Võlaõigus › Võõrandamislepingud

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 10.01.2017 kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu kinnisasjade nr xxxxxxx ja nr xxxxxxx ostmiseks P. P. . Kostja omandas nimetatud kinnistud P. P. . Leping oli sõlmitud A. T. (edaspidi hageja) kasuks, st leping kohustas kostjat tasuma ostusumma hageja pangakontole. Kostja tasus esimese osa ostusummast (10 000 eurot) läbi notari deposiitkonto hagejale. Kostja jättis tasumata teise osa ostusummast (3000 eurot), mille tasumise kohustus tekkis kostjal kinnistu üleandmisel. P. P. loovutas müügilepingust tuleneva nõude tasumata osas (s.o 3000 eurot) hagejale. Nõude omandamisega omandas hageja ka hagemisõiguse ning pärast korduvaid ebaõnnestunud katseid võlga sisse nõuda, pöördub kohtusse võla väljamõistmiseks kostjalt. Ostusumma 3000 eurot tasumise kohustus tekkis kostjal kinnistu üleandmise hetkel. Kinnistu koos kahe võtmega anti kostjale üle 03.06.2017. Kostja ei soovinud 03.06.2017 akti allkirjastada ning ei põhjendanud allkirjastamisest keeldumist. Kostjale saadeti e-postiga 06.06.2017 kinnistu üleandmisakt. Kostja kinnitas 07.06.2017 e-kirjaga võtmete vastuvõtmist ja akti kättesaamist. Seega saab lugeda kinnistu üleantuks 03.06.2017, millest alates on kostja olnud kinnistu täieõiguslik valdaja. Kostja teatas täiendavalt oma 07.06.2017 kirjas, et omab pretensioone ja ei soovi tasuda ostusummat 3000 eurot. Kostja saatis foto hoones olevatest esemetest ja väitis, et need asjad ei tohiks olla hoones. Kostja kasutas seda argumenti kui alust mitte täita omapoolset tasumiskohustust. Kostja tugines oma avalduses ilmselt müügilepingu punktile 4.2, mis võimaldas P. P. lisaaja jooksul viia hoonest ära oma asjad. Kostja on seda punkti ekslikult tõlgendanud kui P. P. kohustust puhastada hoone täielikult esemetest. Kinnistu päriti M. J. ja P. P. poolt kaasomandisse. P. P. ei kasutanud kinnistut, vaid müüs oma mõttelise osa M. J. . Hoones oli müügihetkel P. P. kuuluvaid esemeid, mis viidi hoonest ära 30.05.2017 enne kinnistu üleandmist. Esemete äraviimist proovis M. J. igati takistada ka siis, kui P. P. oli veel õigus hoonest esemeid ära viia. Kostja ei lubanud P. P. territooriumile, vahetades hoonetel lukke juba enne 30.05.2017. Seeläbi püüdis M. J. kunstlikult tekitada olukorda, kus hoonesse jääksid mõned P. P. esemed, et kasutada seda hilisema ettekäändena. Lisaks püüdis M. J. omastada mõningaid P. P. esemeid. Lepingus ei ole nõutud, et müüja oleks kohustatud hooned täielikult tühjendama esemetest, ka ei ole lepingus konkretiseeritud esemete loetelu, mis tuleks hoonest ära viia. Lepingus on vaid kirjas, et müüja viib ära temale kuuluvad asjad, annab ostjale võtmed ja ostja 2 (11)

on kohustatud hooned vastu võtma. Kuna käesoleval juhul oli üle antud kinnisasja omand ning kostja on kinnistu täieõiguslik omanik ja valdaja, siis oli P. P. oma kohustused täitnud, mistõttu puudub kostjal seaduslik alus oma kohustuste täitmisest ehk ostusumma tasumisest keeldumiseks. P. P. saatis M. J. 08.06.2017 ostusumma tasumise nõude, kus ta ühtlasi selgitas kostjale, et pretensioon on alusetu ja tasumata jätmine õigusvastane. P. P. andis samas kirjas M. J. täiendava tähtaja 14.06.2017 oma kohustuse täitmiseks ja 3000 euro tasumiseks ning teatas, et viivisearvestus algab 15.06.2017 seisuga. M. J. kinnitas tasumisnõude ja täiendava tähtaja kättesaamise oma 08.06.2017 esitatud kirjas. Eeltoodust lähtuvalt on kostja võtnud kinnistu vastu, kuid on jätnud tasumata ostusumma, mistõttu on rikkunud lepingulist kohustust. Kostja on teadlik nõudest ning on kinnitanud ka teadlikkust uuest maksetähtajast. P. P. teatas 16.06.2017 kostjale, et ta loovutas tasumata nõude hagejale. Nõude loovutamise eesmärgiks oli P. P. soov, et kohtuvaidluses osaleks menetluspoolena huvitatud isik, kelle kasuks on tehtud müügileping. Nõude loovutamisest teavitati kostjat 16.06.2017 e-postiga ning tähitud kirjaga. Võlgnik on tähitud kirja kätte saanud 19.06.2017 11:55 ja kinnitanud teate kättesaamist ka epostiga 19.06.2017 7:51. Nõude omandas hageja seisuga 16.06.2017. Loovutusleping kinnitati notaris 05.07.2017 vastavalt VÕS § 11. Nõude üleminekuga läksid hagejale üle ka hagemisõigus ning sissenõudja õigused nõude sundtäitmisele suunamisel. Nõue loovutati seisuga 16.06.2017, mil loovutajal oli tekkinud õigus arvestada viivist kahe päeva osas. Viivise määraks on täpsustatud nõude kohaselt seadusejärgne 8% aastas. Edasist viivisearvestust jätkas nõude omandaja 16.06.2017 samade määradega. Seisuga 11.07.2017 on viivis 27 päeva eest 17,75 eurot ning nõue koos viivisega kokku 3017,75 eurot. Viivise arvestus jätkub kuni nõude täitmiseni. Neil asjaoludel palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks võlg 3000 eurot; välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi kuni nõude täitmiseni samas määras.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vastuse kohaselt kinnistuosa müüja ei ole oma lepingulist kohustust kostja suhtes täitnud. 10.01.2017.a. notariaalse kinnisasjade müügilepingu ja asjaõiguslepingu p-st 1.1. nähtuvalt on lepingu esemeks 1⁄2 mõtteline osa Mustajõe kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega. Tegemist on valdavalt olmelise iseloomuga vallasasjadega (mööbel, kodutehnika jm), mida kostja müügilepingu alusel ei omandanud ja mis olidki P. P. kuuluvad asjad, millised tema omandas pärandusena oma emalt ning millised ta vastavalt müügilepingu p-le 4.2. hiljemalt 30.05.2017.a. ära viima oli kohustatud ja millega tema jäi viivitusse ja on viivituses kuni käesoleva ajani. P. P. on oma 08.06.2017.a. kirjas teatanud kostjale, et asjad, mis jäid hoonesse (pärast 30.05.2017), ei kuulu temale kui müüjale. Müügilepingus ettenähtud korras objekti üleandmist-vastuvõtmist toimunud ei ole, kuna P. P. asjad on kuni käesoleva ajani ära viimata. Müügilepingu p 3.2. kohaselt on kostja kohustatud ülejäänud ostusumma suuruses 3000 eurot kandma hageja pangakontole hiljemalt 31.05.2017.a. tingimusel, et müüja (nüüd ka hageja) on elamu vabastanud. P. P. ei ole 30.05.2017.a. suurt ja olulist osa temale kuuluvaid vallasasju hoonest ära viinud. Asjad on ära viimata vaatamata kostja pidevatele nõudmistele ning kostja keeldumine omapoolse kohustuse täitmisest - 3000 euro suuruse müügihinna viimase osa tasumisest - tuleneb VÕS §-st 111 lg 1. Viimase ettepaneku tegi kostja hageja lepingulisele esindajale e-kirjaga veel päev enne hageja poolt 07.07.2017.a. hagiavalduse esitamist kohtule. Kostja on seisukohal, et ei ole kunagi ega kuidagi takistanud P. P. ega hagejal müügilepingus nimetatud isiklike asjade äraviimist. Hageja väited selle kohta, et müügiobjekti otsene valdus on kostjale üle antud, ei vasta tegelikkusele ja see väide ei ole ka hageja poolt tõendatud, kuna puudub vastav dokument, mis mõlemapoolselt allkirjastatud oleks nii, nagu on

3 (11)

kokku lepitud müügilepingus. Hagis väidetavat lukkude vahetamist ei ole toimunud. Küll aga kaotas nõude loovutaja 2017.a. märtsis võtme ja kostja lasi temale uue valmistada. Kostja on keeldunud müügihinna osa (3000 eurot) võlgnikuna oma kohustuse täitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel ja on seisukohal, et kohaldamisele kuulub VÕS § 111 lg 7, mille alusel tuleb kohaldada VÕS §-s 110 lg 5 sätestatut ning tuleb teha kohtuotsus, millega teda kui 3000 euro (osalise müügihinna) võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud – oma asjad kinnistult ära viinud ja kinnistu valduse üleandmisevastuvõtmise akt on mõlemapoolselt allkirjastatud. Mingite arusaamatute, väidetavalt üleandmise aktide ühepoolne saatmine P. P. poolt kostjale ei ole hinnatav valduse üleandmisevastuvõtmise toimumisena ja vormistamisena. Võtmete jätmine P. P. poolt tema initsiatiivil kinnistule, ei ole tõlgendatav kostja poolt nende võtmete vastuvõtmisena. 01.06.2017.a. on kostja telefonikõnes müüjale ja nõudeõiguse loovutajale P. P. rõhutanud, et ei saa üleandmisevastuvõtmise akti enne teha ja allkirjastada, kui on veendunud müügiobjekti seisukorras. Samas kõnes kurdab P. P. , et tal ei ole asju kuhugi panna – seega tunnistab temale kuuluvate asjade olemist kinnistul ja fakti, et need ei ole ära viidud. Kostjale on tema poolt ostetud Mustajõe kinnistuosa kasutamine müüja suure hulga müüja asjade seal olemise tõttu olnud takistatud – talle on sellega tekitatud kahju, mistõttu ta kaalub nõude esitamist kahju hüvitamiseks müüja P. P. vastu, võimalik, et ka hageja vastu. Kostja hinnangul on müüja ja hagejale nõudeõiguse loovutaja P. P. poolt tekitatud kostjale lisaks eeltoodule kahju ka müügilepingu p 4.4. rikkumisega, kuna on demonteerinud ja viinud ära kostja poolt ostetud objekti sauna veepaagi, mis on ostetud objekti koostisosa ning ei ole üle andnud objekti dokumente – kinnistus-ja katastridokumendid, plaanid jm, mis kõik on päraldised, millised on märgitud müügilepingu ps 1.1. Kostja on küll kaalunud võõrad, müüjale kuuluvad ja tema poolt lepinguliseks tähtajaks ära viimata asjad kinnistult kolimisfirma abil ära viia, kuid ei ole seda teinud vara kadumise või rikkumise võimalikke süüdistusi P. P. , hageja ja tema esindaja poolt kartes. Asjade võimalik hoiustamine kolmandate isikute juures oleks ka temalt uusi väljaminekuid nõudnud. Kuna haginõue esitatud asjaoludel on kostja hinnangul tõendamata ja alusetu, on alusetu ka viivise nõudmine. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS §-de 5; 8 lg 2; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 6; 113 lg 1 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele; kusjuures kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS §-s 111 lg 1 on sätestatud, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. VÕS § 111 lg 3 kohaselt kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. AÕS § 36 lg 2 kohaselt valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle. 4 (11)

Notariaalselt tõestatud kinnisasjade müügilepinguga ja asjaõiguslepinguga (tl 8-21) on tõendatud, et 10.01.2017.a. on P. P. müünud ja M. J. ostnud 1⁄2 mõttelise osa Mustajõe kinnistust asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx koos selle oluliste osade ja päraldistega ning Roosisaare kinnistu asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx koos selle oluliste osadega ja päraldistega 13 000 euro eest, millest 10 000 eurot on ostja poolt hoiustatud notarikontole ja notariaalakti tõestaja edastab hoiustatud raha 3 pangapäeva jooksul arvates lepingu kinnistusosakonnas registreerimisest ning tingimusel, et lepingu kinnistusosakonnas registreerimise päeva seisuga ei ole lepingu esemeks oleva kinnistu kinnistusosakonnas kandeid, mida ei ole kajastatud käesolevas lepingus ning enne selle lepingu kinnistusosakonnas registreerimist ei ole esitatud kinnistusavaldusi selliste kannete tegemiseks, A. T. kontole; ülejäänud lepingu eseme ostuhinna summa 3000 eurot kohustub ostja kandma müüja soovil A. T. kontole hiljemalt 31.mail 2017.aastal, tingimusel, et müüja on lepingu punktis 1 nimetatud kinnistu koosseisu kuuluva elamu vabastanud ja otsese valduse üle andnud ostjale, mille kohta on tehtud üleandmise ja vastuvõtmise akt. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja poolt notarikontole tasutud 10 000 eurot on hageja kontole laekunud, kuid ülejäänud 3000 eurot ei ole kostja hageja kontole üle kandnud. Müüja P. P. on loovutanud müügilepingust tuleneva nõude koos kõigi lepingu sõlmimise hetkeks tekkinud ja tulevikus tekkivate kõrvalnõuetega hagejale A. T. (P. P. teade kostjale- tl 26, nõude loovutamise notariaalne leping- tl 30-34). VÕS § 164 lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Seega võib A. T. käesolevas asjas kostja vastu hagi esitada. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt müüja ei ole kõiki olmelise iseloomuga vallasasju (mööbel, kodutehnika jm), mida kostja müügilepingu alusel ei omandanud ja mis olid müüjale kuuluvad asjad, millised tema omandas pärandusena oma emalt ning millised ta vastavalt müügilepingu p-le 4.2. oli kohustatud hiljemalt 30.05.2017.a. ära viima, aga millega tema jäi viivitusse ja on viivituses kuni käesoleva ajani, mistõttu kostja keeldub kuni müüjapoolse kohustuse täitmiseni omapoolsest lepingujärgse kohustuse täitmisest 3000 euro tasumise näol. Müüja kinnitab oma 08.06.2017 kirjas kostjale (tl 24), et ta on talle kuuluvad asjad hoonest ära viinud ja asjad, mis jäid hoonesse, ei kuulu müüjale. Kinnisasjade müügilepingu ja asjaõiguslepingu (tl 13-14) p 3.2 järgi kohustub ostja ülejäänud lepingu eseme ostuhinna summa 3000 eurot kandma müüja soovil A. T. kontole hiljemalt 31.mail 2017.aastal, tingimusel, et müüja on lepingu punktis 1 nimetatud kinnistu koosseisu kuuluva elamu vabastanud ja otsese valduse üle andnud ostjale, mille kohta on tehtud üleandmise ja vastuvõtmise akt. Lepingu p 4.2 ja 4.3 kohaselt lepivad müüja ja ostja kokku, et lepingu eseme 1 otsene valdus antakse müüja poolt ostjale üle hiljemalt 31.05.2017.a.. Müüja ja ostja on kokku leppinud, et müüja viib ära temale kuuluvad asjad lepingu p 1 nimetatud kinnistu koosseisu kuuluvast elamust hiljemalt 31.05.2017.a. Eelnimetatud kuupäevaks on müüja kohustatud eseme otsese valduse ja kõik lepingu esemele juurdepääsu võimaldavad võtmed ostjale üle andma ning ostja on kohustatud otsese valduse vastu võtma. Lepingu p 4.6 kohaselt lepingu eseme otsese valduse üleandmisel allkirjastavad müüja ja ostja lihtkirjaliku üleandmis-vastuvõtmise akti, mis loetakse ostja poolt antud täitmise kviitungiks ning milles märgitakse valduse üleandmise kuupäev ning mõõdikute näidud nimetatud kuupäeva seisuga.

5 (11)

Õiguskirjanduses peetakse otsese valdaja tegelikku võimu väljendavateks tunnuselementideks:

6 (11)

Hageja selgitab oma kirjalikus seisukohas (tl 94-96), et kuivõrd kostja peab kinnistul olevaid asju osaliselt enda omaks ja osaliselt P. omaks, ning vastavad seisukohad muutuvad igapäevaselt, on hagejal olnud täiesti võimatu kostjaga mõistlikule kokkuleppele jõuda. Hageja toob kohtule näiteid, et kostja sisenes pidevalt omavoliliselt ruumidesse ja omastas endale meelepäraseid asju, mis kuulusid P. ; kostja väitis, et võttis koristusfirmalt pakkumise esemete utiliseerimiseks, kuid juba 30 päeva hiljem on kirjutanud oma kompromissettepanekus, et kõik esemed, mis hoonesse jäeti, maksavad kokku 5000 eurot, seega utiliseeritavatele esemetele (prahile) on järsku tekkinud väärtus 5000 eurot ning see katabki kenasti võla; leping ei kohustanud P. viima hoonetest ära kõiki esemeid, vaid lepinguga antigi P. täiendavalt aega, et P. saaks rahulikult organiseerida transpordi ning viia ära vaid endale kuuluvad esemed, mida P. ka tegi ja mille tegemisel kostja teda igati takistas, vahetades korduvalt lukke ja P. P. pidi korduvalt tegema täiendavaid pingutusi, et oma asjadele ligi pääseda; kostja pole väite kohta, et dokumendid on üleandmata, tõendeid kohtule esitanud; solvangutest tulvil kirjad, kus ühtegi sisulist argumenti ei esitatud, olid kostja poolt igapäevased, mistõttu välistab hageja igasuguse edasise kompromissi kostjaga; P. P. on hoone vabastanud. Kohus nõustub hagejaga, et kostjale on võtmete üleandmisega alates 3.juunist 2017 tehtud võimalikuks kinnistul asuva elamu(osa) kasutamine ning kostja on kinnistut kasutanud, kinnistu koosseisu kuuluva hooneosa otsene valdus on kostjale üle läinud. Asjaolu, et lepingu poolte vahel tekkis 3.juunil 2017 kostja sõnutsi „dialoog mingite lampide äraviimise osas ja selgitati neid asju“, mille käigus müüja jättis võtmed garaaži lauale ja kostja ei olnud rahul müüja poolt koostatud ja talle saadetud valduse üleandmise ja vastuvõtmise akti tekstiga, ei välista lepingu elamu(osa) valduse tegelikku üleminekut 3.juunil 2017.a. kostjale. Lepingu p 4.2 kohaselt pidi müüja viima ära temale kuuluvad asjad vaidlusalusest elamust hiljemalt 30.05.2017.a. Müüja on kostjale oma 08.06.2017 kirjas teatanud (tl 24), et asjad, mis jäid hoonesse ei kuulu müüjale. Kohus nõustub kostjaga, et P. P. on 01.06.2017 telefonivestluses kostjaga (tl 82) pakkunud, et võib-olla kostja rakendab sektsioone, sest tal pole neid kuhugi panna. Käesolevas asjas ei ole kohtule esitatud tõendeid, et 1⁄2 mõttelises osas Mustajõe kinnistust paiknevas elamus asuvad esemed kuuluvad müüjale P. P. . Hageja on kohtuistungil selgitanud (tl 137), et P. ütles, et seal elasid tema vanaema, vanaisa, ema, vend ja vennanaine ja need esemed ei kuulu talle. Seega on eeltoodud tõenditega tõendatud, et müüja on kinnistu koosseisu kuuluva elamu talle kuuluvatest esemetest vabastanud ja 3.juunil 2017 kinnistu otsese valduse ostjale üle andnud. Lepingus oli ka ostja kohustus otsene valdus vastu võtta. Kohus leiab, et lepingus puudus kohustus, mille kohaselt oleks olnud müüja kohustatud kinnistu mõttelises osas asuva elamu osa valduse üleandmise ajaks asjadest tühjendama, samuti ei reguleerinud leping ka eterniidi või muu ehitusmaterjali kinnistult äraviimist. Kohus nõustub hagejaga, et VÕS § 111 lg 3 kohaselt ei vastaks hea usu põhimõttele kohustuse täitmisest keeldumine ka siis kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas täitnud. Kohus jätab tähelepanuta poolte väited P. P. poolt kostja veepaagi vm esemete äraviimises ja dokumentide üleandmata jätmises, sest see ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Samuti jätab kohus tähelepanuta viited kinnistul paikneva eterniidi jm ehitusmaterjali osas, sest lepingu p 3.2 kohaselt oli 3000 euro tasumise eeltingimuseks kinnistu koosseisu kuuluva elamu vabastamine ja otsese valduse üleandmine ostjale. Kohus jätab tähelepanuta ka kostja väited, mille kohaselt tema poolt ostetud Mustajõe kinnistuosa kasutamine suure hulga müüja asjade seal olemise tõttu on olnud takistatud ning talle on sellega tekitatud kahju, sest vastavasisulist nõuet kahju hüvitamiseks käesolevas asjas kostja esitanud ei ole, kuigi on lubanud selle esitamist kaaluda.

7 (11)

Kostja on esitanud tasaarvestusavalduse (tl 116-117), mille kohaselt M. J. sõlmis 10.01.2017.a. P. P. kinnisasjade müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millise alusel omandas ostjana muu hulgas ka 1⁄2 mõttelise osa MUSTAJÕE kinnistust Mustajõe külas Laheda vallas Põlva maakonnas. Lepingu p 3.2. kohaselt kohustus ostja M. J. tasumata osa ostuhinnast 3000 eurot kandma müüja P. P. soovil A. T. pangakontole, mis on toodud lepingu nimetatud punktis – tingimusel, et müüja on lepingu p-s 1 nimetatud kinnistu koosseisu kuuluva elamu vabastanud ja otsese valduse üle andnud ostjale, mille kohta on tehtud üleandmise ja vastuvõtmise akt. Lepingu p 4.2. kohaselt kohustus müüja P. P. andma lepingu eseme kostjale üle hiljemalt 31.05.2017.a., viies eelnevalt hiljemalt 30.05.2017.a. kinnistu koosseisu kuuluvast elamust ära temale kuuluvad asjad. Müüja P. P. seda lepingulist kohustust ei täitnud ning asju ära ei viinud. 16.06.2017.a. on P. P. esitanud M. J. eelnimetatud 3000 euro osas nõude loovutamise teate, mille kohaselt on nõue loovutatud A. T. , kes oli eelnevalt 10.01.2017.a. lepingu p-s 3.2. nimetatud selle ostusumma saajaks. Lepingu p 4.3. kohaselt otsese valduse kohustuse täitmisega viivitamisel on M. J. kui ostjal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,03% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Lepingu p 3.1. kohaselt on lepingu eseme 1 ostuhinnaks 12 000 eurot. 08.03.2018.a. seisuga on alates 01.06.2017.a.kuni nimetatud istungipäevani möödunud 281 päeva. 0,03% ostuhinnast 12 000 eurot on 3 eurot ja 60 senti. Seega on seisuga 23.02.2018.a. leppetrahvi suuruseks 1011 eurot ja 60 senti. Eeltoodu alusel nõuab M. J. A. T. leppetrahvi summas 1011 eurot ja 60 senti ning tasaarvestab nimetatud leppetrahvi tasumata ostuhinnaga summas kolm tuhat eurot. Sõltumata sellest, kas kohus tsiviilasjas nr 2-17-10440 mõistab kostjalt M. J. ostusumma välja kohtuotsusega kohese tasumise kohustusega või tingimusliku tasumise kohustusega (pärast seda, kui kinnistult on ära viidud P. P. isiklikud asjad), on tasaarvestatud summa (ostuhinna jääk) 1989 eurot. Kinnisasjade müügilepingu ja asjaõiguslepingu (tl 14) p 4.3 teise lause järgi on otsese valduse üleandmise kohustuse täitmisega viivitamisel ostjal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,03% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Lepingu p 4.2 kohaselt leppisid ostja ja müüja kokku, et lepingu eseme 1 otsene valdus antakse müüja poolt ostjale üle hiljemalt 31.05.2017.a. Kohus tuvastas käesolevas tsiviilasjas, et tegelikult andis müüja elamu(osa) valduse üle 3.juunil 2017.a. Seega on kostjal õigus nõuda leppetrahvi müüjalt otsese valduse üleandmise kohustuse rikkumise eest. Käesolevas asjas on hagejaks isik, kellele müüja on loovutanud 10.01.2017 müügilepingust tuleneva kinnisasjade tasumata müügihinna nõude koos kõigi lepingu sõlmimise hetkeks tekkinud ja tulevikus tekkivate kõrvalnõuetega (viivis). VÕS § 171 lg 1,3 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Võlgnik võib talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud juhul, kui: 1) võlgnik on oma nõude omandanud kolmandalt isikult ja ta teadis või pidi selle nõude omandamisel teadma, et tema vastu suunatud nõue on loovutatud; 2) võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Käesolevas asjas on täidetud VÕS § 171 lg-st 3 tuleneva tasaarvestuse õiguse üldine eeldus, milleks on tasaarvestatava nõude olemasolu hagejale nõude loovutamise hetkel. Seega on põhjendatud tasaarvestada hageja nõudega kostja kasuks väljamõistetav leppetrahv 3 päeva eest, mille võrra müüja viivitas elamu valduse üleandmisega: 0,03% x 12 000 x 3= 10,80 eurot.

8 (11)

VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestades kostja nõude summas 10,80 eurot hageja nõudega summas 3000 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2989,20 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Lähtudes VÕS § 94 lg 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on nõudnud viivist ka TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on arvestanud viiviseid tasumata põhivõlalt alates nõude sissenõutavaks muutumisest 15.06.2017 (müüja poolt määratud kostjale kohustuse täitmise täiendav tähtaeg 14.06.2017- tl 24) kuni täpsustatud hagi esitamiseni 11.07.2017 kokku 17,75 eurot ja ta taotleb viiviste väljamõistmist seadusjärgses määras kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi kuni põhinõude täitmiseni (tl 55). Seadusjärgne viivis summalt 2989,20 eurot on alates nõude sissenõutavaks muutumisest 15.06.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni 09.04.2018 195,89 eurot, edasi tuleb viivis alates 10.04.2018 kuni põhivõlgnevuse 2989,20 täitmiseni välja mõista TsMS § 367 alusel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kohtupraktika kohaselt ei tohi viivis ületada koos sissenõutavaks muutunud viivisega põhivõlgnevuse suurust. Neil asjaoludel ja eeltoodud tõenditele tuginedes leiab kohus, et kostja põhivõlgnevus 2989,20 eurot ja viivised 195,89 eurot on tõendatud ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele kokku 3185,09 eurot ning alates 10.aprillist 2018.a. kuni põhivõlgnevuse 2989,20 euro täieliku tasumiseni, viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kusjuures viivis koos sissenõutavaks muutunud viivisega 195,89 eurot ei tohi ületada kokku põhivõlgnevuse 2989,20 euro suurust. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel üksnes süü olemasolu korral. Üldjuhul vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest VÕS § 103 lg 1 järgi, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on VÕS § 103 lg 2 kohaselt vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine on vabandatav.

MENETLUSKULUD

9 (11)

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi 99,6% ulatuses, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega: 99,6% A. T. menetluskuludest jätta M. J. kanda ja 0,4% M. J. menetluskuludest jätta A. T. kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja taotleb menetluskuluna hageja poolt tasutud riigilõivu 300 eurot ja hageja lepingulise esindaja tasu 720 eurot kostjalt väljamõistmist (tl 124-126). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel 325 eurot, millest 25 eurot on talle tagastatud (tl 125, 75). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning tulenevalt TsMS § 139 lg-st 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel vastavalt riigilõivuseadusele 300 eurot, mistõttu tuleb tema poolt tasutud riigilõiv lugeda hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja taotleb tema lepingulise esindaja tasu 720 eurot koos käibemaksuga väljamõistmist ja on esitanud arve (tl 126). Asja materjalidest nähtuvalt on hagejat esindanud lepinguline esindaja TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel. Õiguskirjanduses (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I Kommenteeritud väljaanne Tallinn 2017, lk 853) on asutud seisukohale, et kui esindajaks on mitteprofessionaalne isik nagu näiteks esindaja TsMS § 218 lg 1 p 5 alusel ja esinemise eest on tasus kokku lepitud, siis saab selle kaotanud menetlusosaliselt väljamõistmisel lähtuda üldistest kriteeriumidest (TsMS § 175 lg 1 ja 3). Riigikohus on leidnud 14.oktoobri 2013.a. määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, et asjaolu, et kostjale osutas õigusabi tema poeg, kes ei ole nõudnud kostjalt arve maksmist, ei tähenda seda, et kostjal ei ole nimetatud õigusabikulu tekkinud või et kohus pidi nõudma kostjalt arve tasumist tõendavaid dokumente; kolleegium märgib, et menetluskulu tõendavaks dokumendiks TsMS § 174 mõttes on lisaks kulu kandmist tõendavale dokumendile ka menetlusosalisele esitatud arve. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 50 eurot on mõistlik. Samuti esindaja töötundide arv 12, arvestades asja keerukust, hagimaterjalide ja kohtule esitatud kirjalike seisukohtade mahtu ja sisu, on põhjendatud ja vajalik. Samas TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuna hageja ei ole kinnitanud TsMS § 174 lg 10 toodud asjaolu, ei kuulu menetluskuludelt arvestatav käibemaks hüvitamisele. Seega loeb kohus hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulu 600 eurot, s.o. kokku 900 eurot. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele sellest 99,6%x 900= 896,40 eurot. Kostja taotleb kostja lepingulise esindaja tasu 1192 eurot väljamõistmist (tl 127-132). Kostja esindaja tunnitasu 76-80 eurot käibemaksuta (keskmine 78 eurot) on kohtu hinnangul mõistlik. 10 (11)

Kohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu 15,25 tundi, arvestades asja keerukust, esitatud menetlusdokumentide mahtu ja menetlustoiminguid, põhjendatud ja vajalik kulu. Hagejalt kuulub kostja kasuks väljamõistmisele 0,4%x 1192= 4,77 eurot. TsMS § 445 lg 1 alusel tuleb poolte menetluskulude nõuded rahuldatud osas tasaarvestada ja välja mõista kostjalt menetluskulu 896,40- 4,77= 891,63 eurot hageja kasuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.