Välja mõista Olar Tammikult solidaarselt Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku kasuks 1353,91 eurot, millest 1278 eurot on põhinõue ja 75,91 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 05.11.2018 seisuga.
3.Välja mõista Olar Tammikult solidaarselt Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku kasuks viivis põhinõudelt 1278 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 06.11.2018 kuni põhinõude täitmiseni.
4.Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Jätta poolte menetluskulud Olar Tammiku kanda.
6.Määrata tsiviilasjas nr 2-18-103064 Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku menetluskulude rahaliseks suuruseks 488 eurot, millest 200 eurot on riigilõiv ja 288 eurot lepingulise esindaja kulud.
7.Välja mõista Olar Tammikult solidaarselt Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku kasuks menetluskulud 488 eurot.
8.Välja mõista Olar Tammikult solidaarselt Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku kasuks viivis menetluskuludelt 488 eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude
täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Otsus toimetada kätte pooltele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohtu põhjendused
1.Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, mistõttu jätab kohus TsMS § 405 lg 1 p 9 alusel käesolevast otsusest välja kirjeldava osa. TsMS § 444 lg 2 kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
2.Hagejad on palunud 24.04.2018 kohtule esitatud hagis mõista kostjalt välja 1278 eurot (hagi resolutsiooni p 1). Lisaks on hagejad palunud kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisele järgnevast päevast 08.02.2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning edasi kuni põhinõude täitmiseni (hagi resolutsiooni p 2).
3.Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid XX.XX.XXXX notariaalse kinnistu müügilepingu (tl 8-22, 51-65). Vaidlusalusel kinnistul asub elamu (tl 91-93), mille kohta on 19.10.2016 väljastatud kasutusluba (tl 94-97). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Lisaks VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud põhikohustustele on müüja oluliseks kohustuseks anda müüdud asi ostjale üle kindlaksmääratud seisundis, eeskätt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele faktiliste omaduste poolest ehk lepingu esemeks olev asi peab olema vaba puudustest, mis vähendavad müüdud asja kasutusväärtust. VÕS § 77 lg 1 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga ning kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Ka müügilepingu korral peab VÕS § 217 lg 1 järgi ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, sh kvaliteedi osas. VÕS § 217 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele muu hulgas siis, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta müüdud asi lepingutingimustele ka siis, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi 2(6)
teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Kinnistu müügilepingust nähtuvalt ei ole pooled VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes kinnistul paikneva elamu omadustes eraldi kokku leppinud, seega tuleb lähtuda VÕS § 217 lg 2 p-st 2, millest tulenevalt peab elamu vastama selle kasutusotstarbele, st sobima elamiseks, milleks kinnistu lepingu p 1.10.4 järgi osteti, ja olema vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 järgi.
4.Hagejad on nõuet esitades tuginenud elamus parketi paigaldamisel tehtud järgmistele vigadele: parketi all puudus niiskustõke, alusvaip oli paigaldatud ülekattega, põrand oli enne parketi paigaldamist jäetud puhastamata ning parketi paigaldamisel oli betooni niiskus vähemalt kaks korda lubatust suurem. Hagejad on kohtumenetluses selgitanud (tl 47-50, 100-104), et asusid 21.10.2016 elamusse elama ning avastasid pärast seda põrandate nagisemise ja kriuksumise, millest anti teada maja ehitajale Legoehitus OÜ-le. Kuna ehitaja poolt väidetu, et probleem on ajutine ja möödub esimese suvega, ei vastanud tegelikkusele, alustasid hagejad 12.09.2017 suhtlust parketi maaletoojaga OÜ-st Kodustuudio. Maaletooja pidas peamiseks võimalikuks põhjuseks puudusi paigalduses ning selles veendumiseks võtsid hagejad 22.09.2017 esikus mõned parketilauad üles ja tuvastasid eespool nimetatud puudused.
5.Niiskustõkke paigaldamise betoonist aluspõrandate korral näeb ette parketi paigaldusjuhis (tl 105-110). Juhise kohaselt peavad aluspõrandad vastama ehituses tuntud viimistlusnormidele RYL 2000 ehk aluspõrand peab olema kuiv (niiskus ei tohi ületada 2% CM, köetavate põrandate puhul kuni 1,8% CM), tasane (vähemalt +/-2 mm 2 m kohta), mitte läbi vajuma ning see peab olema puhas. Betoonist aluspõrandate korral tuleb juhise järgi paigaldada parketivahu alla 0,2 mm PE niiskustõkke kilet või kasutada integreeritud kilega alusmatti. Samuti peavad aluskile ülekatted olema vähemalt 20 cm. Et betoonpõrandate korral tuleb alusvaipa kasutada koos ehituskilega, nähtub ka alusvaiba kasutusjuhendist (tl 111). Niiskustõkke puudumine alusvaiba ja betoonist aluspõranda vahel on tõendatud hagejate esitatud fotoga (tl 112). Kuna parketi paigaldamisel kasutatud alusvaip ei ole samaaegselt niiskustõkkeks, ei ole selle tehnilistes andmetes välja toodud ka selle niiskuspidavust (tl 113). Parketi maaletooja OÜ Kodustuudio esindaja Rivo Hiis on samuti kinnitanud, et kile on ujuvmeetodil paigaldatava puitpõranda alla vajalik, et kaitsta parketti betoonist tuleva võimaliku liigniiskuse eest. Seda siis uue maja puhul, kus betoon on ehituse järgselt üldjoontes niiskem kui lubatud. Teine vajalik moment kile juures on see, et kui kevadel lülitatakse küte välja, hakkab betoon kuni sügiseni, mil küte uuesti taha lülitatakse, läbi parketi õhust niiskust endasse koguma. Sügisel kütte sisselülitamisel annab betoon antud niiskuse liiga ruttu välja ja parkett saab niiskusest nö šoki ehk hakkab vallanduva niiskuse mõjul paisuma ja võib esineda ebavajalikke probleeme (tl 68-69, 117-118). Seega Rivo Hiisi selgituse järgi jääbki betoon ilma niiskustõkketa endasse märjematel perioodidel niiskust imama ja kuivematel perioodidel seda eraldama ning selline kõikumine rikub puitparketi. 22.09.2017 elektronkirjas (tl 119-120) on Rivo Hiis märkinud, et juhul kui pole kasutatud kilet vahu all või spetsiaalset kilet eraldi, on taaskord möödapanek. Betooni puhul peab olema alati kilega lahendus, vastasel juhul ei kehti ühegi parketitootja garantii. Kõike eeltoodut kinnitab ka OÜ Põrandate hooldus (parketi üles võtnud ja uuesti paigaldanud äriühing) juhatuse liige Priit Alasoo oma elektronkirjas (tl 140), märkides, et antud parketi paigaldamisel kasutatud hingav alusvaip ei pea kinni betoonist eralduvat niiskust, lastes kütteperioodil ja suveperioodil õhuniiskusel läbi puidu minna betooni, mis hügroskoopse materjalina seob õhust niiskust ja laseb seda ka välja nagu savikrohv. Selline niiskuse edasitagasi liikumine lõhub pikapeale parketilaua. Seepärast ongi tootjate paigaldusjuhistes kirjas, et kõigepealt tuleb mõõta betooni niiskus ning parketi ujuval paigaldusel kasutada 20 cm ülekattega ehituskilet või siis kaks ühes alusvaipa (Provent või Tuplex).
3(6)
Liigniiskuse esinemise tõendamiseks keset kütteperioodi (mõõtmine toimus jaanuaris 2018) on hagejad esitanud kohtule videomaterjali, millest nähtub, et parketi ülesvõtmise hetkel oli betooni niiskus lubatust suurem. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et 2016. aastal valminud elamu, mille põrandate all olev betoon on liigniiske, sest puudus niiskustõke ja alusvaip oli paigaldatud ülekattega, ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes. TsMS § 230 lg-s 1 on sätestatud tõendamiskoormise põhimõte, millest tulenevalt peaks kostja hagejate esitatud tõendid ümber lükkama, kuid asja materjalidest nähtuvalt kostja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Põrandate ehitamisel ja parketi paigaldamisel esinevad rikkumised tulenevad asjas esitatud hagejate tõenditest.
6.Kehtiva kohtupraktika kohaselt hinnatakse müüja vastutust lepingu eseme lepingutingimustele mittevastavuse eest mitmete erisätete alusel, millest tulenevalt vastutab müüja müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: - puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); - puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); - ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); - sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2); - ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, välja arvatud kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). Kohtu hinnangul on eespool märgitud tingimused praegusel juhul täidetud. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et puudus (niiskustõkke puudumine betoonist aluspõranda ja alusvaiba vahel) oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjatele. Samuti ei saanud puudus tuleneda ostjatest. Kohtupraktikas eristatakse tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, so lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Kohtu hinnangul on antud juhul tegemist varjatud puudusega, kuna ostjatel ei olnud võimalik visuaalse vaatluse teel betooni liigniiskust ja niiskustõkke puudumist tuvastada. Puudused avastati alles 22.09.2017 esikus parkettlaudade ülesvõtmisel. Kinnistu müügilepingu kohaselt on hagejad kinnitanud, et on eriteadmisi omava isiku abi kasutamata üle vaadanud lepingu eseme koosseisu kuuluva ehitise ning on teadlikud ehitise seisukorrast (lepingu p 1.10.2). Kostja omakorda on kinnitanud, et lepingu esemel ei ole mingeid talle teadaolevaid varjatud puudusi, millest kostja ei ole hagejatele teatanud või mida hagejad ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel (lepingu p 1.9.6). Kohus selgitab, et müüja vastutust ei välista ega piira ostja kinnitus müügilepingus, et ta on teadlik lepingu eseme seisukorrast. Kui müügiese vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja enne üle vaadanud, tuleb üksnes eeldada, et ostja nõustus eset ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud. See ei piira aga müüja vastutust müügieseme varjatud puuduste eest. Kinnistu müügilepingust nähtuvalt ei ole pooled sõlminud eraldiseisvat müüja vastutust piiravat kokkulepet. Kohus märgib, et isegi kui kostja ei olnud puudustest teadlik, kuna ei ehitanud ise kinnistul asuvat elamut, on kohtupraktikas leitud, et VÕS § 218 ega ka üldine võlaõigusseaduse lepingulise vastutuse süsteem ei näe vastutuse eeldusena ette kohustuse rikkuja teadmist oma
4(6)
kohustuse rikkumisest ega asja puudusest. Seega vastutab kostja müügilepingu rikkumise eest sõltumata sellest, kas ta teadis oma kohustuse rikkumisest või asjal esinevatest puudustest. Arvestades asjaolu, et tegemist oli varjatud puudustega, millest hagejad said teada 22.09.2017, kui võtsid esikus mõned lauad üles, ei olnud 28.09.2017 (tl 67, 116-118) ega 06.10.2017 (tl 6667, 115-116) möödunud VÕS § 220 lg-s 1 sätestatud mõistlik tähtaeg elamu põrandate lepingutingimustele mittevastavusest teavitamiseks. Kokkuvõttes järeldub eeltoodust, et kostja vastutab kinnisasja lepingutingimustele mittevastavuse eest.
7.Puudustega asja saamisel peab ostja kõigepealt müüjat puudusest teavitama (VÕS § 220 lg 1), sest lepingutingimustele mittevastavusest teavitamisest hakkab kulgema VÕS § 223 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg, mille jooksul on müüjal võimalus oma kohustuse rikkumine heastada
(VÕS § 107).
06.10.2017 elektronkirjas on hagejad määranud kostjale puuduste kõrvaldamiseks (põrandad üles võtta ja uuesti paigaldada) tähtaja 03.11.2017 (tl 66-67, 115-116). 01.11.2017 elektronkirjas on hagejad palunud puudused kõrvaldada hiljemalt 15.11.2017 (tl 66, 115). Vaidlust ei ole selles, et kostja ei otsinud tekkinud olukorrale lahendust, mistõttu lasid hagejad ise puudused kõrvaldada (OÜ Põrandate hooldus arved tl 6-7, 70-71), nõudes 24.01.2018 elektronkirjas (tl 66, 115) kostjalt arvete tasumist 31.01.2018. Hagejad on seejuures selgitanud, et kuna paigaldatud parketi otstes olid ühekordsed klambrid, mida parketi maaletooja kinnitusel eraldi ei pakuta, tuli parkett nüüd maha liimida, va üks tuba (14 m2), kuhu hagejad said tehasest hea tahte märgiks parketti juurde. Hagejate poolt väidetu ühtib parketi üles võtnud ja uuesti paigaldanud äriühingu juhatuse liikme Priit Alasoo poolt öelduga, et parketi otsatappides kasutatud plast lukustussüsteem purunes, mistõttu tuli lauad põrandale tagasi pannes liimida elastse parketiliimiga (tl 140). Kuna kohus on otsuse põhjendustes tuvastanud, et kostja on müügilepingut rikkunud, andes hagejatele üle lepingutingimustele mittevastava kinnistu, ja et kostja vastutab mittevastavuse eest, on põhjendatud hagejate VÕS § 222 lg 5 järgne nõue. Nimetatud sätte kohaselt kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja 1278 eurot.
8.Hagejad paluvad kostjalt välja mõista põhivõlalt viivise seadusjärgses määras alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisele järgnevast päevast 08.02.2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning edasi kuni põhinõude täitmiseni. Hagejate nõude õiguslik alus on VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 ning TsMS § 367. Kostja ei ole oma menetlusdokumendis hageja viivisenõudele eraldi vastu vaielnud. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seadusjärgseks viivise määraks loetakse VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et hagejate viivisenõue on põhjendatud. Kohus selgitab, et viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagejate seadusjärgse viivisenõude põhinõudelt 1278 eurot ajavahemiku 08.02.2018 kuni 05.11.2018 eest summas 75,91 eurot (viivis arvutatud 5(6)
viivisekalkulaatorit kasutades) ning mõistab alates 06.11.2018 kostjalt välja viivise seadusjärgses määras 1278 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.
9.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja 1353,91 eurot, millest 1278 eurot on põhinõue ja 75,91 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 05.11.2018 seisuga. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja lisanduva viivise alates 06.11.2018 kuni 1278 euro tasumiseni.
10.TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 järgi näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagejate hagi kostja vastu, jätab kohus poolte menetluskulud kostja kanda.
12.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud (riigilõiv) ja kohtuvälised kulud (lepingulise esindaja kulud). Hagejate poolt tasutud riigilõiv 200 eurot on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 järgi, vastates hagihinnale ja seega on hagejad tasunud riigilõivu seaduses sätestatud määras. Lepingulise esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks TsMS § 144 p 1 mõttes ja need kulud peavad olema põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 järgi. Hagejate õigusabikulud on 288 eurot koos käibemaksuga (2 tundi × 144 eurot). Õigusabi on seisnenud 16.10.2018 kohtuistungil osalemises ja istungiks valmistumises. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu (müüjapoolne müügilepingu rikkumine), hagejate nõude olemust (kulutuste hüvitamise nõue), tsiviilasja keerukust ja mahtu (lihtmenetluse asi), leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses 288 eurot on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 mõttes. Kohtu hinnangul tuleb hagejaid esindanud lepingulise esindaja tasu 144 eurot tunnis koos käibemaksuga pidada mõistlikuks tasuks, kuna see ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hagejate menetluskuluks on käesolevas asjas seega 488 eurot (200 + 288). Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades kuulub kostjalt nimetatud summa solidaarselt hagejate kasuks väljamõistmisele.
13.Hagejate taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt välja viivise menetluskulult 488 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.