Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. oktoober 2018, Tartu
Tsiviilasja number
2-17-19497
Tsiviilasi
VIA CARD OÜ hagi Aleksandr Golubevi vastu kahju hüvitamiseks 61 453 eurot 23 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 31. mai 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VIA CARD OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungite toimumise ajad
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): VIA CARD OÜ (registrikood 11688442), esindaja Marko Tiirik Vastustaja (kostja): Aleksandr Golubev (isikukood XXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 31. mai 2018 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine otsustatakse asja uuel läbivaatamisel.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.VIA CARD OÜ (hageja) esitas 31. detsembril 2017 Viru Maakohtule hagi Aleksandr Golubevi (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg summas 56 901 eurot 14 senti ja viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
1.jaanuarist 2018 kuni põhivõla tasumiseni. Hagi asjaolude kohaselt oli kostja hageja juhatuse liige alates hageja asutamisest kuni
4.jaanuarini 2013, mil ta kutsuti osanike otsusega juhatuse liikme kohalt tagasi. Hageja oli SEB Pangaga sõlminud VISA Business deebetkaardi kasutamise lepingu ning deebetkaardi kasutajana oli panga poolt määratud kostja. Kostja võttis ajavahemikus 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2012 hageja kontolt pangaautomaadi vahendusel välja sularaha kogusummas 28 224 eurot 24 senti. Kostja ei andnud hagejale raha pärast juhatuse liikme kohalt tagasi kutsumist üle. Puudub teave, et hageja oleks sularaha kasutanud äriühingu huvides. Kostja rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust ja tekitas sellega hagejale kahju summas 28 224 eurot 24 senti. Kostja sõlmis 14. septembril 2011 hageja nimel AS SEB Liisinguga liisingulepingu sõiduauto Mitsubishi Pajero V80 (reg. nr. XXX) omandamiseks, mille tulemusena sai kostja sõiduauto enda valdusesse. Kostja ei tagastanud sõiduautot pärast juhatuse liikme kohalt tagasi kutsumist ja jätkas selle kasutamist hoolimata hageja korduvatest nõuetest auto tagastada. 13. oktoobril 2014 teatas kostja auto kadumisest Venemaa politseile. Eeltooduga rikkus kostja juhatuse liikme hoolsuskohustust ning tekitas hagejale kahju summas 28 676 eurot 90 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt esitas hageja seoses rahaliste vahenditega politseile samalaadse taotluse, mis lükati tagasi ja kriminaalmenetlus lõpetati. Seoses auto kasutamisega esitas hageja Viru Maakohtule kriminaalasja nr 1-17-2859 raames tsiviilhagi. Maakohus jättis selle 12. septembril 2017 rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohus jättis 25. jaanuari 2018 otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja taotleb aegumise kohaldamist, kuna hageja esindajad olid teadlikud ettevõtte tegevust puudutavatest faktidest. Kõik hageja finantstehingud, mis on tehtud ajal, mil kostja oli hageja juhatuse liige, kajastuvad raamatupidamise dokumentides ja on esitatud ettevõtte iga-aastastes tulude ja kulude deklaratsioonides ja aruannetes. Hagile lisatud pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja ei ole võtnud välja sularaha, vaid on teinud pangaülekandeid pangaarvele pangaautomaadi või pangakontori kaudu seoses kostja poolt hagejale antud laenuga, mis kajastus hageja finantsaruannetes.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 31. mai 2018 otsusega hagi kahju tekitamise osas perioodil 30. aprill 2010 kuni 22. märts 2012 rahuldamata seoses aegumisega ning sõiduauto Mitsubishi Pajero V80 tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on ÄS § 187 lg-st 3 ja TsÜS § 37 lg-st 4 lähtuvalt juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg viis aastat arvates kohustuste rikkumisest, mitte kohustuste rikkumisest teadasaamisest. Maakohus leidis, et kuna rikkumised pandi toime perioodil 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2012 ning hagi esitati kohtule
31.detsembril 2017, on kahju hüvitamise nõue nimetatud perioodi eest aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Järgnevalt võttis maakohus seisukoha sõiduauto Mitsubishi Pajero V80 (reg. nr XXX) tagastamata jätmisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumise osas. Maakohus märkis, et kostja juhatuse liikme staatus lõppes 4. jaanuaril 2013, mille tagajärjel kohustus kostja tagastama ka sõiduauto, mis oli hageja nimel liisitud. Hageja pöördus avaldusega politseisse ja kostja suhtes algatati kriminaalasi. Kriminaalasja raames esitas hageja kannatanuna tsiviilhagi kahju hüvitamiseks, kuid see jäeti läbi vaatamata. Eelnevast lähtuvalt leidis maakohus, et nõude aegumine algas 4. jaanuaril 2013, kuid peatus kriminaalmenetluse algatamisega TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel ja hakkas uuesti kulgema TsÜS § 160 lg 3 alusel 27. veebruaril 2018, s.o ajal, mil jõustus kohtuotsus kriminaalmenetluses. Maakohus asus seega seisukohale, et sõiduauto tagastamata jätmisest tulenev kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. Maakohus lisas, et asjaolu, et kriminaalmenetluses jäeti tsiviilhagi läbi vaatamata, ei võta hagejalt õigust esitada kahju hüvitamise nõue eraldi hagina tsiviilasjas. Maakohus selgitas et antud juhul pidi hageja tõendama, et kostja on jätnud täitmata hoolsuskohustuse, mille tõttu tekkis hagejale kahju. Lisaks kahju olemasolu tuvastamisele on õiguskaitsevahendite kohaldamiseks vajalik põhjusliku seose olemasolu tuvastamine kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Maakohus ei nõustunud, et kostja on vastuväidete mitteesitamisega hageja nõude omaks võtnud. Kahju olemasolu, selle tekitamist kostja poolt ning põhjuslikku seost peab tõendama hageja. Alles seejärel saab kostja esitada omapoolsed vastuväited ja tõendid. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus hoolsuskohustust ja et tema tegevus/tegevusetus tekitas kahju, mistõttu jättis maakohus kahjunõude summas 28 676 eurot 90 senti rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 31. mai 2018 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt kutsuti kostja juhatuse liikme kohalt 4. jaanuaril 2013 ja hagi esitati kohtusse 31. detsembril 2017, s.o 5-aastase aegumistähtaja jooksul. Juhatuse liikme kohalt tagasi kutsumisel lõppesid kostja õigused hageja vara valdamiseks, mistõttu pidi kostja 5. jaanuaril 2013 andma hagejale üle sõiduauto ja pangakontolt välja võetud raha. Kuna kostja seda ei teinud, rikkus ta juhatuse liikme kohustust. Hagi aegumine algas seega
5.jaanuaril 2013 ning maakohus on ebaõigesti lähtunud kahju tekitamise perioodist 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2012.
Kostja väitis maakohtus, et hageja raamatupidamine tõendab hageja pangakontolt hageja kassasse välja võetud raha kasutamist hageja huvides. Hageja käsutuses eelnevat tõendavaid dokumente ei ole ning kostja peab oma väidet ise tõendama. Hagejal ei ole kostjale etteheiteid seoses sellega, et ta on hageja pangakontolt välja võtnud rahalisi vahendeid, kuna see tähendab üksnes seda, et raha on jõudnud äriühingu kassasse. Hageja heidab kostjale ette, et ta ei andnud hagejale raha üle pärast seda, kui tal lõppes sularaha valdamise õigus. Hageja on tõendanud kostja poolset juhatuse liikme kohustuse rikkumist. Kostja ei ole tõendanud vastutusest vabastavate asjaolude esinemist. Kostja ei ole täitnud juhatuse liikmele seadusest tulenevat korraliku ettevõtja hoolsuskohustust ning on oma käitumisega tekitanud hagejale kahju. Kuna kostja tegutses sularaha väljavõtmisel ja sõiduauto otsese valduse teostamise ajal hagejalt saadud käsundi alusel, pidi kostja tegutsema hageja huvides. Pangakontolt võetud raha ja sõiduautot tuli seega kasutada hageja huvides või tagastada hagejale. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et kostja ei ole paljudele asjas tähtsust omavatele asjaoludele vastu vaielnud, mistõttu saab eeldada, et nende osas puudub poolte vahel vaidlus ja hageja ei pea nende osas tõendeid esitama.
5.Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 31. mai 2018 otsus tuleb tühistada olulise menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ja asi saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist alates (TsMS § 657 lg 1 p 3). Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
7.Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu ÄS § 187 lg 2 alusel osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded. Ringkonnakohus käsitleb esmalt hageja kahju hüvitise nõuet summas 28 224 eurot 24 senti (I), seejärel hageja kahjuhüvitise nõuet summas 28 676 eurot 90 senti (II) ning lõpuks teeb ringkonnakohus menetluslikud otsustused (III). I
8.Hageja heidab kostjale hagiavalduses ette hoolsuskohustuse rikkumist seoses sellega, et kostja võttis äriühingu pangakontolt ajavahemikus 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2012 välja sularaha kokku summas 28 224 eurot 24 senti, mida kostja ei kasutanud hageja huvides ega tagastanud hagejale juhatuse liikme kohalt tagasi kutsumisel. Hageja nõuab seoses sellega kostjalt kahjuhüvitise summas 28 224 eurot 24 senti väljamõistmist ÄS § 187 lg 2 alusel. Maakohus kohaldas hageja kahju hüvitamise nõudele summas 28 224 eurot 24 senti aegumist. Maakohus asus seisukohale, et juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis aastat arvates kohustuste rikkumisest ning kuna rikkumine pandi toime perioodil 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2012 ja hagi esitati kohtule 31. detsembril 2017, on nõue aegunud.
9.ÄS § 187 lg 3 kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, kui osaühingu põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega.
Riigikohus on asunud seisukohale, et äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumise eritähtaeg (vt Riigikohtu 29. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 21). Samuti on Riigikohus mitmes lahendis leidnud, et juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega tuleb TsÜS § 37 lg 4 järgi arvutada kohustuse rikkumisest (vt Riigikohtu 29. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 20; 8. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 14) ning rõhutanud, et aegumistähtaeg ei hakka kulgema mitte kahjust ega rikkumisest teadasaamisest, vaid rikkumise toimepanemisest (vt Riigikohtu 6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 23).
10.Kuna juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja kulgemine sõltub rikkumise toimepanemise ajast, pidi maakohus tegema aegumise kohaldamiseks esmalt kindlaks kostjale etteheidetava teo ja selle toimepanemise aja. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud, millist juhatuse liikme kohustust kostja rikkus (milline on kostjale etteheidetav tegu), vaid on asunud üldsõnaliselt seisukohale, et rikkumised pandi toime perioodil 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2012. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna maakohus ei ole tuvastanud kostja poolset juhatuse liikme kohustuse rikkumist (etteheidetavat tegu), ei saanud maakohus asuda ka seisukohale, et rikkumised on pandud toime perioodil 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2012 ning on jätnud hageja nõude ennatlikult aegumise tõttu rahuldamata.
11.Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt välja võtnud sularaha ning ei ole tõendanud, et välja võetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on ta rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust (vt Riigikohtu 19. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-16, p 18). Seetõttu võis kostja juhul, kui ta ei kasutanud väljavõetud raha äriühingu huvides, rikkuda äriühingu vara hoidmise kohustust. Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi äriühingu pangakontolt sularaha väljavõtmise fakt ei ole aga kvalifitseeritav juhatuse liikme kohustuste rikkumisena, vaid vara hoidmise kohustuse rikkumisega on tegu üksnes siis, kui juhatuse liige väljavõetud sularaha äriühingu huvides ei kasutanud. Maakohus ei ole pooltele selgitanud nimetatud lahendist tulenevat tõendamiskoormuse jaotust, jättes sellega täitmata seadusest tuleneva selgitamiskohustuse (TsMS § 348 lg 1 ja § 351). Maakohus peab eelmenetluse käigus selgitama välja kõik asja sisuliseks läbivaatamiseks vajaliku ja valmistama tsiviilasja ette kohtulikuks arutamiseks. Kohus peab hageja nõude kvalifitseerimisel selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled esitama ja tõendama ning seda ka pooltele selgitama. Kohus saab kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse täitmiseks teha pooltele TsMS § 230 lg 2 teise lause alusel ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19).
12.Ringkonnakohus märgib lisaks, et hageja esitatud äriühingu pangakonto väljavõtetest ei nähtu, et äriühingu pangakontolt on välja võetud sularaha ulatuses, milles hageja soovib kahju hüvitamist. Hageja väitel on kostja 30. aprillil 2010 võtnud kuue sularaha väljamaksega pangakontolt välja 245 000 krooni ehk 15 658 eurot 35 senti. Pangakonto väljavõttest perioodi 1. jaanuar 2010 kuni 31. detsember 2010 osas (tl 8) ei nähtu eelnimetatud kuupäeval pangakontolt raha väljavõtmine, vaid hoopis selle sissemaksmine, mis on kostja väitel tema poolt antud laen. Maakohus oleks pidanud pooltele selgitama, et olukorras, kus hageja on esitanud tõendi, millest nähtub, et kostja on võtnud äriühingu pangakontolt välja sularaha, lasus kostjal tõendamiskoormus selle osas, et ta on välja võetud sularaha kasutanud äriühingu huvides. Kostja on väitnud, et kõik äriühingu finantstehingud kajastuvad raamatupidamise dokumentides, mistõttu on kostjal juhul, kui tal ei ole nimetatud tõendeid võimalik ise esitada, taotleda kohtult TsMS § 236 lg 2 alusel tõendite kogumiseks kaasabi.
II
13.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja ÄS § 187 lg 2 alusel esitatud sõiduauto Mitsubishi Pajero tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Hageja on heitnud kostjale hagis ette hoolsuskohustuse rikkumist seoses sellega, et kostja ei tagastanud hagejale pärast juhatuse liikme kohalt tagasikutsumist kostja valduses olnud sõiduautot Mitsubishi Pajero, mille tõttu hagejal tekkis kahju summas 28 676 eurot 90 senti. Maakohus jättis hageja sõiduauto tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata põhjusel, et hageja ei tõendanud, et kostja rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust ning et selle tulemusel tekkis hagejale kahju.
14.Riigikohus on 24. novembri 2015 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15 p-s 13 selgitanud ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldusi ja nõude esitamisest tulenevat tõendamiskoormust. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: 1) juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); 2) osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); 3) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); 4) juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 14 ja aktsiaseltsi kohta analoogselt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13; 30. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11).
15.Hageja pidi seega tõendama nii juhatuse liikme kohustuste rikkumise, osaühingule varalise kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel. Hageja ei ole nimetud asjaolude tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit peale tõendi, millest nähtub, et kostja kutsuti hageja osanike 4. jaanuari 2013 otsusega juhatuse liikme kohalt tagasi. Hagivastuse osas esitatud 14. veebruari 2018 seisukohas (tl 41) on hageja leidnud, et kuna kostja ei ole hagi lahendamiseks tähtsust omavatele asjaoludele vastu vaielnud, saab sellest järeldada, et nende osas puudub poolte vahel vaidlus ning hageja ei pea tõendama väiteid, millele kostja ei ole vastu vaielnud. TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamisest vabastamise alused on sätestatud TsMS § 231 lg-tes 1 ja 2 ning nende järgi ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks või mille vastaspool võtab omaks. Eelnev tähendab, et kui pool esitab kohtule faktiväite, mida omaks ei võeta ja mida üldteadaolevaks ei loeta, tuleb poolel oma väidet kohtule tõendada. TsMS § 231 lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 392 lg 1 p-s 3 sätestatud kohustus hõlmab endas muu hulgas kohustust selgitada, kas ja missugused asjaolud üks või teine pool omaks võtab. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab TsMS § 392 lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta
asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Ringkonnakohus leiab, et maakohtul oli seega kohustus selgitada vastustamata faktiväidete osas eelmenetluses välja, kas need saab lugeda omaks võetuks TsMS § 231 mõttes. Maakohus oleks saanud nimetatud ülesannet täita 8. mail 2018 toimunud istungil. Kuna praegusel juhul ei ole maakohus välja selgitanud, milliste hagis toodud faktiväidetega kostja nõustub, ei saa kostja omaksvõttu vastustamata faktiväidete osas eeldada ning hageja oleks pidanud esitama vähemalt minimaalsed tõendid (nn prima facie tõendid) enda väidete tõendamiseks.
16.Samas on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus ei ole sõiduauto tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas viinud läbi nõuetekohast eelmenetlust ning on rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus korraldas asjas 8. mail 2018 istungi. TsMS § 351 lg 1 järgi arutab kohus istungil menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Istungi protokollist (tl 31-32) ega selle helisalvestisest ei nähtu, et maakohus oleks nimetatud kohustust täitnud. Maakohus on istungil keskendunud sularaha väljavõtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele ning ei ole arutanud sõiduauto tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega seonduvat. Maakohus ei ole pooltele selgitanud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise tõendamiskoormust, tuues selle välja alles otsuses. Kuigi hagimenetluses määrab pool ise, milliste tõenditega ta oma väiteid või vastuväiteid tõendab (TsMS § 5 lg 2), tuleb maakohtul juhtida poole tähelepanu sellele, kui ta ei ole asjas tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks tõendeid esitanud. Ka Riigikohus on leidnud, et kohus ei saa jätta asja lahendamata põhjusel, et esitatud tõendid ei ole oluliste asjaolude tuvastamiseks piisavad. Sellises olukorras tuleb lähtuda tõendamiskoormise jaotusest, mis tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tähendab üldjuhul seda, et kumbki pool peab tõendama asjaolusid, millele ta soovib tugineda. Kui pool ei tõenda asjaolu, millele ta soovib tugineda, tuleb asi lahendada tema kahjuks. Enne peaks kohus tegema TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi poolele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu 10. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-139-17, p 14). III
17.Kuigi menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt peab ringkonnakohus püüdma asja esmajoones lahendada ise, on praegusel juhul põhjendatud maakohtu otsuse tühistamine ja asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist, kuna maakohus on jätnud eelmenetluse nõuetekohaselt läbiviimata ja on rikkunud olulisel määral selgitamiskohustust (vt ka Riigikohtu 25. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53722, p 11). Selgitamiskohustuse rikkumise tõttu on jäänud asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudusi ise kõrvaldada, kuna eelmenetlust viib läbi maakohus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul läbi viia TsMS §-le 392 vastav eelmenetlus. Selle käigus tuleb maakohtul pooltele selgitada tõendamiskoormust ja anda neile võimalus esitada oma väidete ja vastuväidete tõendamiseks täiendavaid tõendeid. Sealjuures saab maakohus teha pooltele TsMS § 230 lg 2 teise lause alusel ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid asjas tähtsust omavate asjaolude kohta, mis ei ole maakohtu hinnangul piisaval määral tõendatud. Lisaks tuleb maakohtul pooltele selgitada, et tõendite kogumiseks on võimalik taotleda kohtu kaasabi (TsMS § 236 lg 2). Alles pärast nõuetekohase eelmenetluse läbiviimist on võimalik asi
lahendada ning teha kohtuotsus, mis vastab TsMS § 436 lg-s 1, 438 lg-s 1 ja 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Maakohtul on võimalik otsustada sularaha väljavõtmisega seotud kahju hüvitamise nõude aegumise üle alles pärast seda, kui maakohus on teinud kindlaks kostjapoolse juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja rikkumise toimepanemise aja. Sealjuures tuleb maakohtul hinnata hageja väidet, mille kohaselt algas aegumistähtaeg siis, kui selgus, et kostja raha ei tagasta.
18.Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.