V S hagiavaldus L L vastu alusetult saadud 23 000 euro nõudes
Hagi hind
25 258.73 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: V S (isikukood xxxx, elukoht: xxxx), lepinguline esindaja: vandeadvokaat Kristo Kallas (e-post: [email protected]); Kostja: L L (isikukood xxxx, elukoht: xxxx, e-post: xxxx), lepinguline esindaja: Killu Kool (e-post: [email protected]).
Istungi toimumise aeg
20. september 2018 kell 10.00
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja Kristo Kallas; Kostja L L ja tema lepinguline esindaja Killu Kool.
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostja L L’lt hageja V S’u kasuks 24 320 (kakskümmend neli tuhat kolmsada kakskümmend) eurot ja 77 senti (sh põhivõlgnevus 23 000 eurot ja viivis seisuga 10.10.2018 summas 1 320.77 eurot).
3.Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis põhinõudelt (23 000 eurolt) alates 11.10.2018 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku mitte rohkem kui 23 000 eurot. 1 (9)
4.Jätta menetluskulud kostja kanda ning välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud osaliselt summas 2 716 (kaks tuhat seitsesada kuusteist) eurot ja 48 senti (sh riigilõiv 1 000 eurot ja osaliselt õigusabikulud koos käibemaksuga 1 716.48 eurot).
5.Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis menetluskuludelt (2 716.48 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Saata kohtuotsus poolte esindajatele teadmiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD
1.03. oktoobril 2017 esitatud hagiavalduse kohaselt hageja on 89-aastane, kellel on kõrgest east tingituna teatud raskusi tehingutest arusaamisega. Hageja on kostja vanaonu. Hageja seisundit on kasutanud ära kostja kui tema lähikondne. Kostja on viinud hageja eksimusse tehtavate tehingute sisus, mille tulemusena on hageja jäänud ilma enda rahast, kuid kostja on selle arvel alusetult rikastunud. 2016. aasta suvel viibis hageja xxxx hooldushaiglas, kust kostjal oli võimalik teda paariks tunniks kaasa võtta ning teda pahatahtlikult ära kasutada. Hiljem, samal päeval pärast tehingute tegemist, viis kostja hageja hooldushaiglasse tagasi.
2.06.07.2016 võttis kostja hageja hooldushaiglast ning viis ta AS-i SEB Pank kontorisse. Hageja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et 06.07.2016 on hagejale kuuluvalt ühelt arvelduskontolt kantud 8 762.97 eurot hageja teisele arvelduskontole. Kostja võttis hageja hooldushaiglast ka 12.08.2016 ning viis ta taaskord SEB Panga kontorisse. Ka 12.08.2016 on tehtud ülekandeid hageja enda pangakontode vahel ühelt arvelduskontolt teisele arvelduskontole kokku 10 906.24 eurot. Samal päeval on hageja kõnealuselt arvelduskontolt tehtud kaks ülekannet kostjale kokku 23 000 eurot. Hageja oli kuni 2017.a maikuuni teadmises, et ta oli kostjale laenanud 5 000 eurot uue korteri soetamiseks. Hageja mäletab, et kostja oli küsinud temalt 5 000 eurot laenu ja hageja oli sellega nõustunud, kuid tingimusel, et ta saab selle raha tagasi. Kuna hageja ei olnud kursis asjaajamisega pangas, veelgi vähem teadis hageja toimingutest internetipangas, on aset leidnud sündmusi ja asjaolusid kogumis hinnates tagantjärele selgunud, et kostja on hageja kõrgest vanusest tingitud arusaamisvõime piiratust ära kasutanud.
3.Pärast seda, kui hageja sai hooldushaiglast välja, võttis tema poeg A S ta enda juurde elama. A S asus ka hageja rahaasju korraldama ning viis ennast selleks kurssi hageja pangatehingutega seonduvate dokumentidega. Muu hulgas küsis A S hagejalt kostjale tehtud ülekannete kohta, mille tulemusena selgus hagejale, et kostja oli võtnud temalt rohkem raha kui pooltevaheline kokkulepe ette nägi. Hageja sai vastavatest asjaoludest teada 2017.a kevadel, mil ta kirjutas ka 14.05.2017 omakäelise nõude raha tagasisaamise kohta. Hageja on käsikirjalises dokumendis avaldanud, et tema tahab kostjalt tagasi saada 18 000 eurot, mille kostja temalt valega 12.08.2016 välja pettis. Puudus mis tahes alus ja ka mõistlik selgitus 23 000 euro suuruse summa ülekandmiseks kostjale, eriti arvestades, et tegemist oli vanainimese säästudega, mis oli mõeldud vanaduspõlve veetmiseks korralikus hooldekodus. Peale 2 (9)
2-17-14656 igakuise pensioni hagejal muu sissetulek puudub. Seetõttu peab ta nüüd elama olude sunnil oma poja juures xxxx korteris ning ka poeg ei saa tööle minna, kuna hageja vajab igapäevast hoolt.
4.Hageja nõuab kostjalt 18 000 euro tagastamist, mille kostja on hagejalt välja petnud. Lisaks nõuab hageja kostjalt 5 000 euro tagastamist, mille hageja oli kostjale laenuna andnud, kuid mis kuulub kostja poolt vastavalt seadusele tagastamisele. Kokku nõuab hageja kostjalt 23 000 euro tagastamist. Hageja esitas kostjale 26.05.2017 nõudekirja kogu 23 000 euro tagastamiseks hiljemalt 09.06.2017. Hageja tahe oli selge ja arusaadav, kuid millest hoolimata ei ole kostja hagejale raha tagastanud.
5.Hageja nõuab kostjalt viivist nii tagastamata 5 000 euro suuruse laenu kui ka alusetult saadud 18 000 euro osas seadusjärgses määras alates 09.06.2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja on arvestanud viivist nõudekirjas märgitud maksetähtaja saabumisest 09.06.2017 kuni hagiavalduse esitamiseni 03.10.2017 summas 579.73 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni määraga 0,02% päevas.
6.Hageja palus vastavalt VÕS §-dele 76 lg 1 ja 3, 113 lg 1, 1028 lg 1 välja mõista kostjalt võlgnevus kokku 23 579.73 eurot, viivis põhinõudelt alates 04.10.2017 kuni põhinõude tasumiseni 0,02% päevas ning menetluskulud jätta kostja kanda.
MENETLUSE KÄIK
7.Viru Maakohtu 11.01.2018 tagaseljaotsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 23 579.73 eurot ning viivis põhinõudelt (23 000 eurolt) alates 04.10.2017 kuni põhinõude tasumiseni 0,02% päevas, kuid mitte rohkem kui 23 000 eurot.
8.19.02.2018 esitas kostja kohtule kaja ja taotluse menetluse taastamiseks.
KOSTJA VASTUVÄITED
9.19. veebruaril 2018 esitatud vastuses kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hageja on esitanud paljasõnalised, ebaõiged ja tõendamata väited. Hagiavalduse p 1.2 on hageja märkinud, et 2016. aasta suvel viibis hageja xxxx hooldushaiglas, kust kostjal oli võimalik teda paariks tunniks kaasa võtta ning teda pahatahtlikult ära kasutada. Hagile ei ole lisatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks 2016.a suvel viibinud hooldushaiglas. Kostjale teadaolevalt elas hageja koos oma abikaasaga ja kostjaga 2016.a suvel oma kodus xxxx külas. Hagiavalduse p 1.3 ja 1.4 on hageja väitnud, et kostja võttis hageja hooldushaiglast 06.07.2016 ja 12.08.2016 ning viis hageja panka ja tagasi hooldushaiglasse. Sellised hageja väited ei ole tõesed, kuna hageja ei viibinud nimetatud perioodil hooldushaiglas. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks hagejaga koos pangas käinud.
10.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on kostjale 12.08.2016 kandnud 23 000 eurot. Hageja väidab hagiavalduses, et on laenanud kostjale 5 000 eurot. Samas ei ole ta hagiavaldusele lisanud väidetavat laenulepingut. Kostja selgitab, et poolte vahel puuduvad mistahes laenulepingud, seevastu on sõlmitud kehtiv kinkeleping. Kinkelepinguga kinkisid hageja ja tema abikaasa (kostja vanaema A S) kostjale rahalisi vahendeid, et kostja saaks osta endale korteri xxxx linna. Antud kirjalik kinkeleping peab olema ka hagejal. Tegemist ei olnud ainult hageja kinkega kostjale, vaid antud rahalised vahendid kuulusid hagejale ja tema abikaasale A S’ule ühiselt. Juba mitmeid aastaid on hageja ja tema abikaasa soovinud osta kostjale kingitusena korterit xxxx. Kostja ei ole enda vanaema ega hagejat eksimusse viinud või eksimuses hoidnud nendele ebaõigete asjaolude avaldamise teel. A S’u ja V S’u poolt tuli 3 (9)
2-17-14656 initsiatiiv kinkelepingu sõlmimiseks ning see oli nende vaba tahe. Peale vanaemalt ja tema abikaasalt kinke saamist ostiski kostja endale korteri xxxx. Samuti on ebaõiged väited, et hageja oleks pöördunud kostja poole enne hagiavalduse esitamist nõudega raha tagastamiseks. Hagiavalduse lisadeks olevatest nõudekirjadest sai kostja teada alles kohtu vahendusel. Hageja on märkinud, et sai kevadel 2017 teada 23 000 euro kandmisest kostjale. Samas on hageja lisanud hagiavaldusele enda pangakonto väljavõtte, mille on ta SEB pangast võtnud 08.12.2016. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul ei esine kinkelepingust taganemise aluseid. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
MENETLUSE KÄIK
11.Viru Maakohtu 06.03.2018 kohtumäärusega rahuldati kostja kaja Viru Maakohtu 11.01.2018 tagaseljaotsusele ja taastati menetlus tsiviilasjas nr 2-17-14656.
12.Viru Maakohtu 16.03.2018 kohtumäärusega rahuldati hageja taotlus hagi tagamiseks ja hagi tagamiseks seati kostjale kuuluvale korteriomandile asukohaga xxxx, registriosa nr xxxx kohtulik hüpoteek summas 29 004.33 eurot hageja V S kasuks.
HAGEJA ARVAMUS
13.23. märtsil 2018 esitatud arvamuses hageja märkis, et kostja ei vaidlusta asjaolu, et on hagejaga pangas käinud, kuid vaidleb vastu sellele, et on võtnud hageja hooldushaiglast. Kostja vastuväide puudutab vaid tõendamise küsimust, ehk seda, et hageja ei ole eelnimetatud asjaolude kohta tõendeid esitanud. Asjaolu sisulist õigsust pangas käimise kohta kostja vaidlustanud ei ole. Vaidluse puhul ei olegi niivõrd oluline fakt, kas ja millal viibis hageja hooldushaiglas ja kas kostja käis koos hagejaga pangas.
14.Hageja ei nõustu kostjaga, nagu ei oleks hageja kostjale 5 000 eurot laenanud. Laenuleping ei pea olema sõlmitud kirjalikult. Hageja kinnitab, et sõlmis kostjaga suulise laenulepingu summas 5 000 eurot. Vastupidise väite tõendamiskoormus on kostjal. Samas, isegi kui kohus leiab, et laenulepingut ei ole sõlmitud, puudub ka selle 5 000 euro ülekandmiseks alus ning see summa tuleb kostjal hagejale alusetu rikastumise sätete järgi tagastada. Lisaks väidab kostja, et on olemas kirjalik kinkeleping ja et see peab olema ka hagejal. Seega saab järeldada, et väidetav kinkeleping peaks olema ka kostjal. Kostja ei ole seda tõendina kohtule esitanud. Hageja ei ole sõlminud kostjaga ei kirjalikku ega suulist kinkelepingut, mistõttu ei olegi kostjal tegelikult võimalik kinkelepingu sõlmimist tõendada. Juhul, kui kostja väidab, et on sõlmitud kirjalik kinkeleping, on just kostja kohustus enda väidet tõendada ja kinkeleping esitada. Riigikohus on leidnud (3-2-1-11-08), et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada.
15.Samuti on Riigikohus lahendis 3-2-1-145-16 (p 13.1) selgitanud, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus, ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Kolleegium rõhutab, et otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. Hageja on 14.05.2017 omakäeliselt kirjutanud, et soovib kostjalt tagasi saada 18 000 eurot, mille kostja temalt valega välja pettis. Siit tulenevalt hagejal puudus vaba tahe kostjat tasuta rikastada. Kostja on väitnud, et kinkelepingu sõlmimist on võimalik tõendada tunnistajate ütlustega. Esiteks on arusaamatu, miks kostja peaks üleüldse kinkelepingu sõlmimist tunnistajate ütlustega tõendama, kui kostja väitel on kirjalik kinkeleping olemas. Seega peaks piisama kinkelepingu olemasolu tõendamiseks selle lepingu 4 (9)
2-17-14656 esitamisest. Kostja aga ei ole kinkelepingut kohtule esitanud. Teisalt ei ole aga võimalik kinkelepingu sõlmimist tunnistajate ütlustega tõendada. Kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Ei kostja ega tunnistajad ei saa anda ütluseid hageja tahte kohta. Kinkelepingu aluseks oleva vaba tahte kohta saab anda ütluseid üksnes hageja, kes vastava kohustuse endale väidetavalt võttis. Antud juhul on hageja kinnitanud vastava tahte puudumist ning soovi raha tagasi saada. Hageja on tõendanud vastavat väidet dokumentaalse tõendiga.
16.TsMS § 328 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta olema tõesed. Kostja on esitanud valeväiteid ning soovib nende õigsust tõendada enda poolt taotletud tunnistajate ütlustega. Tõele ei vasta kostja väide, et hageja on koos oma abikaasaga (kostja vanaemaga) kinkinud kostjale raha korteri ostmiseks ning et see oli nende soov ja initsiatiiv. Veelgi absurdsem on kostja väide, nagu oleks kostjale korteri ostmise soov olnud pikaajaline (kostja väitel mitmed aastad). Ei ole usutav, et sellise mitu aastat vältava soovi korral seda soovi varem ei realiseeritud. Lisaks puudub igasugune mõistlik ja loogiline põhjendus, miks pidanuks hageja kinkima ära kogu oma raha, mida oli vanaduspäevadeks kogunud. Kostja väited selle kohta, nagu oleks kinge tehtud hageja ja tema abikaasa ühisvara arvelt, ei ole praeguses vaidluses asjakohased. Samuti ei ole asjakohane kostja seisukoht, et käesoleval juhul ei esine kinkelepingust taganemise aluseid. Kuna kinkelepingut ei ole sõlmitud, ei olegi lepingut, millest taganeda.
KOSTJA TAOTLUS
17.13. septembril 2018 esitas kostja taotlused asja materjalide juurde hageja ja A S poolt allkirjastatud kinkelepingu koopia võtmiseks ja M H tunnistajana ülekuulamiseks.
KOHTUISTUNG
18.Kohtuistungil hageja esindaja jäi hagi juurde.
19.Kostja ja tema esindaja palusid jätta hagi rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
20.Kohus tutvunud hagivalduse, kostja vastusega hagile ja hageja seisukohaga, kuulanud ära kostja ja poolte esindajate seletused kohtuistungil ning uurinud tsiviilasja raames esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis, leidis, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
21.Hagiavalduse juurde lisatud pangakonto väljavõtte kohaselt 12.08.2016 kandis V S (hageja) L L’le (kostja) üle kokku 23 000 eurot selgitusega „ülekanne“ (I kd, t.lk. 12). Pooltel ei ole vaidlust hageja poolt kostjale 23 000 ülekandmise ja nimetatud summa kostja arveldusarvele laekumise üle. Menetluses on hageja väitnud, et kostja on võtnud hageja hooldekodust välja pangakontorisse ja on viinud tagasi hooldekodusse. Kostja aga väidab, et 12.08.2016.a hageja ei viibinud hooldekodus ning kostja ei ole hagejat hooldekodust võtnud ega koos hagejaga pangas käinud. Kohtu arvates käesolevas vaidluses ei ole mingit tähendust asjaolul, kus hageja 2016.a augustikuus tegelikult elas või viibis ning kes ja kuidas 12.06.2018 hageja pangakontorisse toimetas. Tähtsus on asjaolul, et hageja on kandnud kostjale üle 23 000 eurot.
22.Hageja väidab, et üle kantud summast oli 5 000 eurot antud kostjale laenuna korteriomandi omandamiseks ning et 18 000 eurot on kostja saanud hageja kõrgest vanusest tingitud arusaamisvõime piiratust kasutades. Kostja aga väidab, et hageja ja tema abikaasal oli ühisvara ning et tegelikult oli 5 (9)
2-17-14656 hageja ja tema abikaasa kui kinkijate ning kostja kui kingisaaja vahel sõlmitud kinkeleping, mille alusel kandis hageja kostjale üle 10 000 eurot enda osana ja 10 000 eurot hageja abikaasa osana.
23.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 tulenevalt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Käesoleva vaidluse lahendamiseks analüüsib kohus: 1) kas ja milline õigussuhe on poolte vahel tekkinud; 2) kas kostja vaidleb hagile põhjendatult vastu; 3) kas esinevad alused hagi rahuldamata jätmiseks või hagi osaliselt rahuldamiseks.
24.Lepingu mõiste on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 8, mille lg 1 kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 järgi pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Hageja on väitnud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ning et hageja on kostjale laenanud 5 000 eurot uue korteri soetamiseks. Laenulepingu mõiste on toodud VÕS § 396, mille lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Võlaõigusseadus ei kohusta lepingupooli sõlmima laenulepingut kirjalikult, kuid nimetatud asjaolu ei vabasta tõendamise kohustusest.
25.TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas vaidluses ei pooled tõendamiskoormises teisiti kokku leppinud. Kuna kostja vaidleb hagile vastu, et poolte vahel ei ole laenulepingut sõlmitud, siis hagejal on menetluses kohustus tõendada nii poolte vahel 5 000 eurot kohta laenulepingu sõlmimise fakti, kui ka seda, millistel tingimustel laenuleping sõlmiti ning millal hageja nõue sissenõutavaks muutus. Hageja ühelt poolt väidab, et kõrge vanuse tõttu hageja ei olnud võimeline aru saama tema poolt tehtavast tehingust, kuid samas väidab, et 5 000 eurot ülekandmise osas, vaatamata hageja kõrgele vanusele, mäletab ta, et selles osas andis ta kostjale laenu korteri ostmiseks. Hageja ei ole tsiviilkohtumenetluse seadusega lubatud tõenditega tõendanud tema ja kostja vahel laenulepingu sõlmimise fakti.
26.VÕS § 398 lg 1 alusel, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja väidatava laenulepingu üles ütles ja laenulepingu järgi saadu tagastamist nõudis. Hagiavalduse juurde on lisatud küll 26.05.2017 nõudekiri, kuid nimetatud nõudekirja kohaselt on hageja teinud ülekandeid kostjale ilma tegeliku kohustuseta ja kostja on aluselt rikastunud hageja arvelt summas 23 000 eurot (I kd, t.lk. 15, 16). Sellega on kohus tuvastanud, et tegelikult ei ole ka väidetava laenulepingu ülesütlemist toimunud. Kohus, hageja esitatud tõendeid ja kostja vastuväiteid 6 (9)
2-17-14656 arvestades, leiab, et tuvastamata on hageja poolt kostjale 5 000 eurot laenuna andmine. Samas see veel ei tähendada, et hagi selles osas tuleb rahuldamata jätta.
27.Kostja on ülekandega omandanud hagejalt 23 000 eurot, mille saamise õigustamiseks on kostja 12.09.2018 esitanud väidetavalt 11.08.2016 kell 19.38 koostatud kinkelepingu koopia (II kd, t.lk. 40), mille kohaselt V S ja A S soovivad anda kostjale 20 000 eurot raha korteri ostmiseks (II kd, t.lk. 40). Kohtuistungil on kostja teatanud, et kinkelepingu teksti on koostanud kostja ise, kuid selle on allkirjastanud V S ja A S.
28.VÕS § 259 lg 1 kohaselt kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Sama seaduse § 261 lg 1 alusel kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks peab olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 272 lg 1 alusel dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Kirjalik dokument esitatakse algdokumendina või ärakirjana (TsMS § 273 lg 1). Kohus leiab, et ka menetluses esitatav kirjalik leping peab vastama TsMS § 273 lg 1 nõuetele. Kostja ei ole kinkelepingu algdokumenti esitanud. Hageja ei ole nõustunud kostja esitatud koopia dokumentaalseks tõendiks lugemisega, leides, et originaaldokumenti esitamisel taotleks ta selle suhtes ekspertiisi määramist. Kostja vastuse kohaselt on kinkeleping ka hageja käes. Hageja ei ole kostjaga kinkelepingu sõlmimist omaks võtnud. Maakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et kinkeleping, mis annab kingisaajale õiguse saada kingitud asja omanikuks, jäi kinkija kätte. Ei ole väidetud, kuidas väitetava kinkelepingu ettevalmistatud ja koostanud kostja jättis kinkelepingu originaali hageja kätte. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud kostja elukaaslane M H on teatanud kohtule, et ta on mitu korda kuulnud kostja vanavanemate (hageja ning A S’u) juttu selle kohta, et nad soovivad kostjale raha anda korteri omandamiseks. Samas kinkelepingu sõlmimise juures tunnistajat ei olnud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kinkelepingu koopia ei vasta TsMS § 272 lg 1 sätestatud dokumentaalsele tõendile esitatavatele nõuetele ja kostja ei ole tõendanud temal hageja poolt üle kantud rahaliste vahendite tagastamise kohustuse puudumist. Kostja esitatud tõendi koopia alusel ei ole võimalik tuvastada poolte vahel kinkelpingu sõlmimise fakti ega seda, et hageja avaldas tahet enda arvelt kostja 20 000 eurot võrra rikastamiseks. Hageja poolt viidatud Riigikohtu 01.03.2017 otsuses 3-2-1-145-16 punkti 13.1. kohaselt üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping.
29.Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kostja vastusest tulenvalt kinkis hageja kostjale 10 000 eurot ja 10 000 eurot kinkis kostjale kostja vanaema A S. Kostja väidete kohaselt hageja kantud rahast 20 000 eurot kuulusid hagejale ja tema abikaasa A S’ule ühiselt. Menetluses ei ole nimetatud asjaolu tõendamist leidnud. Kuigi kostja väidab, et tal ei ole 20 000 eurot tagastamise kohustust tekkinud, ei ole kostjal ühtegi põhjendust selle kohta, mis kostja ei pea ülejäänud 3 000 eurot hagejale tagastama, kui väidetavalt kinkelepingu alusel oli kostja õigustatud saama 20 000 euro omanikuks.
30.Kohus leiab, et kuna hageja ja kostja vahel kinkelepingu sõlmimine ei ole tõendatud, siis kostja on alusetult rikastunud hageja arvelt kogu kostjale üle kantud raha 23 000 eurot ulatuses. VÕS § 3 p 3 alusel võlasuhe võib tekkida alusetust rikastumisest. VÕS § 1027 sätestab, et isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või 7 (9)
2-17-14656 tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg 2 p 1-3 sätestatud alused, mis välistaks hageja ülekantud raha kostjalt tagasi nõudmist, ei ole kohus tuvastanud. Sellepärast hagi tuleb rahuldada põhisummas 23 000 eurot.
31.VÕS § 113 lg 1 ls 1 ja ls 2 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivis põhinõudelt 23 000 eurot alates 09.06.2017 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Sellest ajast viivise väljamõistmist on hageja põhistanud kostjale 26.05.2017 nõudekirja koostamisega. Kostja on teatanud, et ta sai hageja 26.05.2017 nõudekirja kohtumenetluses tagaseljaotsuse ja hagimaterjalide 21.01.2018 e-toimikus avamisega (I kd, t.lk. 105, 109). Hageja ei ole tõendanud, et ta nõudekirja kostjale varem kätte toimetas. Sellpärast loeb kohus põhjendatuks välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis põhinõudelt alates 22.01.2018 kuni otsuse tegemiseni 10.10.2018 summas 1 320.77 eurot (8% : 365 päeva x 262 päeva x 23 000 eurot) ning edasi kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud
32.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
33.E R on hageja eest hagiavalduse esitamisel 14.07.2017 ja 02.10.2017 tasunud riigilõivu 900 eurot ja 100 eurot (maksekorraldused nr 1127 ja 1148, toimikus lk 18-19). Seega on hageja eest kokku tasutud riigilõivu 1 000 eurot. Samuti on hagejal tekkinud õigusabikulud 4 012.50 eurot, millele lisandub käibemaks 805.50 eurot, kokku 4 815 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu 1 000 eurot ja õigusabikulud 4 815 eurot (sh käibemaks).
34.Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (Riigikohtu 25.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 12). Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). TsMS § 477 lg 7 tulenevalt kohus peab kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid.
35.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja on esitanud taotluse menetluskulude rahaliselt kindlaksmääramiseks. Käesolevas tsiviilasjas vastas hageja esindaja TsMS §-s 218 lg 1 p 1 sätestatud nõutele. Asja materjalidest nähtub, et hageja esindaja on esitanud kohtule 03.10.2017 hagiavalduse (I kd, t. lk. 2-10, millest sisuline tekst 7 lk), 02.03.2018 vastuse kajale 8 (9)
2-17-14656 (I kd, tlk. 123-129, sisuliselt 5 lk), seisukoha kostja vastusele (I kd, t.lk. 177-180, sisuliselt 3 lk). Lisaks on hageja esindaja osalenud 20.09.2018 toimunud kohtuistungil, mis kestis 1 tund ja 55 min ehk 1.92 tundi (I kd, t.lk. 45-50)
36.Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et umbes 1 lk menetlusdokumendi koostamisele võiks professionaalsete õigusteadmistega esindajal kuluda aega umbes 40 minutit kuni 1 tund, sealhulgas ka aeg, mis on kulunud eelnevalt dokumentide analüüsimisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele sõltuvalt dokumentide hulgast ja analüüsimist vajavatest asjaoludest. Lähtudes asjaolust, et käesolevas menetluses oli tegemist tsiviilkohtumenetluses tavapärase vaidlusega, leiab kohus, et hageja esindajal kulus menetlusdokumentide koostamiseks kokku 10 tundi (15 lk x 40 min : 60 min) ja istungil osalemiseks 1.92 tundi, kokku 11.92 tundi
37.Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 120 eurot koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-92-13) ja ka tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-93-13). Riigikohtu Üldkogu on 26.06.2014.a. määrusega kohtuasjas 3-2-1-153-13 tunnistanud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a määruse nr. 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Seega ei sõltu lepingulisele esindajale tehtud kulutused tsiviilasja hinnast.
38.Eeltoodu põhjal maakohus peab põhjendatuks lugeda hageja esindaja tunnitasuks 120 eurot, millele lisandub käibemaks 20% ja millest on põhjendatud välja mõista kostjalt 1 716.48 eurot (144 x 11.92) Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks menetluskulud kokku 2 716.48 eurot, s.h õigusabikulud osaliselt summas 1 716.48 eurot (sh käibemaks) ja riigilõiv 1 000 eurot.
39.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
40.Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 436, § 438, § 442, § 453 lg 1, lg 2, § 631, § 632 lg 1 sätete kohaselt. /digitaalselt allkirjastatud/
Ifret Mamedguseinov Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 08.03.2019 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:
1.Jätta Viru Maakohtu 10. oktoobri 2018. a otsus muutmata.
2.Jätta L L apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotus ja rahaline suurus muumata.
4.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud L L kanda. 9 (9)
2-17-14656
5.Mõista L L välja 702 eurot apellatsiooniastmes kantud menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Riigikohtu 05.06.2019 kohtumääruse RESOLUTSIOON:
1.Jätta kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. 2. Tasutus kautsjon arvata riigituludesse. 3. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta L L kanda. 10.10.2019 Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja kohtuotsus 2-17-14656 jõustus 05.06.2019 Riigikohtu kohtumäärusega. /digitaalselt allkirjastatud/
Kai Rosar Referent
10 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.