2-18-4476/14 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

jõustumisest kuni täieliku tasumiseni. Kohtuotsus saata hageja ja kostja esindajatele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõue ja põhjendused Ants Aasmets (hageja) sõlmis Maike Prosaga (kostja) tähtajatu laenulepingu, mille alusel on hageja poolt kostjale ajavahemikus 29.07.2015 kuni 11.10.2016 laenuna üle kantud 14 360 eurot järgmiselt: juulis 2015 2 400 eurot, et kostja saaks omandada Lyconet (Lyoness) osaku; septembris 2015 1960 eurot kostja soovil viimase sünnipäevapeo eest tasumiseks; detsembris 2015 2000 eurot, mida kostja vajas Jõgevale korteri ostmiseks; oktoobris 2016 8000 eurot, millise summa kostja väidetavalt pidi tagasi maksma E. Orrole. Kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud, sest hageja ja kostja olid kauaaegsed sõbrad. Samuti ei lepitud kokku laenu tagastamise tähtaega. Hageja eeldas heas usus, et kostja maksab laenu tagasi esimesel võimalusel. 19.01.2016 maksis kostja hagejale tagasi 1 000 eurot, mille järel on võla jääk 13 360 eurot. Hageja on kostjalt korduvalt nõudnud laenu tagastamist. 28.09.2017 saatis hageja kostjale e-kirja ettepanekuga koostada tagasimaksegraafik. Kostja ei sõlminud kokkulepet laenu tagastamiseks. 6.01.2018 saatis kostja hagejale e-kirja, milles märkis, et tema soov on laen tagasi maksta, aga ta saab seda teha ainult maksegraafikuga. Käesoleva ajani ei ole kostja laenu tagastama asunud, samuti ei ole kokku lepitud maksegraafikut. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 13 360 eurot, õigusteenuste lepingul ja arvel põhinev kahjunõue kohustuse täitmata jätmise tõttu summas 539 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 333.82 eurot ning lisanduv viivis kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Hagi on alusetu ja tõendamata. Kirjalik laenuleping ja muud tõendid laenu andmise kokkuleppe kohta puuduvad. Kostja pole laenu palunud. Hageja on iga kord ise jutuks võtnud, et ta tahab kostjat aidata ilma, et ülekantud rahast tekiks rahaline kohustus. Kostja arvates oli tegemist kingitusega ja poolte ühise igapäevase majandamise huvides saadud rahaga. Hageja ja kostja elasid paarina 12 aastat ja kuni 2016. aasta lõpuni ei olnud hagejal mingeid nõudmisi kostja vastu. Alles siis, kui kostja oli pea aasta pärast suhte lõppemist leidnud endale uue elukaaslase, hakkas hageja esitama rahalisi nõudmisi, nimetades ülekantud summasid laenuks. Hageja lausa ahistav käitumine, kus ta nimetas sotsiaalmeedias kostjat ja viimase elukaaslast võlglasteks ning saates perioodil august 2017 kuni veebruar 2018 kostjale umbes 150 emotsionaalset ekirja, viis kostja selleni, et asaatis hagejale läbimõtlemata e-kirja,mida hageja kasutab nüüd kostja võlatunnistusena. Kostja ei tunnista võlga, vaid soovis hageja poolt ahistamise lõpetamist ja hingerahu saabumist.

Kohtu eelistung Kohtu eelistungil 30.08.2018 andis kostja ütlusi vande all. Kostja ütluste kohaselt neil hagejaga ühist majapidamist ei olnud, kuid Aasmets tuli näiteks neljapäeval kostja juurde ja läks pühapäeval ära. Olles koos taheti oma elujärge parandada Lyonessi osakutega. Nende ostmiseks hageja poolt antud raha ei olnud laen. Ka Aasmets tundis asja vastu huvi, ta käis Rakveres Lyonessi koolitusel. Sissetulekut osaku eest ei saanud, see oli püramiidskeem. Kostja ei teadnud, et hageja raha andmiseks laenu võttis. Septembris 2015 oli kostja sünnipäev stiilipeoga. Hageja pakkus, et ta maksab selle kinni. Sellest rahast maksis kostja hagejale tagasi 1000 eurot jaanuaris 2016 ja andis üle kõik sularahas saadud kingitused 400 euro ulatuses. Ülejäänud osas ei olnud juttu, et tegemist on laenuga. Aasmets kandis kostja kontole 2000 eurot selgitusega „Jõgeva“, kostja pidi raha kandma Kübarsepale. Seda ta ka tegi, täites neid korraldusi, mis Aasmets ütles. Aasmets tegi kinnisvaratehinguid. Raha korteri ostmiseks sai kostja Aasmetsa käest. Läbi kostja konto käisid tehingud. Kostjal Tanel Kübarsepaga laenusuhet ei olnud. Eduard Orro on peretuttav. Kostja võttis temalt laenu õpingute eest tasumiseks, mis oli tagastatud 2014 aastaks. 8000 eurot kandis Aasmets, et kostja saaks endale kodu osta. Kostja töötas lastehoiuga, mis jäi miinustesse. Kõik korteri müügist allesjäänud raha läks lastehoiu kulude katteks ja elamiseks. Ka Aasmetsa antud 8000 eurot kulus lastehoiu kulude ja elamise katteks. Kostja võttis seda kui temale antud raha, sest hageja ütles, et ta tahab kostjat aidata, et tal on see võimalik. Kostjal oli raha vaja ajal kui 8000 eurot üle kanti. Aasmets oli sellest teadlik, et lastehoiu kuludega on probleemid. Kostja on seisukohal, et ta ei võlgne Aasmetsale mingeid summasid. Aasmets kasutas kostja pangakontot oma huvides. Ta ütles, et ta ei saa oma kontolt tehingut näidata, sest tal on sotsiaaltoetused. See puudutab Kübarsepale tehtud kannet. Aasmets selgitas kohtule järgmist: kostja sünnipäevaks oli hagejal endal vaja raha laenata. 1000 euro maksmine ei olnud sünnipäeva pidamiseks antud raha tagasimakse. 19.01.2016 tehtud tagasikanne on seotud Jõgeva korteri müügiga, mis toimus 13.01.2016. Korter sai ostetud 1900 euro eest ja müüdud 3900 euro eest. Maike Prosa kontole kanti 2000 eurot ja 1700 eurot maksti sularahas. 05.01. palus Kübarsepp hagejalt laenu, mis oleks katnud tema elamise ostu, sest 30.12.2015 oli hageja müünud Kundas Pargi tänava korteri. Selle korteri müügist saadud raha oli Maike Prosa arvel. Hageja palus sellest rahast teha Kübarsepale ülekanne laenuks summas 2000 eurot. Kunda korter läks üürile ja üüriraha läks kuni müügini Prosale. Korter osteti Prosa nimele. Hageja andis korteri ostuks raha. Ostuhind oli vist 1900 eurot ja müügihind oli 2900 eurot. Prosa lähituttavad olid Lyonessi skeemi lülitatud. Väideti, et see hakkab raha sisse tooma. Hageja andis kostjale raha, mille oli kokku laenanud. Hageja käis koolitusel, et aru saada, mis see on ning otsustas, et ei sekku sellesse. Hageja on aastaid elanud juhusissetulekutest ja pensionist ning tegi ettepaneku, et kostja müüks Jõgeva korteri maha ja maksaks hagejale raha tagasi. Korter müüdi maha 3900 euroga, kusjuures lepiti kokku, et korteri hinnaks jääb 2000 eurot, ülejäänud summa makstakse sularahas. Ostu-müügi hinnavahe jäi kostjale. 2000 eurot soovib hageja tagasi saada. Kostja küsis hagejalt 8000 eurot, kuid ei selgitanud milleks. Hageja andis kostjale võlgu usalduse peale. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohtule on tl 75 oleva M. Prosa pangakonto väljavõttega tõendatud, et A. Aasmets kandis kostja kontole 2 400 eurot 29.07.2015 selgitusega „jagatud rõõm“; 1 960 eurot 30.09.2017 selgitusega „lapsehoiu tasu“; 2 000 eurot 17.12.2015 selgitusega „jõgeva“ ja 8 000 eurot 11.19.2016 selgitusega „LAPSEHOID“.

Kohus on seisukohal, et hageja nõue on täiesti põhjendamatu 17.12.2015 kostja kontole kantud 2000 euro ulatuses ja kostja kontole 30.09.2017 kantud 1 960 eurost 1 400 euro ulatuses. Kostja pangakontole on laekunud A. Aasmetsalt 2 000 eurot 17.12.2015. Hageja väide, et tegemist oli 30.12.2015 müüdud Kundas Pargi tänaval asuva korteri müügist saadud rahaga, ei ole eluliselt usutav. Kohtul ei ole alust uskuda, et korteriomandi müümisel kanti raha A. Aasmetsa kaudu müüja kontole kaks nädalat enne tehingu tegemist. Kostja on vande all antud ütlustes öelnud, et Aasmets kandis kostja kontole 2000 eurot selgitusega „Jõgeva“, kuid kostja pidi raha kandma Kübarsepale. Seda ta ka tegi, täites neid korraldusi, mis Aasmets ütles. Kostjal ei ole olnud mingeid kohustusi Kübarsepa ees, mille üle vaidlust ei ole. Mõlema poole ütlustest nähtub, et kostja kontot kasutati tõepoolest ka hageja kinnisvaratehingutest laekuva raha jaoks. Kostjal ei ole pooltki nii head ülevaadet kinnisvaraga tehtud tehingutest, nähtuvalt hageja poolt kohtule antud selgitustest. Kuivõrd kostja on tema kontole laekunud 2 000 eurot hageja enda korraldusel, mille üle samuti vaidlust ei ole, kandnud kolm nädalat hiljem T. Kübarsepale, ei ole kostja seda raha saanud ei laenulepingu alusel, sest pidi summa edasi andma, mitte hagejale tagastama, ega ole selle summa võrra ka alusetult rikastunud, sest VÕS § 133 lg 1 kohaselt saaja ei pea saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustumise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud. Hageja on väitnud, et 2 000 eurot on laenuks antud mõne teise summa arvelt, mis on kostja kontole (varasemalt) laekunud, kuid hageja väide on jäänud tõendamata, mistõttu kostja esitatud pangakonto väljavõttest nähtuv on ümber lükkamata. Kohus on seisukohal, et pangakonto väljavõttega ja kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja on A. Aasmetsa poolt 30.09.2015 antud laenu selgitusega „lapsehoiu tasu“, tagastanud pangaülekandega 1 000 euro ulatuses 19.01.2016 ja sularahas kostjale tehtud rahaliste kingituste arvelt 400 euro ulatuses. Tagastamata on 560 eurot. Kohus on seisukohal, et kostja poolt vande alla antud ütlustega on tõendatud asjaolu, et hageja on kostjale antud raha ka varasemalt tagasi nõudnud ning kostja on hagejale tagasimakseid teinud. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja on hagejale tagastanud 1 400 eurot, tagastamata on 560 eurot. Kohus mõistab nimetaud summa kostjalt hageja kasuks välja. Kinkelepingu kohta on Riigikohus lahendis 3-2-1-145-16 p 13 ja 13. 1 märkinud: VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kolleegium selgitab, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Kolleegium rõhutab, et otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. Hageja on kostja kontole kandnud 2 400 eurot selgitusega „jagatud rõõm“ ja 11.10.2016 8 000 eurot selgitusega „LAPSEHOID“. Kostja poolt vande all antud ütlustest nähtuvalt on hageja nõudnud kostja pangakontole kantud raha tagastamist, kui hagejal endal läks seda vaja (nn sünnipäevapeo raha 1 960 eurot). Kohus on seisukohal, et kostja ei ole

kohtule tõendanud, et tegemist oli hageja poolt kostjale raha kinkimisega nimetatud summade ulatuses, st et kostjal oli raha saamiseks õiguslik alus ja hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Hageja on esitanud kohtule tl 48 oleva lepingu, mille kohaselt on A. Aasmets 27.07.2015 saanud laenuks R. Laasmägilt 2 400 eurot, millise summa pidi sama laenulepingu kohaselt edasi laenama M. Prosale, et viimane saaks osta nn Lyonessi osaku. Kirjalikku laenulepingut M. Prosaga sõlmitud ei ole. Vaidlust ei ole selle üle, et nimetatud summa, so 2 400 euro eest ostiski kostja Lyonessi osaku, saamata hiljem investeeringust mingit tulu, sest firma osutus püramiidskeemiks. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Kostja on praegusel juhul kogu menetluse kestel väitnud, et ta ei ole hagejaga sõlminud laenulepinguid, kuid vaidlusaluseid rahasummasid 2 400 eurot ja 8 000 eurot on kostja kasutanud oma tarbeks. Riigikohus on lahendi 3-2-1109-11 punktis 11 märkinud, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja ja kostja sõlmisid 2 400 euro ja 8 000 euro saamiseks laenulepingud. Laenuleping on vormivaba, kuid ka suulise laenulepingu sõlmimist tuleb tõendada, kui raha saaja eitab lepingu olemasolu. Riigikohus on lahendis 3-2-1-11-08 punktides 10 ja 11 märkinud, et kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Nõude kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Juhul kui laenuleping ei osutu tõendatuks, on samade asjaolude alusel võimalik hageja nõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Kuivõrd kohus peab hageja rahalisi nõudeid kontrollima kõikidel võimalikel alustel, siis pärast kinkelepingu ja laenulepingu välistamist saab hageja nõue raha tagastamiseks põhineda VÕS §-l 1028 lõikel 1: Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohtu lahendi 3-2-1-131-15 p 14 kohaselt „Kui hageja tugineb sellele, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kostjale ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on tema tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel kostja arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis kostja arvelduskontole lepingu alusel, mida kostja ei allkirjastanud, 30 000 eurot. Kui hageja on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab kostja VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. Viidatud sätte järgi ei pea saaja saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustamise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud.“

Kostja poolt vande alla antud ütlustest nähtuvalt kasutas ta hagejalt saadud 2 400 eurot enda nimele Lyonessi osaku ostmiseks, seega täites enda kohustust tasuda lepingu alusel saadu eest. Tasumiseks kasutas kostja hagejalt saadud raha. Kostja omandas Lyonessi osaku eesmärgiga teenida äriühingust tulu. Samuti on kostja vande all kinnitanud, et hagejalt 8 000 euro saamise ajal oli ta suurtes majanduslikes raskustes: lastehoid tekitas tulu asemel kulusid, samuti ei saanud kostja lastehoiust ise piisavalt sissetulekut. Kostja ütluste kohaselt kulus 8 000 eurot lastehoiuga seotud võlgade tasumiseks ning enda elamiskulude katteks. Seega täitis kostja saadud rahaga taas enda kohustusi kolmandate isikute ees ja kasutas hagejalt saadud raha enda vajaduste katteks. Kohus on seisukohal, et hageja nõue kostjalt 2 400 euro ja 8 000 euro väljamõistmiseks on põhjendatud VÕS § 1028 lg 1 alusel: kostja on hagejalt saadud rahaliste vahendite arvel alusetult rikastunud, st kostja on kandnud saadud raha kolmandatele isikutele üle mingi kohustuse täitmiseks ning ta on raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu rikastunud. VÕS § 1032 lg 1 esimese lause kohaselt käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja nõude (2 400+8 000+560) 10 960 euro ulatuses. Hageja on esitanud kostja vastu ka kahjuhüvituse nõude enne hagi kohtusse esitamist kantud õigusabi kulude ulatuses summas 539 eurot. Riigikohus on lahendis 3-2-1-19-13 p 11 märkinud: “Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist.“ VÕS § 128 lg 1 ja 3 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Otsene varaline kahju hõlmab seaduse kohaselt muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohtule on hageja õigusabi kulude põhjendamiseks esitatud arve nr MT022018_04 ja selle lisaks olev spetsifikatsioon (tl 21-22). Nimetatud dokumentide kohaselt on hagejale osutatud õigusabi 3 h 35 min hinnaga 110 eurot tund ja 1 h hinnaga 55 eurot, lisandub käibemaks. Kostja ei ole hageja sellele nõudele ühtegi vastuväidet esitanud. Kohus on seisukohal, et arvestades poolte suhtlemist e-kirjavahetuse teel, mis kokkuleppeni ei viinud, oli hageja poolt õigusabi kasutamine põhjendatud. Tasu suuruse osas ei ole kostja taotlenud VÕS § 139 lg 1 kohaldamist. Õigusteenuse maht kokku 4,5 tundi on kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt VÕS § 128 lg 1 ja 3 alusel välja 539 eurot. Hageja on esitanud kostja vastu nõude viivise väljamõistmiseks alates 29.11.2017, sest oli seisukohal, et on 28.09.2017 e-kirjaga esitanud nõude tähtajatute laenulepingute alusel saadud rahasummade tagastamiseks. Samas on hageja lepinguline esindaja esitanud kostjale nõude kohustuse täitmiseks ja hagihoiatuse (tl 14-16), märkides, et hageja ei esita koos raha tagastamise nõudega viivise nõuet, andes kostjale tähtaja raha tagastamiseks hiljemalt 08.03.2018. Kohus on seisukohal, et hageja nõue kostjalt viivise väljamõistmiseks VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras on põhjendatud alates 09.03.2018, sest kohtu hinnangul on hageja nimetatud avaldusega loobunud kostjalt viivise nõudmisest varasema perioodi eest kui kuni 08.03.2018 ning hagiavalduses viivise

nõudmine ka varasema perioodi eest on seetõttu heade kommetega vastuolus. Hageja on esitanud kostjale raha tagastamise nõude, kohustus on muutunud sissenõutavaks ja kostjal on seetõttu kohustus maksta viivist tasumata summalt. Kohus mõistab kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise 10 960 eurolt seaduses sätestatud määras alates 9.03.2018 kuni kohtuotsuse tegemisele eelneva päevani, so 9. oktoobrini 2018 summas (0,021918 % x 215 päeva x 10960 eurot) 516.47 eurot. Hageja kahjuhüvitamise nõue muutus sissenõutavaks alates hagi kostjale kätte toimetamisele järgevast päevast, seega 13. aprillist 2018, sest nn hagihoiatuses kahjuhüvitise summat märgitud ei olnud. Sissenõutavaks muutunud viivis on (0,021918 % x 181 päeva x 539 eurot) 21.38 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja erinevad sissenõutavaks muutunud viivised 9. oktoobri 2018 seisuga summas 537.85 eurot TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et hageja vastavasisuline taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 kohaselt Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas tsiviilasjas on kohus rahuldanud hageja 13 899 euro suuruse nõude 11 499 euro, so 82,7 % ulatuses. Hageja menetluskulud on riigilõiv 650 eurot ja õigusabi kulu 1 683 eurot. Kostja vaidleb hageja menetluskulude suurusele osaliselt vastu, leides, et õigusabi kulu on põhjendatud 10 töötunni ulatuses. Kostja on esitanud kohtule õigusabi kulude suuruse kindlaksmääramise taotluse summas 1 432.20 eurot. Hageja ei ole kostja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kohus on seisukohal, et mõistlik ja põhjendatud on kostjalt välja mõista hageja menetluskulude katteks 82,7 % menetluses tasutud riigilõivust, mis on 537.75 eurot. Ülejäänud osas jääb tasutud riigilõiv hageja enda kanda. Kohus on seisukohal, et hageja õigusabi kulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta käesolevas kohtuotsuse kostjalt välja mõistetud kahjuhüvitist 539 eurot, sest hagejat on nii enne hagiavalduse kohtusse esitamist peetud läbirääkimistel ja hagihoiatuse esitamisel kui ka kohtumenetluses esindanud üks ja sama advokaat. Sellest tulenevalt on nn hagihoiatuses kui ka hagiavalduses nõude alus ja õiguslik põhjendus peaaegu identsed. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja õigusabi kulude katteks 82,7 % esitatud taotluse ja väljamõistetud hüvitise vahest, so (1 683 – 539 x 82,7 %) 946 eurot. Ülejäänud osas jääb õigusabi kulu hageja enda kanda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista (537.75 + 946) 1 483.75 eurot menetluskulude katteks.