Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) hagi XX vastu 2665 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. detsembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2600 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu - registrikood 70000740), esindaja Elen EigoAunbaum Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Priit Lantin
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 20. detsembri 2017 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) esitas 09.11.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus SS-lt, II-lt, HH-lt ja XX-lt (endine X) välja mõista võla 2787,50 eurot, viivise 1,90 eurot ja intressid 34,37 eurot. XX vastuväite tõttu andis Pärnu Maakohus tema osas nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 19.12.2016 Harju Maakohtule hagi kostjalt 2665 euro suuruse võla väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis SS 25.09.1997 õppelaenu saamiseks AS-ga Hansapank õppelaenulepingu nr S000011342 ja 01.10.1999 selle lisa nr 1. Lepingu alusel laenas pank laenusaajale 45 000 krooni (2876,02 eurot), mis kanti laenusaaja kontole üle viies osas: 2500 krooni 02.12.1996 ja 31.03.1997, 10 000 krooni 25.09.1997 ning 15 000 krooni 02.10.1999 ja 16.09.2000. Laenusaaja kohustus tasuma õppelaenusummalt pangale intressi 5% aastas.
3.25.09.1997 sõlmis kostja limiteerimata käenduslepingu. Käenduslepinguga tekkis kostjal solidaarvastutus laenusaaja õppelaenulepingu ja kõigi selle tulevikus sõlmitavate lisade alusel tekkinud kohustuste täitmisel. 16.11.2014 edastas pank laenusaajale ja 14.12.2014 kõigile võlgnikele teatise võlgnevuse kohta palvega see tasuda ja informeeris laenu tasumata jätmisega seonduvatest tagajärgedest. Kuna võlgnikud ei täitnud nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, nõudis pank hagejalt riigitagatise rakendamist, mille riik täitis 3232,19 euro ulatuses 03.03.2015. Hageja teavitas 06.03.2015 võlgnikke nõude üleminekust Eesti Vabariigile, esitas palve võlgnevus tasuda ja informeeris mittetasumise tagajärgedest. 12.03.2015 esitas laenusaaja avalduse maksegraafiku kohaldamiseks. 27.03.2015 esitas hageja laenusaajale ja käendajatele (II, HH, XX) „Kokkuleppe õppelaenuvõlgnevuse tasumiseks maksegraafiku alusel“. Võlgnikud oma kohustusi täielikult ei täitnud. Hagi esitamise seisuga 19.12.2016 on nõude suuruseks põhivõlg 2665 eurot.
4.Hageja 27.01.2017 menetlusdokumendi kohaselt oli selle päeva seisuga võla suurus 2600 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Hageja ei tõendanud laenusaajale ülekannete teostamist. Kostjat ei teavitatud laenusumma suurendamisest. Käendusleping sõlmiti alles 25.09.1997 ja seega ei ole kostjal käenduskohustust enne käenduslepingu sõlmimist väljamaksutud laenusummade osas.
7.Hageja dokumendid on nõude ülemineku summa osas ebaselged. 18.02.2015 koostatud lisadest ühel on märgitud laenusaaja SS lepingust nr S000011342 tuleneva nõude põhiosaks 2556,46 eurot ja intressiks 0 eurot, samas teisel lisal on nõude põhiosa 319,56 eurot ja intress 356,17 eurot. Hagiavalduse lisa 4 kohaselt saatis AS Swedbank 14.12.2014 kostjale teate, millest nähtub, et laenusaaja võlgnevus on 312,17 eurot, millest 0 eurot on põhiosamaksed ja 312,17 eurot on intress.
8.Hageja ei esitanud nõudearvestust, millises osas on põhivõlg tasutud ja millises osas on tasutud intressi või viivist. Hagejal tuleb nõude tekkimise aluseid tõendada. Hageja ei tõendanud nõude suurust. Hageja ei esitanud tõendeid käenduslepingust tuleneva nõudeõiguse ülemineku kohta AS-lt Eesti Hoiupank AS-le Swedbank.
9.Käenduskohustus tekkis kostjal pärast õppelaenulepingu lõpetamist s.o. 06.03.2015. Hageja esitas ekslikult käenduslepingust tuleneva nõude õigusliku alusena tsiviilkoodeksi (TsK) § 188 lg 5, § 207 lg 3 ja § 209 lg 1. Kohustuse osas, mis on tekkinud aastal 2015, tuleb kohaldada võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut. Käenduslepingu kohaselt käendab kostja panga ja võlgniku vahel sõlmitud õppelaenu lepingust ja kõigist tulevikus sõlmitavatest õppelaenulepingu lisadest tulenevaid nõudeid. Maksimumsummat ei ole lepingus määratletud. Seega on see tühine tarbijakäenduseleping. Nõue on TSK § 211 lg 2 järgi ka aegunud. Esimese astme kohtu otsus
10.Maakohus märkis, et rahuldab hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2600 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda.
11.Kohus tuvastas, et pank ja SS sõlmisid 25.09.1997 laenulepingu, mille (ja hilisemate lisade) alusel kandis pank laenusaaja kontole aastatel 1996-2000 kokku 45 000 krooni (2876,02 eurot), mida laenusaaja ei tagastanud. Laenu tagamiseks sõlmis pank muuhulgas kostjaga 25.09.1997 limiteerimata käenduslepingu. 16.11.2014 edastas pank laenusaajale ja 14.12.2014 kõigile võlgnikele nõude tasuda võlg. Laenusaaja ja käendajad ei täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi ja seetõttu nõudis pank hagejalt riigitagatise rakendamist, mille hageja 03.03.2015 ka täitis.
12.Laenumaksete aruande kohaselt tekkis laenusaaja võlgnevus 01.11.2014. Seega nii laenulepingust kui ka käenduslepingutest tulenevate nõuete aegumise osas kuulub võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt kohaldamisele tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) regulatsioon.
13.Kuna riik täitis laenusaaja ja käendajate, s.h kostja kohustuse krediidiasutuse ees, tekkis riigil nõudeõigus laenusaaja suhtes kogu tema poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. Hageja tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil aeguks panga nõue laenusaaja suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Laenumaksete aruandest nähtub, et laenusaajal oli kohustus tasuda pangale 31.10.2014 intressi 312,17 eurot. Laenusaaja oma kohustust ei täitnud. Seega algas nõude aegumine esimese võlgnetava makse osas alates 01.01.2015. Kuna laenuleping panga ja laenusaaja vahel tuleb lugeda lõpetatuks alates riigitagatise rakendamisest ning nõude üleminekust Eesti Vabariigile 03.03.2015, Eesti Vabariik nõudis laenusaajalt ja käendajatelt kogu võlgnevuse tasumist hiljemalt 06.04.2015 ning hagi esitati kostja vastu 07.07.2016, siis ei ole nõue aegunud.
14.TsK § 211 lg-s 2 sätestatud 3-kuuline tähtaeg ei ole käendaja vastu esitatud hagi aegumistähtaeg, vaid käenduse lõppemise alus. Kuivõrd laenusaaja võlgnevus panga ees tekkis alles aastal 2014 ning laenuleping panga ja laenusaaja vahel tuleb lugeda lõpetatuks alates riigitagatise rakendamisest ja nõude üleminekust Eesti Vabariigile 03.03.2015, siis selles osas ei kuulu TsK kohaldamisele ja käendus ei ole lõppenud.
15.Haridusseaduse (HaS) § 362 lg-st 2 tuleneb, et kui riik on täitnud laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees, tekib riigil nõudeõigus laenusaaja ja tema käendajate suhtes kogu riigi poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt
maksab laenusaaja või tema käendaja HaS § 362 lg 3 järgi riigile intressi 5% aastas. Tegemist on seadusjärgse viivisega VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üle läinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.
16.Käesoleval juhul täitis riik krediidiasutusele laenusaaja kohustuse, seega on riigil tekkinud nõudeõigus laenusaaja ja tema käendajate (s.h kostja) vastu kogu krediidiasutusele tasutud summa ulatuses.
17.Kostja on olnud igati teadlik ja aru saanud endale võetud kohustustest. Kostja poolt 25.09.1997 allkirjastatud käenduslepingu p 1 kohaselt tagab kostja panga nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad panga ja laenusaaja vahel 25.09.1997 sõlmitud õppelaenu lepingust ja kõigist tulevikus sõlmitavatest õppelaenu lepingu lisadest. Käenduslepingu p-s 5 on käendaja kinnitanud, et ta on tutvunud lepingu p-s 1 nimetatud õppelaenu lepinguga ja saanud aru kõigist käenduslepinguga võetavatest kohustustest. Kostja pidi käenduslepingust selgelt aru saama selliselt, et ka tulevikus on võimalik väljastada laenusaajale õppelaenu ja seda tagab vastav käendusleping. Käenduslepingust ei tulene krediidiasutusele kohustust teavitada käendajat uue laenusumma väljastamisest. Iga õppeaasta maksimaalne õppelaenu suurus on määratud Vabariigi Valitsuse poolt ning üle selle määra ei saanud õppelaenu anda. Sellest tuleneb ka käendaja maksimumkohustuse summa. Käendaja vastutuse ulatuse määramisel tuleb kohtu hinnangul lähtuda lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusest.
18.Nõude kujunemist on hageja piisavalt selgitanud ja tõendanud. Vastavalt Eesti Vabariigi ja Swedbank AS vahel sõlmitud õppelaenu andmise korraldamise lepingule vähendas Swedbank AS panga kasutuses olevat riigi ressursi jääki vastava õppelaenu osas. See on panga ja riigi omavaheline rahaline tasaarvestus, laenusaaja kogu võlgnevus oli 2556,46 eurot ja 675,73 eurot. Seega oli riigitagatise rakendumisel võlgnike võlgnevus 3232,19 eurot, millest laenujääk oli 2876,02 eurot ja intress 356,17 eurot. Laenusaaja ja teiste laenu käendajate osas on 09.11.2016 määrusega koostatud maksekäsk. Kohustatud isikud on täitnud eelmärgitud maksekäsku nõuetekohaselt. 20.11.2017 seisuga on hageja nõue kostja vastu 2600 eurot. Apellatsioonkaebus
19.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
20.Nõue on TsK § 211 lg 2 järgi aegunud. 06.03.2015 teatise kohaselt saabus käenduskohustuse täitmise tähtpäev 06.04.2015. Nõue oleks tulnud esitada kolme kuu jooksul, st hiljemalt 07.07.2015. Hageja pöördus maksekäsu kiirmenetluse avaldusega maakohtusse alles 07.07.2016.
21.Ebaõige on maakohtu selgitus, nagu tulnuks laenuleping panga ja laenusaaja vahel lugeda lõpetatuks alates riigitagatise rakendamisest ning nõude üleminekust Eesti Vabariigile 03.03.2015. 06.03.2015 teatas hageja, et on omandanud nõude AS-lt Swedbank ja hageja ütleb laenulepingu S000011342 üles viiendal päeval (11.03.2015) alates teate saatmisest. Maakohus käsitleb aeguva tehinguna riigitagatise rakendamist või nõudeõiguse üleminekut aastal 2015, millega käendaja jaoks on muutnud vaid võlausaldaja isik. Tehinguks käenduskohustuse mõistes on käenduslepingu sõlmimine 25.09.1997.
22.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et TsK § 211 lg-s 2 sätestatud 3-kuuline tähtaeg ei ole mitte käendaja vastu esitatud hagi aegumistähtaeg, vaid käenduse lõppemise alus. Kui hagi kolme kuu jooksul ei esitata, on käenduskohustus lõppenud ja nõue käenduskohustuse maksmapanekuks aegunud. Hageja ei ole aegumisele vastuväiteid esitanud.
23.Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et kostja on olnud igati teadlik ja aru saanud endale võetud kohustustest. Kostja selgitas vastuses hagiavaldusele, et käenduskohustus tarbija suhtes ei ole seaduslik. Krediidiasutus väljastas korduvalt laene, millest käendaja ei olnud teadlik. Kehtiva VÕS sätete kohaselt ei ole limiteerimata laenude väljastamine käendajat teavitamata võimalik.
24.Hageja ei tõendanud nõudeõiguse üleminekut. Maakohus ei ole nimetatud asjaolule tähelepanu pööranud. Hageja nõustus 16.01.2017 vastuses sellega, et käenduskohustusest tuleneva õigussuhte lahendamisel tuleb kohaldada TsK sätteid ja seega ka TsK § 211 lg-t 2, mille kohaselt lõpeb käendus, kui kreeditor ei esita kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, hagi käendaja vastu.
25.Hagiavalduse kohaselt oli hageja nõue käendaja vastu 2665 eurot. Hageja teatas 15.11.2017, et põhivõlgnik on nõude osaliselt tasunud ja nõude jääk on 1950 eurot. Seega oli nõue põhivõlgniku vastu 715 euro võrra väiksem kui algne haginõue. Vastus apellatsioonkaebusele
26.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolse oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu ei ole apellatsioonimenetluses võimalik uut otsust teha, nagu apellant soovib. Apellatsioonkaebus tuleb seetõttu rahuldada osaliselt.
28.Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja esitas 19.12.2016 hagiavalduses nõude kostjalt võla 2665 euro väljamõistmiseks. 27.01.2017 menetlusdokumendis märkis hageja, et selle päeva seisuga on teiste võlgnike poolt võla tasumiste tõttu hageja nõue kostja vastu 2600 eurot (t lk 101 pöördel). 15.11.2017 e-kirjast nähtub, et nõude jääk on selle päeva seisuga 1950 eurot (t lk 117). Maakohus märkis otsuse resolutsioonis ebaõigesti, et rahuldab hagi, samas mõistes kostjalt välja 2600 eurot, s.o väiksema summa, kui hageja hagiavalduses nõudis.
29.Ringkonnakohus märgib, et nõude muutmise, sh vähendamise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta vajadusel vastu vaidleb. Kuigi nõuete vähendamist ei loeta TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmiseks, tähendab see vaid seda, et vähendamiseks ei ole vaja kostja ega kohtu nõusolekut TsMS § 376 lg 1 järgi. Kohus oleks pidanud selgeks tegema, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja vastavalt ka tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt nt Riigikohtu lahendeid nr-d 3-2-1-169-13, p 12, 3-2-1-50-13, p 15). Kui hageja hagist osaliselt ei loobu ega võta hagi osaliselt tagasi, peab kohus tegema asjas sisulise otsuse hagiavalduses märgitud nõude kohta. Praeguses asjas on hageja nõue 65 euro suuruse võla osas lahendamata.
30.Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesanded ja rikkus selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1). Kohtul on kohustus selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete kohta ning menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud
nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavus.
31.Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus ka TsMS § 351, mille kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest ning võimaldab pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. TsMS § 436 lg 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Sellised rikkumised kujutavad endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-99-14; p 23). Kohus peab täitma selgitamiskohustust, kui ta leiab, et poole esitatud asjaolud ja tõendid ei ole piisavad, sest tsiviilkohtumenetluse esmane ülesanne on lahendada tsiviilasi õigesti (TsMS § 2). Maakohus ei ole ilmselt lahendanud asja õigesti. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.
32.Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:
pank ja SS (laenusaaja) sõlmisid 25.09.1997 õppelaenu lepingu, mille (ja hilisema lisa 1) alusel kandis pank laenusaaja kontole ajavahemikul 1996-1999 kokku 45 000 krooni, mida võlausaldaja pangale suures osas ei tagastanud;
laenu tagamiseks sõlmis pank kostjaga 25.09.1997 käenduslepingu;
16.11.2014 ja 14.12.2014 edastas pank laenusaajale ning 14.12.2014 kostjale ja teistele käendajatele nõude tasuda tekkinud 312,17 euro suurune intressivõlg;
laenusaaja ja käendajad võlga ei tasunud ning pank nõudis hagejalt riigitagatise alusel võla tasumist, mida hageja ka tegi.
33.Hageja nõuab kostjalt 25.09.1997 sõlmitud laenulepingu ja selle lisa 1 järgi laenusaajale aastatel 1996-1999 antud õppelaenu tagastamist, mille hageja tasus laenusaaja eest pangale 25.09.1997 sõlmitud käenduslepingu alusel. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole tõendanud nõudeõiguse üleminekut pangalt riigile. Nõudeõiguse üleminekut tõendavad tõendid, mis asuvad toimiku lk-del 63-70).
34.Maakohus leidis, et laenusaajal oli kohustus tasuda pangale 31.10.2014 intressi 312,17 eurot, mida ta ei täitnud ja selle makse osas algas hageja nõude aegumine alates 01.01.2015. Järgnevalt leidis maakohus, et laenuleping panga ja laenusaaja vahel tuleb lugeda lõppenuks alates riigitagatise rakendamisest ja nõude üleminekust Eesti Vabariigile 03.03.3015. Kohus seda seisukohta millegagi ei põhjendanud. Maakohus leidis ka seda, et riik nõudis laenusaajalt ja käendajatelt kogu võla tasumist hiljemalt 06.04.2015 ja esitas hagi kostja vastu 07.07.2016, mistõttu ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud.
35.Maakohtu otsuses märgitut võib mõista nii, et kohus käsitles nõude aegumisele hinnangut andes tehinguna riigitagatise rakendamist või nõudeõiguse ülemineku pangalt riigile 2015.aastal. Kostja leiab apellatsioonkaebuses põhjendatult, et selline käsitlus ei ole õige, sest sellega muutus käendaja jaoks vaid võlausaldaja isik. Laenulepingust ja selle lisast 1 tulenev panga nõue läks hagejale üle, kuid sellega ei tekkinud hagejal seaduse alusel uut nõuet laenusaaja ega käendajast kostja vastu. Laenuleping sellega ei lõppenud. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millal ja mille tõttu muutus kohtu arvates hageja laenulepingust ja selle lisast 1 tulenev nõue kostja vastu sissenõutavaks.
36.Erinevad asja lahendamisega seotud asjaolud puudutavad erinevat aega, mil kehtisid erinevad õigusaktid, mistõttu tuleb esmalt määrata kindlaks õigusaktid, mida asjas kohaldada.
37.Maakohus leidis õigesti, et õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 31 järgi tuleb vaidlusalusele laenulepingule ja käenduslepingule ning hageja tagasinõudele kohaldada haridusseadust.
38.Laenuleping on tüüpiline kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes, st leping, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kuigi laenuleping ja selle lisa sõlmiti ning laenuraha kanti laenusaajale üle enne 01.07.2002, tuleb vaidluse lahendamisel VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada VÕS ja TsÜS sätteid, nagu leidis õigesti ka maakohus. Maakohus leidis õigesti ka seda, käendaja vastu esitatud nõude aegumise osas kuulub samuti kohaldamisele TsÜS regulatsioon. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-178-10 märgitud seisukohtadega. Seega ei ole õige kostja arvamus, et aegumise osas tuleb kohaldada TsK sätteid. Maakohus leidis õigesti ka seda, et kostja viidatud TsK 211 lg 2, millele kostja tugineb ka apellatsioonkaebuses, ei reguleerinud hagi aegumist, vaid käenduse lõppemise aluseid.
39.Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole maakohus tuvastanud, kas ja millal muutusid laenusaaja maksekohustused panga ees laenulepingu järgi sissenõutavaks. Selle kohta puuduvad asjas ka tõendid. Pooled ei vaidle samas, et panga esimene kiri võlgnevuse kohta saadeti laenusaajale 16.11.2014 ja teine 14.12.2014. Kostjale kui käendajale saadeti samasisuline kiri 14.12.2014. Nendes kirjades viidati intressimaksete võlale suurusega 312,17 eurot ja märgiti, et põhiosamaksete võlg on 0 eurot. Seega võib antud juhul lähtuda sellest, et laenusaaja võimalik laenulepingu rikkumine ja laenukohustuse sissenõutavaks muutumine toimus pärast VÕS jõustumist. Riigikohus on leidnud, et kestvusleping on VÕSRS § 12 lg 1 mõttes enne VÕS jõustumist sõlmitud määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käendusleping, millele saab kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut, kui võimalik käendatav kohustus tekkis pärast selle seaduse jõustumist (vt nt Riigikohtu lahendeid nr-d 3-2-1-178-10, p 18; 3-2-1-10-06, p 14; 3-2-1-102-07, p 11).
40.Maakohus tuvastas, et käenduslepinguga tagati nii 25.09.1997 sõlmitud õppelaenulepingust kui ka selle lisast 1 tulenevat laenukohustust ja leidis, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas kostjale teatati täiendava laenu andmisest või mitte. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja märgib täiendavalt, et käendaja vastutuse ulatuse määramisel tuleb lähtuda lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusest, sõltumata sellest, kas pidada käenduslepinguid kestvuslepinguks VÕSRS § 12 mõttes. Riigikohus on korduvalt leidnud, et TsK ei keelanud käendajal võtta vastutust ka võlasuhte hilisemast muutmisest tekkivate nõuete eest (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-165-01, 3-2-1-50-07, p 13). Samas tuleb lähtuda eeldusest, et konkreetset kohustust käendanud käendaja vastutus hilisematele lepingu laiendustele ei ulatu, kui selles ei ole kokku lepitud. Antud juhul on see käenduslepingu p-s 1 kokku lepitud. Ka kehtivas õiguses on VÕS § 142 lg 2 teise lause järgi ette nähtud, et tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav, nagu see antud juhul ka on.
41.Panga ja laenusaaja vahel sõlmitud laenuleping ja selle lisa vastavad selle sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg-s 1 nimetatud laenulepingu tunnustele, samuti alates 01.07.2002 lepingule kohalduva VÕS § 396 lg 1 tunnustele. Lisaks vastab leping alates 01.09.2002 lepingule täiendavalt kohaldatavate tarbijakrediidilepingu sätetele, st tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. Sisuliselt on õppelaenuleping tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees. VÕS § 399 lg 1 p 2 järgi võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohe tagastamist, mh kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi.
42.Pooled ei vaidle selle üle, et laenusaajal oli seisuga 14.12.2014 intressivõlg suurusega 312,17 eurot. Seaduse järgi oli pangal õigus laenuleping üles öelda, kui täidetud on ka VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldused. Hageja ei ole esile toonud ega esitanud tõendeid selle kohta, millal pank laenusaaja makseviivituse laenulepingu üles ütles ja kas seda on üldse tehtud. Seega ei ole võimalik kindlaks teha, millal nõudis pank kogu laenu tasumist, st millal muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes.
43.Nagu juba eelnevalt märgitud, ei lõpetanud asjaolu, et hageja rahuldas panga nõude, laenulepingust tulenevat nõuet ega muutnud selle olemust, st panga nõue läks tervikuna üle hagejale ja seda koos viivisenõudega (intressinõudega). Haridusseaduses nõude aegumise kohta erisätteid ei ole ja aegumise kohta ei tulene erisust ka käenduse sätete kohaldamisel. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS § 152 lg 1 kolmanda lause järgi vastavalt VÕS §-s 70 sätestatut. Sellest tulenevalt lõpeb hageja tagasinõude aegumistähtaeg VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil aeguks panga nõue laenusaaja suhtes. Kuna hagejale läks üle panga nõue laenulepingu alusel, on tegemist tehingust tuleneva nõude aegumisega. Sellise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud.
44.TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab üldjuhul hageja tõendama neid asjaolusid, millele ta oma nõudes tugineb. Tõendeid esitavad TsMS § 230 lg 2 järgi menetlusosalised, kellele kohus võib teha ettepaneku esitada lisatõendeid.
45.Maakohus oleks pidanud juhtima eelmenetluses hageja tähelepanu sellele, et kostja aegumise vastuväite tõttu tuleb hagejal kohtu ette tuua asjaolud ja esitada tõendid selle kohta, kas ja millal ütles pank laenusaaja makseviivituse tõttu laenulepingu üles ja nõudis kogu laenu tasumist, st millal muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eelmenetluse puudus kõrvaldada ja teha kindlaks sellekohased poolte seisukohad ja neid kinnitavad tõendid.
46.Kuna pooltel jäid maakohtu eelmenetluse puuduste ja selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata, peab kohus asja uuel läbivaatamisel võimaldama pooltel seda teha. Sealjuures peab maakohus selgelt selgitama, millised asjaolud vajavad tõendamist ja milline on asjaolude tõendamiskoormis. Vajadusel tuleb tagada pooltele ka võimalus esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.
47.Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine otsustatakse TsMS § 174 lg 6 alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Iko Nõmm
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.