Kostja ERGO Insurance SE (õiguseellane D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse Aktsiaselts); registrikood 10017013; asukoht A. H. Tammsaare tee 47, Tallinn, 11316, Harjumaa. Kostja esindaja: vandeadvokaat Katrin Sarap; e-post [email protected] Menetlus
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt Lauri Kallaste hagi ERGO Insurance SE vastu 12 757 euro 26 sendi ja viivise saamiseks.
2.Mõista ERGO Insurance SE-lt Lauri Kallaste kasuks välja 7285 eurot 6 senti ning alates 12. oktoobrist 2018 kuni põhivõla tasumiseni viivis tasumata põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Jätta rahuldamata Lauri Kallaste hagi 5472 euro 20 sendi saamiseks.
5.Mõista ERGO Insurance SE-lt Lauri Kallaste kasuks välja menetluskulu 1020 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Mõista ERGO Insurance SE-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 350 eurot. Nõue tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest vastavalt määrusele lisatud makseinfo lehele. Nõude tasumisel tuleb märkida viitenumber 99918700053557.
Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Toimetada otsus kätte pooltele. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Lauri Kallaste (hageja) esitas 5. märtsil 2018 Tartu Maakohtule hagi ERGO Insurance SE (kostja) vastu konkurentsikeelu kokkuleppe alusel 10 800 euro, mittevaralise kahju hüvitise 32 400 euro ja alates kohtuotsuse tegemisest seadusjärgse viivise saamiseks. Hagi kohaselt oli hageja kostja õiguseellasega sõlminud töölepingu ning kokku leppinud konkurentsipiirangu kohaldamises hagejale kuue kuu jooksul pärast töösuhte lõppemist. Tööleping hagejaga lõpetati XXX. Kostja hagejale konkurentsikeelu kohaldamise eest hüvitist ei maksnud. Hüvitise suurus peaks vastama hageja keskmisele töötasule, mis oli XXX eurot kuus. 26. juuni 2018. a menetlusdokumendis tõi hageja välja, et tema keskmine töötasu oli XXX eurot ning ta suurendas sellest tulenevalt oma hüvitise nõuet 12 757,26 euroni.
2.Kohus jättis hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude 26. aprilli 2018. a määrusega menetlusse võtmata.
3.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et hageja nõue on tõendamata. Lisaks ei olnud pooled leppinud kokku konkurentsipiirangu kohaldamises pärast töösuhte lõppu. Hagejaga XXX sõlmitud töölepingu p 7.1.5 kohaselt kohaldus talle konkurentsikeeld kestvusega kuus kuud. Selle eest maksti hagejale töölepingu p 5.3 alusel lisatasu XXX krooni kuus. Pooled muutsid selle lepingupunkti ära 13. detsembri 2010 ja 1. märtsi 2012 töölepingu lisadega, mille tulemusena kostjal ei olnud kohustust hagejale lisatasu maksta. Töölepingu seaduse (TLS) § 24 lg 1 p 3 kohaselt on pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtiv üksnes juhul, kui selle eest makstakse hüvitist. Hageja ei ole tõendanud, et ta konkurentsipiirangust kinni pidas. Samuti ei ole ta konkurentsipiirangu kehtivuse ajal nõudnud kostjalt hüvitist. TLS § 24 lg 2 kohaldamise eeldus on, et töötaja teavitab tööandjat konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmisest. Hageja nõutud hüvitise suurus ei ole mõistlik. 2/5
KOHTU SEISUKOHT
4.Hageja on esitanud kostja vastu nõude TLS § 24 lg 3 alusel pärast töölepingu lõppemist konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Selle nõude esitamise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pooled on kokku leppinud konkurentsipiirangus, mis kohaldub pärast töölepingu lõppemist. Kohtu hinnangul nähtub poolte vastav kokkulepe kohtule esitatud poolte XXX sõlmitud töölepingu p-st 7.1.5, mille kohaselt kohustus hageja mitte osutama ilma kostja kirjaliku loata kostjale konkurentsi, mh kuue kuu jooksul pärast töölepingu lõpetamist. Kohus märgib, et kuigi nimetatud tööleping sõlmiti enne kehtiva töölepingu seaduse jõustumist, tuleb praeguse vaidluse lahendamisel kohaldada TLS § 131 lg-te 1 ja 3 kohaselt kehtivat töölepingu seadust, kuivõrd poolte töösuhe lõppes ja sellejärgne konkurentsipiirang kohaldus 2015. a-l, st pärast kehtiva töölepinguseaduse jõustumist.
5.Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja ei saa konkurentsipiirangu kokkuleppele tugineda. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolu, et pooled oleksid muutnud töölepingu p 7.1.5. Kostja on esitanud üksnes töölepingu muudatused selle kohta, et pooled muutsid töölepingus konkurentsipiirangu kokkuleppe kohaldamise eest makstavat tasu käsitlevaid punkte, mille tulemusena kaotati töölepingust konkurentsipiirangu eest makstava lisatasu kokkulepe. Iseenesest on küll TLS § 24 lg 1 p 3 kohaselt pärast töösuhte lõppemist kohaldatava konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse eelduseks asjaolu, et selle eest makstakse TLS § 24 lg 3 kohaselt pärast töölepingu lõppemist igakuist mõistlikku hüvitist. Samas ei saa kostja tööandjana TLS § 24 lg 2 kohaselt selle nõude rikkumisest tingitud kokkuleppe tühisusele tugineda olukorras, kus hageja kokkulepet täidab. Kohus märgib, et konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmine seisneb selles, et kokkulepitud aja jooksul töötaja tööandja konkurentide juures ei tööta. Hageja on esitanud Eesti Töötukassa teatise, mille kohaselt oli ta 16. aprillist 2015 kuni 21. veebruarini 2016 registreeritud töötuna. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja oleks kuue kuu jooksul pärast töösuhte lõppemist töötanud hageja konkurendi juures. Seega on tõendatud, et hageja täitis konkurentsipiirangu kokkulepet, mistõttu ei saa kostja tugineda TLS § 24 lg 2 kohaselt kokkuleppe tühisusele vastuolu tõttu TLS § 24 lg-ga 1. Kostja väide, et TLS § 24 lg 2 kohaldamise eelduseks peaks olema asjaolu, et hageja teavitab kostjat oma kohustuse täitmisest ei põhine seadusel. Olukorras, kus pooled olid kokku leppinud pärast töösuhte lõppemist kohalduvas konkurentsipiirangus, tuli kostjal hagejale TLS § 24 lg 3 kohaselt hüvitist maksta. Tähtis ei ole ka asjaolu, et pooled ei olnud hüvitise maksmises või selle suuruses kokku leppinud, kuivõrd hüvitise maksmise kohustus tulenes seaduse imperatiivsest sättest. Seega ei ole asjakohane ka kostja viide VÕS § 9 lg-le 3.
6.Kohus märgib, et olukorras, kus kostja ei pidanud enam vajalikuks pärast töösuhte lõppemist hagejale kehtivat konkurentsipiirangut, oleks pooled saanud soovi korral töölepingu p-s 7.1.5 sisalduvat kokkulepet muuta. Samuti oli kostjal võimalus konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 25 lg-te 1 ja 4 kohaselt igal ajal üles öelda. Kohtule esitatud 13. detsembri 2010. a töölepingu muutmise kokkuleppest nähtub, et tööandja oli teadlik töölepingu seaduse muutustest, mh seoses ka konkurentsipiirangu kokkuleppeid käsitlevas osas. Sellest hoolimata ei viinud kostja kokkuleppe tingimusi seadusega vastavusse, kuid samas ei muutnud ka töölepingus konkurentsipiirangu kohustust sätestavat punkti. Just nimelt sellise tööandja töötajat eksitava käitumise tõkestamine ongi TLS § 24 lg 2 mõte. Üldjuhul ei saa tuleneda hea usu ja mõistlikuse põhimõttest võlausaldajale kohustust esitada enda nõue mingi aegumistähtajast lühema tähtaja jooksul. Seega ei saa hagejale ette heita, et ta oma nõuet varem ei esitanud.
3/5
Olukorras, kus kostja oli hagejaga konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlminud, pidi ta ka arvestama sellega, et tal tuleb sellest tulenevaid kohustusi täita.
7.Kuivõrd kohus on eelnevaga tuvastanud, et pooled olid sõlminud pärast töösuhte lõppemist kohalduva konkurentsipiirangu kokkuleppe ning hageja võib sellele tugineda, pidi kostja maksma hagejale TLS § 24 lg 3 kohaselt kokkuleppe kehtivuse ajal, st kuus kuud pärast töösuhte lõppemist kokkuleppest kinnipidamise eest mõistlikku hüvitist. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks hagejale hüvitist maksnud. Seega on kostja oma kohustust rikkunud ja hageja saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 kohaselt nõuda kohustuse täitmist.
8.Hüvitise suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut (vt nt Riigikohtu 23. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 14). Eelkõige tuleb kompenseerida töötaja töökohavaliku piirangust tingitud sissetuleku vähenemine, st lähtuda tuleks hageja hüpoteetilisest sissetulekust olukorras, kus konkurentsipiirangut ei oleks, millest lahutada hageja võimalik sissetulek, arvestades töökohavaliku piirangut. Kohtu hinnangul saab muude asjaolude puudumisel lähtuda eeldusest, et töötaja sissetulek konkurentsipiirangu kokkuleppeta, oleks sarnane sissetulekuga, mida ta sai eelnevalt tööandjalt töötasuna ning töötaja võimalik sissetulek koos konkurentsipiiranguga, on sissetulek, mida töötaja konkurentsipiirangu kehtivuse ajal reaalselt sai. Hageja esitatud palgatõendist nähtuvalt oli tema keskmine kuutöötasu enne töölepingu lõppemist XXX eurot XXX senti. Kuue kuu keskmine töötasu oli seega 12757,26 eurot. Eesti Töötukassa tõendist nähtuvalt oli hageja sissetulekuks konkurentsipiirangu kehtivuse kuue kuu jooksul (alates 10. aprill 2015 kuni 10. oktoober 2015) töötuskindlustushüvitis kokku XXX eurot (XXX + XXX + XXX + XXX + XXX + XXX + XXX). Kohtu hinnangul ei ole pooled esitanud asjaolusid ega tõendeid, millest võiks järeldada, et hageja võimalik sissetulek ilma konkurentsipiiranguta oleks suurem või väiksem tema varasemast töötasust või, et hageja oleks saanud vaatamata konkurentsipiirangu kokkuleppele leida töökoha, kus tema sissetulek oleks suurem kui tema poolt saadud töötuskindlustushüvitis. Kostja on küll väitnud, et konkurentsipiirangu kokkulepe võimaldanuks hagejal asuda tööle väga erinevatel töökohtadel, kuid hageja ei ole konkreetselt välja toonud ega tõendanud, milline oleks olnud hagejale võimalik uus töökoht, mida hagejal oleks olnud enda hariduse ja töökogemuse pinnalt võimalik saada ning kui suur oleks seal olnud hageja võimalik töötasu. Samuti ei ole kohtu hinnangul asjakohane hageja viide algselt töölepingus kokku lepitud hüvitise suurusele XXX krooni kuus. Esiteks olid pooled nimetatud kokkuleppe ära muutnud, teiseks oli kokkulepitud hüvitise maksmine töösuhte kehtivuse ajal, mis on eelduslikult oluliselt pikem periood kui kuus kuud (praegusel juhul nt kestis töösuhe peaaegu 7 aastat), ning kolmandaks ei nähtu kokkuleppest, et sellega oleks taganud töötaja sissetuleku võimaliku vähenemise hüvitamine. Seega lähtub kohus hüvitise suuruse kindlaksmääramisel eelnevalt tuvastatud hageja kostja juures töötades saadud keskmise töötasu ning konkurentsipiirangu kehtivuse ajal saadud töötuskindlustushüvitise vahest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis 7285,06 eurot.
9.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Praegu on hageja nõudnud viivise väljamõistmist alates otsuse tegemisest. Viivisenõue on võimalik rahuldada üksnes sellelt summalt, milles kohus hagi rahuldas, st millises osas on kostjal hageja ees rahaline kohustus, mida ta ei ole täitnud.
4/5
10.Hageja on teinud asjas kompromissiettepaneku, milles pakkus välja asja lahendamise kokkuleppel tingimusel, et kostja tasub talle 7200 eurot. Kohus leiab, et, kuivõrd hagi rahuldataks nimetatud kompromissiettepanekust isegi mõneti suuremas ulatuses, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 kohaselt menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuluks esindajatasu 950 eurot. Esindaja ajakulu on olnud 7 tundi ja 55 minutit ning tunnitasu 120 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosaliselt teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul ei ole hageja esindajakulu tervikuna põhjendatud ja vajalik. Kohtu hinnangul ei pea teine pool kandma puudustega esitatud hagis puuduste kõrvaldamise kulu. Samuti on ajakulu kostja seisukohtadega tutvumiseks ebamõistlikult suur, arvestades kostja seisukohtade lühidust ja sisu osalist korduvust. Samuti ei ole Riigikohtu praktika kohaselt hüvitatav menetluskulude nimekirja koostamise kulu. Kohus peab mõistlikuks ja vajalikuks esindajakuluks 720 eurot. Lisaks nähtub kohtute infosüsteemist, et hageja on tasunud riigilõivu 300 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 1020 eurot. Hagejale oli antud hagi esitamiselt kuuluva riigilõivu tasumiseks menetlusabi, võimaldades riigilõivu tasuda osamaksetena. Otsuse tegemise hetkeks on hagejal tasumata osamaksed 350 euro ulatuses. TsMS § 190 lg 3 kohaselt tuleb nimetatud summa kostjalt riigituludesse välja mõista. Kohus märgib, et TsMS § 188 lg 1 p 2 kohaselt peatab kohus hageja kohustuse tasuda riigilõiv osamaksetena pärast otsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega otsuse jõustumiseni ja vastava kohtumääruse tegemiseni on hagejal jätkuvalt kohustus tasuda riigilõivu osamakseid. Pooled on TsMS § 146 lg 2 kohaselt selles osas solidaarvõlgnikud. TsMS § 146 lg 3 kohaselt poolte omavahelises suhtes vastutab menetluskulude kandmise eest isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel, st praegusel juhul kostja.
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik
5/5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.