2-18-103843/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §-le 142 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, Danske Bank – a/a EE513300333522160001 või Luminor Bank – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „kautsjon kaja esitamisel“. Menetluse käik Credit.ee OÜ esitas 21.02.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 601,81 euro saamiseks. 14.03.2018 tegi kohus võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik esitas nõudele vastuväite. 19.04.2018. a määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Credit.ee OÜ esitas 03.05.2018 kohtule hagiavalduse, milles palus Üxxx Txxxxxxt hageja kasuks välja mõista põhivõla 480 eurot, intressi 62 eurot, sissenõudmiskulud 45 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 37,21 eurot ja jooksva viivise. Tartu Maakohus võttis hagi 14.05.2018. a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest TsMS § 407 lg 1 järgi. Kostja keeldus menetlusdokumente vastu võtmast. Kohus loeb menetlusdokumendid kättetoimetatuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 325 alusel 30.05.2018. a. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohus palus hagejal esitada viivisenõude põhjendatuse kohta selgituse, mida hageja tegi 16.08.2018. a. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud. 18.09.2017 sõlmisid Credit.ee OÜ ja kostja laenulepingu nr 20170915/31, mille alusel kostja sai laenu 500 eurot. Laenu saamiseks täitis kostja Credit.ee OÜ internetikeskkonnas www.credit.ee laenutaotluse ning kinnitas üldtingimustega nõustumist. Laenusumma kanti üle kostja pangakontole ja kostjale saadeti e-posti teel ning internetikeskkonna vahendusel laenuleping koos

2-18-103843 laenu tagastamise graafikuga. Kostja on tagastanud 20 eurot (15.11.2017), mis läks põhiosa katteks. Kostja võlgneb seega hagejale 480 eurot laenu põhiosa. Hageja ütles lepingu üles 15.01.2018. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõuab kostjalt ka intressi tasumist. Intressi on hageja arvestanud alates laenusumma kostja kontole kandmisele järgnevast päevast kuni iga graafiku järgi tasumisele kuuluva osamakse tagastamise tähtpäevani; edasi on hageja osamakse mittetasumisel arvestanud sellelt viivist kuni hagi esitamiseni 03.05.2018 (v.a. I viiviseperiood). Intressimäär on laenulepingu järgi 42% aastas. Hageja esitas hagis intressi arvestuse, mis on kohtu hinnangul korrektne. Kohus leiab, et laenu põhiosa 480 eurot ja intressid kokku summas 62 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõudis kostjalt ka viivise tasumist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja märkis, et lepingujärgne viivise määr on 0,1167% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Hageja on vähendanud viivisemäära 0,0658% määrani. Hageja on arvestanud kostja poolt tasumata summadelt viivist 0,0658% päevas. Hageja 16.08.2018. a täiendavas selgituses p 5 kohaselt selgitas hageja, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud viivisemäär 0,1167% päevas on tüüptingimus, kuid see ei ole ebamõistlik ega seetõttu tühine. Hageja hinnangul on VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 järgi õiguspärane nõuda lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdset viivist. Hageja vähendas viivist vaid seetõttu, et soovis nõude esitada maksekäsu kiirmenetluses, kuid VÕS § 481 lg 23 p-s 2 sisalduva piirangu tõttu seda lepingus kokkulepitud viivisemääraga teha ei saanud. Kohus viitab, et Riigikohus on andnud lahendis 3-2-1-22-16 p 18 juhise kontrollimaks, kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (RKO 3-2-1-112-14 p 14). Sama lahendis p 13 märgib Riigikohus, et viivisemäära tüüptingimus on eelduslikult tühine juhul, kui viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, s.o. on kõrgem kui 0,066% päevas. Riigikohus leidis ka, et samuti ei tähenda viivise osaliselt sissenõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik tüüptingimus muutuks mõistlikuks, vaid VÕS 41-st tulenevalt tuleb kohaldada seaduses sätestatut. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja ja kostja vahel üldtingimustes kokkulepitud viivisemäär on tüüptingimusena tühine, sest ületab oluliselt seadusjärgset viivisemäära. Kuna Riigikohus on märkinud, et viivise vabatahtlik vähendamine ei tee tüüptingimust kehtivaks, et saa kohus käesolevalt juhinduda hageja nõudest ka vähendatud viivise määras, mis siiski ületab seadusjärgset määra. Käesolevalt saab kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o. 8% aastas. Kohus mõistab viivise hageja kasuks välja järgmiselt: - Perioodi 19.10.2017-05.11.2017 eest summalt 34,24 eurot kokku 0,14 eurot (8,00%/365p/100x34,24€x18p);

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised. Alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (04.05.2018 – 28.09.2018) tuleb hageja kasuks välja mõista summalt 480 eurot viivis 15,57 eurot ((8,00%/365p/100x480€x148p). Kokku mõistab kohus kostjalt välja viivise 27,98 eurot. Alates kohtuotsuse tegemisest kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras tagastamata põhisummalt 480 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist. Hageja on viidanud sissenõudmiskulude alusena kostjaga sõlmitud lepingu üldtingimuste punktile 4.6, mille kohaselt on lepingu kehtivuse ajal iga meeldetuletuskirja saatmise eest hüvitis 5 eurot ja peale lepingu lõppemist esimese kirja puhul 20 eurot ning iga järgmise puhul 5 eurot, kui nõue on 500,01 – 1000 eurot. Kohus leiab, et viidatud üldtingimuste alusel kahjuhüvitise 45 eurot (3 kirja lepingu kehtivuse ajal kokku 15 eurot, 3 kirja peale lepingu lõpetamist 20+2x5 eurot) nõudmine ei ole õigustatud. VÕS § 1132 lg 1 ja lg 2 p 2 kohaselt on võimalik nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist käesoleval juhul kokku 35 eurot – 5 eurot ühe lepingu kehtivuse ajal saadetud kirja eest (kusjuures esimene meeldetuletus pidi olema tasuta) ja 30 eurot kolme peale lepingu lõppemist saadetud kirja eest. VÕS § 1132 lg 6 sätestab, et käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega on tühine hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p 4.6 osas, mis näeb ette iga lepingu kehtivuse ajal saadetud meeldetuletuskirja eest hüvitise 5 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 604,98 eurot, millest 480 eurot moodustab põhivõlg, 62 eurot intress, 35 eurot sissenõudmiskulud ja 27,98 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 125 eurot ning õigusabikulud summas 50 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja esindaja tasus hagi esitamisel riigilõivu 125 eurot.