Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Vaidlustatud otsused
Kaebuste esitaja ja liik Apellatsioonkaebuste hind
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Asja läbivaatamine
Tallinna Ringkonnakohus Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm 31. august 2018, Tallinn, kohtu kantselei kaudu 2-16-18073 Aktsiaseltsi TALLINNA SADAM (Eesti Vabariigi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu eriõigusjärglane) hagi Osaühingu Z-End vastu kinnisasja valduse väljanõudmise ning kasutuseelise ja viivise väljamõistmise nõuetes Osaühingu Z-End vastuhagi aktsiaseltsi TALLINNA SADAM (Eesti Vabariigi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu eriõigusjärglane) vastu kulutuste hüvitamise nõudes Osaühingu Z-End hagi aktsiaseltsi TALLINNA SADAM (TS Energia OÜ üldõigusjärglane) vastu lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja lepingu täitmiseks, alternatiivselt tahteavalduse andmise kohustamise nõuetes Harju Maakohtu 2. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-1618073 ja Harju Maakohtu 23. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-17-2557 Osaühingu Z-End apellatsioonkaebused Tsiviilasjas nr 2-16-18073 esitatud kaebusel 419 486,44 eurot ja tsiviilasjas nr 2-17-2557 esitatud kaebusel 3 500 eurot Apellant (kostja ja vastuhageja tsiviilasjas nr 2-16-18073 ning hageja tsiviilasjas nr 2-17-2557): Osaühing Z-End (registrikood 10364476), lepinguline esindaja advokaat Viktor Särgava Vastustaja (hageja ja vastuhagi kostja tsiviilasjas nr 2-1618073 ning kostja tsiviilasjas nr 2-17-2557): aktsiaselts TALLINNA SADAM (Eesti Vabariigi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu eriõigusjärglane ja TS Energia OÜ üldõigusjärglane, registrikood 10137319), lepinguline esindaja advokaat Asko Pohla Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 2. aprilli 2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-18073 resolutsioon jätta
muutmata, aga muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktile 11.3 koos selle alapunktidega.
2.Harju Maakohtu 23. novembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-17-2557 resolutsioon jätta muutmata, aga muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktidele 12.2 ja 12.3 koos nende alapunktidega.
3.Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.
4.Kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Osaühingu Z-End kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab seni rahaliselt kindlaks määramata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Eesti Vabariik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu, edaspidi „EV“) esitas 30. novembril 2016 Harju Maakohtule hagi Osaühingu Z-End (edaspidi „apellant“) vastu. Maakohus võttis hagi menetlusse tsiviilasjana nr 2-16-18073 (edaspidi „tsiviilasi A“, viited toimikule samuti tähega „A“). Alates 18. maist 2018 osaleb EV eriõigusjärglasena tema asemel menetluses aktsiaselts TALLINNA SADAM (edaspidi „vastustaja“).
1.1.EV esitas järgmised nõuded: -
nõuda apellandi ebaseaduslikust valdusest EV valdusesse kinnistu asukohaga Nõlva 7 Tallinnas (registriossa nr 23683201, edaspidi „vaidlusalune kinnistu“); mõista apellandilt välja 151 458,75 eurot ja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lgs 1 sätestatud suuruses põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
1.2.Samas asjas esitas apellant 10. jaanuaril 2017 vastuhagi, milles palus välja mõista EV-lt 252 380,70 eurot.
1.3.EV tõi esile järgmised asjaolud: -
EV kanti vaidlusaluse kinnistu omanikuna kinnistusregistrisse 5. veebruaril 2008; kohtuotsustega tsiviilasjades nr 2-2/1313/03 ja 2-05-24204 tuvastati, et apellandil puudub omandiõigus vaidlusalusel kinnistul asuvatele hoonetele ning mistahes õigus kasutada kinnistul asuvate hoonete alust ja nende teenindamiseks vajalikku maad. Samuti tuvastati, et apellant valdas EV omandis olevaid ehitisi ebaseaduslikult nii enne kui ka peale 5. veebruari 2008;
2 (14)
-
-
EV esitas 14. septembril 2016 apellandile nõude, et apellant annaks vaidlusaluse kinnistu otsese valduse hiljemalt 30. septembril 2016 üle riigile kuuluva vastustaja tütarettevõtte otsesesse valdusesse, apellant ei rahuldanud EV nõuet; EV-l on õigus nõuda apellandilt vaidlusaluse kinnistu valduse rikkumisega saadud tulu, milleks on: o maamaks 2 966,25 eurot aastas, kokku 8 898,75 eurot, mille EV tasus apellandi eest kolme aasta jooksul perioodil 1. jaanuarist 2014 kuni hagi esitamiseni; o EV-le tasumata jäänud tasu kinnistu kasutamise eest kolme aasta jooksul arvates hagi esitamisest summas mitte vähem kui 142 560 eurot (= 0,3 × 13 200 × 36). Paljassaare sadamas ei ole ilma katteta avatud platsi ruutmeetri rendihind väiksem kui 0,3 eurot.
1.4.Apellant vaidles EV nõudele vastu ja esitas vastuhagi, tuues esile järgmist: -
-
apellant on vallanud vaidlusalust kinnistut alates asutamisest, st 22. jaanuarist 1998. Sellest ajast on ta teinud kinnistule erinevaid parendusi kokku 252 380,70 euro ulatuses, millest nõuab vastuhagiga järgmiste hüvitamist: o apellant tasus 28. veebruari 2014 sõlmitud töövõtulepingu raames tehtud tööde (territoorium korrastamine, prügi ja prahi eemaldamine, võrkaia ja väravate paigaldus, videovalve paigaldus, büroohoone I korruse siseruumides remonttööd, büroohoone katuse parandustööd) eest 89 224,80 eurot; o apellant tasus 1. detsembri 2014 sõlmitud töövõtulepingu raames tehtud tööde (I korruse fassaadi remonttööd, laohoonete korrastustööd, prügi ja prahi eemaldamine, büroohoone remonttööd I korruse siseruumides II etapp, büroohoone fassaadi remonttööd) eest 121 066,32 eurot; o apellant tasus 21. oktoobril 2016 sõlmitud töövõtulepingu raames tehtud tööde (laohoone 1 katuse renoveerimine, laohoone 2 akende vahetamine, fassaadi remonttööd, katuse remonttööd ja muud väiksemad ehitustööd) eest 31 106,40 eurot; o apellant tasus 7. mai 2015 projekteerimistööde lepingu raames tehtud lao- ja büroohoone rekonstrueerimisprojekt eest 3 240 eurot; o apellant tasus 13. mai 2014 veetorustiku ehitustööde ja veemõõdusõlme paigaldamise I etapi eest 1 355,34 eurot ja 23. mail 2014 II etapi eest 1 355,33 eurot; o apellant tasus 1. juunil 2016 sõlmitud töövõtulepingu raames tehtud tööde (tulekahjusignalisatsiooni projekteerimine ja paigaldus ning elektriprojekti tööd) eest 12. oktoobri 2016 arve alusel 1 740 eurot ja 24. oktoobri 2016 arve alusel 504 eurot; o apellant tasus 12. septembril 2016 sõlmitud alusel valvesüsteem paigalduse eest
17.oktoobri 2016 arve alusel 1 228,51 eurot ja 24. oktoobri 2016 arve alusel 588 eurot; o apellant tasus 12. septembril 2015 tuleohutusauditi ja ehitusliku ekspertiisi eest 972 eurot; loetletud tööde tegemine oli vajalik, sest vaidlusalusel kinnistul asuvad hooned oli amortiseerunud ja muutunud ohtlikuks kinnistul viibijatele ja sealt möödujatele. Samuti peab olema hoones korras elektrisüsteem, tulekahju signaalisatsioon ja kanalisatsioon, et vältida kahju tekkimist. Lisaks sellele on vajalik kinnistut valvata ja kaitsta seal asuvat vara aia ning väravasüsteemi paigaldamisega; 3 (14)
-
EV on keeldunud oma kohustuse täitmisest ja seega on apellandil kuni kulutuste hüvitamiseni õigus vaidlusaluse kinnistu valduse üleandmisest keelduda; EV poolt hüpoteetiliselt kinnistu välja rentimata jätmise tõttu saamata jäänud tulu ei saa pidada apellandi tuluks; kui apellant ei oleks kinnistut hooldanud, koristanud ja paigaldanud piirdeaeda, siis oleks selle seisukord palju halvem, kui ta hetkel on ja rent oleks oluliselt madalam; tasunõude esitamine ligi kaheksa aastat peale omanikuks saamist on hea usu põhimõttega vastuolus. Kui kohus peab võimalikuks hüvitis välja mõista, tuleb summat vähendada 1 000 euroni, sest hageja on jätnud nõude aastate vältel esitamata ja seetõttu lasknud enda kahjunõudel pidevalt suureneda.
1.5.EV vaidles vastuhagile vastu.
2.Apellant esitas 16. veebruaril 2017 samale maakohtule hagi TS Energia OÜ (edaspidi „TSE“) vastu. Seda menetles maakohus tsiviilasjana nr 2-17-2557 (edaspidi „tsiviilasi B“, viited toimikule samuti tähega „B“). Praeguseks on TSE üldõigusjärglane vastustaja, kes osaleb menetluses alates 27. detsembrist 2017.
2.1.Apellant palus: -
tuvastada apellandi ja TSE vahel 23. mail 2014 sõlmitud veevarustuse- ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamise lepingu (edaspidi „veeleping“) ülesütlemiseks TSE poolt hagejale 20. jaanuaril 2017 tehtud tahteavalduse tühisus ja kohustada TSEd jätkama veelepingu täitmist;
või alternatiivselt -
tuvastada TSE kohustus anda tahteavaldus apellandiga lepingu sõlmimiseks veega varustamise ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamiseks vastavalt veelepingu tingimustele.
2.2.Apellandi väitel: -
-
-
-
valdab ja kasutab apellant vaidlusalust kinnistut. Apellant ja TSE sõlmisid
23.mail 2014 veelepingu sellel veeteenuste osutamiseks; TSE saatis 20. jaanuaril 2017 apellandile kirja, milles teatas veelepingu ühepoolsest lõpetamisest alates 20. veebruarist 2017. Lõpetamise õigusliku alusena viidati tüüptingimuste ple 9.6.3 ja VÕS § 195 lg-le 3; vastavalt veelepingule kohustus TSE varustama apellanti veega, sh tagama vee kvaliteedi vastavuse joogivee kvaliteedinõuetele ja osutama reovee ärajuhtimise teenust, mistõttu TSE oli ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg 1 mõttes vee-ettevõtja. TSE osutab veevarustuse-, reovee ärajuhtimise- ja sademevee ärajuhtimise teenust kokku viies erinevas sadama piirkonnas vähemalt 50le kinnistule. Seega lähtuvalt ÜVVKS § 2 lgst 1 on ta kohustatud alluma ÜVVKS regulatsioonile; veelepingu ülesütlemise teade on vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu tühine. Leping on üles öelnud olukorras, kus TSE oli ainus teenusepakkuja, kellega apellant sai Paljassaare sadama territooriumil selliste teenuste saamiseks lepingu sõlmida. TSE osutas ÜVVKS § 7 lg 12 kohaselt üldhuviteenust ja oli monopoolses seisundis, mistõttu oli ta ka kohustatud jätkama veelepingu täitmist vastavalt selle tingimustele; lisaks on ütlemine vastuolus hea usu põhimõttega, sest veelepingu põhjuseta üles ütlemisega tekitatakse apellandile nii otsest kahju kui ka kahju saamata jääva tuluna. Apellant tegi enne TSEga lepingu sõlmimist märkimisväärseid kulutusi TSE veesüsteemiga ühinemiseks, eeldades, et poolte koostöö kestab pikki aastaid. Lepingu lõpetamisel muutuvad ehitustööd mõttetuks, sest kui vaidlusalust kinnistut vee ja reovee teenusega ei varustata, siis nendel ehitustöödel puudub igasugune otstarve; 4 (14)
-
juhul, kui TSE ütles lepingu kehtivalt üles, on kostja kohustatud sõlmima apellandiga uue lepingu teenuste osutamiseks, sest kostjal säilib kohustus mõistlikel tingimustel jätkata hageja veega varustamist ja reovee ära juhtimist.
2.3.TSE vaidles hagile vastu, tema vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
-
TSE ei ole kohaliku omavalituse poolt määratud vee-ettevõtjaks piirkonnas, kus asub vaidlusalune kinnistu. TSEl puuduvad eraisikutest kliendid, kelle elukoht asuks piirkonnas, kus ta teenuseid osutab. TSE hallatav veevarustuse süsteem ei ole käsitletav ühisveevärgi ja kanalisatsiooni süsteemina ÜVVKS § 2 lg 1 mõttes (pole vee-ettevõtja ega teeninda vähemalt 50 elanikku); apellandi viited ÜVVKS-le ei ole asjakohased, sest sellest seadusest tulenevad veeettevõtja kohustused TSEle. Vaidlusaluse kinnistu piirkonnas on määratud veeettevõtjaks AKTSIASELTS TALLINNA VESI (edaspidi „TV“). Lisaks ei laiene ÜVVKS sätted sama seaduse § 1 lg 3 tõttu veelepingule, sest vaidlusaluse kinnistu sihtotstarve on tootmismaa; ülesütlemisest teatas TSE ette ühe kalendrikuu, mis oli pikem kui veelepingus kokku lepitud tähtajast. Lisaks sellele, et esines õigus seaduse alusel leping mõistliku etteteatamisega üles öelda, on avalduses viidatud ka tüüptingimuste ple 9.6.3; ülesütlemiseks esines mõjuv põhjus, sest TSEle sai teatavaks, et apellant ei ole vaidlusaluse kinnistu omanik ega ka õiguspärane valdaja; kui ülesütlemine ei olnud õiguspärane VÕS § 195 alusel, oli see õiguspärane VÕS § 196 alusel, kuna ülesütlevalt lepingupoolelt ei võinud kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist; apellant ei saa edukalt tugineda hea usu põhimõttele, sest ta ise ei käitunud heas usus, jätkates õigusvastaselt vaidlusaluse kinnistu valdamist. Hea usu põhimõttele tuginemine on õigustatud üksnes õigustatud huvide kaitse eesmärgil.
MAAKOHTU OTSUSED
3.Tsiviilasjas A esitatud nõuded lahendas maakohus 2. aprilli 2018 otsusega (edaspidi „otsus A“). EV hagi rahuldati ja apellandi vastuhagi jäi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus apellandi kanda ja määras kindlaks hüvitatava summa.
3.1.EV vindikatsiooninõue asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 2 alusel ja apellandi võlaõiguslik nõue ei ole omavahel sellises seoses, et apellant võiks keelduda vaidlusaluse kinnistu valduse väljaandmisest kuni talle on hüvitatud selle parendamisega seotud kulutused. Tõendatud ei ole apellandi väide, et tema valdus kinnistule pole seadusevastane, sest apellandil ei ole VÕS § 110 lg 1 kohaselt õigusest keelduda kinnistu valduse üleandmisest EVle. Seega tuleb vaidlusalune kinnistu apellandi ebaseaduslikust valduses välja nõuda EV valdusse.
3.2.Kuna apellant keeldus kinnistu tagastamisest, on ta saanud sellega kasu, et on hoidnud EV arvelt kokku kulutused kinnistu üürimisel ja maamaksu tasumisel. EV tasus 1. oktoobrist 2014 kuni hagi esitamiseni maamaksu kokku 8 898,75 eurot. Kuna apellant maamaksu ei tasunud, on ta saanud selle summa võrra kasutuseeliseid. Apellant kasutab EV kinnistut kogu 13 200 m2 ulatuses, mistõttu pole põhjendatud arvestada kasutuseeliseid 2 890 m2 eest. Kogu kinnistu kasutamist või väljaüürimist ei takista asjaolud, et kinnistul asuvad hooned või seal on prahti ja kogu kinnistu ei ole käsitletav ühe asfaltplatsina. Kuna ka apellandi eksperthinnangu kohaselt on võrreldavate kinnistute ruutmeetri keskmiseks hinnaks 0,43 eurot kuus, siis saab kasutuseeliste määramisel tugineda ruutmeetri hinnale 0,3 eurot. Mitte üheski tõendis ei ole Paljassaare sadama läheduses ilma katteta avatud platsi 5 (14)
ruutmeetri rendihind väiksem kui 0,3 eurot kuus. See hind on põhjendatud, kuna arvestatud ei ole apellandi tehtud väidetavaid parendusi kinnisasjale. Seega on tõendatud, et apellant kasutades vaidlusalust kinnistut suurusega 13 200 m2 oleks pidanud sellise suurusega kinnistu üürimisel kelleltki teiselt tasuma ruutmeetri eest üüri vähemalt 0,3 eurot kuus, mistõttu on apellant saanud kasutuseeliseid kolme aasta eest kokku 142 560 eurot (= 0,3 × 13 200 ×36).
3.3.Tsiviilasja nr 2-2/1313/03 kohtuotsusega on tuvastatud, et apellant ei ole kinnisasja omanik ning tsiviilasja nr 2-05-24204 kohtuotsusega on tuvastatud, et tal puudub õigus nõuda väidetavalt kinnisasjale tehtud parenduste hüvitamist. Seega pidi apellandile olema arusaadav EV tahe, et apellant ei teeks mingeid kulutusi vaidlusalusele kinnisasjale, mistõttu ei saa kasutuseeliste nõude esitamine olla hea usu põhimõtte vastane. See, et EV ei ole nõudnud kasutuseeliseid alates kinnistu omanikuks saamisest, ei välista tema nõuet viimase kolme aasta eest. EV ei andnud apellandile nõusolekut kinnistu kasutamiseks, seetõttu ei saanud tekkida apellandil õiguspärast ootust, et ta võib kinnistut kasutada tasuta. Vaidlusaluse kinnistu kasutamisega EV nõusolekuta on saanud apellant kasutuseeliseid kokku 151 458,75 eurot (= 142 560 + 8 98,75), mis tuleb apellandilt välja mõista. Seda summat ei saa vähendada VÕS §de 139 ega 140 alusel, sest hageja ei esitanud kahju hüvitamise nõuet.
3.4.Kuna apellant ei tasunud EVle kasutuseeliseid, siis tuleb apellandilt välja mõista ka viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
3.5.Vastuhagi ei saa rahuldada AÕS § 88 lg 1 alusel. Apellant ei tõendanud, et vastuhagis loetletud tööd olid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 63 p 1 tähenduses vajalikud säilitamaks vaidlusalust kinnistut või kaitsmaks seda täieliku või osalise hävimise eest. Apellandi esitatud fotod ei tõenda, et vajalik oli välja vahetada katus, aknad ja uksed, et need olid amortiseerunud ja võimaldasid niiskusel tungida siseruumidesse ja kahjustasid hoone konstruktsioone. Ka tunnistaja ütlused ei tõenda, mil määral olid hooned lagunenud, et oli vaja teostada apellandi loetletud töid tema näidatud ulatuses. Samuti ei tõenda tunnistaja ütlused, et tehtud tööd olid vajalikud vaidlusaluse kinnistu säilitamiseks või kaitsmiseks hävimise eest. Apellant ei ole tõendanud, et hooned, kütte-, vee-, kanalisatsiooni ja elektrisüsteemid oleksid olnud amortiseerinud või et üleüldse olid probleemid elektri-, kanalisatsiooni-, kütte- ja veesüsteemiga, mistõttu oli neid vaja parandada, et tagada kinnistu säilimine või kaitsta seda täieliku või osalise hävimise eest. Samuti ei ole apellant tõendanud, et kinnistu valvamine ja seal asuva vara kaitsmine, mida ta ise kasutas, oli vajalik kulu kinnistu säilimiseks või kaitsmiseks täieliku või osalise hävimise eest. Eeltoodust tulenevalt ei ole apellant tõendanud, et tema loetletud tööd kokku 252 380,70 euro ulatuses oleks olnud vajalik kulu, et säilitada vaidlusalust kinnistut või kaitsta seda täieliku või osalise hävimise eest.
3.6.Vastuhagi ei saa ka rahuldada VÕS § 1042 lg 2 alusel, kuna EV on varsemalt apellandile teada andnud, et ta ei ole nõus hüvitama tema kinnistule mistahes tehtud kulutusi. Veenev on EV väide, et tal ei olnud mingit huvi kinnistut kasutada muul moel, kui lihtsalt maatükina. Seega on mõistlik arvata, et EV ei oleks ise teinud selliseid kulutusi nagu tegi apellant. Apellant ei tõendanud, et kulutused olid EVle kasulikud. EV huvides ei olnud kinnistut parendada.
3.7.Samuti ei saa vastuhagi rahuldada käsundita asjaajamise sätete (VÕS §d 1018-1023) aluse. Apellant ei ole tõendanu, et kinnistu parendamine vastaks EV huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või et asjaajamisele asumine kinnistu parendamisel oleks olnud oluline 6 (14)
avalikes huvides. Apellant ei ole ka tõendanud, miks oli just vajalik, et tema asjaajamisele asub ja miks ei saanud väidetavat ohtu ja kahjulikku mõju EV ise kõrvaldada.
4.Tsiviilasjas B menetletud apellandi hagi jättis maakohus 23. novembri 2017 otsusega (edaspidi „otsus B“) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus apellandi kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. Sama otsusega tühistas kohus hagi tagamise.
4.1.Maakohus tugines VÕS § 195 lgle 3. Veelepingu p 9.6.3 kohaselt oli ühel lepingupoolel õigus leping lõpetada teatades sellest 14 päeva ette. TSE teavitas apellanti lepingu lõpetamise soovist terve kuu ette, seega on veeleping kehtivalt lõpetatud. TSEl oli õigus veeleping lõpetada ja selleks ei pidanud olema mõjuvat põhjust.
4.2.Apellant võis vaidlusalusel kinnistul tegeleda vaid tootmistegevusega, seega ÜVVKS § 1 lg 3 kohaselt poolte õigussuhtele ÜVVKS ei laiene. Vaidlusaluse kinnistu piirkonnas on vee-ettevõtja TV, st TSE ei ole monopoolses seisundis. Apellandil on võimalik veevarustuseja reovee ärajuhtimise teenust saada ka TVlt.
4.3.Asjaolu, et apellandil on vaja ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga liitumiseks taotleda teiste kinnistute omanikelt servituutide seadmist, ei mõjuta TSE õigust veeleping üles öelda.
4.4.Eelnimetatud asjaolusid arvestades ei olnud TSE tegevus lepingut üles öeldes hea usu põhimõttega vastuolus. Samuti ei ole põhjendatud kohustada TSEd apellandiga uut lepingut sõlmima, sest ta ei ole monopoolne ettevõtja ja apellandil on samade teenuste saamiseks võimalik sõlmida leping TVga.
5.Menetluskulud jaotas maakohus mõlemas asjas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.
POOLTE SEISUKOHAD
6.Apellant esitas mõlemas tsiviilasjas apellatsioonkaebused, milles palub maakohtu otsused tühistada, uute otsustega tsiviilasjas A jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning tsiviilasjas B rahuldada hagi. Menetluskulud palub apellant panna vastustaja kanda. Tsiviilasjas A esitatud kaebuse (edaspidi „kaebus A“) väited on kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.Esiteks kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust (väide A1). Kohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 110 lg 1, kui lahendas küsimust, kas apellant oleks pidanud andma vaidlusaluse kinnistu valduse üle enne kulutuste hüvitamise nõude rahuldamist. VÕS §st 110 tulenevat õiguskaitsevahendit ei saa tõlgendada sedavõrd piiravalt, et asjaõigusliku nõude puhul ei ole võimalik keelduda kohustuse täitmisest kuni parenduste hüvitamise nõude täitmiseni. Maamaksu väljamõistmisel kohaldas maakohus põhjendamatult riigivaraseaduses (RVS) sätestatut, kuivõrd tuvastatud ei ole, et apellandi ja EV vahel oleks sõlmitud RVS alusel leping vaidlusaluse kinnistu kasutamiseks. Samuti jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 1018 lg 1 p 3. Vaidlusaluse kinnistu suhtes kohaldub Tallinna linna heakorra eeskiri, mille kohaselt on kinnisasja omanikul kohustus hoida korras kinnistu ja kinnistu piirdeaed ning korras tuleb hoida ka hoone fassaad ja selle elemendid. Kuivõrd heakorra eeskirja rikkumise korral on ette nähtud sanktsioonid, on kohustuste täitmine vastustajale kohustuslik ja ilmselgelt avalikes huvides. Kuna selle kohustuse täitis apellant, on apellandil nõue kulutuste hüvitamiseks.
6.2.Teiseks käsitles maakohus ebaõigesti vaidlusaluse kinnistu üürihinna ja valdamisega seonduvat (väide A2). Kuna EV nõudis apellandilt kasutuseelisteid asfaltiga kaetud osa eest, siis oli eksperthinnangu koostamisel põhjendatud võtta arvesse ainult see kinnistu osa. Samuti on selge apellandi 7 (14)
esitatud ekspertarvamuses märgitud 9 430 m2 kujunemine, sest kogu kinnisasja ei ole võimalik asfalteeritud platsina kasutada. Üürihinna osas jättis maakohus põhjendamatult kõrvale Pindi Kinnisvarabüroo OÜ hinnangu. Selle kohaselt oleks kinnistu võimalik üüritulu asfaltkattega platsi eest 0,25 eurot/m2 kohta, mitte 0,3 eurot/m2 katteta platsi eest. Katteta platsi kasutuseelised oleksid tegelikkuses veelgi väiksemad EV nõutust ja ekspertarvamuses märgitu ruutmeetri hinnast.
6.3.Kolmandaks jättis kohus põhjendamatult kohaldamata VÕS §d 139 ja 140 (väide A3). Kuivõrd EV jättis oma kohustused sisse nõudmata pikema ajaperioodi vältel, tuleb VÕS § 139 kohaselt kahju hüvitist vähendada. EV ei ole aktiivselt tegutsenud tasunõude rahuldamiseks ja on lasknud nõudel kuhjuda. Juhul, kui EV oleks varem reageerinud, siis ei oleks apellant kinnistut sedavõrd kaua kasutada saanud ning kahju hüvitis oleks väiksem. Täiendavalt oleks tulnud kohaldada VÕS § 140 ja piirata kasutuseeliste hüvitamise nõuet, sest EV jättis oma õigused pika perioodi vältel teostamata. Lisaks sellele tegi apellant heas usus kulutusi ja parendusi kinnistule, millest tuleneva kasu sai endale EV. Apellant on kinnistut 252 380,70 euro eest parendanud, mille võrra EV rikastus.
6.4.Neljandaks käsitles maakohus hea usu põhimõttega seonduvat puudulikult seda, et EV käitus vastuoluliselt (väide A4). Kohus ei arvestanud hea usu põhimõtte kohaldamisel seda, et kuigi kohus tuvastas mitmeid aastaid tagasi, et EV on vaidlusaluse kinnistu omanik, siis arusaamatul põhjusel ei nõudnud ta kinnisasja valdust ja ootas sellega aastaid. EV lõi oma tegevusega apellandile ettekujutuse, et apellant võibki jääda kinnisasja valdama. Järelikult oli EV eesmärk kuritarvitada oma õigusi, oodata parenduste valmimist ja alustada valduse väljanõudmisega talle sobival hetkel.
6.5.Viiendaks ei arvestanud maakohus vastuhagi tõendavaid tõendeid (väide A5). Apellant esitas fotod enne ja pärast parenduste tegemist ja tunnistaja andis kohtuistungil samuti ütlusi kinnistu äärmiselt halva seisukorra kohta 2010. aastast alates. Järelikult on asjas tõendatud see, et parandustööde tegemine oli vajalik ning nende tööde tegemata jätmisel oleks kinnistu saanud märkimisväärseid kahjustusi. Lisaks ei andnud maakohus hinnangut hindamisakti kohta, millega on tõendatud apellanti nõue vähemalt 180 000 euro ulatuses. Selle summa võrra on apellandi tehtud parenduste tulemusel vaidlusaluse kinnistu väärtus suurenenud.
6.6.Kuuendaks on maakohtu seisukohad vastuolulised (väide A6). Arusaamatu on, mis põhjusel jättis maakohus vastuhagi rahuldamata, kui tuvastas, et vastustaja valdust ei ole ära võetud või rikutud. Juhul, kui apellant ei ole takistanud vastustaja valdust vaidlusalusele kinnistul, siis puudub vastustajal ka kasutuseeliste nõue hagis nõutud ulatuses.
6.7.Seitsmendaks ei käsitletud maakohus kõiki apellandi väiteid (väide A7). Apellant väitis, et AÕS § 48 lg 1 kohaselt valduse kaitse nõue lõpeb ühe aasta möödumisel valduse rikkumisest või äravõtmisest. EV väitis, et apellandi valdus on vähemalt 2009. aastast alates omavoliline, kuid EV ei esitanud oma nõuet ühe aasta jooksul. Järelikult ta tegelikult aktsepteeris apellandi valdust. Kuna EV ei ole oma õigusi aastaid kasutanud, siis on ta nõustunud, et apellant valdab kinnistut, mistõttu apellandi valdus ei saa olla omavoliline. Kuna apellandi valdus kulutuste tegemise ajal ei olnud omavoliline, siis EV peab hüvitama hageja parendused AÕS § 88 alusel.
8 (14)
6.8.Kaheksandaks tuvastas maakohus ebaõigesti faktilisi asjaolud (väide A8). EVle oli teada hoonete halb seisukord ja ta pidi mõistma, et amortiseerunud hoonetega kinnistust tulenvad võimalikud ohud ja vajadus teha töid. EV ei vaielnud vastu tehtud tööde tegemisele, pigem väitis, et remonttööde tegemine oli apellandi lepinguline kohustus. Seetõttu tuleb eeldada tema nõusolekut apellandi kulutustega.
7.Tsiviilasjas B esitatud kaebuse (edaspidi „kaebus B“) väited on kokkuvõtvalt järgmised.
7.1.Esiteks rikkus maakohus põhjendamiskohustust ja kohaldas ebaõigesti ÜVVKS § 1 lg 3 (väide B1). TSE ei tõendanud, et vaidlusalust kinnistut kasutatakse üksnes tootmise eesmärgil. Katastriüksuse sihtotstarvet ei saa võrdsustada ainult tootmise vajaduseks rajatud kanalisatsiooniga. Apellandi kasutuses oleva maatüki sihtotstarve ei tähenda, et kanalisatsioon on rajatud ainult tootmise vajaduseks ja seda kasutatakse üksnes selleks. Lisaks on ÜVVKS eelnõu seletuskirja kohaselt seaduse eesmärgiks reguleerida kõikide klientide, sh eraisikute ja juriidiliste isikute veega varustamist ja reovee ärajuhtimist, mistõttu see seadus kohaldub veelepingule. Seletuskirjast nähtub, et seadusandja soovis vältida erisusi, mis võiksid tuleneda vee- ja kanalisatsioonisüsteemi omanikust. Eeltoodut arvesse võttes kohaldub ÜVVKS § 1 lg 3 ainult sellises olukorras, kus kanalisatsioon on rajatud kitsalt tootmise otstarbel ja see ei ole seotud ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni süsteemiga. TSE veevärgi- ja kanalisatsioonisüsteem läbib mitmeid kinnistuid ning seda kasutatakse lisaks tootmisele ka muudel otstarvetel. Seega apellandi kasutuses olevat ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni ei saa pidada ainult tootmise vajaduseks rajatuks.
7.2.Teiseks käsitles maakohus ebaõigesti TSE monopoolset seisundit, sest hindas seda vaid teoreetiliselt (väide B2). Kinnistuga on ühendatud TSE trassid, aga TV trassidega on kinnistu faktiliselt ühendamata. Seega TVlt teenuse saamiseks tuleb esmalt välja ehitada ühendustrass kinnistult kuni TV liitumispunktini. Väljaehituskulud on 63 010,80 eurot. Lisaks sellele peab apellant tegema kulutusi trasside ehitamisele kinnistu piirilt kuni hooneteni. Kuivõrd ühendustrass kulgeb üle võõraste kinnistute, siis tuleb enne trassi ehitamiseks sõlmida servituudikokkulepped. Eeltoodud asjaolude pinnalt oli TSE monopoolses seisundis, kuigi teoreetiliselt saab apellant samu teenuseid soetada ka TVlt. Minimaalselt oli TSE „olukorda valitsevas“ seisundis. Mõistlik ei ole eeldada, et isik peaks ca 41 euro suuruse igakuise teenuse saamiseks tegema kulutusi ca 63 000 eurot ja sõlmima servituudikokkuleppeid olukorras, kus riigile kuuluv ehk avalikes huvides tegutsev äriühing võib neid samu teenuseid ilma eripingutusteta osutada. Maakohus tuvastas, et TSE oli vee-ettevõtja, kuid jättis kohaldama sellest tuleneva tagajärje. Kohus oleks pidanud tuvastama, et TSE oli kohustatud sõlmima apellandiga lepingu.
7.3.Kolmandaks kohaldas maakohus ebaõigesti hea usu põhimõtet (väide B3). Isegi kui eeldada, et TSE ei tegutsenud lepingut lõpetades hea usu vastaselt, mistõttu lepingu lõpetamine oli kehtiv, siis on põhjendatud nõuda temalt apellandiga uue lepingu sõlmimist. Riigikohtu 4. märtsi 2010 otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09 esineb käesolevas asjas sund lepingu sõlmimiseks TsÜS § 138 ja VÕS § 6 alusel. Apellandil tuleb teha suuri kulutusi, et ehitada uus kanalisatsiooniühendus. Lisaks kulutuste tegemisele on teadmata ehitustööde tegemise aeg, mis võib venida aastate pikkuseks, sest kohaliku omavalitusese ja naaberkinnistu omanikega on samuti vaja ehitustööd kooskõlastada. Samas terve selle perioodi vältel ei saa apellant kinnistut kasutada. TSE oli teadlik kanalisatsiooni ehitamise kulukusest ja nende tööde projekteerimise ning ehituse ajamahukusest. Seega TSE teadlik 9 (14)
soov oli peatada apellandi majandustegevus. Selline eesmärk ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Maakohus märkis küll, et apellandil toimub õigusvaidlus EVga seoses kinnistu valdamisega, kuid ei arvestanud seda, et EV sisuliselt kasutab enda kontrolli all olevat äriühingut, et mõjutada kohtumenetluse käiku teises asjas valduse küsimuse lahendamisel. Seega tegemist on hea usu põhimõtte vastase käitumisega.
8.Vastustaja vaidleb kaebustele A ja B vastu.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
9.Ringkonnakohus liitis 19. juuni 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-2557 lahendatava hagi ja kaebuse B ühiseks menetlemiseks tsiviilasjas nr 2-16-18073 lahendatavate hagide ja kaebusega A. Liidetud hagide menetlemine toimub tsiviilasjana nr 2-16-18073.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuste A ja B resolutsioonid jätta muutmata, aga muuta nende põhjendusi. Mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja apellant kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
11.Tsiviilasjas A lahendas maakohus EV hagi vaidlusaluse kinnistu valduse saamiseks ja kasutuseelise hüvitamiseks ning apellandi vastuhagi kinnistule tehtud kulutuste hüvitamiseks. Ringkonnakohus nõustub kõigi kolme nõude osas maakohtu põhjendustega ega korda neid, v.a VÕS §de 139 ja 140 osas (vt järgnevas p 11.3). Vastuseks kaebuse A väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Väitega A1 heidab apellant maakohtule ette eksimusi VÕS § 110 lg 1, § 1018 lg 1 p 3 ja RVS sätete kohaldamisel. Ükski neist osaväidetest ei too kaasa maakohtu otsuse muutmist.
11.1.1.Kokkuvõttes sedastas maakohus õigesti ja põhjendatult, et vähemalt käesoleval juhul ei saa apellant keelduda vaidlusaluse kinnistu väljaandmisest tuginedes oma väidetavatele kulutustele. Nimelt otsustas maakohus samas asjas, et apellandi vastuhagi ei saa rahuldada, st puudusid ka sellised kulutused, mille tasumise nõudeõigus oleks võinud isegi teoreetiliselt olla käsitatav omapoolse üleandmiskohustuse täitmisest keeldumise alusena. VÕS § 110 lg 1 kohaldamise eeldusena peab võlgnikul olema sissenõutavaks muutunud nõue võlausaldaja vastu, aga see eeldus ei ole käesoleval juhul täidetud.
11.1.2.Apellandi etteheide RVS kohaldamise osas on ainetu. Maakohus ei rahuldanud hagi maamaksu osas RVS sätetele tuginedes. Kuigi maakohus viitas otsuse A lk 7 teises lõigus RVS sätetele, siis ei teinud ta neist järeldusi EV nõude rahuldamise kohta. Pigem on maakohtu vastav arutluskäik käsitletav selgitusena, et vahetult eelnevas lõigus kajastatud üldised normid ja põhimõtted rakenduvad ka juhul, kui kasutatav asi kuulub riigile.
11.1.3.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et kulutuste tegemine vaidlusalusele kinnistule oli avalikes huvides oluline. Seega jättis maakohus õigesti VÕS § 1018 lg 1 p 3 kohaldamata.
11.2.Väite A2 järgi eksis maakohus tõendite hindamisel. Sellega ringkonnakohus ei nõustu. Kasutuseelise nõue ei ole piiratud üksnes hoonestamata või asfalteeritud maa-alaga, vaid seda tuleb tasuda ka hoonete aluse ja katmata maa eest. Apellant ei ole toonud esile, et hoonete aluse maa eest pidanuks kasutustasu olema väiksem. Katteta maa kasutuseelise väärtuse on maakohus õigesti tuvastanud. Maakohus põhjendas otsuse A lk 8 esimeses lõigus piisavalt, miks ei saa lähtuda apellandi esitatud asjatundja arvamusest.
11.3.Väitega A3 soovib apellant temalt välja mõistetud kasutuseelise summa vähendamist VÕS §de 139 ja/või 140 alusel. Põhimõtteliselt on väide A3 õige osas, et maakohus põhjendas viidatud sätete kohaldamata jätmist ebapiisavalt. Mõlemad normid kohalduvad ka 10 (14)
kasutuseelise hüvitise väljamõistmise korral. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kumbki neist sätetest siiski alust apellandilt välja mõistetud kasutuseelise summat vähendada.
11.3.1.VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Käesoleval juhul tuleb apellandil hüvitada kasutuseelis seetõttu, et ta valdas pikema aja jooksul võõrast asja ilma seadusliku aluseta. Apellant ei ole toonud esile, millised EVst tingitud asjaolud või oht lõid olukorra, et apellant pidi vaidlusalust kinnistut kasutama, sh ka pärast seda, kui temalt juba korduvalt oli nõutud valduse üleandmist.
11.3.2.VÕS § 140 lg 1 võimaldab kohtul kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu välja mõistetud kasutuseelise summa ebaõiglane ega ka vastuvõtmatu. Apellandil oli võimalus esitada vaidlusaluse kinnistu omaniku vastu oma nõue kinnistule tehtud kulutuste hüvitamiseks. Selle nõude rahuldamata jätmine ei tähenda ebaõiglust kõnealuse sätte tähenduses. Samuti ei tulene seadusest, et omanik võiks kaotada õiguse nõuda aegumistähtaja vältel kasutuseeliste hüvitamist ka olukorras, kus ta varem ei ole samasisulise nõudega kohtusse pöördunud.
11.4.Väide A4 käsitleb hea usu põhimõtet. Apellandi samasisulistele väidetele on maakohus ammendavalt vastanud otsuse A lk 8 viimases ja lk 9 esimeses lõigus, mistõttu jääb ainetuks kaebuse etteheide, nagu oleks maakohus kõnealust teemat puudulikult käsitlenud.
11.5.Väite A5 kohaselt jättis maakohus vastuhagi nõuet tõendavad tõendid arvestamata. See etteheide ei ole põhjendatud.
11.5.1.Maakohus uuris vastuhagiga seonduvaid tõendeid otsuse A lkdel 9–11 kirjeldatu kohaselt igakülgselt ja tuvastas õigesti, et apellandi väidetavad kulutused ei olnud sellised, millega oleks vaidlusalust kinnistut säilitatud või kaitstud täieliku või osalise hävimise eest. Kaebuses A viidatud fotodelt (A I kd tl 189–216) ega ka tunnistaja ütlustest (A II kd tl 107– 108) ei nähtu, millise konkreetse kulutusega oleks vaidlusalust kinnistut säilitatud või kaitstud täieliku või osalise hävimise eest. Samuti ei saa apellandi soovitud järeldust teha ühegi toimikus oleva hindamisakti põhjal (sh A II kd tl 6–24, 40–70). Kinnisasja väärtuse suurenemisest ei järeldu, et mõni asjale tehtud kulutus oleks suunatud säilitamisele või kaitsmisele.
11.5.2.Kuna apellandi väidetavad kulutused polnud vajalikud TsÜS § 63 p 1 tähenduses, siis ei saa nende hüvitamist nõuda AÕS § 88 lg 1 esimese lause alusel – olenemata sellest, kas apellandi valdus oli omavoliline. Samas ei saa apellant nõuda muude kulutuste hüvitamist AÕS § 88 lg 1 teise lause kaudu kohalduva VÕS § 1042 lg 1 alusel, sest – nagu maakohus õigesti tuvastas – ta ei ole neist eelnevalt teavitanud (VÕS § 1042 lg 2 p 2, vt selle kohta ka järgnevas p 11.8) ja EV vaidles kulutuste tegemisele vastu (VÕS § 1042 lg 2 p 3).
11.6.Väitega A6 heidab apellant ette maakohtu otsuse vastuolulisust. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi arusaamaga, et kasutuseelise hüvitamise nõue saab olla ainult omavolilise valdaja vastu. Kasutuseelise hüvitamist VÕS § 1037 lg 1 alusel saab kinnisasja omanik nõuda tegelikult kasutajalt ka juhul, kui kasutaja valdus ei ole omavoliline AÕS § 40 lg 2 järgi. Seetõttu ei sõltunud EV rahalise nõude lahendamine valdaja võimalikust omavolist.
11.7.Väite A7 järgi jättis maakohus osa apellandi väiteid tähelepanuta. Täpsemalt heidab apellant ette ühe väite käsitlemata jätmist seoses AÕS § 48 lgga 1. Kuigi maakohus ei käsitlenud otsuses A apellandi väidet AÕS § 48 lgst 1 tuleneva ühe aasta pikkuse tähtaja kohta, siis ei saa seda maakohtule ette heita. Nimelt asus maakohus seisukohale, et kostja 11 (14)
valdus ei ole omavoliline ega lahendanud hageja nõuet valduse kaitse nõudena. Sellisel juhul ei omanud aga tähtsust, kas valduse kaitse nõue võis olla seaduses ette nähtud nõude maksma panemise tähtaja möödumise tõttu lõppenud. Maakohus lahendas EV nõude õigesti vindikatsiooninõudena, st omandi kaitse nõudena ja rahuldas selle AÕS § 80 lg 2 alusel. Omandi kaitse nõudele ei näe seadus ette nõudeõigust lõpetavat tähtaega.
11.8.Väite A8 kohaselt tuvastas maakohus ekslikult asjaolud seoses apellandi nõudega VÕS § 1042 alusel. Sisuliselt väidab apellant, et EV teadis tema tehtud kulutustest. Viidatud asjaolu soovib apellant tõendada Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2012 otsuses sisalduva viitega
1.septembri 2005 lepingule. Apellandi väide ei ole loogiline. Vastuhagi p 2.1 kohaselt nõudis apellant kulutuste hüvitamist, mis tehti aastatel 2014–2016. Kõnealuste kulutuste tegemisest teadmist ei saa tõendada varasemate dokumentidega. Neil kaalutlusel pole ka väide A8 edukas.
12.Tsiviilasjas B on vaidlus küsimuses, kas TSEl oli (ja vastustajal tema õigusjärglasena on) kohustus sõlmida apellandiga leping vaidlusalusel kinnistul vee ja kanalisatsiooniteenuse osutamiseks. Sellise kohustuse jaatamise korral ei tohtinud TSE veelepingut üles öelda (st tuleks rahuldada tsiviilasjas B esitatud hagi esmanõue) või vähemalt on kohustatud uue lepingu sõlmima (alternatiivnõue). Lepingu sõlmimise sund saab tuleneda ÜVVKS sätetest (sellega seondub väide B1), konkurentsiõigusest (väide B2) või hea usu põhimõttest (väide B3).
12.1.Apellant ei vaidlustanud maakohtu järeldust, et veelepingu p 9.6.3 kohaselt oli ühel lepingupoolel õigus leping lõpetada teatades sellest 14 päeva ette ja TSE lõpetamisavaldus oli tähtaegne. Ringkonnakohus nõustub selle vaidlustamata järelduse osas otsuse B põhjendustega ega korda neid. Järgnevalt tuleb käsitleda vaidlust vastavalt kaebuse B väidetele.
12.2.Väitele B1 vastamiseks on vaja tõlgendada ÜVVKS § 1 lg 3, mis näeb ette, et ainult tootmise vajaduseks ettenähtud ühisveevärgile ja kanalisatsioonile sama seaduse sätteid ei kohaldata. Apellant leiab sisuliselt, et veevärgi ja kanalisatsiooni rajamise eesmärki tuleb vaadelda kogu vastava võrgu ulatuses. Vastustaja seevastu on seisukohal, et lähtuda saab konkreetse kinnisasja vajadusest. Maakohus jagas vastustaja arusaama ja eitas otsuse B ps 5.3 ÜVVKS sätete kohaldamise võimalust just seetõttu, et vaidlusalune kinnistu on tootmismaa.
12.2.1.ÜVVKS eelnõu (Riigikogu VIII koosseis, 1044 SE) seletuskirjast ei nähtu piisavalt selget kinnitust kummagi poole soovitud tõlgendusele.
12.2.2.Ühelt poolt nähtub eelnõu eesmärgi ja reguleerimisala kohta märgitud lauseosast „elanike ja teiste klientide“ koosmõjus § 1 lg 3 sõnastusega, et seadusandja võis „ainult tootmise vajadusena“ pidada silmas just konkreetse kinnisasja vajadust, mitte aga kogu vee- ja kanalisatsioonivõrgu rajamise eesmärki. Sellist arusaama näivad kinnitavat ka eelnõus sisalduvad viited Euroopa Liidu õigusele. Nii näiteks eristatakse nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiivi 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta art 2 pdes 1–3 reovett konkreetse saasteallika järgi. Samuti annab nõukogu 3. novembri 1998. aasta direktiivi 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta art 3 lg 2 punkt a liikmesriikidele võimaluse jätta sama direktiivi kohaldamisalast välja vesi, mis on ette nähtud üksnes otstarbeks, mille puhul pädevad asutused on veendunud, et vee kvaliteet asjassepuutuvate tarbijate tervist mingil viisil otseselt ega kaudselt ei mõjuta.
12.2.3.Teiselt poolt on ÜVVKS eesmärk nii elanike kui ka teiste klientide veevarustuse tagamine. Eesmärgi sellisel sõnastusel puuduks mõte, kui ÜVVKS § 1 lgga 3 oleks seadusandja soovinud jätta selle seaduse kohaldamisalast välja klientidena kõik tootmismaa sihtotstarbega kinnistute omanikud või valdajad. Samuti pole tootmisega tegeleva ja veeettevõtja teeninduspiirkonnas asuva ettevõtja huvidega piisavalt arvestav käsitlus, et ta ei saa tugineda ÜVVKS § 5 lgst 1 ja § 8 lgst 2 sisuliselt tulenevale lepingusunnile. 12 (14)
12.2.4.Neil kaalutlustel asub ringkonnakohus maakohtust erinevale seisukohale ja leiab, et ÜVVKS § 1 lgs 3 nimetatud vajadust tuleb hinnata ühisveevärgi ja kanalisatsiooni võrgu põhjal tervikuna.
12.2.5.Siiski ei mõjuta see maakohtu järeldust, et ÜVVKS sätted veelepingule ei kohaldu. Nimelt tugines TSE hagile vastates sellele, et tal puuduvad eraisikutest kliendid, kelle elukoht asuks piirkonnas, kus ta veeteenuseid osutab. Sellele väitele apellant vastu ei vaielnud, samuti ei nähtunud vaidlustamise tahe ühestki apellandi avaldusest maakohtus. Alles kaebuses B märgib apellant, et TSE jättis tõendamata oma väite, et apellant ja kõik teised TSE kliendid tegelevad üksnes tootmisega. Nähtuvalt 15. mai 2017 istungiprotokollist arutasid pooled maakohtus üksnes küsimust, kas ÜVVKS § 2 lgs 1 nimetatud arv 50 viitab elanikele või kinnistutele. TsMS § 231 lgte 2 ja 4 tõttu ei tulnud seega maakohtus tõendada väidet, et TSE teenindas ainult ärikliente. Sellisena aga vastab tema hallatav vee ja kanalisatsioonivõrk ÜVVKS § 1 lg 3 tunnustele ja sama seaduse sätteid, sh ÜVVKS § 5 lgst 1 ja § 8 lgst 2 tulenevat lepingusundi ei saa kohaldada.
12.3.Väitega B2 vaidlustab apellant maakohtu järelduse, et TSE ei olnud monopoolses seisundis ettevõtja. Ringkonnakohus möönab, et maakohus käsitles konkurentsiõigusest tuleneda võivat lepingusundi liiga ühekülgselt, selles osas tuleb maakohtu põhjendused asendada järgnevaga.
12.3.1.Konkurentsiseaduse (KonkS) § 16 kohaselt on turgu valitseva seisundi otsene või kaudne kuritarvitamine keelatud, kusjuures p 6 järgi on mh keelatud põhjendamatu keeldumine kauba müümisest. Turgu valitsev seisund on ettevõtjal, kes vastab KonkS § 13 lg 1 või § 15 tunnustele.
12.3.2.Apellant ei väida, et TSE positsioon võimaldanuks tal vee- ja kanalisatsioonivarustuse turul tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest, st et tal oleks turgu valitsev seisund KonkS § 13 lg 1 tähenduses. Küll aga tuleb kontrollida, kas apellandi väited TSE hallatava vee- ja kanalisatsioonivõrgu kohta võimaldavad seda hinnata kui olulist vahendit KonkS § 15 tähenduses, st võrgustiku või infrastruktuurina, mida teisel isikul ei ole võimalik või ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole võimalik kaubaturul tegutseda.
12.3.3.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tema vaatekohast ei ole täiendava liitumistrassi rajamine majanduslikult otstarbekas. Kui kõrvutada igakuist kulu ca 40 eurot ja trassi rajamise kulu summat, mis ületab 60 000 eurot (vt B tl 126–132), siis ei saa pidada uue liitumistrassi rajamist majanduslikult põhjendatuks. Siiski ei ole täidetud KonkS § 15 teine eeldus, sest TSElt vee ja kanalisatsiooniteenuse ostmine ei ole apellandile vajalik kaubaturul tegutsemiseks. Nimelt tuleb viidatud eeldus käesoleval juhul sisustada KonkS § 18 lg 1 kaudu, mis sätestab olulist vahendit omava ettevõtja kohustused. Selle normi järgi on olulist vahendit omav ettevõtja kohustatud lubama teisele ettevõtjale juurdepääsu võrgustikule või infrastruktuurile kaupadega varustamise või nende müügi eesmärgil. Apellant ei tugine väitele, et ta soovib omakorda vee- või kanalisatsiooniteenust edasi müüa. Samuti ei oleks apellandil rajada tulnud uus liitumistrass dubleeriv KonkS § 15 tähenduses.
12.3.4.Eeltoodud kaalutlustel ei kohaldu apellandile vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamisele ka konkurentsiõigusest tulenev lepingusund.
12.4.Väite B3 osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid. Maakohus vastas otsuses B piisavalt neile hea usu põhimõtet käsitlevatele väidetele, millele apellant tugineb kaebuses B. Lisaks märgib ringkonnakohus siiski, et kuna tsiviilasja A tulemusel peab apellant andma vaidlusaluse kinnistu valduse üle vastustajale, siis ei saa ka hea usu põhimõttest vähemalt praegu tuleneda vastustajale kohustust sõlmida apellandiga veeja kanalisatsiooniteenuse osutamise leping. 13 (14)
13.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel mõlema kaebuse osas apellandi kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna otsuses B ei määranud maakohus kindlaks kulude rahalist suurust, siis jääb ringkonnakohtus kantud kulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 4 mõtte järgi tervikuna maakohtu otsustada. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
14 (14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.