Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

Kostja on vastuses hagile avaldanud, et ei peaks olema kostja, kuna tema suhtes on toime pandud kelmus ning ta ei olnud tegelik kasusaaja. Kostja ei tunnista enda vastu suunatud nõudeid, ei võta hagi õigeks kuna teda survestati kolmandate isikute poolt laenu võtmiseks.

Kohtu põhjendused

Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse ning uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele hageja poolt esitatud nõuete osas kohtuotsuse resolutsioonis esitatud viisil.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Esmalt, kordab kohus menetluses esitatud seisukohta, et käesolevas asjas on laenulepingust tulenevalt kohustatud isikuks üksnes kostja ning kolmandad isikud ei saa vastutada hageja ees kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste eest, st, et kolmandad isikud ei muutu, sõltumata kriminaalmenetluse lõpplahendusest, hageja ees vastutavaks kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste eest. Hageja on avaldanud, et kontrollis laenusaaja isikut isiklikult ning ei isikutuvastamisel ega lepingu sõlmimisel tekkinud hagejal kahtlust, et kostja ei oleks saanud aru oma tegevusest või oleks olnud kuidagi muud moodi mõjutatud lepingut sõlmima. Laenuleping sõlmiti kostjaga ning laen kanti kostja arvelduskontole, mis nähtub laenulepingust ja selle lisadest ning kostja digitaalallkirjast lepingu ja selle lisade juures ning kostja poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõttelt (tl 4-11, 33-34). Asjaolu, et kostja vabatahtlikult väidetavalt loovutas kolmandatele isikutele oma pangakaardi ja selle koodid ning selle tõttu ei kontrollinud ta väidetavalt raha edasist liikumist, ei ole hageja mõjusfääris. Samuti märgib kostja ise esitatud süüteoteates (tl 30-31), et tegi ka ise pangakontol tehinguid, seega oli kostjal ligipääs oma kontole ning ta oli teadlik kontol olevatest rahalistest vahendites ning nende liikumistest. Kostja eelnimetatud asjaolusid ei vaidlusta ega ümber ei lükka. Seega nähtub esitatud asjaoludest ja kostja enda poolt esitatud 26.02.2018 Põhja prefektuurile saadetud süüteoteatest, et kostja oli teadlik laenutaotluse esitamisest hagejale ja selle positiivsest vastusest ning käis hageja kontoris isiklikult kohal enda isikut tuvastamas. Seda, et kostja sai aru, et tema võtab laenu, kinnitab ka asjaolu, et ta küsis hageja kontoris laenulepingu koopiat. Seega kostjal oli tahe laenulepingut sõlmida. Loovutades vabatahtlikult enda ID-kaardi ja selle koodid kolmanda isiku valdusesse, kannab sellega seotud tagajärgede eest vastutust loovutaja ehk kostja.

Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõude õiguslikku alust ja selle põhjendatust vaatamata sellele, et kostja ei ole hageja nõudele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohus on menetluses selgitanud, et hageja nõuab kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Sellise vaidluse lahendab kohus võlaõigusseaduse (VÕS) laenulepinguid puudutavate sätete ja üldnormide alusel. Kohus on andnud pooltele võimaluse ka enda seisukohtade osas tõendite ja taotluste esitamiseks. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 annavad hagejale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt VÕS §

397 lg 1 teisele lausele tuleb poolte kokkuleppe alusel kostjal maksta hagejale ka intressi. Siinkohal täpsustab kohus, et lisaks eelnevatele normidele on käesolevas asjas kohalduvateks normideks VÕS 22. ptk 2 jao tarbijakrediidilepingu kohta käivad normid, so § 402 jj, kuna hageja ja kostja vahelise lepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses. Kohus selgitab, et selles osas tuleneb seadusest tarbijakrediidilepingule mitmeid olulisi erisätteid, mis piiravad kõrvalnõuete maksmapaneku ulatust. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-170-13 rõhutanud, et tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist. Krediidilepingu üldine mõiste tuleneb VÕS § 401 lg-st 1, mis näeb ette, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus märgib etteruttavalt, et kohus ei ole tuvastanud lepingu ja selle sõlmimise vastuolu seaduses reguleeritule, so leping ja selle lisad (tl 4-11) vastavad seaduses sätestatud nõuetele (sh VÕS §§ 4031, 4034, 4035, 404, 4041, 406, 4062 ja 408). Kohtu hinnangul on hagejal seadusega kooskõlas ka esitatud ulatuses kõrvalnõuete (intress ja viivis) nõue. Hageja on käesolevas asjas hagi alusena esitanud asjaolud, et 04.12.2017 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 301712040001, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 4500 eurot. Esitatud asjaolu nähtub hagile lisatud laenulepingust ja lisaks ka kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttelt, millest nähtub, et laen on kantud kostja arveldusarvele (tl 6, 33). Laenulepingust nähtub lisaks, et pooled on kokku leppinud lepingu p-s 2.6 laenu intressimääraks 41,1 % aastas ning selles, et kostja kohustub tagastama laenu ja intressi vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule alates 20.12.2017 (tl 6pöördel). Hageja on avaldanud, mida kostja ei ole vaidlustanud, et kostja esitas laenu taotledes võltsitud pangakonto väljavõtte, kuigi kinnitas laenutaotluses (tl 9) esitatud andmete õigsust ja täielikkust, sealhulgas seda, et on krediidiandjale esitanud kõik andmed ja asjaolud, mis puudutavad laenu taotlemist ja kasutamist ning võivad mõjutada taotleja majandusliku olukorra või laenu tagastamisvõime hindamist või laenuotsuse tegemist. Seega on kohane hageja poolt avaldatu, et hagejal ei olnud kostja käitumise tõttu võimalik hinnata õigesti laenusaaja krediidivõimelisust (VÕS § 4034 lg 6 ja 7). VÕS § 4034 lg 6 ja 7 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kuivõrd kostja on laenu taotluses esitanud valeinfot oma krediidivõimelisuse osas, on hageja kostjaga sõlmitud laenulepingu 05.01.2018 ülesütlemisavaldusega alates 10.01.2018 vastavalt VÕS § 416 lg 4 üles öelnud, teavitades kostjat sellest kostja poolt avaldatud kontaktandmete kaudu (tl 12-14). VÕS § 416 lg 4 sätestab, et laenuandja võib lepingu üles öelda juhul, kui laenuandja ei saanud laenusaaja krediidivõimelisust õigesti hinnata, sest laenusaaja jättis teadlikult esitamata VÕS §

4034 nimetatud teabe või võltsis krediidiandjale esitatud teavet. Sama sätte teise lause kohaselt puudub laenuandjal viidatud olukorras kohustus anda laenusaajale enne ülesütlemist täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks, samuti ei pea pakkuma võimalust läbirääkimisteks. Kostja ei ole lepingu ülesütlemist vaidlustanud. Seega lõppes poolte vaheline leping 10.01.2018, millisest kuupäevast muutus ka kogu laenulepingu järgne kohustus sissnõutavaks. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole laenulepingust tulenevalt ja maksegraafiku alusel hagejale ühtegi makset teinud. Seega kohustub kostja seoses lepingu lõppemisega tagastama hagejale kogu laenu põhiosa summa, so 4500 eurot. VÕS § 397 lg 1 teise lause kohaselt tuleb muu kui majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingus kokku leppinud, et laenu intress on 41,1 % aastas. VÕS § 416 lg 3 sätestab, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete tasumata kogusummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Hageja on esitanud intressi nõude kuni lepingu ülesütlemiseni, mis lepingu ülesütlemise seisuga on 1 kuu intress, so summas 101,34 eurot (tl 6pöördel). Seega, on hagejal tulenevalt lepingust ja seadusest õigus ka intressi nõudele ning kostjal tuleb hagejale maksta intress summas 101, 34 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu välja mõista põhvõlg 4500 eurot ja intress kuni 10.01.2018 summas 101, 34 eurot põhjendatud ning need summad tuleb kostjal hagejale hüvitada. Hageja on lisaks esitanud viivise nõude ja leidnud, et kuna pooltel on lepinguga kokku lepitud intressimäär 41,1% aastas, siis on laenuandjal õigus nõuda viivist 0,11% (41,1%/365) tasumata summalt päevas. Vastavas viivise määras on poolte vahel lepingu punktis 2.10 ka kokku lepitud. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt välja viivise summalt 4500 eurot määras 0,11% päevas, alates 11.01.2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kostja on oma kohustust rikkunud. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lisaks TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Käesoleval juhul on hageja tulenevalt asjaolust, et kostja on tahtlikult lepingut rikkunud esitades enda kohta valeinfot, taotlenud viivise väljamõistmist edasiulatuvalt lepinguga kokkulepitud määras, mida VÕS § 415 lg 1 ka lubab. Kostja ei ole viivise nõudele vastu vaielnud ega esitanud

asjaolusid ega taotlust viivise vähendamiseks. Kohus mõistab kostjalt lisaks põhivõlgnevusele ja intressile välja viivise alates 11.01.2018 põhivõlgnevuselt (4500 eurolt) 0,11% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 4 500 eurot, so kohus piirab viivise nõuet põhivõlgnevuse summani. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-118-16 selgitanud, et kohtul on õigus vähendada edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (p 19). Käesolevas asjas ei ole hageja suuremat kahju tõendanud. Seega vähendab kohus väljamõistetavat viivist kuni põhinõude suuruseni.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväiteid hageja menetluskuludele esitanud ei ole. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus analüüsib järgnevalt hageja menetluskulusid. Hageja on hagi esitamisel tasunud nõutavas suuruses riigilõivu, so 450 eurot (tl 19). Hageja poolt tasutud riigilõivu puhul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, milline summa tuleb kostjal hagejale hüvitada. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirjas ka õigusabikulude arvestuse ja suuruse, mille kohaselt on hagejale osutatud õigusabi mahuks 5,6 tundi tasumääraga 100 eurot tund (ilma käibemaksuta), so kokku 560 eurot. Kohtu hinnangul on hageja poolt esitatud õigusabile osutatud toimingud ja neile kulunud aeg vajalik ja põhjendatud ning tasumäär võrreldav sarnase teenuse eest osutatava tasumääraga. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud kokku summas 1010 eurot (sh riigilõiv 450 eurot ja õigusabikulud 560 eurot) ning määrab vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg 2 alusel, et kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.