2-17-111641/20 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

8.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Kostjal M S’l on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded 02.06.2017 esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses menetluse jätkumisega hagimenetluses 12.10.2017 Viru Maakohtule hagi M S vastu võlgnevuse nõudes. 14.11.2017 esitas hageja hagiavalduse täienduse. Esitatud hagiavalduse kohaselt PC Finance OÜ omab interneti portaali www.credito.ee, mille kaudu on füüsilistel isikutel võimalik võtta väikelaenu. Laenu võtmise üldtingimused ja kord on kajastatud portaali www.credito.ee leheküljel. Lepingust tulenevad õigused ja kohustused on peamiselt reguleeritud lisaks lepingu lahutamatuks lisaks olevatele Üldtingimustele, võlaõigusseaduses sätestatud sidevahendi abil sõlmitud lepingute ning laenu- ja tarbijakrediidilepingute kohta käivate sätetega. Üldtingimuste p 2.1. kohaselt esmakordsel esmakordsel laenu taotlemisel, tuleb laenutaotlejal registreerida laenuandja kodulehel www.credito.ee, kus laenutaotlejal tuleb täita kõik kohustuslikud väljad. Küsimustiku enda maksevõime hindamiseks täidab laenutaotleja iga laenu taotlemisel. Registreeritud kasutaja saab esitada laenutaotluse iseteeninduskeskkonnas www.credito.ee Laenutaotlejal tuleb valida sobiv laenusumma ja laenu periood. Pärast sobiva laenu valimist avaneb graafik, millel on näha Laenu osamaksete arv, suurus, intress ja muud laenulepingu

tingimused, mis tuleb kinnitada nõustumisega, tehes märke vastavasse lahtrisse. Laenutaotlus kinnitatakse saates SMS-i numbrile 17100 sisuga “CREDITO” või allkirjastades digitaalselt, mobiil-ID-ga. 14.06.2016 kinnitas kostja interneti kaudu laenutaotluse. Vastavalt laenutaotlusele soovis kostja saada laenu, summas 500 eurot 18 kuuks, mille pealt oli kokku lepitud intress summas 219,62 eurot ehk 49,80% laenusummalt aastas. 14.06.2016 aktsepteeris laenuandja laenutaotluse ja väljastas 15.06.2016 kostjale laenu summas 500 eurot. Vastavalt laenu väljastamise tingimustele ja kostjale edastatud arvele kohustus kostja tagastama laenu ja tasuma intressi, summas kokku 719,62 eurot. Nõude loovutaja soovil alustas Creditreform Eesti OÜ 06.10.2016 kostja suhtes inkassomenetluse ning alates selles ajast nõudis võla tasumist kohtuväliselt. Inkassomenetluse käigus tasus kostja 205 eurot mis on arvestatud sissenõudmiskulu ja laenu katteks. - 20.10.2016 – 25 eurot (15 eurot arvestatud sissenõudmiskulu katteks, 10 eurot laenu katteks); - 14.11.2016 – 45 eurot - arvestatud laenu katteks; - 19.12.2016 – 45 eurot - arvestatud laenu katteks; - 16.01.2017 – 45 eurot - arvestatud laenu katteks; - 10.04.2017 – 45 eurot - arvestatud laenu katteks. Nõude loovutamine hagejale toimus 31.03.2017. Hageja ütles lepingu kostjaga üles 01.06.2017. Kostjal on tasumata laen, summas 310 eurot (500-190 eurot) ja intress, summas 178,52 eurot, vastavalt annuiteetgraafikule (1-11 osamakse intress). Antud juhul on tegemist sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, kuna kostja esitas laenutaotluse interneti teel, tutvudes laenuandja koduleheküljel olevate laenutingimustega ja kinnitades nende alusel laenu saamise soovi. Laenuandja on andnud kostja käsutusse rahasumma mida kostja ei ole aga käesoleva päeva seisuga koos kokkulepitud intressiga nõuetekohaselt hagejale tasunud. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Lepingu kehtivuse ajal saatis nõude loovutaja kostjale 3 tasulist meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot ehk kokku tuli kostjal tasuda 15 eurot. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud või asunud täitma pärast nõude loovutaja poolt temale selleks täiendava tähtaja andmist. Hageja leiab, et eelnevast lähtuvalt on sissenõudmiskulu suurus 15 eurot mõistlik ja põhjendatud. VÕS § 415 lg 2 alusel on hageja arvestanud kostja tasutud 205 eurot, sissenõudmiskulu, summas 15 eurot katteks ning ülejäänud summa 190 eurot laenu katteks. Kostjal on tasumata laen summas 310 eurot. Üldtingimuste punkti 5.2. kohaselt kui laenusaaja viivitab laenu tagastamisega, on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata maksetelt iga viivitatud päeva eest viivist. Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär. Intressimääraks on 0,14% päevas ehk 49,80% aastas. Kostja on jätnud laenu õigeaegselt tasumata. Sellest tulenevalt on hagejal vastavalt üldtingimustele õigus nõuda kostjalt viivist kokku 92,33 eurot perioodil 16.07.2016 – 14.11.2017. Hageja nõuab ka viivist põhinõudelt alates 15.11.2017 kuni põhinõude täitmiseni 0,14% tasumata summalt päevas. Kostjaga kokkulepitud viivisemäär on võrdne intressimääraga. Intressi puhul on tegemist tasuga raha kasutamise eest. Laenuandja ei saanud kasutada kostjale antud laenu uute laenude väljastamiseks, kuna kostja laenu ei tagastanud. Seega jäi laenuandja ilma tasust, mis ta oleks saanud uute laenude väljastamisega. Viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvutamist. Viivisega hüvitab kostja laenuandjale kahju, mis tekkis sellest, et laenuandja ei saanud oma raha õigel ajal

tagasi. Võttes arvesse, et nõude loovutaja põhitegevus on laenu andmine, siis laenatud raha tagastamata jätmine tekitab nõude loovutajale paratamatult kahju. Viivisemäär 0,14% päevas on mõistlik, kuna katab laenuandjale tekitatud kahju. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 öelnud, et kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude põhjal. Antud juhul on viivisenõude suuruseks 14.11.2017 seisuga 92,33 eurot. Kohtul tuleks hinnata lisaks viivise määra mõistlikkusele ka viivisenõude kogu suurust. Kostjale väljastati laen, summas 500 eurot 14.06.2016, mis tuli tagastada annuiteetgraafiku alusel. Väljastatud laen on olnud kostja käsutuses rohkem kui aasta ehk kogu selle aja jooksul ei ole laenuandja saanud kostja tõttu kasutada väljastatud laenu uute laenulepingute sõlmimiseks. Võttes arvesse kõiki asjaolusid, ei ole 92,33 eurot suur summa. VÕS § 102 järgi peab võlgnik võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Antud juhul leppisid pooled kokku leppetrahvis Üldtingimuste p-s 8.3. toodud võlgniku informeerimise kohustuse täitmisele sundimiseks. Kostja ei teavitanud laenuandjat, et tal on makseraskused, mistõttu tuleb tal tasuda leppetrahvi, summas 35 eurot. Lähtudes eeltoodust palub hageja kostjalt M S välja mõista põhivõlgnevus 310 eurot, intressid 178,52 eurot, leppetrahv summas 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 92,33 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja edaspidine viivis põhinõudelt. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited 02.07.2018 on kostjale edastatud hagimaterjalid kostja enda poolt kohtule teatatud meiliaadressile xxxx. Samuti on kostja kinnitanud kohtule varasemalt 10.05.2018 telefoni teel, et on dokumendid kätte saanud. Kohus on seega toimetanud asja materjalid ja hagi menetlusse võtmise määruse 02.07.2018 kostjale kätte saatmisega e-posti aadressile xxxx. Kohus on lugenud TsMS § 3141 lg 2 alusel dokumendid kostjale kätte toimetatuks kolme tööpäeva möödumisel saatmisest, s.o. 06.07.2018. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 14 päeva alates dokumentide kättetoimetamisest, ei ole kohtule vastanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt kohus võib hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise

asemele. PC Finance OÜ on laenulepingust tuleneva võlanõude loovutanud RT Capital Estonia OÜle. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad kostja ja PC Finance OÜ vahel sõlmitud laenulepingust nr. 2100303458, põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hageja nõude põhivõlgnevuse 310 euro ja lepingu lõpetamiseni arvestatud tasumata intressi 178,52 euro väljamõistmiseks kostjalt. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on esitanud viivisenõude lepingust tulenevalt 0,14% päevas tasumata võlgnevuselt 14.11.2017 seisuga summas 92,33 eurot ning taotleb ka edaspidise viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel lepingujärgses viivisemääras. Hageja põhjendab esitatud viivisenõuet asjaoluga, et viivisega hüvitab kostja laenuandjale kahju, mis tekkis sellest, et laenuandja ei saanud oma raha õigel ajal tagasi ning viivisemäär 0,14% päevas katab laenuandjale tekitatud kahju. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu ja leiab, et hageja viivisenõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus märgib, et vastavalt Riigikohtu poolt 15.01.2014 otsuse 3-2-1-156-13 punktis 10 märgitule tuleb kohtutel omal algatusel kontrollida, kas mõni lepingupunkt on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. Kohtu hinnangul on pooled 14.06.2016 sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 tähenduses, mis on VÕS § 401 lg-s 1 sätestatud krediidilepingu alaliigiks. Lepingus on kokku lepitud viivisemääraks päevas/aastas 0,14% / 49,80%. Kohtu hinnangul on PC Finance OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingu tingimused tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 kohaselt, sest eelduslikult kostjaga ei ole lepingutingimusi eraldi läbiräägitud. Hagiavaldusest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames, seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi

Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist. Kohus peab põhjendatuks kostjalt välja mõista ka alates 06.10.2018 edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla 310 euro tasumiseni. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoolele kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Üldtingimuste punktis 8.2. oli ette nähtud laenusaaja informeerimiskohustus. Üldtingimuste p 8.3. kohaselt kohustus laenusaaja punktis 8.2. sätestatud kohustuse täitmata jätmisel maksma laenuandjale leppetrahvi 35 eurot. Kohus leiab, et tegemist on tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mis on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine. Seega tuleb hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks jätta rahuldamata. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 615,85 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 90,75 eurot ehk ligikaudu 15% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 85% ulatuses kostja ja 15% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv summas 175 eurot, mis on riigilõivu seaduses ette nähtud määr tulenevalt hagi hinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõiv hagi hinnalt tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele) kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel. Hageja on tegelikkuses tasunud nõudelt riigilõivu 200 eurot, s.o. 25 eurot rohkem kui seaduses ettenähtud riigilõivu määr, mille tagastamiseks tuleb hagejal esitada kohtule nõuetekohane avaldus (TsMS § 150). Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 297,50 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Hageja ei märgi õigusabile kulunud aega ega tunnitasu suurust. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.

Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Kohus leiab, et antud hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud tüpiseeritud hagi tekstiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja põhjendatud menetluskuludeks õigusabile tuleb hinnata 150 eurot (käibemaksuta). Seega on hageja taotletud menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad kostja poolt hüvitamisele proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga s.o summas 276,25 eurot (325 eurost 85 %). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik