Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. september 2018, Tartu
Tsiviilasja number
2-17-10440
Tsiviilasi
A.T. hagi M.J. väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3246,03 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. aprilli 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.J. e apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): M.J. (ik: XXX), esindaja Feliks Luiksaar Vastustaja (hageja): A.T. (ik: XXX), esindaja M.T.
e
vastu
võlgnevuse
ja
viivise
tasuda praeguse kohtuotsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Maakohus jättis 99,6% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 0,4% kostja menetluskuludest hageja kanda, mõistis kostjalt välja menetluskulud 896,40 eurot hageja kasuks ja hagejalt menetluskulud 4,77 eurot kostja kasuks, tasaarvestas poolte menetluskulude nõuded rahuldatud osas ning mõistis kostjalt välja menetluskulud 891,63 eurot hageja kasuks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostjale võtmete üleandmisega 03.06.2017 tehtud võimalikuks elamuosa kasutamine ja kostja on kinnistut kasutanud, kinnistu koosseisu kuuluva hooneosa otsene valdus on kostjale üle läinud. Müüja on kostjale 08.06.2017 kirjas teatanud, et asjad, mis jäid hoonesse, ei kuulu müüjale. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et elamus asuvad esemed kuuluvad müüjale. Hageja on kohtuistungil selgitanud, et müüja ütles, et seal elasid tema vanaema, vanaisa, ema, vend ja vennanaine ning need esemed ei kuulu talle. Seega on eeltoodud tõenditega tõendatud, et müüja on elamu talle kuuluvatest esemetest vabastanud ja 03.06.2017 kinnistu otsese valduse ostjale üle andnud. Lepingus oli ka ostja kohustus otsene valdus vastu võtta. Lepingus puudus kohustus, mille järgi pidanuks müüja elamuosa valduse üleandmise ajaks asjadest tühjendama, samuti ei reguleerinud leping eterniidi või muu ehitusmaterjali kinnistult äraviimist. Kohus nõustus hagejaga, et VÕS § 111 lg 3 kohaselt ei vastaks hea usu põhimõttele kohustuse täitmisest keeldumine ka siis, kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas täitnud. Kostja on esitanud tasaarvestusavalduse, mille kohaselt nõuab ta hagejalt leppetrahvi 1011,60 eurot ja tasaarvestab leppetrahvi tasumata ostuhinnaga. Lepingu p 4.2 järgi tuli M. kinnistu otsene valdus anda müüja poolt ostjale üle hiljemalt 31.05.2017. Kuna müüja andis elamuosa valduse üle 03.06.2017, on kostjal õigus nõuda lepingu p 4.3 alusel müüjalt leppetrahvi 10,80 eurot, s.o 0,03% ostuhinnast (12 000 eurost) päevas kolme päeva eest, mille võrra müüja viivitas elamu valduse üleandmisega. Tasaarvestades kostja nõude summas 10,80 eurot hageja nõudega summas 3000 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2989,20 eurot. Lisandub seadusjärgne viivis. Kohus jaotas menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista riigilõivu 300 eurot ja lepingulise esindaja tasu 720 eurot koos käibemaksuga ja oli lisanud arve. Hagejat esindas lepinguline esindaja TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel. Esindaja tunnitasu 50 eurot on mõistlik ning töötundide arv 12 põhjendatud ja vajalik. Kuna hageja ei ole kinnitanud TsMS § 174 lg-s 10 toodud asjaolu, ei kuulu hüvitamisele käibemaks. Seega luges maakohus, tuginedes mh õiguskirjanduses (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, lk 853) ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-98-13 toodud seisukohtadele, hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks riigilõivu 300 eurot ja õigusabikulu 600 eurot, kokku 900 eurot. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele sellest 99,6%, s.o 896,40 eurot. Kostja taotles lepingulise esindaja tasu 1192 eurot väljamõistmist. Kostja esindaja tunnitasu keskmiselt 78 eurot käibemaksuta on mõistlik ning ajakulu 15,25 tundi põhjendatud ja vajalik. Hagejalt kuulub kostja kasuks väljamõistmisele sellest 0,4%, s.o 4,77 eurot.
Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) leiab kostja, et müüja pidi ära viima kõik need vallasasjad, mis asuvad selles hooneosas, mida kasutas pärandaja ja mille omanikuks müüja pärijana sai. Ebaõige on kohtu seisukoht, mille kohaselt on 03.06.2017 võtmete üleandmisega hooneosa otsene valdus kostjale üle läinud ja müüja oma kohustused täitnud. Võõrad asjad takistavad kinnistu kasutamist. Kostja esitas fotod esemetest, mis asuvad ruumides. Hageja ei ole tõendanud nende asjade kuulumist ei kostjale ega kolmandatele isikutele. Kohtu seisukohad on vastuolulised. Kohtu viidatud lausega, mis sisaldub 01.06.2017 telefonivestluse stenogrammis, on müüja tunnistanud vähemalt sektsiooni kuulumist temale. Isegi kui asuda seisukohale, et otsene valdus õiguslikus tähenduses mingil hetkel üle läks, siis ei toimunud see müüja poolt võtmete kinnistule jätmisega 03.06.2017, vaid hiljem (06.-07.06.2017 pidasid müüja ja kostja kirjavahetust üleandmisakti küsimuses). Samuti on alusetu järeldada, et müüjal kadus sellega kohustus oma asjad ära viia ning kostjal tekkis kohustus ostuhind tasuda; 2) on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 110 ja § 111 sätteid. Riigikohus on rõhutanud, et kui võlausaldaja keeldub omapoolse kohustuse täitmisest, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud (nt 3-2-1-53-11, p 22). Lepingu punktid, mis kohustasid müüjat oma asjad ära viima, on täitmata, mistõttu on ka valduse üleminek lepinguga ettenähtud korras (akti koostamine ja allkirjastamine) vormistamata. Seega kostja keeldumine ostuhinna osa tasumisest on põhjendatud; 3) on kohus rikkunud menetlusnorme. Kohus ei ole hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostja tõendid (e-kirjavahetus, telefonivestluste stenogrammid, fotod) on kohus jätnud tähelepanuta. Sellega on kohus jätnud otsuse olulises ulatuses põhjendamata; 4) on kohus alusetult pannud kostja kanda hageja menetluskulud. Kohus ei ole tuvastanud hagejal õigusabikulude olemasolu. Üksnes õigusabikulude nimekiri koos esindaja kui FIE arvega ei loo kohustust nende hüvitamiseks. Kuna menetluskulude nimekirjale on lisatud käibemaksukohustuslasest FIE M.T. arve, on esindaja esindanud hagejat mitte pojana TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel, nagu ta oli volitatud, vaid muu isikuna TsMS § 218 lg 1 p 2 alusel. Muu isik saab menetlusosalist esindada lepingulise esindajana siis, kui ta vastab nimetatud normis esitatud kvalifikatsiooninõuetele, mida ei ole tõendatud. Hageja ei ole esitanud ka TsMS § 176 lg 5 kohast kinnitust, et kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
telefonivestluse järgnevast osast on näha, et kostja ei vaidle vastu asjaolule, et müüja ei soovi kostja sektsiooni ära viia. Müüjal ei olnud kohustust vabastada hoone kõikidest asjadest. Lepingusse p 4.2 lisamine toimus seoses sellega, et notaris selgus, et kostja ei olnud deponeerinud kogu ostuhinda, vaid ainult 10 000 eurot. Kostja pakkus välja, et tasub 3000 eurot hiljemalt 31.05.2017 ja pakub ooteaja jooksul müüjale ligipääsu hoonele, et müüja saaks talle kuuluvad esemed kätte. Kuna kostjal puudus kavatsus 3000 eurot tasuda, siis asus ta kasutama punkti 4.2 ettekäändena. Kuna hoone on vabastatud ja valdus üle läinud, on kostjal kohustus tasuda 3000 eurot; 2) isegi kui hoones oleks müüja asju, oleks tasumisest keeldumine vastuolus VÕS § 111 lg-ga 3. Müüja on ostjale üle andnud kinnistu omandi ja valduse ning ostjal on võimalik kinnistut eesmärgipäraselt kasutada. Kui esemed takistanuks hoone kasutamist, siis esitanuks kostja hagejale nõude utiliseerimiskulude katmiseks; 3) puudub kostjal õigus leppetrahvi nõuda. Lepingust ei tulene õigust nõuda leppetrahvi asjade äraviimisega viivitamise eest, vaid üksnes selle eest, kui müüja viivitab otsese valduse üleandmisega. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et müüja oli valduse üleandmisega viivituses. Müüja ja kostja leppisid 01.06.2017 telefonivestluses valduse üleandmiseks kokku uue aja, 03.06.2017. Nimetatud kokkulepet tuleb pidada lepingu muudatuseks. Kostja nõuet esemete äraveo osas on võimatu rahuldada. Kohus ei saa kohustada müüjat kostja kinnistult asju ära viima, kui pole teada, millised esemed müüja peaks ära viima; 4) on kohus jaotanud menetluskulud õigesti. Tähtsust ei oma, kas arve on esitatud füüsilise isiku M.T. või FIE M.T. poolt. Käibemaksu osas kohus ei rahuldanud taotlust, sest hageja unustas esitada väite, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.
on lepingu p-s 1 nimetatud kinnistu (M. ) koosseisu kuuluva elamu vabastanud ja otsese valduse üle andnud ostjale, mille kohta on tehtud üleandmise ja vastuvõtmise akt. Lepingu p 3.2 puhul on tegemist vastastikuse lepinguga ning maakohus on õigesti leidnud, et kostjal on ülejäänud ostuhinna 3000 eurot tasumise kohustus vaid juhul, kui müüja on M. kinnistu koosseisu kuuluva elamu vabastanud ja selle otsese valduse ostjale üle andnud.
Maakohus on vaidlustatud otsuses (vt otsuse leheküljed 6-8) tuvastanud, et müüja on M. kinnistul asuva elamu vabastanud ja 03.06.2017 kinnistu otsese valduse ostjale üle andnud. Seejuures on maakohus kohaldanud õigesti AÕS § 36 lg-t 1 ja viidanud asjakohasele riigikohtu lahendile (Riigikohtu 19.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09).
Iseenesest õige on apellandi väide, et kui menetlusosalist esindab tema poeg, siis sellisel juhul ei saa lepingulisest esindaja poeg esitada õigusabi eest arvet koos käibemaksuga. Samas nähtub asja materjalidest, et maakohus on kostjalt mõistnud välja hageja õigusabikulud ilma käibemaksuta. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus ei ole tuvastanud õigusabikulude tasumise kohustuse olemasolu. Maakohus on viidanud Riigikohtu 14.10.2013 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, milles on muuhulgas märgitud, et menetluskulu tõendavaks dokumendiks TsMS § 174 mõttes on ka menetlusosalisele esitatud arve. Seejuures ei ole oluline, kas arve on tasutud või mitte. Samuti on kostja kinnitanud, et kõik menetluskulude nimekirjades esitatud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi väide, et hageja poolt on rikutud TsMS § 176 lg-t 5. Maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja õigusabikulude suurust (esindaja töötundide arvu ja tunnitasu 50 eurot) ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.