Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
22. oktoober 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-114402
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi väljamõistmiseks
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 29. juuli 2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Vabariigi määruskaebus
hagi
K.S
vastu
euro
Menetlusosalised ja nende Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, registrikood 70000740), lepinguline esindaja Tuuliki esindajad ringkonnakohtus Lorvi K.S (endine perekonnanimi K) (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Priit Lantin Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 29. juuli 2019. a määrus osas, milles maakohus: • jaotas menetluskulud (resolutsiooni p 2); • mõistis Eesti Vabariigilt K.S kasuks välja menetluskulud 1804,92 eurot ja viivise menetluskuludelt alates kohtumääruse jõustumisest kuni nõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (resolutsiooni p 3). Muus osas on maakohtu määrus jõustunud.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud K.S kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
3.Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, hageja) esitas 9. novembril 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus S.V, I.V, H. V ja K.S(koos nimetatud võlgnikud) välja mõista võla 2787,50 eurot, viivise 1,90 eurot ja intressid 34,37 eurot. K.S vastuväite tõttu andis Pärnu Maakohus tema osas nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 19. detsembril 2016 Harju Maakohtule hagi K.S (kostja) 2665 euro suuruse võla väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmis S.V (laenusaaja) 25. septembril 1997 õppelaenu saamiseks ASiga Hansapank (pank) õppelaenulepingu nr S000011342 ja 1. oktoobril 1999 selle lisa nr 1. Lepingu alusel laenas pank laenusaajale 45 000 krooni (2876,02 eurot), mis kanti laenusaaja kontole üle viies osas. Laenusaaja kohustus tasuma õppelaenusummalt pangale intressi 5% aastas.
25.septembril 1997 sõlmiti kostjaga limiteerimata käendusleping. Käenduslepinguga tekkis kostjal solidaarvastutus laenusaaja õppelaenulepingu ja kõigi selle tulevikus sõlmitavate lisade alusel tekkinud kohustuste täitmisel. 16. novembril 2014 edastas pank laenusaajale ja
14.detsembril 2014 kõigile võlgnikele teatise võlgnevuse kohta palvega see tasuda ja informeeris laenu tasumata jätmisega seonduvatest tagajärgedest. Kuna võlgnikud ei täitnud nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, nõudis pank hagejalt riigitagatise rakendamist, mille riik täitis 3232,19 euro ulatuses 3. märtsil 2015. Hageja teavitas 6. märtsil 2015 võlgnikke nõude üleminekust Eesti Vabariigile, esitas nõude võlgnevuse tasumiseks ja informeeris mittetasumise tagajärgedest. Võlgnikud oma kohustusi täielikult ei täitnud. Hagi esitamise seisuga oli nõude suuruseks põhivõlg 2665 eurot.
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Harju Maakohus rahuldas 20. detsembri 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2600 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
9.novembri 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uuesti läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus ja nende kindlaksmääramine jäi maakohtu otsustada.
5.Asja uuel läbivaatamisel maakohtus esitas hageja hagist loobumise avalduse. Avalduse kohaselt on 15. aprilli 2019. a seisuga hageja nõue S. V ja H. V poolt (täitemenetluse kaudu) täidetud, mistõttu hageja soovib kostja vastu esitatud hagist loobuda. Kuna eelpool nimetatud isikud on ühes kostjaga hageja ees solidaarvõlgnikud, tuleb lugeda, et nõude täitsid kõik solidaarvõlgnikud (sh kostja) ja jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 5 alusel kostja kanda.
6.Kostja ei nõustunud hageja hagist loobumise avaldusega osas, milles hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Solidaarvõlgnikud osalesid kohtumenetluses eraldi. See, kui menetluses osaleb mitu kostjat ja üks kostja teeb õiguslikku tähendust omava toimingu (rahuldab nõude), ei tähenda, et sellest tekiksid õiguslikud tagajärjed ka kõikide ülejäänud kostjate suhtes. See ei oleks solidaarvastutust ja menetluskulude jaotust reguleerivate normidega kooskõlas. Kostja ei ole hageja nõuet pärast hagi esitamist rahuldanud ega hageja nõuet seeläbi tunnustanud. Lisaks oli hageja nõue tõendamata, mistõttu oleks kohus jätnud selle rahuldamata. Menetluskulud tuleb TsMS § 168 lg 4 alusel jätta hageja kanda. Esimese astme kohtu määrus
7.Harju Maakohus võttis 29. juuli 2019. a määrusega vastu hagist loobumise, lõpetas tsiviilasjas menetluse ning jättis kostja menetluskulud hageja kanda (vaidlustatud määrus). Maakohus viitas TsMS § 206 lg-le 1, § 429 lg-tele 1 ja 4 ja §-le 432. Maakohus mõistis hagejalt 2 (5)
kostja kasuks välja menetluskulu 1804,92 eurot (osaliselt koos käibemaksuga) ja määras, et väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist seaduses sätestatud määras. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda, kuna hageja soovis hagist loobuda ja kostja ei ole hageja nõuet rahuldanud. Põhjendamatu on hageja väide, et asjas tuleks kohaldada TsMS § 168 lg-t 5 ja jätta selle alusel menetluskulud kostja kanda. Praegusel juhul ei täitnud hageja nõuet mitte kostja, vaid menetlusväline isik, kes oli solidaarvõlgnik. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
8.Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, millega maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud ja määras väljamõistetud menetluskuludelt viivise tasumise seaduses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja või poolte endi kanda. Hageja taotles asja saatmist samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus asjas põhjendamatult TsMS § 168 lg 5 kohaldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis valesti, et hageja nõuet ei rahuldanud mitte kostja, vaid menetlusväline isik, kes oli solidaarvõlgnik (sh kvalifitseeris maakohus põhivõlgniku, kaaskäendajate ja kostja vahelise õigussuhte valesti). Hagi esitati kostja vastu õiguspäraselt, kuna selle esitamise ajal oli kostjal käendajana hagejale täitmata põhivõlgniku kohustus. Kostja solidaarne kohustus lõppes hageja ees pärast seda, kui põhivõlgnik ja kaaskäendaja hageja nõude rahuldasid, s.o 15. aprillil 2019. Hageja viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg-le 1, § 69 lg-le 6, 142 lg-le 1 ja § 65 lg-le 2. Kuna kostja vastutab täies osas põhivõlgniku kohustuste eest (sh kohustuste rikkumise eest), peab kostja kandma talle kohtumenetluses tekkinud kulud ise (VÕS § 145 lg 2). Hageja teavitas kostjat võlgnevuse sissenõudmise kavatsusest ja andis talle enne kohtusse pöördumist võimaluse solidaarne kohustus ilma täiendavate kulutusteta täita. Hagejalt kostja menetluskulude väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane ja hagejat ebamõistlikult kahjustav (TsMS § 162 lg 4).
9.Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
10.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue määruse, millega jätab menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu määruse osas, millega maakohus jaotas menetluskulud ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud koos seadusjärgse viivise maksmise kohustusega. Muus osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud ning see on TsMS § 466 lg 3 esimese lause järgi jõustunud.
12.Hageja määruskaebuse p-s 4 esitatud taotluse kohta (saata asi uueks lahendamiseks tagasi samale maakohtule) märgib kolleegium järgmist. Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmine on ringkonnakohtu õigus sõltumata sellisest taotlusest. Ringkonnakohus ei ole poole taotlusega seotud ning tal on õigus teha asjas uus määrus ilma asja maakohtule uueks lahendamiseks saatmata (TsMS § 667 lg 2). 3 (5)
13.Kolleegiumi hinnangul on maakohus menetluse lõpetamisel ekslikult jaotanud menetluskulud vastavalt TsMS § 168 lg-le 4. Menetlusnormi ebaõige kohaldamise tingis asjaolu, et maakohus ei arvestanud käenduslepingu alusel tekkivaid õigussuhteid.
14.Praeguses asjas esitas Eesti Vabariik võlausaldajana Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 118 lg 5, § 207 lg 3 ja § 209 lg 1 alusel hagi kostja kui käendaja vastu võla saamiseks. Ringkonnakohus tuvastas samas asjas tehtud 9. novembri 2018. a otsuses, et võimalik laenulepingu rikkumine ja laenukohustuse sissenõutavaks muutumine toimus pärast võlaõigusseaduse jõustumist, mistõttu tuleb käenduslepingust tuleneva nõude lahendamisel kohaldada VÕS § 65 lg 1 jj (vt I kd, tl 171; p 39). VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse rikkumise korral solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Asjas ei ole tuvastatud, et käenduslepingu pooled oleksid kokku leppinud solidaarvastutuse kohaldamata jätmises. Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, siis võib võlausaldaja VÕS § 65 lg 1 järgi nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neilt. See säte annab võlausaldajale otsustamisvabaduse küsimuses, millise solidaarvõlgniku vastu esitada vajaduse korral hagi. Seega võis hageja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Praeguses asjas täitsid põhivõlgnik (S. V) ja kaaskäendaja (V. V) kohtumenetluse ajal kohustuse, mis tingis ka hageja hagist loobumise.
15.Menetluskulude jaotus asja menetluse lõpetamisel hagist loobumise tõttu on sätestatud TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5. Kohtupraktikas on leitud, et vabatahtlikuks täitmiseks tuleb lugeda igasugune täitmine, mille tagajärjel hageja hagist loobub. Täitmiseks selle sätte järgi tuleb lugeda ka täitmine VÕS § 78 alusel (vt Riigikohtu 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-05, p 18). Eespool viidatud Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-5-05 tehtud otsuse p-s 19 on Riigikohus selgitanud kuni 31. detsembrini 2005. a kehtinud TsMS § 62 lg 2 eesmärki. Nimetatud sätte kohaselt, kui hageja loobub hagist seoses sellega, et kostja on pärast hagi esitamist täitnud hageja nõudmised vabatahtlikult, võib kohus hageja nõudel menetluse lõpetamise määrusega kostjalt välja mõista hageja kohtukulud. Kolleegiumi hinnangul käib Riigikohtu sellekohane tõlgendus ka kehtiva TsMS § 168 lg-le 5. TsMS § 168 lg 5 eesmärk on panna hageja menetluskulude tasumise kohustus kostjale, kes on põhjustanud hagejale kohtusse pöördumise. Kostja põhjustas hagi esitamise endale käenduskohustuse võtmisega ja selle vabatahtliku täitmatajätmisega. Käendaja peab arvestama, et võlausaldajal on õigus tema vastu nõue esitada. Vastasel korral ei saaks võlausaldaja täies ulatuses oma materiaalõiguslikke nõudeid realiseerida. Käendussuhte õigusliku iseloomuga kooskõlas ei ole olukord, kus menetluses mitteosaleva solidaarvõlgniku poolt kohustuse täitmisel jääksid menetluskulud alati hageja kanda. Samuti ei saa arvestada kostja väitega, et tema suhtes esitati põhjendamatu nõue. Esitatud asjaoludel oli piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine oleks olnud hagejale edukas ning kohtud ei tuvastanud aluseid hagi läbivaatamata jätmiseks.
16.Kolleegium märgib, et vastavalt VÕS § 69 lg-le 5 võib solidaarvõlgnik teistelt solidaarvõlgnikelt nõuda tema poolt kohustuse täitmisel tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist vastavalt neile langevatele osadele. VÕS § 152 sätestab käendaja tagasinõude põhivõlgniku vastu. Nende sätete alusel ja sätestatud ulatuses on kostjal võimalik esitada tasutud menetluskulude nõue põhivõlgniku vastu (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 32-1-5-05, p 21). 4 (5)
17.Eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 5 alusel kostja kanda. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole hageja menetluskulusid kandnud, mistõttu kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
18.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
19.Vastavalt tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab praeguse kohtukoosseisu liiget Margo Klaari Vahur-Peeter Liin. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.