Aarius Haljastus OÜ hagi Tallinn, Ankru tn 11 korteriühistu vastu võlgnevuse 1144,08 euro, viivise 67,50 euro ja lisanduva viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
1629,17 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aarius Haljastus OÜ (registrikood 12156121, asukoht Töökoja 4a, 11313 Tallinn) Hageja seaduslik esindaja juhatuse liige T P (e-post xxx) Hageja lepinguline esindaja Martti Kangur (Kangur & Karu Konsultatsioonid OÜ, e-post xxx) Kostja Tallinn, Ankru tn 11 korteriühistu (endine ärinimi Ankru 11 Korteriühistu, registrikood 80161022, asukoht Ankru 11, 11713 Tallinn) Kostja lepinguline esindaja Anu Baum (Eesti Õigusbüroo OÜ, e-post xxx, xxx)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista Tallinn, Ankru tn 11 korteriühistult Aarius Haljastus OÜ kasuks võlgnevus (põhinõue) 1144,08 eurot ja seisuga 1. novembri 2017 sissenõutavaks muutunud viivis 67,50 eurot.
Välja mõista Tallinn, Ankru tn 11 korteriühistult Aarius Haljastus OÜ kasuks viivis 0,1% põhinõudelt (1144,08 eurolt) päevas alates 2. novembrist 2017 kuni põhinõude täitmiseni.
2.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.Aarius Haljastus OÜ (hageja) esitas 01.11.2017 Harju Maakohtule hagi Ankru 11 Korteriühistu (uus ärinimi Tallinn, Ankru tn 11 korteriühistu, kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1144,08 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 67,50 eurot ja edasi viivise 0,1% tasumata põhinõudelt päevas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 05.06.2017 töövõtulepingu nr 0506-2017-1 rajamistööde teostamiseks. Lepingul on ka lisa „Rajamistööde hinnapakkumine nr 07022017-1“. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on kõik lepingu kohased tööd kostjale üle andnud ja kostja on need vastu võtnud. Poolte vahel on vaidlus kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvates summades. Hageja leiab, et kostja on talle tasunud vähem, kui lepinguga ette nähtud. Pooled on allkirjastanud 3 tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ning hageja on kostjale väljastanud 3 arvet kogusummas 36 456,44 eurot koos käibemaksuga. Lepingu (p 2.4) järgi on kogusumma 38 872,44 eurot, kuid seoses tööde mahu mõningase vähenemisega (asfaltkatte mahu vähenemine jms) on hageja esitanud kostjale arveid 2416 euro võrra väiksemas summas. Ka selles, et lepingus märgitud nn lõpphind muutus, puudub poolte vahel vaidlus. Lepingu lõpphind on seega 36 456,44 eurot (koos käibemaksuga). 05.10.2017 avastas hageja, et kostja on tasunud hagejale kokku mitte 36 456,44 eurot, vaid 35 312,36 eurot. Seega on kostja tasunud 1144,08 euro võrra (36 456,44 - 35 312,36) vähem, kui oleks pidanud. Kostja on 28.08.2017 arve nr 172017H summast, mis oli kokku 14 125,08
2-17-16346 eurot, tasunud üksnes 12 981 eurot ja seega jätnud tasumata 1144,08 eurot (14 125,08 – 12 981).
2.1.Hageja tõlgendab kostja seisukohti ja õiguslikku positsiooni selliselt, et kostja on hageja suhtes otsustanud rakendada lepingu p-s 8.1. sätestatud sanktsiooni, st nõuda hagejalt viivist. Lepingu p 8 pealkirjaks on „Töövõtja vastutus“ ning lepingu p 8.1. sätestab, et kui töövõtja ületab enda süül töö lõpptähtaega, siis on tellijal õigus töövõtjalt nõuda viivist 0,1% maksmata summast iga ületatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% lepingu p-s 2.4. toodud summas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Arvestades, et raha tasumise kohustus on töövõtulepingu puhul mitte töövõtja, vaid tellija üheks põhikohustuseks (vt VÕS § 635 lg 1), ei saa lepingu p-s 8.1. sätestatud viivise mõiste olla õiguslikult korrektne ning hageja hinnangul tuleb lepingut sisuliselt tõlgendada nii, et tegemist on hoopis leppetrahvi instituudiga, mistõttu tuleb antud juhul kohaldada ka leppetrahvi kohta käivat regulatsiooni (vt VÕS §§ 158 jj). Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud hagejale teadet leppetrahvi nõude esitamise kohta, rääkimata leppetrahvinõudest. Seega leiab hageja, et kostja on õigustamatult jätnud tasumata 1144,08 eurot hageja poolt väljastatud arve nr 172017H summast. Samas leiab hageja, et ei ole lepingut rikkunud ega lepingu tähtaega ületanud. Lepingus (vt p-d 3.1 ja 3.2) ei sisaldu kindlaid hageja kohustuste täitmise tähtaegu, vaid sätestatakse üksnes prognoositavad tähtajad, mille ületamist ei saa automaatselt lugeda lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Lepingu olemusest tulenevalt ei sõltu lepinguliste kohustuste täitmine üksnes hagejast, vaid ka erinevatest temast sõltumatutest asjaoludest, mistõttu on lepingus üksnes prognoositavate tähtaegade sätestamine igati põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on täitmata leppetrahvinõude esmane ja kõige olulisem eeldus – lepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Isegi, kui käesoleval juhul oleks tegemist hageja poolse lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega, s.o lepingutingimustele mittevastava töö teostamisega (nt tähtaegade rikkumine), siis VÕS § 644 lg 1 kohaselt peab tellija töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest teatama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama § lg 2 kohaselt peab töövõtulepingu oma majandus- või kutsetegevuses sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. VÕS § 644 lg 3 aga sätestab, et kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Eeltoodust lähtuvalt ei saa võimalikest puudustest (nagu näiteks lepingu tähtaja ületamine) teatamise kohustust rikkunud tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda ning tellija ei saa töövõtja vastu lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh leppetrahvnõude esitamine, kasutada. Käesoleval juhul ei ole kostja hagejale töö lepingu tingimustele mittevastavusest teatanud. Lisaks tuleb arvestada, et kostja on kõik ülejäänud arved, sh arve nr 172017H ülejäänud osa, tasunud ning tööd vastu võtnud, aktsepteerides sellega täielikult hageja poolt teostatud töid. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja käesoleval juhul enam lepingutingimustele mittevastavusele tugineda.
2.2.Isegi juhul, kui hageja oleks rikkunud lepingust tulenevat kohustust, ei saaks kostja siiski hagejalt leppetrahvi nõuda põhjusel, et lepingus ei ole selles kokku lepitud. Nimelt on lepingu p 8.1. oma sisult niivõrd ebaselge, et ei ole võimalik lepingu poolte ühist tegelikku tahet kindlaks teha. Kostja on käesoleval juhul arvutanud leppetrahvinõude (viivise) lepingu kogusumma järgi, mis on aga ilmselgelt põhjendamatu. Samas ei ole võimalik jõuda mõistliku järelduseni, millisest maksmata summast lepingu p 8.1. räägib. Lepingu p 8.1. ei võimalda
2-17-16346 leppetrahvi nõuda protsendina lepingu järgsest kogusummast. Sellest lähtuvalt tuleb jätta lepingu p 8.1. kohaldamata ning asuda seisukohale, et kostja ei saa hagejalt leppetrahvi nõuda, kuivõrd VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud kohustus maksta lepingus määratud rahasumma. Kuivõrd lepingu p-st 8.1. nimetatud rahasummat ei tulene ja seda ei ole võimalik välja selgitada ka tõlgendamise teel, ei saa kostja käesoleval juhul leppetrahvi nõuda. Arvestades käeoleva kaasuse faktilisi asjaolusid, oleks kostja pidanud leppetrahvi nõudmiseks lisaks muudele n.ö formaalsetele tegevustele (teade leppetrahvinõude kohta jne) esitama hagejale ka tasaarvestusavalduse (vt VÕS § 198). Seda kostja aga teinud ei ole, mistõttu on ta mh sel põhjusel minetanud võimalused hagejalt mistahes summasid tasumisele kuuluvatest summadest maha arvata.
2.3.Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja lepingu p 9.1. alusel õigus nõuda kostjalt ka viivist. Käesoleval juhul muutus arve nr 172017H summa sissenõutavaks 03.09.2017. Arvestades, et käesoleva hagiavalduse koostamise (01.11.2017) seisuga on kostja arve tasumisega viivituses olnud 59 päeva, ja et lepingu p 9.1. kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,1% maksmata summast päevas, kuulub käesoleva aja seisuga tasumisele viivis summas 67,50 eurot (1144,08 × 0,001 × 59 = 67,50). Hageja taotleb TsMS § 367 alusel lisaks ka viivise, mis ei ole käesoleva hagiavalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
3.Kostja on oma vastuses käsitlenud hageja nõudeid ja põhjendusi üksnes osaliselt ja valikuliselt. Kostja on omavoliliselt, st vastuolus nii lepingu kui ka seadusega, arvestanud hagejale tasumisele kuuluvatest summadest maha teatud summad, mille hageja kogemata alles hiljem avastas. Kostja käitumine ei ole antud juhul õiguspärane ei materiaalõiguslikus ega ka menetluslikus (n-ö formaalses) mõttes. Sellist õiguslikku instituuti või õiguskaitsevahendit nagu tagasiarvestus/mahaarvamine/miinusread VÕS ega muud õigusaktid ei sätesta. Kui pooltel on soov leppida kokku rahalistes sanktsioonides seoses tähtaegadega, saab ja tulebki seda teha, kasutades leppetrahvi instituuti (nt määrata leppetrahv protsendina mingist summast ja siduda vajaliku perioodiga). Viivist selliselt nõuda ei saa, sest viivis on ette nähtud üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Hageja nõustub, et leppetrahvid on majandus- ja kutsetegevuses üldiselt tavapärased, kuid sellisel juhul tuleb need siiski lepingus expressis verbis kokku leppida. Kõnealust lepingut on hageja tõepoolest varasemalt oma tegevuses kasutanud ja vastab tõele, et lepingu projekti esitas ka käesoleval juhul hageja, kuid hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, sest ta on kasutanud ära kostja kogenematust sarnaste tehingute tegemisel. Selline väide on ka tõendamata. Tegemist ei ole just õiguslikus mõttes parima lepinguga, kuid tsiviilõiguses ja eelkõige lepingulistes suhtes kehtib privaatautonoomia põhimõte. See tähendab, et igal isikul on õigus otsustada, kas üldse ja kui, siis kellega ning millistel tingimustel ta lepingu sõlmib. Kostja ei ole tarbija, vaid on samuti majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kellel on vajadusel õigus kasutada professionaalide (sh õigusteadmistega isikute, juristide) abi. Hageja on analoogsest lepingu projektist ka varasematel lepingueelsetel läbirääkimistel lähtunud, kuid siiani ei ole tekkinud vaidlusi seoses nn tagasi- või mahaarvamistega ega leppetrahvidega. Hageja seaduslik esindaja ei ole õigusteadmistega isik ning hageja juures ka ei tööta ühtegi juristi. Seega kasutab hageja käesolevas vaidluses lepingulist esindajat, kes lepingu analüüsimise käigus jõudis seisukohale, et leppetrahvi instituut, millega sisuliselt käesoleval juhul tegemist on, ei ole rakendatav.
4.Eraldi kokkulepet lepingu täitmise (tööde lõpu) tähtpäeva edasilükkamises ei ole sõlmitud. Lepingus (vt p-d 3.1. ja 3.2.) ei sisaldu kindlaid hageja kohustuste täitmise tähtaegu, vaid
2-17-16346 sätestatakse üksnes prognoositavad tähtajad, mille ületamist ei saa automaatselt lugeda lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Seega ei saa hageja olla lepingust tulenevaid kohustusi (tähtaegu) rikkunud. Hageja teatas kostjale tähtaegade pikenemisest. Uus tööde graafiku info oli edastatud nii tellijale (kostja) kui ka omanikujärelevalve esindajale. Järelevalve võttis info teadmiseks, tellija (kostja) ei vastanud, kuid nagu mainitud, ei olnud lepingu lõpptähtaeg ka konkreetse kuupäeva täpsusega fikseeritud. Kuivõrd kostja ei ole hagejale ainsatki pretensiooni (st nõuet, teadet õiguskaitsevahendi rakendamise kohta, tasaarvestusavaldust vms) esitanud, on selge, et kostja aktsepteeris tööde uut graafikut.
4.1.Hageja ei leia mitte seda, et leppetrahvi protsendina nõudmine on absoluutselt ja igal juhul välistatud, vaid seda, et see on välistatud käesoleval juhul, sest lepingu p 8.1. oma sisult on niivõrd ebaselge, et seda pole mõistlikul viisil võimalik tõlgendada (lepingu poolte ühist tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks teha). Hageja on seisukohal, et tegemist on viivise asemel leppetrahviga, kuid ei ole võimalik aru saada, kuidas kostja on selle suuruse käesoleval juhul välja arvutanud. Tellijal on küll lepingu p 8.1. kohaselt õigus nõuda töövõtjalt viivist, kuid tekib küsimus, milliseid maksmata summasid, mis peaksid olema vastavasisuliste arvutuste aluseks, on kõnealuses lepingu punktis silmas peetud, kui arvestada, et raha tasumine on töövõtulepingu puhul tellija, mitte töövõtja põhikohustuseks. Kui leppetrahvi arvutada tellija (kostja) poolt töövõtjale (hageja) tasumisele kuuluvate summade pealt, viiks see absurdini, sest tellijal oleks sel juhul kasulikum töövõtjale üldse tasumata jätta, et võimalikud leppetrahvinõuded vms sanktsioonid, mis arvutatakse protsendina tasumisele kuuluvatest summadest, oleks võimalikult suured. Ja kuivõrd lepingu kogusumma järgi leppetrahvinõuet arvutada on käesoleval juhul ilmselgelt põhjendamatu (selles pole kokku lepitud), siis ongi hageja jõudnud järeldusele, et lepingu p 8.1. tuleks käesoleval juhul jätta kohaldamata ning asuda seisukohale, et kostja ei saa hagejalt leppetrahvi nõuda, isegi kui muud eeldused selleks oleksid täidetud (millega hageja ei nõustu).
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.Lepingu valmistas ette ning esitas kostjale allkirjastamiseks hageja. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu p-le 3.2. oli hageja poolt teostavate tööde prognoositav lõpp 29.07.2017, võimalusel varem. Vastavalt lepingu p-le 3.3. ei kehti lepingu p-s 3.2. toodud tähtaeg, kui tööd tuleb peatada töövõtjast ehk hagejast mittesõltuvatel asjaoludel, nt lausvihm, materjalide tarne jne. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu p-le 8.1. on tellijal, kui töövõtja ületab enda süül töö lõpptähtaega, õigus nõuda töövõtjalt viivist 0,1% maksmata summast iga ületatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% lepingu p-s 2.4. toodud summast. Lepingu p-s 2.4. on pooled leppinud kokku tööde maksumuse, mis lepingu sõlmimisel on olnud, lähtuvalt hinnapakkumisest 32 393,70 eurot + km, s.o 38 872,44 eurot koos käibemaksuga. Tööde lõplikuks maksumuseks on 36 456,44 eurot (koos käibemaksuga). Hageja andis kostjale tööd üle 04.09.2017, s.o 36 päeva pärast lepingujärgset tööde üleandmise tähtaega. Tööde teostamise ajal ei ole hageja kostjat teavitanud mitte ühestki asjaolust, mis võiks tingida tööde üleandmise viibimise ning mis annaks hagejale aluse ja õiguse lähtuda tööde üleandmisega viivituses olemisel lepingu p-st 3.3. Ehitustööde päevikute järgi on tuvastatav, et tööd ei olnud toimunud igapäevaselt. Ehitustööde päevikutes puudub märge, mis viitaks mistahes tähtaja edasi lükkavatele asjaoludele. Objektil Ankru 11 teostas omanikujärelevalvet A V, AS I E. O (OMJ) on 27.06.2017 küsinud tööde teostajalt ajagraafikut, ajagraafik on edastatud 03.07.2017. Edastatud ajagraafiku järgi pidid tööd valmima 19.07.2017.
2-17-16346
6.1.07.08.2017 on hageja esitanud tööde akterimiseks akti nr 1, millele oli OMJ poolt märgitud mahaarvatav summa suurus arvestades prognoositavat lepingu tähtaja nihkumisega hilisemaks. Vastav hoiatus oli lisatud ka OMJ poolt hageja esindajale saadetud e-kirja sisusse. Juba tööde esimesel akteerimisel on hageja esindaja väitnud, et tegemist on prognoositavate tähtaegadega. Õige on hageja väide, et tegemist on prognoositavate tööde tähtaegadega, samas on hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu p-s 3.2. selgelt kirjas, et tegemist on võimaliku hilisema tööde üleandmise tähtajaga. Sellele viitab ka lepingu p-s 3.2. sulgudesse lisatud selgitus „võimalusel varem“. 24.08.2017 on OMJ poolt antud tagasiside hageja poolt OMJ esitatud ehitustööde päevikutele, sh on toonud OMJ välja, et päevikutes on näidatud täistööpäevad, samas kui objektil ei tehtud töid täistööpäeva ulatuses. Sama kordus ka 28.08.2017. Lisaks on 28.08.2017 teinud OMJ kommentaarid augusti tööde aktile, sh oli ära näidatud OMJ nägemus mahaarvamiste osas. Tookord jäi töövõtjaga kokkulepe, et miinusread/mahaarvamised võetakse vajadusel aktist nr 3 maha. Lepingu kohaselt pidi etappe/akte olema 4, kuid sõltuvalt töövõtja aeglasest tegevusest jäi kokkuvõttes vaid 3 akti, kuna 1 etapp sai valmis peale 2 etapi tööde valmimist ja sai vormistatud ühe aktina. Akt nr 1 kinnitatud summas km-ta 10 090,78 eurot, akt nr 2 kinnitatud summas km-ta 11 770,90 eurot, akt nr 3 kinnitatud summas km-ta 8518,68 eurot, ehk kokku oli töövõtjal kinnitatud aktide näol õigus saada 30 379,68 eurot km-ta, mahaarvamisi ei ole antud summas ega aktis nr 3 arvestatud. Lepingu summast 32 393,70 eurot km-ta väiksem summa on tekkinud tegelikke mahtude põhjal, nagu märgitud hageja pakkumise all olevate märkuste koosseisus, mitte mahaarvamistest.
6.2.Kostja on, kuna hageja viivitas tööde üleandmisega 36 päeva, lähtunud hagejale tasu maksmisel lepingu p-st 8.1. Kostja tasus hagejale tööde eest kolmes osas: 1) 09.08.2017 – 12 108,94 eurot; 2) 30.08.2017 – 12 891 eurot; 3) 04.10.2017 – 10 222,42 eurot. Kokku on kostja hagejale tasunud 35 222,36 eurot (mitte 35 312,36 eurot, nagu hageja väidab). Kostja on teostanud, lähtuvalt lepingu p-st 8.1. tööde üleandmisega põhjuseta viivitamise eest tagasiarvestuse järgmiselt: 0,1% tööde maksumusest, s.o 36,46 eurot x viivituses olnud päeva arv, s.o 36 päeva, saades tulemuseks 1312,56 eurot. Töövõtulepingu p-s 8.1. on pooled leppinud kokku töövõtja vastutuse juhul, kui töövõtja viivitab oma kohustuse, s.o tööde üleandmisega ilma põhjuseta. Kuna lepingu sõlmimisel ei ole võimalik ennustada ette, kui kaua töövõtja on viivituses, kui ta ei täida kohustust tähtaegselt, siis on ebamõistlik leppida teostatavate tööde viivituse korral kokku leppetrahv, mis on määratud kindla summana. Seega on poolte vahel sõlmitud lepingu p 8.1. alusel kostjal õigus pidada hagejale tööde eest tasutavast summast kinni hageja poolt tööde tähtajast kokkulepitust / arvestada hagejale viivist iga tööde üleandmisega põhjuseta viivitamise eest. Sellisel kujul, s.o protsendina tööde maksumusest, juhul kui töövõtja viivitab töödega üleandmisega ilma mõjuva põhjuseta ning ta ei ole tööde hilisemas üleandmises tellijaga kokku leppinud, on tavapraktika ehitustööde lepingute puhul. Kostja on nõus hageja seisukohaga, et poolte vahel sõlmitud lepingu p 8.1. on mitmeti tõlgendatav, kuid ei ole nõus hageja väitega, et lepingu p 8.1. ei tuleks tema ebaselguse tõttu rakendada. Eeltoodud väide on eriti küüniline hageja poolt, kuna hageja valmistas kostajaga sõlmitava lepingu ette ning kostja allkirjastas hageja poolt ettevalmistatud lepingu. Kostja, teades, et sarnaste lepingute sõlmimine on hagejale igapäevane, kuna see on seotud tema kutse- ja majandustegevusega, oli veendunud, et hageja tegutseb heas usu ning ei esita teisele poole teadlikult allkirjastamiseks lepingut, milles on punktid, millede rakendamine ei ole võimalik. Kui hageja teadlikult valmistas kostjale ette lepingu, mille punkte, mis käsitlevad hageja poolset lepingu rikkumist, ei ole võimalik rakendada, on hageja teadlikult vältinud vastutust võimalike lepingu rikkumiste korral. Hageja selline käitumine on vastuolus hea usu põhimõtetega ning heade kommetega, kasutades ära kostja kogenematust
2-17-16346 sarnaste tehingute tegemisel. Töövõtjalt töödega viivitamise korral viivise kokkleppimise mõte on motiveerida töövõtjat täitma oma lepingulisi kohustusi õigeaegselt.
6.3.Hageja andis tööd üle 04.09.2017, viimaste tööde eest tuli kostjal tasuda 30 päeva jooksul pärast tööde üleandmist. 05.10.2017 on hageja pöördunud kostja poole pretensiooniga arve osalise tasumise osas. Hageja on pöördunud hagiga kohtusse 01.11.2017. Oktoobri alguses, s.o 05.10.2017 kuni 09.10.2017, on kostja proovinud hagejaga pidada läbirääkimisi. Hageja on sisuliselt läbirääkimistest keeldunud ning edastanud kostjale deklaratiivses vormis 09.10.2017 e-kirja, kus annab kostjale teada, et puuduolev summa olgu tasutud 12.11.2017 kell 16:00. Hageja toob oma avalduses välja, et kostja ei ole esitanud pretensiooni ja lepptrahvi nõuet mõistliku aja jooksul, samas on hageja keeldunud igasugustest läbirääkimisest kostjaga.
7.Kostja ei ole hagejat otseselt kirjalikult teavitanud leppetrahvi nõudest. Kostja ei olnud teadlik asjaolust, et leppetrahvi nõudest tuleb hagejat eelnevalt kirjalikult teavitada. Seda enam, et vaidlusalune lepingu p 8.1. ei olnud lepingus üheselt arusaadavalt tõlgendatav kui leppetrahv. Seda, et antud lepingu punkt on ebaselge sõnastusega ning võimaldab mitmeti tõlgendamist, on hageja tunnistanud ka ise oma vastuses kohtule.
7.1.Hageja on väitnud, et avastas 05.10.2017, et kostja on talle 1144,08 eurot vähem tasunud. Selline hageja väide on kostjale mõistetamatu. Hageja on 04.10.2017 saatnud kostjale e-kirja, milles ütleb, et kostja poolt on kõik tasutud ning lisanud kirjale nii kreeditarve kui ka kõik kostja poolt hagejale laekunud summad. Seega oli hageja varasemalt teadlik asjaolust, et kostja on ühe arve tasunud hagejale osaliselt. Hagejal oli võimalus esitada kostjale pretensioon koheselt, kuid hageja seda ei teinud. Vastupidi, hageja koostas kostjale kreeditarve. Juhul, kui hageja avastas päev hiljem, pärast oma 04.10.2017 saadetud e-kirja, et kostja on tasunud talle vähem kui hageja poolt arvel näidatud, oli hagejal võimalus muuta eelmisel päeval koostatud kreeditarvet, kuid seda ei ole ta teinud. Lisaks on hageja kostjale kinnitanud, et kõik arved on õigesti tasutud, sh on hageja koos kinnitusega ise saatnud kostjale tasutud arvete kokkuvõtte, kus on ka näha kogu kostja poolt tasutu. Hageja poolt kostjale 04.10.2017 saadetud kinnituses on kirjas, et kostja poolt on tasutud 35 312,36 eurot.
7.2.Hageja ei ole mitte kunagi mingilgi moel andnud kostjale eelnevalt teada, et tööde üleandmine viibib ega taotlenud kostjalt tööde üleandmise tähtaja pikendamist. Hageja ja kostja on leppinud tööde valmimise tähtajas kokku, et tööd valmivad 29.07.2017 ning võimalusel varem. Hageja väide, et poolte vahel kokkulepitud tööde valmimise tähtaega võib tõlgendada ka viisil, et hageja võis tööd lõpetada hiljem, on kostja arvatest ebaõige. Selline tõlgendamine tekitab küsimuse, et milleks üldse lepingus leppida kokku tööde valmimise tähtaega, kui töövõtja võtab endale õiguse ühepoolselt seda mitte täita, sh jättes tellija (kostja) tööde hilisemast valmimisest teavitama/põhjendamata tööde tähtajast hilisemat üleandmist. Tööde hilisemat üleandmist ei ole pooled kokku leppinud. Hageja ei ole kostjat teavitanud põhjustest miks tööde valmimine lükkus hilisemasse aega.
7.3.Kostja on oma vastuses hagile toonud välja lepptrahvi arvutamise metoodika. Kostja on teostanud, lähtuvalt lepingu p-st 8.1. tööde üleandmisega põhjuseta viivitamise eest tagasiarvestuse järgmiselt: 0,1% tööde maksumuses, s.o 36,46 eurot x viivituses olnud päevade arv, s.o 37 päeva, saades tulemuseks 1312,56 eurot. Tegelikkuses on kostja pidanud kinni 1234,08 eurot (hageja arve nr 2 summas 14 125,08 eurot, millest kostja tasus 12 891 eurot). Kostja tegi tasaarvestuse hageja poolt 28.08.2017 esitatud arvest, mille maksetähtaeg oli 02.09.2017. Nimetatud seisuga oli hageja tööde üleandmisega olnud viivituses 35 päeva
2-17-16346 (tööde lõppemise tähtaeg pidi olema 29.06.2017), mistõttu oli kostjal õigus arvestada maha leppetrahvina 35 päeva x 36,46 eurot = 1276,10 eurot. Kostja on teinud mahaarvamise summas 1234,08 eurot. Kostja ei suuda täna kindlalt meenutada, miks oli maha arvatavaks summaks 1234,08 eurot, kuid peab võimalikuks, et arve tasumise ajaks, s.o 02.09.2017, teostati mahaarvamine 35 päeva eest ning sellel hetkel oli kostjale teadaolev lõplik tööde maksumus 35 259,43 eurot (35 p x 35,26 =1234,08). Samas on selgusetu hageja poolt esitatud nõue summas 1144,08 eurot. Hageja on esitanud arve summas 14 125,08 eurot, kostja on tasunud antud arvest 12 981 eurot, seega on vahe tasutu ja esitatud arve vahel 1234,08 eurot. Hageja on 04.102017 e-kirjas ka kinnitanud, et kostja on tasunud 12 891 eurot. Seega on kostjale arusaamatu, millisest metoodikast lähtuvalt on hageja nõue 1144,08 eurot, kuna kostja on tasunud hagejale 1234,08 eurot vähem.
7.4.Kostja ei ole kindlasti ületanud mõistlikku aega hageja suhtes leppetrahvi rakendamisega, ei ole saanud tekkida aeg, mil hagejal tekkis õigustatud ootus, et temalt enam leppetrahvi ei nõuta. Kostja on hagejalt tööd üle võtnud 04.09.2017. Arve, millest kostja tegi mahaarvamise, on hageja koostanud 30.08.2017 ning selle maksetähtaeg oli 02.09.2017. Kostja on tasunud arve õigeaegselt. 04.10.2017 e-kirjas on hageja kinnitanud, et kostja on kõik nõuded tasunud ning hagejal ei ole kostjale pretensioone seoses tööde eest tasumisega. Seega on kostja teinud mahaarvamise hageja poolt esitatud arvest, mis oli esitatud 30.08.2017 ning hageja sai mahaarvamisest teada septembri alguses (mitte hiljem kui 04.09.2017). Kostja ei oska kommenteerida hageja raamatupidamisarvestust ning asjaolu, miks hageja märkas, et kostja on teinud arvest mahaarvamise rohkem kui kuu aega pärast arve tasumist, sh peale seda, kui on kinnitanud, et kostja on tööde eest täies mahus tasunud. Seega on kostja oma tegevusega andnud hagejale viivitamatult teada, et teostas tasaarvelduse vastavalt lepingu p-le 8.1., s.o töödega üleandmisega viivitamise eest. Kuna hageja ei vaidlustanud kostja poolt vähem tasutud enne kui 05.10.2017, s.o kuu aega peale makse laekumist, ning päev pärast seda kui hageja on kinnitanud, et kostja on kõik tasunud, on kostja seisukohal, et hageja on leppetrahvi tasumist aktsepteerinud algselt, kuid hiljem ümber mõelnud – ei ole eluliselt usutav, et ettevõte, kelle raamatupidamine on korraldatud lähtuvalt heast raamatupidamistavast, ei avasta enne kui kuu aega hiljem, et tellija on tasunud arve osaliselt.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
9.Hageja on esitanud nõude töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse täitmiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
10.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: - hageja ja kostja sõlmisid 05.06.2017 töövõtulepingu nr 0506-2017-1 parkla rajamistööde teostamiseks aadressil Ankru 11, Tallinn, millel on lisaks hinnapakkumine nr 0702-2017-1“; - töövõtulepingu p 2.4. järgi on objekti maksumus (kogusumma) 38 872,44 eurot (käibemaksuga), kuid seoses tööde mahu vähenemisega on hageja esitanud kostjale
2-17-16346
-
-
arveid 2416 euro võrra väiksemas summas, seega oli lepingu lõpphind 36 456,44 eurot (käibemaksuga); pooled on allkirjastanud 3 tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ning hageja on kostjale väljastanud 3 arvet kogusummas 36 456,44 eurot (käibemaksuga); töövõtulepingu p 3.2. järgi oli tööde prognoositav lõpp 29.07.2017 (võimalusel varem); etapi nr 1 ja 2 teostatud tööd on hageja poolt kostjale üle antud 08.08.2017 summas 12 108,94 eurot, etapi nr 3 tööd on üle antud 28.08.2017 summas 14 125,08 eurot ning etapi nr 4 tööd on üle antud 04.09.2017 summas 10 222,42 eurot; kostja on tasunud hagejale kokku 35 222,36 eurot, s.o 12 108,94 eurot + 12 891 eurot (14 125,08 euro asemel) + 10 222,42 eurot (vt ka tl 126).
11.Pooltel on õiguslik vaidlus küsimuses, kas ja millises ulatuses on hageja tasunõue kostja vastu seoses kostja tasaarvestusega (tagasiarvestusega) lõppenud (VÕS § 197 lg 2). Sellele küsimusele vastamise raames on vajalik tuvastada, kas kostjal eksisteerisid hageja vastu nõuded.
12.VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub üks isik (töövõtja) töövõtulepinguga valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue eelduslikult sissenõutavaks töö valmimisest. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et lepingu lõppmaksumuseks oli 36 456,44 eurot (käibemaksuga), millest kostja on tasunud hagejale kokku 35 222,36 eurot. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja on kõik lepingu kohased tööd kostjale üle andnud ning kostja on need vastu võtnud (vt ka tl 8-17). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kostjale 3 arvet: 08.08.2017 arve summas 12 108,94 eurot (tl 17), 28.08.2017 arve summas 14 125,08 eurot (tl 12) ja 04.09.2017 arve summas 10 222,42 eurot (tl 15). Kostja on tasunud hagejale 08.08.2017 ja 04.09.2017 arved täies ulatuses ning 28.08.2017 arve osaliselt summas 12 891 eurot (14 125,08 euro asemel; vt tl 126). Seega on kostja tasunud hagejale tasu kokkulepitust vähem 1234,08 eurot. Seejuures märgib kohus, et hageja on ilmselt ekslikult saanud tasumata summaks 1144,08 eurot, kuna on tasumisele kuulunud 14 125,08 eurost (28.08.2017 arve) lahutanud kostja poolt tasutud summana 12 981 eurot (tegeliku 12 891 euro asemel). Seetõttu oleks hagejal olnud õigus nõuda kostjalt tasu summas 1234,08 eurot, kuid vastavalt TsMS § 5 lg-st 1 lähtub kohus praegusel juhul hageja tasunõudest summas 1144,08 eurot.
13.Kostja väidete järgi teostas ta viidatud 28.08.2017 arvet osaliselt tasudes tagasiarvestuse (tasaarvestuse) lähtuvalt lepingu p-st 8.1. tööde üleandmisega viivitamise eest summas 1234,08 eurot. Lepingu p-s 3.2. on pooled kokku leppinud tööde prognoositava lõpu 29.07.2017 (võimalusel varem) ning p-s 8 töövõtja (hageja) vastutuse. Lepingu p-s 8.1. on kokku lepitud, et kui töövõtja ületab enda süül töö lõpptähtaega, siis tellijal on õigus töövõtjalt nõuda viivist 0,1% maksmata summast iga ületatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% käesolevas lepingu p-s 2.4. toodud summast. Kohus peab poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamiseks kokkulepete tõlgendamisel juhinduma VÕS §-st 29. VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, lg-s 4 sätestatakse, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama paragrahvi lg-s 5 nähakse ette, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud (p 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3), lepingu olemust ja eesmärki (p
2-17-16346 4), vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust (p 5) ning tavasid ja lepingupoolte vahelist praktikat (p 6). Kohtu hinnangul on pooled vaidlusaluses lepingu p-s 8.1. kokku leppinud sisuliselt leppetrahvi maksmise kohustuses. Kohus selgitab, et kuna viivist saab nõuda ainult rahalise kohutuse täitmisega hilinemisel, on kõik kokkulepped, mille sisuks on rahasumma maksmine mitterahalise kohustuse rikkumisel, vaadeldavad leppetrahvina, sõltumata sellest, millisel viisil on need lepingus väljendatud (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: P. V jt. Tallinn 2016, lk 811). Vastavalt VÕS § 158 lg-st 1 tulenevale määratlusele on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvinõude esitamise esmasteks eeldusteks on leppetrahvikokkuleppe kehtivus (kohustuse rikkumise ajal) ning kohustuse rikkumine võlgniku poolt. Lisaks peab võlgnik vastutama kohustuse rikkumise eest (VÕS § 160) ning võlausaldaja peab leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teatama (VÕS § 159 lg 2). Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võivad pooled ise kokku leppida, millisel viisil kohustust rikkunud pool peab oma rikkumise heastama. Leppetrahv võib olla väljendatud ühekordse summana või protsendina teatud summast.
14.VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele, et ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid leppetrahvinõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist (Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudma õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid (Riigikohtu 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 17). Leppetrahvinõue on VÕS § 159 lg 2 kohaselt esitatud ka siis, kui võlausaldaja, kes võib kasutada tasaarvestuse tegemiseks leppetrahvinõuet, teatab võlgnikule, et ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvi nõudeõiguse eelduseks ei ole tasaarvestuse tegemine (vt Riigikohtu 09.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 12).
15.Kostja on kohtule kinnitanud, et ta ei ole hagejat otseselt kirjalikult teavitanud leppetrahvi nõudest. Samuti ei ole kostja väitnud, et ta oleks hagejat suuliselt teavitanud leppetrahvi nõudest. Ka asja materjalidest ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks teatanud hagejale, et ta nõuab viimaselt leppetrahvi. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu järgi tuleb leppetrahvi teade esitada mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Kohustuse rikkumisest teadasaamisest mõistliku aja jooksul tuleb esitada ka suuline leppetrahvinõue (Riigikohtu 02.10.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 14). Terminiga „mõistlik aeg“ tähistatakse määratlemata õigusmõistet ning seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (vt Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16). Kuna kostja ei ole teatanud hagejale leppetrahvi nõudest, on kostja VÕS § 159 lg 2 mõttes kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda.
2-17-16346
16.VÕS § 186 p 2 kohaselt on võlasuhte lõppemise aluseks muu hulgas tasaarvestus. VÕS § 197 lg-st 1 tuleneb, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kooskõlas sama paragrahvi teise lõike esimese lausega lõppevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Tasaarvestus toimub VÕS § 198 kohaselt avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. Kohus selgitab, et tasaarvestuse teostamiseks on lisaks subjektiivse õiguse tekkimisele (mille eelduseks on tasaarvestuse olukorra tekkimine) vajalik ka õigustatud isiku poolt vastavasisulise tahteavalduse tegemine teisele poolele. Tasaarvestuse avaldus on teisele poolele suunatud tahteavaldus, mis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kehtivaks selle kättesaamisega teise poole poolt. Seega ei toimu tasaarvestus seaduse kohaselt automaatselt, vaid nõuab eraldi tasaarvestada sooviva isiku toimingut (tasaarvestuse avaldust) (vt nt Riigikohtu 14.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09, p 22). Seadus ei sätesta nõudeid tasaarvestuse avalduse vorminõuetele ega sisule. Minimaalselt peab tasaarvestuse avaldusest tulenema, millised pooltevahelised nõuded tasaarvestatakse, tasaarvestuse avalduse alusel peab seega olema identifitseeritav nii nõue või nõuded, millega tasaarvestav pool tasaarvestada soovib (aktiivnõue), kui ka teise poole nõue või nõuded, mida tasaarvestav pool tasaarvestada soovib (passiivnõue). Tasaarvestuse avaldusest ei pea tulenema tasaarvestatavate nõuete suurus ning see, millises ulatuses vastavad nõuded tasaarvestatakse, samuti ei pea tasaarvestuse avaldusele olema lisatud arvestus, millises ulatuses vastavad nõuded lõppevad. Tasaarvestusel osalevate nõuete piisava määratletuse nõude täitmata jätmise korral on tasaarvestuse avaldus tühine (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: P. V jt. Tallinn 2016, lk 980). Kohus on vastavate asjaolude väljatoomise vajadust ja tõendamiskoormist pooltele eelnevalt ka selgitanud (vt tl 116-119 pöördel).
17.Kohtu hinnangul on praegusel juhul täitmata tasaarvestuse olukorra eeldused. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on kaotanud õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi. Seega ei ole kostjal hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada. Samuti ei ole kostja tasaarvestuse avalduse puhul täidetud isegi sellele kohaldatavad minimaalsed nõuded. Asja materjalidest järelduvalt on kostja jätnud lihtsalt 28.08.2017 arve osaliselt (s.o 1234,08 euro ulatuses) hagejale tasumata. Selles osas on pooled pidanud kirjavahetust (vt tl 18-22 pöödel), millest nähtuvalt on kostja andnud hagejale vaid lakoonilisi vastuseid („loe lepingut“ ja „meil pole teemat, mida õiendada, kõik on lepingus lahti kirjutatud“) ning lisanud oma vastusele pildid lepingu erinevatest lehekülgedest, kus osad punktid on värviliselt tähistatud, lisatud viivise arvutus ja väljatrükk VÕS-i ühest leheküljest, kus on alla joonitud § 8 lg 2 (vt tl 23-24 pöördel). Kohus on seisukohal, et kostja poolt osaliselt vaidlusaluse arve tasumata jätmine ilma kirjaliku või suulise avalduseta hagejale, ei saa kuidagi lugeda tasaarvestuse teostamiseks. Selline tasaarvestus on kohtu arvates tühine. Üksnes asjaoludest, et hageja 04.10.2017 e-kirjas märkis, et rahad peaksid olema nüüd tasutud (seejuures ei ole hageja selles e-kirja kinnitanud, et kostja on kõik nõuded tasunud nagu kostja väidab, vt tl 125) ning 05.10.2017 avastas, et kostja on ikkagi vähem tasunud, ei saa lugeda kostja tasaarvestuse teostamiseks. Eeltoodust tulenevalt on kostja poolt tehtud tasaarvestus õiguslikult mõjutu ning hageja nõue kostja vastu ei ole VÕS § 186 p 2 alusel tasaarvestusega lõppenud.
18.Ülaltoodust lähtudes tuleb hageja poolt kostja vastu esitatud võlgnevuse nõue summas 1144,08 eurot rahuldada.
2-17-16346
19.Hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub samuti rahuldamisele. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Viivist võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt võlgnikult nõuda, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
20.Asja materjalidest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt lepingu p 9.1. järgi viivist 0,1% päevas alates 03.09.2017 (s.o 28.08.2017 arve sissenõutavaks muutumisest) kuni hagi esitamiseni (01.11.2017) summas 67,50 eurot (1144,08 x 0,001 x 59) ning edasi kuni põhinõude täitmiseni. Hageja viivisenõudele ei ole kostja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Nimetatud summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja. Lähtudes TsMS §-st 367 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks ka välja alates 02.11.2017 viivise 0,1% põhinõudelt päevas kuni selle täitmiseni.
21.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse (põhinõue) 1144,08 eurot, seisuga 01.11.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 67,50 eurot ning edasi viivise 0,1% põhinõudelt (1144,08 eurolt) päevas alates 02.11.2017 kuni põhinõude täitmiseni.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldas, tuleb menetluskulud asjas jätta kostja kanda. Kohus märgib, et praegusel juhul ei ole kostja poolt taotletud TsMS § 163 kohaldatav.
23.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
24.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.