E.R. hagi L. L. vastu pärandvara koosseisu tuvastamise nõudes ja R. L. vastuhagis kohustamaks E.R.t andma L. L.le üle tema valduses olev A. S. pärandvara.
Hagihind
80 000 eurot Vastuhagi hind 10 445 eurot
Kohtuistungid Menetlusosalised esindajad
ja
12.01.2022, 16.11.2022 nende Hageja: E.R. (isikukood XXX, elukoht: XXX), lepinguline esindaja: advokaadid Liis Mäeker (e-post: [email protected]) ja Kristo Kallas; Kostja: L. L. (isikukood XXX, elukoht: XXX) ja tema lepingulised esindajad advokaadid Küllike Namm ja Maris Kure ning Rait Sarjas.
RESOLUTSIOON
1.Jätta E.R. hagi L. L. vastu tuvastamaks, et kinnistu, asukohaga: XXX, registriosa nr XXX, ei kuulu A. S. pärandvara koosseisu, vaid kuulub täieulatuslikult V. S. pärandvara koosseisu ja alternatiivselt tuvastamaks, et kinnistu (registriosa nr XXX) kuulub A. S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool, rahuldamata.
2.Rahuldada L. L. vastuhagi ja välja mõista E.R.lt L. L.se kasuks 10 444,79 (kümme tuhat nelisada nelikümmend neli tuhat eurot 79 senti) eurot.
3.Menetluskulude jaotuse lahendab maakohus eraldi määrusega. Edasikaebamise kord Menetlusosalised võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses endas ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust.
1.E.R. esitas 02.08.2021 Viru Maakohtule hagi L. L. vastu pärandvara koosseisu tuvastamise nõudes. Hagi asjaolude kohaselt Hageja on V. S. (surnud XXX) pärija, mida tõendab notar Triin Lekk’i poolt 19.05.2020 tõestatud pärimistunnistus (lisa 1). Kostja on A.S. (surnud XXX) pärija, mida tõendab notar Heli Mõttus’e poolt 16.08.2018 tõestatud pärimistunnistus (lisa 2). V. S. ja A.S. olid abikaasad. Nende abielu sõlmiti 24.09.1982 ja see lõppes A.S. surmaga 23.04.2017. Abikaasadel oli varaühisuse varasuhe. V. S. suri XXX. Käesoleva kohtumenetlusega palub hageja lahendada kinnisasja, asukohaga: XXX registriosa nr XXX (edaspidi kinnisasi, lisa 3) omandiõigusega seonduv küsimus. Nimelt kuulus kõnealune kinnisasi ainuisikuliselt V. S.le ning seega ka V. S. pärandvara koosseisu, millise vara on pärinud hageja. Asjaolu, et kinnisasi on erastatud ja kinnistatud V. S. ja A.S. abielu ajal, on saanud aga takistuseks, et Tartu Maakohtu kinnistusosakond saaks rahuldada hageja avalduse tema ainuomanikuna sisse kandmiseks. Kuna kinnistusosakond ei menetle õigusvaidlusi ega hinda pärandvaraga seonduvaid asjaolusid, ei ole hagejal võimalik saavutada vastavat tulemust. Kinnistusosakonna hinnangul tuleb kanda kinnisasja omanikena sisse nii hageja kui ka kostja, sest kinnistusosakonnale kättesaadavate andmete kohaselt näis kinnistu kuuluvat V. S. ja A.S. ühisomandisse selle erastamise põhjusel abielu ajal ja seega peab kinnistusosakond õigeks kanda kinnisasja omanikena sisse nii hageja, kes on V. S. pärija, kui ka kostja, kes on A.S. pärija. Sellest tulenevalt on kinnistusosakond jätnud hageja taotluse, kanda hageja sisse kinnisasja ainuomanikuna, rahuldamata (lisa 4). Kinnistusosakonna hinnang ei ole õige ega vasta tegelikele asjaoludele. Kinnisasja kuulumist V. S. ja A.S. ühisvarasse mõjutas üksnes abikaasade varaühisuse põhimõte, mille tõttu laienes abikaasade ühisomandi eeldus automaatselt ka kinnisasjale, mis on erastatud ühe abikaasa poolt abielu ajal. Seejuures võimaldab seadus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, et välistada taoline ebaõiglase olukorra kehtima jäämine, kui seda õigustavad asjaolud. Antud juhul vastavad kõik asjaolud seadusjärgsele regulatsioonile abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks ning kinnisasja vaid ühe abikaasa, s.t V. S., ainuomandisse kuuluvaks tunnistamiseks. V. S. erastas kinnisasja oma lahusvara arvel ning seetõttu ei olnud abikaasade osad selles võrdsed. V. S. omandas kinnisasja talle kuulunud erastamisväärtpaberite (edaspidi EVP) eest. Lisaks sellele kuulus V. S.le enne abielu hoone, mis asus sellel kinnisasjal ja mis andis V. S.le erastamisõiguse. A.S. ei panustanud kinnisasja omandamisesse vähimalgi määral. Eeltoodud asjaolud annavad aluse kalduda kõrvale abikaasade varaühisusest ja tunnistada kinnistu V. S. lahusvarasse kuuluvaks. Kuna kinnisasi ei kuulu A.S. pärandvara hulka, tuleb see välistada A.S. pärandvara koosseisust. See võimaldab hagejal taotleda enda ainuomanikuna sisse kandmist ning tema tunnustamist kinnistu ainuomanikuna. Tulenevalt asjaolust, et kumbki abikaasadest ei ole enam elus, on hagejal, kui V. S. pärijal, õigus nõuda kinnisasja jagamise suhtes võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist ja kinnisasja täielikult V. S.le ja, sellest edasi pärimismenetluse tulemusena, hagejale endale kuuluvaks tunnistamist. Kinnisasjal asuv elamu kuulus V. S.le enne abielu .14.09.1959 sõlmisid V. S. ja Rakvere rajooni täitevkomitee müügilepingu (pealkirjaga „Tüüpleping“), mille kohaselt müüdi V. S.le puidust kolme toaga elamu koos kõrvalhoonega, asukohaga Rakvere rajoon Võsu alevik Käsmu küla (lisa 5.1). Hageja esitab tõendina juurde lepingu originaalversiooni ning sellest parema arusaamise huvides ka ümber trükitud versiooni (lisa 5.2). Elamu asub 0,15 ha suurusega krundil. Elamu võõrandati V. S.le 8 799 rubla ja 42 kopika eest. Viidatud asjaolu tõendab kinnisasjal asuva hoone kuulumist V. S.le alates müügilepingu sõlmimisest 14.09.1959. .29.01.1997 sõlmisid V. S. ja Eesti Vabariik maa müügi- ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt võõrandati V. S.le elamumaa, asukohaga XXX, registriosa nr XXX (edaspidi kinnistu müügi- ja asjaõigusleping, lisa 6). Kõnealusest müügi- ja asjaõiguslepingust väärivad tähelepanu muu hulgas järgmised asjaolud, mis toetavad hageja nõuet tunnistada kinnistu V. S. ainuomandisse kuuluvaks. Kinnisasi võõrandati V. S.le Eesti Vabariigi poolt maareformi seadusest ja maa ostueesõigusega erastamise korrast lähtuvalt (vt kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu p 1.1). Sellest järeldub, et üksnes V. S. oli ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt sellel asuva ja V. S.le ainuisikuliselt kuuluva elamu tõttu. Juhul, kui asjaolud oleksid olnud teistsugused ning erastamiseks õigustatud isik oleks olnud ka A.S., oleks kinnistu omandamise leping olnud ka teistsugustele asjaoludele vastav. Antud juhul ei olnud A.S. erastamiseks õigustatud isik ning V. S. erastas kinnistu ainuisikuliselt. Kinnistu hakkas kuuluma V. S. ja A.S. ühisomandisse pelgalt nende abieluga kaasnenud ühisvararežiimi tõttu. Seejuures, nagu märgitud, annab seadus sellises olukorras kaitse abikaasale, kelle vara ja muude õiguste arvelt on
erastamine toimunud. V. S. on andnud lepingus kinnituse, et maatükk on ainuke tema poolt sooduskoefitsendiga elamu juurde ostetav maatükk (kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu p 1.4). 1.9.6.Lisaks on Lääne-Viru maavalitsuse maavanem andnud 24.04.1996 korralduse nr 171, mille kohaselt anti korraldus müüa V. S.le kõnealune kinnisasi, kus asuvad tema omanduses olevad hooned (lisa 7). Maavanema korraldus oli aluseks ka 29.01.1997 müügilepingu sõlmimisele (vt kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu p 2.1). Elamu kuulumist ainuisikuliselt V. S.le tõendab ka Rahvusarhiivi 24.04.2017 arhiiviteatis (lisa 8). Sellel märgitu kohaselt väljastatakse arhiiviteatist isikute õiguste või tehingute tõendamiseks. Antud juhul tõendab arhiiviteatis, et kinnisasjal asuv elamu kuulus V. S.le ammu enne abiellumist 1982. aastal, kuivõrd selle kuulumise kohta V. S.le on tehtud märkeid juba 1969. aastal Võsu küla TSN täitevkomitee 1969-1971. a majapidamisraamatusse nr 53 (Käsmu küla). Kannete kohaselt on märgitud V. S. majapidamise isiklikus omanduses olevate ehitiste ehitusaastad: elumaja – enne 1918, puukuur – enne 1918, laut – enne 1918 ja saun – 1968. Eeltoodust tulenevalt panustas V. S. kinnisasja suhtes ühisomandi tekkimisse seega kahel alusel – enne abielu kuulunud hoonetega ning talle ainuisikuliselt antud erastamisõigusega maa kinnistamiseks ja kinnisasja omandamiseks ning V. S. omandas kinnisasja samuti talle isikuliselt antud EVP-de eest. A.S. ei panustanud kinnistu omandamisesse vähimalgi määral. .Hooned oleksid võinud jäädagi kuuluma V. S. ainuomandisse ja lahusvarasse, kuid toonaste kehtivate seaduste kohaselt oli see välistatud. Nimelt lakkasid hooned iseseisva õiguskäibe objektina olemast ning said maatüki oluliseks osaks, kui hoonete alune maa kinnistati. Tulenevalt asjaolust, et kinnisasi ja sellel asuvad hooned ei saa eksisteerida eraldiseisvalt, vaid hooneid loeti edaspidi kinnisasja oluliseks osaks ja ühte kuuluvaks, kaotas V. S. kinnisasjale, k.a hoonetele, ainuomandiõiguse üksnes seetõttu, et oli kinnistu kinnistamise ajal abielus. Maa erastamine toimus V. S. lahusvaraks olevate EVP-de eest Lisaks sellele, et kinnisasjal asunud elamu kuulus V. S.le enne abielu, toimus ka selle juurde asuva kinnistu erastamine üksnes ja ainult V. S.le kuulunud EVP-de eest. Seda tõendavad järgmised asjaolud. Lääne-Viru maavalitsuse maavanema 27.12.1996 korraldusega nr 650 kinnitati maa müügihinnaks 7 398 krooni ja see tuli korralduse p-i 4 alusel tasuda Lääne-Viru Maavalitsuse EVP arvele (lisa 9). Maavanema korraldus oli aluseks ka 29.01.1997 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingule, mille p-i 3.1 kohaselt oli lepinguobjektiks oleva maatüki hind samamoodi 7 398 krooni. Vastavalt kõnealusele lepingupunktile 3.1 kinnitasid pooled, et V. S. oli tasunud müügihinna 7 398 krooni erastamisväärtpaberitega Lääne-Viru Maavalitsuse EVP arvele. V. S. poolt müügihinna tasumist enda EVP-dega tõendab ka tema erastamisväärtpaberikonto väljavõte. V. S. avas 02.12.1994 EVPde arveldusarve, kandes sinna peale 14 100 EVP-d (lisa 10). 14 100-st EVP-st kasutas V. S. 7 398 kinnisasja erastamiseks ning pärast kinnisasja erastamist jäi talle järgi 6 702 EVP-d. Eeltoodust tulenevalt panustas V. S. kinnisasja suhtes ühisomandi tekkimisse täiendaval alusel – kinnisasja omandamine toimus V. S. rahaliste vahendite eest. Hageja palus: 1) tuvastada, et kinnistu, asukohaga XXX, registriosa nr XXX, ei kuulu A.S. pärandvara koosseisu, vaid kuulub täieulatuslikult V. S. pärandvara koosseisu; 2) kanda E.R. kinnistusraamatusse selle sama kinnistu ainuomanikuna; 3) kohustada E.R.t andma nõusolek tema sisse kandmiseks selle sama kinnistu ainuomanikuna ja asendada E.R. tahteavaldus kohtuotsusega. Alternatiivselt palus hageja: 1) tuvastada, et kõnealune kinnisasi, kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool ja V. S. pärandvara koosseisu suuremas ulatuses kui pool; 2) kanda L. L. ehk siis kostja kinnistusraamatusse selle kinnisasja kaasomanikena kohtu poolt tuvastatud proportsioonis; 3) kohustada L. L.st andma nõusolek enda sisse kandmiseks kaasomanikuna kohtu poolt tuvastatud ulatuses ja asendada L. L.se ja E.R. tahteavaldused kohtuotsusega.
2.Kostjana L. L. vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hagi menetlusse võtmine on vastuolus TsMS §-ga 371 lg.2 p.2. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata muu hulgas, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada). Hagiavalduse taotluste kohaselt taotleb hageja alternatiivselt (hagi resolutsiooni p. 1.3.) tuvastamist, et kinnisasi kuulub A.S. (isikukood XXX, surnud XXX) pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool.
Kostja hinnangul, juhul, kui hageja esimesena järjestatud nõue jääb rahuldamata, ei oleks hageja alternatiivse nõude rahuldamise korral kohtuotsus täidetav. Hagiavalduse esitamise vajaduse on hageja sõnul põhjustanud asjaolu, et kinnistusosakond ei menetle õigusvaidlusi ega hinda pärandvaraga seonduvaid asjaolusid. Kui kohus tuvastaks kohtuotsusega, et A.S. pärandvara koosseisu kuulub kinnisasi väiksemas ulatuses kui pool (nagu Hageja on seda hagis nõudnud), jääks tuvastamata hagejale kuuluva pärandvara osa suurus ning kohtulahendi alusel ei oleks võimalik kinnistusraamatusse kannet teha. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et hageja alternatiivse nõude rahuldamise korral ei oleks kohtuotsuse resolutsioon täidetav, mistõttu leiab kostja, et hagis esitatud kujul nõudega ei ole Hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kostja on seisukohal, et hagis väidetud faktilised asjaolud ei ole tõendatud ning õiguslik argumentatsioon on vastuolus kehtiva õiguse ning kohtupraktikaga. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes faktilistes asjaoludes: V. S. omandas Kinnisasjal asunud hooned 14.09.1959; A.S. ja V. S. abiellusid 24.09.1982 ja olid abielus kuni A.S. surmani XXX. Kinnisasi erastati 1997. Kostja on A.S. ainupärija. Hageja on V. S. ainupärija. Käesoleval juhul on vaidlus selles, milline vara kuulus A.S. pärandvara koosseisu, täpsemalt – kas pärandvara hulka kuulus kinnisasi ja kui, siis kui suures osas. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-15109 p-s 15 selgitanud, et kuigi pärimine toimub pärimisseaduse alusel, on võimalik ka pärast ühe abikaasa surma tuvastada abikaasade osade suurused ühisvarast sh kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest. Kehtiva perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 210 lg 1 sätestab, et käesolev seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt PKS § 210 lg-le 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulE.teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust (edaspidi PKS1995). PKS1995 § 14 lg 1 sätestab, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS1995 § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekkis erastatud maale enne kehtivat perekonnaseadust kehtinud perekonnaseaduse § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid varasemalt ühele abikaasale lahusvarana ning pärast erastamist kanti kinnistusraamatusse omanikuna vaid üks abikaasadest (vt näiteks Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-151-09 p 11 või nr 2-16-16114/65 p 25). Eeltoodust tulenevalt ei saa olla vaidlust, et V. S. ja A.S. abielu ajal moodustatud Kinnisasi kuulus abikaasade ühisvarasse.
4.L. L. esitas 12.08.2022 asjas vastuhagi, milles palus kohustada E.R.t andma L. L.sele üle E.R. valduses olev A.S. pärandavara. Vastuhagi asjaolude kohaselt kuna ei V. S. ega ka tema pärija E.R. ei ole L. L.sele temale kuuluvat A.S. pärandavara osa üle andnud, palub Hageja, et kohus kohustaks E.R.t kui V. S. pärijat, andma L. L.sele üle A.S.le kuulunud vara.
5.Vastuhagi kostja E.R. nõustus vastuhagiga osaliselt.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ja vastuhagi kuulub rahuldamisele.
7.Hagi ese: pärandvara koosseisu tuvastamise nõue (tuvastada, et kinnistu, asukohaga XXX, registriosa nr XXX, ei kuulu A.S. pärandvara koosseisu, vaid kuulub täieulatuslikult V. S.
pärandvara koosseisu) ja alternatiivselt tuvastamaks, et kinnistu (registriosa nr XXX kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool. Vastuhagi ese: kohustada E.R.t andma L. L.sele üle E.R. valduses olev A.S. pärandavara 10 444,79 eurot.
8.Vaidlust ei ole selle üle, et: 1) V. S. omandas vaidlusalusel kinnisasjal asuvad hooned 14.09.1959. V. S. omandis olid enne abielu A.S.ga konkreetsed hooned: elumaja, puukuur, laut ja saun, kogumiskaev ja veekaev (hagi lisa 8 arhiiviteatis); 2) A.S. ja V. S. abiellusid 24.09.1982 ja olid abielus kuni A.S. surmani 23.04.2017; 3) Kinnisasi erastati 1997 V. S. kontol olnud EVP-de eest; 4) Kostja on A.S. ainupärija; 5) Hageja on V. S. ainupärija.
9.Hageja väited, millega ta põhistab hagi eset (tuvastada, et kinnistu, asukohaga XXX, registriosa nr XXX, ei kuulu A.S. pärandvara koosseisu, vaid kuulub täieulatuslikult V. S. pärandvara koosseisu) ja alternatiivset nõuet- tuvastada, et kinnistu (registriosa nr XXX) kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool.
9.1.V. S. erastas kinnisasja oma lahusvara arvel- V. S.le kuulus enne abielu hoone, mis asus sellel kinnisasjal ja mis andis V. S.le erastamisõiguse; 9.2 V. S. omandas kinnisasja talle kuulunud erastamisväärtpaberite (edaspidi EVP) eest. 9.3 A.S. ei panustanud kinnisasja omandamisesse vähimalgi määral. Vaidlust ei ole selle üle, et V. S. erastas kinnisasja oma lahusvara arvel- V. S.le kuulus enne abielu hoone, mis asus sellel kinnisasjal ja mis andis V. S.le erastamisõiguse ja V. S. omandas kinnisasja talle kuulunud erastamisväärtpaberite (edaspidi EVP) eest. Maakohus ei nõustu hageja väitega, et A.S. ei panustanud kinnisasja omandamisesse vähimalgi määral. Kinnistu erastati 1997, kui V. S. ja A.S. olid koos elanud kinnistul asunud hoonetes ja seda koos majandanud 15 aastat. Asjaolu, et kinnistu erastati V. S.le kuuluvate EVP-de eest saab selgitada abikaasade vastava kokkuleppega, so maa erastatakse ühele abikaasale kuuluva lahusvara arvelt, kuid teise abikaasa lahusvara ja või ka abikaasade ühisvara arvelt majandatakse kooselu kestel kinnistut ja neil asuvaid hooneid. Asjas on esitatud tõend, mille kohaselt oli A.S.l maa müügilepingu sõlmimise ajal kasutada 6 600 EVP-d (vt kostja 07.03.2022 menetlusdokumendi lisa 3). Seega oleks olnud võimalik tasuda pool ostuhinnast ka A.S.le kuulunud EVP-dest, samuti oleks V. S.l olnud võimalik pärast tema poolt ostuhinna tasumist esitada nõue A.S. vastu. Maa erastamise kuluks oli 1997 a-l 2 519 krooni ning nimetatud summa on tasutud abikaasade ühisvara arvelt. Maakohus ei nõustu hageja väitega, et erastamise kulud kandis V. S. oma lahusvara arvelt. Nimetatud väide ei ole millegagi tõendatud. Maakohus leib, et antud juhul tuleb lähtuda eeldusest, et V. S. ja A.S. ühiseks tahteks oli erastada nende kasutuses olevate hoonete juurde kuuluv maa ja kasutada seda edasi ühisvarana. Eeldust kinnitab abikaasade 15 aastane kooselu enne maa erastamist ja jätkuv kooselu kuni A.S. surmani (kokku peaaegu 35 aastat). V. S.l olnuks võimalus teistsuguse tahte korral nõuda kinnistu lahusvaraks tunnistamist.
10.Kostja vastuväited hagile põhinõudes on järgmised: Abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekkis erastatud maale enne kehtivat perekonnaseadust kehtinud perekonnaseaduse § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid varasemalt ühele abikaasale lahusvarana ning pärast erastamist kanti kinnistusraamatusse omanikuna vaid üks abikaasadest (vt näiteks Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-151-09 p 11 või nr 2-16-16114/65 p 25). Maakohus nõustub kostja käsitlusega abikaasade ühisomandi tekkest.
11.Kostja vastuväited hagile alternatiivnõude osas on järgmised. Kostja leidis, et hagi menetlusse võtmine on vastuolus TsMS §-ga 371 lg.2 p.2 (TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata muu hulgas, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada). Hagiavalduse taotluste kohaselt taotleb Hageja alternatiivselt (hagi resolutsiooni p. 1.3.) tuvastamist, et Kinnisasi kuulub A.S. (isikukood XXX, surnud XXX) pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool. Maakohus on seisukohal ka hageja alternatiivse nõude rahuldamiseks puudub alus. V. S. ja A.S. elasid nimetatud kinnistul ca 34 aastat ja 7 kuud. Eelduslikult oli abikaasadel kokkulepe ühise majandamise kohta ja põhjendamatu on väide, et ühe abikaasa panus oli kooselatud 34 aasta ja 7 kuu jooksul märkimisväärselt väiksem. On pea võimatu tagantjärele hinnata V. S. panust ja A.S. panust kinnistu majandamisel kooselatud aja jooksul. On keeruline hinnata, kas laste kasvatamine ja pere heaolu eest hoolitsemine (toidu valmistamine, pesu pesemine jne) on vähema väärtusega, kui maa erastamise eest tasutud EVP-d.
12.Kohtu poolt tuvastatud asjaolude ajaline järjestatus: 12.1 14.09.1959 sõlmisid V. S. ja Rakvere rajooni täitevkomitee müügilepingu (pealkirjaga „Tüüpleping“), mille kohaselt müüdi V. S.le puidust kolme toaga elamu koos kõrvalhoonega, asukohaga XXX (lisa 5.1). 12.2 V. S. ja A.S. abielu sõlmiti 24.09.1982; 12.3 Lääne-Viru Maavalitsuse maavanema 27.12.1996 korraldusega nr 650 kinnitati maa müügihinnaks 7 398 krooni ja see tuli korralduse p-i 4 alusel tasuda Lääne-Viru Maavalitsuse EVP arvele (lisa 9); 12.4 29.01.1997 sõlmiti kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingule, mille p-i 3.1 kohaselt oli lepinguobjektiks oleva maatüki hind 7 398 krooni. Vastavalt kõnealusele lepingupunktile 3.1 kinnitasid pooled, et V. S. oli tasunud müügihinna 7 398 krooni erastamisväärtpaberitega LääneViru Maavalitsuse EVP arvele. 12.5 A.S. suri XXX (kooselu V. S.ga kestis ca 34 aastat ja 7 kuud; 12.6 V. S. suri XXX.
13.Kostja vastuhagi põhjendatus. Vaidlust ei ole selle üle, et tsiviilasjas 2-17-14656 mõisteti kostjalt V. S. kasuks välja 23 000 eurot. Tsiviilasja 2-17-14656 kohaselt tehti asjas nimetatud tehingud A.S. eluajal perioodil 06.07.2016 kuni 12.08.2016. Ka tsiviilasjas 2-17-14656 08.03.2019 tehtud Tartu Ringkonnakohtu otsuse p-s 13 märgitud kohaselt oli hagi rahuldamise tulemuseks alusetu käsutuse eelne ühisvara koosseis. Kuigi kostja käitumine oli A.S. ja V. S. ühisvara osas taunitav, on tegemist siiski A.S. ainupärijaga, seega on vastuhagi põhjendatud.
14.Menetluskulude jaotus. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1, TsMS § 174 lg 2). Maakohus lahendab menetluskulude jaotuse eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Olev Mihkelson Kohtunik
Osaliselt tühistatud Tartu RKK lahendiga
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.