Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kajalt tasutakse riigilõivu asemel kautsjon. Kautsjonina tasutakse summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 415, § 142 lg-d 1 ja 2). Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 632 lg 1, § 633 lg 7). Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

Tartu Maakohtu menetluses on B2 KAPITAL SIA hagi Sandor Lehtsaare vastu võla nõudes. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 483,51 eurot, leppetrahvi 303,81 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 31,36 eurot, sissenõudmiskulu 44,99 eurot ning viivise põhinõudelt alates 6.07.2018 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagiavaldusest nähtuvalt oli Tele2 Eesti AS-i ja kosja vahel sõlmitud Tele2 liitumisleping kostja telefoninumbrile nr XXX mobiilsideteenuse osutamiseks. Kostja ostis XX.XX.XXXX järelmaksuga seadme Huawei Nova, mille eest tuli tasuda 24 kuud 13,70 eurot kuus. Seadme ostuga muutus liitumisleping tähtajaliseks. Tele2 Eesti AS ütles 28.09.2017 lepingu üles, kuna kostja oli arvete tasumisega viivituses rohkem kui 14 päeva. 9.11.2017 loovutas Tele2 Eesti AS nõude kostja vastu hagejale. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Väärteoasjas nr XXX on kostja oma elukohana nimetanud XXX. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on aadressil XXX 18.09.2018 allkirja vastu üle antud Hillar Laanele, kes rahvastikuregistri andmetel seal elab. TsMS § 322 lg 1 alusel kohus loeb dokumendid kostjale kätte toimetatuks. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt TsMS § 407 lg-le 6 otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulusid. Hageja palub kostjalt välja mõista mh leppetrahvi 303,81 eurot. Hagiavalduse kohaselt kostja kinnitas liitumislepingu sõlmimisel, et ta nõustub tähtajalise lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tasuma leppetrahvi. Leppetrahvi summa on lepingu tähtaja lõpuni jääva perioodi

ning kliendi valitud paketi kuumaksu korrutis. Kostjal jäi tasumata paketi kuumaks 15,99 eurot 19 kuu eest. Seega kohustub kostja tasuma leppetrahvi 303,81 eurot (19 x 15,99 eurot). Kohus leiab, et Tele2 Eesti AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu tingimus, mille kohaselt kostja kohustus lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tasuma leppetrahvi on tüüptingimus võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus leiab, et nimetatud tingimus on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine, kuna see tõi kaasa tarbija kohustuse maksta lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ebamõistlikult suurt leppetrahvi arvestamata tegelikku kahju suurust. Kohtule esitatust ei nähtu, et leppetrahv oleks seotud hagejale tegelikult lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju suurusega. Mh ei nähtu, et kostja oleks saanud seadme soodushinnaga ning leppetrahv kompenseeriks kas või osaliselt seadme maksumust. Kohus leiab, et nimetatud tingimus on tühine ka VÕS § 493 lg 8 alusel, mille kohaselt lepingutingimus, mis raskendab taganemisõiguse kasutamist, eelkõige kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha või leppetrahvi maksmisega, on tühine. Hageja palub kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulu 44,99 eurot. Nõude suuruse määramisel on hageja lähtunud VÕS § 1132 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2 ning asjaolust, et tema nõue kostja vastu on vahemikus 500-1000 eurot. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hagiavaldusest nähtub, et lepingu kehtivuse ajal on Tele2 Eesti AS saatnud kostjale ühe tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 4,99 eurot. Eelnevalt on kostjale saadetud üks tasuta meeldetuletuskiri. Pärast lepingu lõppemist on inkassomenetluse käigus kostjale saadetud 6 meeldetuletuskirja, tehtud toiminguid kostja kontaktandmete otsimiseks ja õigsuse kontrollimiseks ning kohtuväliste lahenduste pakkumiseks ja maksekokkulepete sõlmimiseks. Kohus leiab, et lepingu kehtivuse ajal kantud sissenõudmiskulu 4,99 euro osas on hageja nõue põhjendatud. Sissenõudmiskulude nõude osas pärast lepingu lõppemist kohus märgib, et hageja ei ole märkinud saadetud meeldetuletuskirjade maksumust (märgitud ei ole kirjade saatmise tegelikku kulu ega ole viidatud üldtingimustest/hinnakirjast tulenevatele meeldetuletuskirjade saatmise tasule). Ka muude tehtud toimingute puhul ei ole märgitud nende maksumust. Kohus selgitab, et VÕS §-s 1132 ei sisaldu iseseisvat nõude alust sissenõudmiskulude abstraktseks hüvitamiseks, vaid sätestab hüvitiste ülempiirid. Kuna hagiavaldusest ei nähtu, millises summas on hageja pärast lepingu lõppemist tegelikult sissenõudmiskulusid kandnud või millises summas on hagejal õigus nõuda kulude hüvitamist üldtingimustest/hinnakirjast tulenevalt, kohus leiab, et sissenõudmiskulu 40 euro osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

Eeltoodud põhjendustel kohus leiab, et hageja nõue ei ole õiguslikult põhjendatud leppetrahvi 303,81 euro ja sissenõudmiskulude 40 euro osas ning jätab vastavas osas hagi rahuldamata. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 483,51 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 31,36 eurot, sissenõudmiskulu 4,99 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (483,51 eurot) alates 6.07.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Arvestades hagi osalist rahuldamist jätab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kanda 44% ulatuses ja kostja kanda 58% ulatuses. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 2 määrab kohus otsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palub kostjalt menetluskuluna välja mõista riigilõivu 175 eurot, õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ning õigusabikulud tõendite kogumise, korrastamise ja hagiavalduse koostamise, ülevaatamise ja kohtule edastamise eest summas 140 eurot. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses kostjalt väljamõistmist. Antud hagi näol on tegemist nn masshagiga, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Arvestades hagiavalduse sisu ja asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 120 eurot (õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot (TsMS § 4842) ja hagiavalduse koostamise ja esitamise eest 100 eurot). Riigilõivu on hageja tasunud seadusega sätestatud määras. Seega on hageja menetluskulud põhjendatud kokku 195 euro ulatuses. Arvestades menetluskulude jaotust, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 113,10 eurot (195 eurot x 0,58). Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.