv ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, on õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks, välja arvatud riigimaal või munitsipaalomandis oleval maal asuv ehitis. Kui maa omanik keeldub hoonestusõiguse seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu kannet taotlev hagi. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni on nimetatud ehitis vallasasi. Kohus on seisukohal, et AÕSRS § 15 lg-s 1 on sätestatud aegumistähtaeg. Seda kinnitab asjaolu, et 14.12.1994 lisati sättele kolmas lause, millega sätestatakse, et kui maa omanik keeldub hoonestusõiguse seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu kannet taotlev hagi. Seega reguleerib täiendus selgelt hagi kohtusse esitamise tähtaega. Lisatud lause sõnastuse järgi on seadusandja ilmselgelt lähtunud sellest, et kõnealune säte tervikuna reguleerib nõude kohtusse esitamise tähtaega ehk aegumistähtaega. Kohus möönab, et AÕSRS § 15 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on TsÜS-is sätestatud tähtaegadega võrreldes lühem. Kohtu hinnangul on sättega nimelt soovitud lühendada seaduses sätestatud üldiseid aegumise tähtaegasid, sest tegu on üleminekusättega, mille eesmärk on kiirendada omandireformi läbiviimist. Lepingus oli poolte vahel kokku lepitud, et hoonestusõigus seatakse kuue kuu jooksul maatüki kinnistamisest, seega veel lühema aja jooksul, kui seda sätestab seadus nõude esitamise ajana. Seega on pärast maaüksuse kinnistusraamatusse kandmisest ühe aasta möödumist lõppenud õigustatud isiku (ja tema õigusjärglaste) õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist

ning märkega tagatud õiguse maksmapanek on välistatud. Eeltoodust tulenevalt kohus tuvastab, et nõue hoonestusõiguse seadmiseks on lõppenud. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1, 2 ja 6 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui seaduses ei ole teisiti sätestatud, siis on puudutatud isikuks kinnisasja või asjaõigust puudutava märke muutmisel või kustutamisel märke järgi õigustatud isikud, samuti isikud, kes omavad asjaõigust märkest tulenevale õigusele. xx isiku nõusolekut asendab KRS § 341 lg 8 järgi jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Sama põhimõte tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg-st 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimesest lausest. Riigikohus on asunud seisukohale, et kostja kui eelmärgete järgi õigustatud isiku nõusolek on seega vajalik märgete kustutamiseks ja nõusoleku saab põhimõtteliselt kohtulahendiga asendada, kui kostjal on kohustus nõusolek anda. Kostja nõusoleku nõudmise õiguslik alus on AÕS § 63 lg 8, mille järgi on isikul, kelle omandit eelmärge puudutab, õigus nõuda isikult, kelle kasuks märge on tehtud, märke kustutamist, kui märkega tagatud õiguse maksmapanek on välistatud, eelkõige juhul, kui nõue, mille tagamiseks märge tehti, on lõppenud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-11, p 25, 26). Kõike eelnevat arvestades on kostjatel kohustus anda nõusolek kinnistusraamatust nende kasuks sisse kantud eelmärke kustutamiseks. Kohtuotsus asendab kostjate vastavad nõusolekud. Kostja II seisukoht hüvitise saamise nõudeõiguse kohta omandi kaotamise eest ei ole käesoleva tsiviilasja esemeks. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 1 kohaselt kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. TsMS § 168 lg 6 kohaselt kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Asjas on tehtud otsus kaaskostjate kahjuks. Kostja I H.S võttis 15.08.2018 avaldusega hagi õigeks, mis on kohtu hinnangul hagi kohene õigeksvõtmine TsMS § 168 lg 6 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt jäävad kostja I menetluskulud hageja kanda. Kostja I menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ei ole ning teda ei ole esindanud lepinguline esindaja, seega hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Kohus leiab, TsMS § 162 lg 1, § 165 lg 1 alusel tuleb hageja menetluskulud jätta pooles ulatuses kostja II kanda. TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib menetlust lõpetavas lahendis menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, tsiviilasja toimiku andmetest nähtub, et hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 300 eurot. Riigilõiv on seadusest tulenev ja põhjendatud menetluskulu. Kohus määrab hageja

menetluskuludena kindlaks 300 eurot. Kohus jätab menetluskulust pool ehk 150 eurot V.W kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.