Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Tsiviilasi
XX ja YY hagi CC vastu 600 euro 77 sendi väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 25.01.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
CC apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
600 eurot 77 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX; surnud XX.XX.XXXX) Hagejate esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Kostja (apellant) CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Annika Murulaid
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 25.01.2018 otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta XX ja YY hagi CC vastu rahuldamata.
Poolte mõlemas kohtuastmes (s.o maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses) kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord 1(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-9918 Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX ja YY (hagejad) esitasid 27.06.2017 Pärnu Maakohtule hagiavalduse CC (kostja) vastu 600 euro 77 sendi väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 30.07.2007 hagejad ja kostja (hagejate lapselaps) kinkelepingu, mille alusel sai kostja Pärnumaal Halinga vallas XXX külas asuva XXX kinnistu omandiõiguse. Ühtlasi pidi kostja oma vanavanemate eest hoolitsema ning lubama neil eelpoolnimetatud aadressil kuni elupäevade lõpuni elada. Hagejad andsid kostjale endi matusteks kogutud matuseraha summas 9400 krooni (s.o 600 eurot 77 senti), mida lapselaps lubas alles hoida ja kasutada eesmärgipäraselt, s.o hagejate matusteks. Hagejate hinnangul oli matuseraha hoiule andmine kostja kätte tol ajahetkel õigustatud, kuna kostja on õppinud hooldustöötaja ning vanavanemad lootsid, et raha hoidmiseks on see parim viis, kuna kõrge vanuse tõttu ei soovinud hagejad jätta rahaasju enda kanda. 15.02.2013 esitasid hagejad kostjale kinkelepingust taganemise avalduse kingisaaja erilise tänamatuse tõttu. 23.07.2013 esitasid hagejad kostja vastu Pärnu Maakohtule hagi kinkelepingu tühistamiseks ja omandiõiguse tunnustamiseks kinnisasjale (tsiviilasi nr 2-13-43716). Viidatud tsiviilasjas toimunud 19.09.2016 kohtuistungil selgus, et kostja ei ole vabatahtlikult nõus tagastama hagejatele nende poolt kostjale hoiule antud matuseraha ning hagejad on sunnitud oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma. Kuivõrd inimene ise ei pea iseenda matusekulusid kandma, vaid see kohustus lasub pärijatel, ei olnud hagejatel kohustust ka oma lapselapsele enda matuseraha anda, mistõttu on hagejatel õigus kostjalt raha võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 esimese alternatiivi alusel tagasi nõuda. Kostjal puudub õiguslik alus enda käes hoida ja keelduda välja andmast hagejatele kuuluvat 600 eurot 77 senti. Kostja on alusetult rikastunud ja tal on kohustus see summa hagejatele välja anda. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja hinnangul ei ole hagi esitatud hagejate seadusega kaitstud õiguste kaitseks. Kostja võtab õigeks, et hagejad andsid kostja kätte 600 eurot 77 senti. Õige ei ole hagejate väide, et kostja on keeldunud seda raha hagejale tagastamast. Selle raha tagastamist ei ole hagejad kostjalt mitte 2(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-9918 kunagi küsinud või nõudnud. Hagi esitamine oli kostjale üllatuslik. Kostja on nõus raha tagastama, aga hagejad peavad esitama oma pangakonto rekvisiidid, kuhu kostja raha tagastada saab. Kostja on seisukohal, et hagi rahuldamine hagejate esitatud asjaoludel ja õiguslikul alusel (VÕS § 1027 ja 1028 lg 1) ei ole põhjendatud. Hagejad on hagiavalduses kinnitanud, et nad on hagi esemeks oleva rahasumma andnud kostja kätte nende matusekulude eest tasumiseks. Hagejad ei ole põhjendanud, et raha eesmärgipärase kasutamise kohustus on ära langenud. Kostja on saanud selle rahasumma kokkuleppel hagejatega ning VÕS § 1027 ja 1028 lg 1 sätestatud alused puuduvad. Kostja leiab, et hagi esitamine kostja vastu on pahatahtlik, ilmse eesmärgiga kostjat halvustada ja põhjustada talle lisakulutusi seoses kohtumenetlusega. Kuni 2013. aastani oli kostja läbisaamine oma vanavanematega väga hea. 2013. a-l esitasid hagejad ootamatult kostja vastu hagi kinkelepingu tühistamiseks. Juba siis olid hagejate motiivid kostja jaoks mõistetamatud. Kostja eeldab, et keegi manipuleerib vanavanematega. Maakohtu otsus
3.Pärnu Maakohus rahuldas 25.01.2018 otsusega hagi ning mõistis kostjalt välja hagejate kasuks solidaarselt 600 eurot 77 senti, mis tuleb kostjal tasuda hageja YY arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja menetluskulude katteks 125 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt puudus maakohtus poolte vahel vaidlus selles, et hagejad on andnud kostja kätte 600 eurot 77 senti nn matuseraha. Kostja on selle asjaolu õigeks võtnud. Lisaks tõendab raha üleandmist hageja XX konto väljavõte. Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et kostja ei ole hagejatele seda raha tagastanud. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejatel on õigus raha tagasi nõuda ja kas kostja on kohustatud raha tagasi andma. Maakohus selgitas, et VÕS §-s 1028 sätestatud alusetu rikastumise nõude rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama, et hagejad on kostjale midagi üle andnud õigusliku aluseta ehk neil kostja ees olemasoleva või arvatavalt tulevikus tekkiva kohustuse täitmiseks, tegelikult sellist kohustust ei olnud, kohustust ei tekkinud või see langes hiljem ära ning ei esine nõuet välistavaid asjaolusid. Maakohus leidis, et asjaolu, et poolte vahel oli raha üleandmise kohta kokkulepe, ei välista kostja alusetut rikastumist selle rahasumma arvelt. Hagejad on andud raha kostjale üle konkreetsel eesmärgil ning kostja on tunnistanud raha vastuvõtmist hagejate poolt silmas peetud eesmärgil. Kohus nõustus hagejatega, et hagejatel ei olnud kohustust anda kostjale (või mõnele muule isikule) raha enda matuste korraldamiseks. Raha üleandmise kokkulepe ei tekitanud poolte vahel lepingulist suhet ega tõenda, et hagejatel oli kostja ees kohustus, mille täitmiseks kostjale raha maksta.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-9918 Kokkulepe, et hagejad annavad kostjale raha ja kostja kasutab seda raha hagejate matusekulude katmiseks, ei andnud ega anna tulevikus kostjale õigust nõuda hagejatelt raha endale üleandmist. Samuti ei olnud hagejatel õigust nõuda, et kostja raha vastu võtaks ja selle eest kunagi tulevikus nende matused korraldaks. Hagejatel on õigus oma eluajal ümber mõelda, taganeda soovist, et matuste eest tasub kostja ning selleks otstarbeks kostjale antud raha tagasi nõuda. Hagejad ongi seda teinud. Kuna kohustust, mille katteks hagejad kostjale raha andsid, ei olnud olemas, ning hagejad on taganenud soovist, et kostja saadud raha eest nende matusekulusid tasub, on kostja saanud raha õigusliku aluseta või vähemalt on õiguslik alus hiljem ära langenud. Vaieldamatult on kostja vara saadud rahasumma võrra suurenenud ehk kostja on hagejate arvelt alusetult rikastunud. VÕS § 1028 lg 1 alusel tuleb kostjal saadu hagejatele tagastada. Vastuseks kostja väitele, mille kohaselt hagejad ei ole temalt kordagi raha tagasi küsinud, märkis maakohus järgmist. Hagejate kinnitusel on nad suuliselt korduvalt küsinud kostjalt matuseraha tagasi, kuid otseseid tõendeid selle kohta ei ole. Ka tsiviilasja 2-13-34716 eelistungi protokollis, mida maakohus käsitles praeguses asjas dokumentaalse tõendina, ei ole selgesõnaliselt fikseeritud, et hagejad soovivad kostjalt matuseraha tagasi saada. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et viidatud tsiviilasjas vande all ütlusi andes on hagejad välja toonud, et soovivad asuda elama hooldekodusse, aga neil ei ole raha hooldekodu eest tasumiseks. Nendest ütlustest võinuks kostja heas usus tegutsemise korral aru saada, et vanavanemad vajavad ja soovivad ka kostjale üle antud raha tagastamist. Maakohus leidis, et hiljemalt hagimaterjalide kättesaamisest 20.09.2017 on kostja teada saanud, et hagejad nõuavad raha tagasi ning seega hiljemalt 20.09.2017 ei ole kostjal õiguslikku alust raha enda valduses hoida. Kostja nõustus hagile vastates raha kohe tagastama, kui hagejad teatavad, millisele arvelduskontole raha tagastada. Hagejad on 12.10.2017 esitatud vastuses märkinud arveldusarve numbri, kuhu summa kanda. Menetlusdokument on samal päeval kostja lepingulisele esindajale avaliku e-toimiku kaudu kätte toimetatud. Siiski ei ole kostja rohkem kui 3 kuu jooksul raha tagastanud, vaid palub lepingulise esindaja kaudu veel 18.01.2018 esitatud lõplikus seisukohas jätta hagi rahuldamata. Kostja selline käitumine lubab ka järeldada, et kostja tegelikult ei soovi raha hagejatele tagastada ning hagejad pöördusid kohtu poole põhjendatult. Apellatsioonkaebus
4.Kostja on esitanud 26.02.2018 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendatud ning see ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1 ja § 442 lg 7 ja 8 sätestatud nõuetele, millega on kohus rikkunud oluliselt menetlusnormi. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja esitatud põhjendustega. Kohus ei ole analüüsinud tõendeid, millele ta oma otsuse rajas. Kohus on oma otsuses tuginenud asjaoludele, mida hageja
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-9918 ei ole oma hagi aluseks olevate asjaoludena esitanud. Kohus on materiaalõigusnormi valesti kohaldanud. Kostja hinnangul ei olnud hagi esitamisel kokkuleppest taganemise eeldused täidetud. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagejad on tõendanud soovi taganeda raha üleandmise kokkuleppest. Hagejad ei ole enne hagi esitamist kostjale ei suuliselt ega kirjalikult ega ka tsiviilasjas nr 2-13-43716 toimunud kohtuistungil mingilgi moel avaldanud, et nad soovivad kostja kätte antud nn matuseraha tagasi. Kohtu järeldus tugineb hagiavalduses sisalduval hagejate väitel. Maakohus märkis, et tsiviilasjas 2-13-34716 vande all ütlusi andes on hagejad välja toonud, et soovivad asuda elama hooldekodusse, aga neil ei ole raha hooldekodu eest tasumiseks. Nendest ütlustest võinuks kostja heas usus tegutsemise korral aru saada, et vanavanemad vajavad ja soovivad ka kostjale üle antud raha tagastamist. Sellele asjaolule hagejad oma hagis tuginenud ei ole. Seega on kohus teinud ebaõiged järeldused. Kohus leidis, et hiljemalt hagimaterjalide kättesaamisest 20.09.2017 on kostja teada saanud, et hagejad nõuavad raha tagasi ning seega hiljemalt 20.09.2017 ei ole kostjal õiguslikku alust raha enda valduses hoida. Kostja hinnangul ei asenda hagiavaldus taganemistehingut. Lisaks ei ole hagiavalduses hagejad esitanud kontonumbreid, kuhu raha tagasi kanda. Hagejad esitasid need andmed alles oma viimases menetlusdokumendis. Kostja arvates on kohus poolte menetluskulud valesti jaganud. Kuna hagejate nõue oli põhjendamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud hagejate kanda. Isegi juhul, kui lugeda, et hagejad on kohtu osundatud kokkuleppest taganenud ja hagiavalduse esitamisega on kostja taganemisavalduse kätte saanud, siis enne hagiavalduse esitamist kostjale taganemisavaldust esitamata, ei olnud hagi esitamisel hagejate õigusi rikutud. Seega tulnuks sel juhul TsMS § 162 lg 4 (apellatsioonkaebuses ilmselt ekslikult märgitud lg 3) alusel jätta kulud poolte endi kanda. Vastustajate seisukoht
5.Hagejad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Uue otsusega jaotab ringkonnakohus ka poolte menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
7.Hagejad on esitanud hagi kostjalt 600 euro 77 sendi väljamõistmiseks. Hagejate väidete kohaselt andsid nad kostjale endi matusteks kogutud matuseraha, mida kostja lubas alles hoida ja kasutada eesmärgipäraselt, s.o hagejate matusteks. Seoses omavaheliste suhete halvenemisega avaldasid hagejad soovi raha tagasi saada, kuid kostja ei ole olnud nõus raha vabatahtlikult tagastama. Kostja oli maakohtu menetluses seisukohal, et hagejate esitatud asjaoludel ja põhjendustel hagi rahuldamisele ei kuulu.
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-9918
8.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu põhjendused hagi rahuldamisel jälgitavad. Ühelt poolt on maakohus tuvastanud, et poolte vahel oli kokkulepe, millest hagejad taganesid, ja teiselt poolt on kohus leidnud, et tegemist on alusetu rikastumise võlasuhtega ja rahuldanud hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel. Selles osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõutele. Siinkohal ei ole tähtsust, et haginõude alusena nimetasid hagejad ise VÕS § 1028 lg 1 esimese alternatiivi, mille järgi võib üleandja nõuda kohustuse täitmiseks saajalt saadu tagastamist, kui kohustust ei ole olemas. TsMS § 436 lg-st 7 tulenevalt ei olnud kohus seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid pidi kvalifitseerima esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise.
9.Kolleegiumi arvates on maakohus menetlusnorme rikkumata leidnud, et kostja on saanud pooltevahelise kokkuleppe alusel hagejatelt 600 eurot 77 senti (9400,09 krooni) hagejate matuserahana ning kostja ei ole seda rahasummat hagejatele tagastanud. Neid maakohtu järeldusi ei ole pooled apellatsioonimenetluses ka vaidlustanud. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et poolte vahel sõlmitud raha üleandmise kokkulepe ei välista kostja alusetut rikastumist (VÕS § 1028 lg 1 mõttes) selle rahasumma arvelt. Vaidlustatud otsuse põhjendustest ei nähtu, et maakohtu arvates vaidlusaluse kokkuleppe ei kehti (et see on tühine või tühistatud). Maakohtu hinnangul oli hagejatel õigus nimetatud kokkuleppest taganeda.
10.Ringkonnakohus märgib, et alusetu rikastumise korral tagasitäitmisel kohaldatakse soorituskondiktsiooni reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 1028–1035). Soorituskondiktsiooni eeldusteks on rikastumine soorituse kaudu ja soorituse õigusliku aluse puudumine (tehingu tühisus, tühistamine). Kui poolte vahel on kehtiv lepinguline suhe, siis alusetu rikastumise sätted reeglina ei kohaldu. Lepingust taganemise ja lepingu ülesütlemise korral poolte vahel tekkiv tagasitäitmisvõlasuhe on reguleeritud eraldi (VÕS §-d 188 jj).
11.Kolleegium leiab, et kokkulepe, mille alusel kostja sai hagejatelt 600 eurot 77 senti, vastab maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel eelkõige käsunduslepingu (VÕS § 619) tunnustele. Kostja on saanud hagejatelt raha nende matuste korraldamiseks. Maakohtu poolt esitatud põhjendused, et hagejatel ei olnud kohustust anda kostjale (või mõnele muule isikule) raha enda matuste korraldamiseks ning et pärimisseaduse § 131 lg 1 kohaselt kannab pärandaja matuse kulud pärija, ei oma kolleegiumi hinnangul seejuures õiguslikku tähtsust.
12.Eksimus õigussuhte kvalifitseerimisel ei viinud maakohut praegusel juhul siiski ebaõige lõppjärelduseni. VÕS §-st 631 tulenevalt võib kumbki lepingupool nii tähtajalise kui tähtajatu käsunduslepingu VÕS §-s 630 sätestatut järgimata üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni.
12.1.Kolleegiumi hinnangul saab hagiavaldust selles esitatud asjaoludel pidada hagejate VÕS § 631 kohaseks ülesütlemisavalduseks, st käsunduslepingu erakorralise ülesütlemise avalduseks. Isegi kui seda ei saa praegusel juhul pidada VÕS § 631 kohaseks avalduseks, tuleb
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-9918 hagiavaldust kolleegiumi hinnangul pidada VÕS § 630 lg 1 järgseks korralise ülesütlemise avalduseks. VÕS § 630 lg 1 kohaselt võib kumbki pool tähtajatu käsunduslepingu kuni käsundi täitmiseni igal ajal üles öelda. Lepingu kehtiv ülesütlemine vabastab VÕS § 195 lg 2 järgi mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ning sama paragrahvi lg 4 kohaselt peavad lepingupooled tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt VÕS §-des 189–191 sätestatut. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja hagiavalduse kätte saanud 20.09.2017 (tl 93). Selle asjaolu üle ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlust.
12.2.Kostja pidi kokkuleppe (käsunduslepingu) alusel saadu tagastamise kohustuse täitma VÕS § 82 lg-st 3 lähtudes mõisliku aja jooksul taganemisavalduse kättesaamisest arvates. Maakohtu otsuse tegemise ajaks oli selline tähtaeg ringkonnakohtu hinnangul kindlasti lõppenud ning tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7). Vastusena kostja väidetele lisab kolleegium, et VÕS § 630 lg-st 3 tulenev piirang käsunduslepingu ülesütlemisel puudutab käsundisaajat (praegusel juhul kostjat), mitte käsundiandjat. Kostjal oli hiljemalt 18.10.2017 teada ka kontonumber, kuhu hagejate nõutav rahasumma (tagasi) kanda. Sellel kuupäeval on kostja esindajale E-toimikus kätte toimetatud hagejate 12.10.2017 menetlusdokument, kus mh on märgitud YY kontonumber (tl-d 109–112). Lisaks on maakohus 12.10.2017 hagejate menetlusdokumendi edastanud kostjale 19.12.2017 e-posti teel, andes ühtlasi pooltele tähtaja vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks (tl 115).
13.Eelmärgitust sõltumata tuleb käesoleva asja lahendamisel ringkonnakohtul arvestada, et kostja on pärast maakohtu otsuse tegemist hagejate nõude rahuldanud. Kostja poolt 02.07.2018 ja 27.08.2018 tõendina esitatud makeskorraldustest nähtub, et 27.02.2018 on kostja tasunud hageja YY kontole 600 eurot 77 senti makseselgitusega "nn. matuseraha" (tl-d 179 ja 187). Nimetaud asjaoluga tuleb ringkonnakohtul asja lahendamisel TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi arvestada ning hinnata ka selle kinnituseks kostja poolt esitatud tõendeid (TsMS § 652 lg 3 p 2), kuna asjaolu on tekkinud pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad ülalviidatud maksekorraldused, et kostja on praeguseks hetkeks kohustuse täitnud. Seetõttu kostjal hagejate ees hagiavalduses toodud asjaoludel täitmata kohustusi enam ei ole ning hagi rahuldada ei saa.
14.Rahvastikuregistri andmete kohaselt on hageja YY surnud XX.XX.XXXX. Hageja surmast on 26.09.2018 teavitanud kohut ka Advokaadibüroos Tarmo Pilv ja Partnerid tegutsev advokaat MK. Ringkonnakohtu hinnangul ei takista YY surm apellatsioonkaebuse lahendamist, kuna hagejaid esindab menetluses lepinguline esindaja ning menetluse peatamist kohtult ei ole taotletud (TsMS § 353 lg-d 1 ja 2).
Menetluskulude jaotus
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-17-9918 jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 173 lg 3 esimesest lausest tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
16.Ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta poolte mõlemas kohtuastmes (s.o maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses) kantud menetluskulud TsMS § 162 lg-te 1 ja 4 alusel poolte endi kanda. Kostja menetluskulude väljamõistmine hagejatelt oleks praegusel juhul hagejate suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kostja on kuni 27.02.2018 keeldunud oma kohustuste täitmisest ning ka veel 26.02.2018 ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses on kostja hagejate nõudele vastu vaielnud ning maakohtu otsuse (millega hagi rahuldati) täies ulatuses vaidlustanud. Seega ei ole hagi esitatud põhjendamatult. Lisaks ei annaks apellatsioonkaebuse õiguslikud väited kolleegiumi hinnangul alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks. Kohtud ei ole teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Esitatud menetluskulude jaotusest lähtuvalt puuduv vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
17.TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.