Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Tsiviilasi nr: 2-17-11714 apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (esindaja kulu) 1008 eurot (sh käibemaks).

Tsiviilasi nr: 2-17-11714

29.12.2016 nõustus kostjat esindav M S tulema ja soojuspumba üle vaatama. M. S tuvastas defekti ning võttis ühendust pumba tootjatehasega. Tehas tuvastas piltide alusel ja müüja selgituste alusel, et tegemist võib olla garantii alla mineva defektiga ning korvas selle. 2017. a jaanuarikuus jäi soojuspumba kompressor seisma ja elamu küte lülitus täielikult välja. 2017. a veebruarikuus vahetas kostja välja kompressori, kuid pump enam tööle ei hakanud. Hageja teavitas kostjat pumba parandamise vajadusest. Pumpa ei aidanud tööle veebruarikuu jooksul tehtud parandused. Hageja andis kostjale nelja kuu jooksul korduvalt võimalusi soojuspumba parandamiseks, kuid soojuspumpa korda ei saadud. Hageja pöördus ka Tarbijakaitseametisse ning Tarbijavaidluste komisjon rahuldas 26.05.2017 otsusega hageja kaebuse. Kostja teatas hagejale, et ei asu järgima komisjoni otsust. Oluline lepingurikkumine seisneb selles, et hageja ja tema abikaasa jäid kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu olulisel määral ilma sellest, mida nad õigustatult lepingust lootsid. Hageja soovis töötavat soojuspumpa, mille abil oleks hagejal võimalik oma elamut soodsalt kütta. Lisaks andis lepingust taganemiseks õiguse ka asjaolu, et kostja ei olnud pärast vea tuvastamist soojuspumpa töökorda saanud. Kostja rikkus oluliselt soojuspumba müügilepingut ning hagejal tekkis õigus müügilepingust taganeda. 21.02.2017 esitas hageja kostjale taganemisavalduse. Kostja kinnitas taganemisavalduse kättesaamist samal päeval ja püüdis hagejat veenda, et viimane võimaldaks kostjal veel kord proovida seade korda saada. Hageja teavitas kostjat, et jääb taganemise juurde. Niisiis on hageja seisukohal, et tema on 21.02.2017 kehtivalt lepingust taganenud. Hagejal tuleb lepingust taganemise tõttu tasuda lepingujärgne summa 10 910 eurot ja 40 senti. Lisaks sellele on kostja kohustatud hüvitama hagejale soojuspumba müügi- ja paigalduslepinguga seoses tekkinud kahju 3523 eurot 84 senti. Hageja esitatud andmetel koosneb kahju järgnevatest komponentidest: elektrikulu tõus (1298 eurot 72 senti), õlikütte kasutamise kulud (1793 eurot 12 senti) ja õigusabikulud 432 eurot. Kahju tekkis seetõttu, et pump ei töötanud korrektselt. Kostja vastuväited

3(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-11714 töötas pump ja vastas kõigile müügilepingu nõuetele. Kuni selle ajani ei tulnud kostjale ka ühtegi pretensiooni. Hageja esitatud arved ei kajasta XXXXX asuva kinnistu elektritarbimist. Samuti ei ole hageja selgitanud põhjuslikku seost arves kajastatud tarbitud elektrihulga ja soojuspumba töö vahel. Isegi kui arved kajastaks nimetatud kinnistu elektritarbimist, siis ei tõenda arvete suurused asjaolu, et soojuspump ei töötanud vastavalt müügilepingule oktoobrist detsembrini. Hageja ei ole võimaldanud kostjal tekkinud soojuspumba riket parandada mõistliku aja jooksul VÕS § 114 lg 1 kohaselt. Kostja leiab, et täiendav tähtaeg oleks tulnud anda rikke parandamiseks. Eelnevast tulenevalt on ebamõistlik, et olukorras, kus on ilmnenud soojuspumba rike ja kostja on väljendanud valmidust parandada garantii korras rike, on hageja otsustanud alusetult taganeda müügilepingust ja nõuda 10 900 euro ja muude väidetavalt tekkinud kulude hüvitamist kostjalt. VÕS § 223 lg 1 mõttes ei ole lepingu olulise rikkumisega tegemist, kui kostja pakub hagejale ja J. A ile mõistliku aja jooksul soojuspumba parandamist, kuid kostjal ei võimaldatud seda J. A ist ja hagejast tulenevate asjaolude tõttu teha. Kostja esindajad on olnud pidevas suhtluses J. A iga ning käinud ka kohapeal pumpa parandamas. Hageja kahju hüvitise nõue on alusetu ja tõendamata. Õlikütte kasutamisega seotud hageja väited on vastuolulised. Nimelt väidab hageja, et elamus puudub küte ja samas, et tuli teha õlikütte jaoks kulutusi. Lisaks ei tõenda hageja esitatud tšekid õlikütte ostmist XXXXX asuva elamu kütmiseks. Hageja ei ole põhjendanud ja tõendanud, kuidas esitatud tšekid on seotud soojuspumba eesmärgi pärase kasutamisega. Hageja ei ole tõendanud õigusabikulud kandmist. Esitatud arved ei kinnita nende tasumist ega hageja poolt kantud kulude suurust. Kostja hinnangul ei ole hageja nimetatud õigusabikulusid kandnud ning nimetatud ulatuses ei ole hagejal kahju tekkinud. Kostja hinnangul ei ole kostja rikkunud müügilepingust tulenevaid kohustusi ja sellest tulenevalt puudub hagejal mistahes õigus ja alus nõuda väidetavate kulutuste hüvitamist kostjalt. Hageja ei ole tõendanud 3523 euro 84 sendi suuruse kahju tekkimist. Hageja on esitanud küll kohtule tšekke ja arveid, kuid ei ole põhjendanud ega tõendanud nende puutumust käesoleva vaidlusega ning seotust soojuspumba eesmärgipärase kasutamisega. Kuivõrd hagejal puudub õigus nõuda kostjalt väidetavate kulutuste hüvitamist ja 10 900 euro tasumist, siis ei saa kostja olla rahalise kohustuse täitmisega viivituses. Seetõttu on hageja viivisenõue alusetu. Maakohtu otsus

4(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-11714 kostjalt hageja kasuks menetluskuluna 4079 eurot 32 senti ning hagejalt kostja kasuks menetluskuluna 786 eurot. Mõlemal menetlusosalisel tuleb tasuda ka menetluskuludelt viivist. Maakohus leidis, et asja lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas soojuspumba paigaldamine hageja kinnistule lõpetati 20.01.2016 või 05.02.2016. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja müüdud soojuspump vastas lepingutingimustele, kas hagejal oli alust müügilepingust taganemiseks (sh, kas kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud ja kas hageja on kostjale andnud täiendava tähtaja puuduse kõrvaldamiseks) ja kas hageja kahjunõue on põhjendatud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on müügihinna tasunud ja kostja on andnud müüdud asja hagejale üle (s.o korraldanud soojuspumba paigalduse hageja kinnistule). Seega oli poolte vahel sõlmitud kehtiv müügileping. Kohus on tuvastanud, et suuline müügileping on poolte vahel sõlmitud 2015. a detsembris. Suulise müügilepingu puhul ei ole võimalik kindlaks määrata, millistes tingimustes hageja ja kostja kokku leppisid. Tunnistaja J. A i ütlustest tulenevalt sõlmiti müügileping selleks, et oleks võimalik väiksemate küttekuludega läbi saada, lisaks oli võimalus pumbale ühendada tarbevee eelsoojendus, lisaks ka esteetiline külg. Samuti on hageja kohtule avaldanud, et sooviti soetada töötav soojuspump, mis elamu küttekulusid vähendaks. Seega oli hageja eesmärgiks soetada töötav kütteallikas (soojuspump). Asjas on tõendatud, et J. A võttis kostjaga ühendust, et teavitada kostjat, et soojuspumba üks pool ei lähe jäässe. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et 29.12.2016 avastas M. S soojuspumba kontrollimisel, et ilmselt on üks aurusti pulk blokeeritud, misjärel telliti tehasest varuosad. 2017. a jaanuaris lülitus soojuspump välja. Tunnistaja M.S ütlustest tulenevalt läks kompressor sellel hetkel katki, kuna süsteemis oli rike. Tunnistajate M. S ja J. A i ütluste põhjal on tuvastatud, et kostja käis 09.02.2017, 13.02.2017 ja 17.02.2017 hageja juures seadet parandamas. Tunnistaja M. S ütlustest tulenevalt on soojuspumbal vahetatud kompressor, paisuventiil ja filter. Kohus leidis, et olukorras, kus seadmel on vahetatud välja kolm osa ja see endiselt ei tööta, ei saa kõne all olev seade (soojuspump) vastata VÕS § 217 lg 2 p 1 tingimustele. Soojuspump ei vastanud lepingutingimustele, kuivõrd asjal ei olnud kokkulepitud omadusi. Soojuspump ei töötanud korrektselt, mida tõendab fakt, et kostja tellis 2016. a detsembrikuus soojuspumbale varuosad ning soojuspumbal tuli välja vahetada kolm osa, mille tulemusena soojuspump ei töötanud endiselt. Samuti lülitus soojuspump 2017. a jaanuaris välja. Hageja eesmärgiks oli saada töötav kütteallikas, mida ostetud soojuspump ei olnud. Kohtu hinnangul olid asjakohatud kostja väited, et hagejast tulenevate asjaolude tõttu ei saanud kostja soojuspumpa parandada. Kostja on menetluses väitnud, et soojuspumba parandamiseks läheb aega kaheksa tundi. Samas tuleneb tunnistaja M S ütlustest, et ta ei tea tänagi, mis rike

5(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-11714 soojuspumbal oli. Seega on ebausutav kostja väide, et soojuspumba parandamiseks läheb kaheksa tundi aega olukorras, kui kostja isegi ei tea, mis seadmel viga on. Kostja on käinud kolmel korral soojuspumpa parandamas. Eeltoodust järeldas maakohus, et kostja on müügilepingut rikkunud (täitnud lepingut mittekohaselt) ja vastutab VÕS § 218 lg 2 alusel lepingu rikkumise eest. Tsiviilasja materjalides välja toodule tuginedes järeldas maakohus, et hagejale ei antud soojuspumba kasutusjuhendit üle. Seega rikkus kostja müügilepingut oluliselt ainuüksi hagejale kasutusjuhendi üle andmata jätmisega. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hagejale anti kasutusjuhend üle, rikkus kostja lepingut oluliselt. Kohtu hinnangul ei ole kostja mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist (s.o alates 24.10.2016) soojuspumpa ära parandanud. Seetõttu luges maakohus kostjat VÕS § 223 lg 1 kohaselt müügilepingut oluliselt rikkunuks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei pidanud hageja kostjale määrama kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega. Sellest hoolimata andis hageja kostjale täiendava tähtaja. Ka selle aja jooksul ei saanud kostja soojuspumpa tööle. Hageja on lepingust taganenud mõistliku aja jooksul. Kohtu hinnangul on hageja 21.02.2017 õiguspäraselt müügilepingust taganenud. Lepingust taganemisega muutus lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks. Maakohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista soojuspumba ja selle paigalduse maksumus 10 910 eurot 40 senti ning hagejal tuleb kostjale tagastada ostetud soojuspump. Hageja leidis, et talle on tekkinud kahju täiendava elektrikulu, õlikütte ja õigusabikulude näol summas 3523 eurot 84 senti. Kohus leidis, et hageja arvetest nähtuvalt tõusid tal tulenevalt ebakorrektselt töötavast soojuspumbast elektriarved. Kohus ei nõustunud hageja kahju arvutusviisiga. Esiteks, hageja oli keskmise kulu arvestamisel lähtunud 2016. a märtsi-, aprilli-, oktoobri-, novembri- ja detsembrikuu arvetest, mis sisaldasid endas viiviseid, mida kostja ei ole kohustatud tasuma. Võrreldes hageja elektritarbimist ajaga, kui soojuspump töötas korrektselt, ajaga, mil soojuspump ei töötanud korrektselt, nähtub, et hageja elektritarbimine suurenes märkimisväärselt siis, kui soojuspump ei töötanud korrektselt (ning vähenes tunduvalt siis, kui soojuspump seiskus). Seega tekkis hagejale soojuspumba mittekorrektsest töötamisest kahju elektritarbimise suurenemise näol. Kohtule ei olnud samas teada igakuist elektrienergia tarbimist, mis ei ole seotud soojuspumba töötamisega. Hageja esitas kohtule küll elektritarbimise teatise ka 2015. a kohta, kui hagejal soojuspumpa ei olnud, ja 2017. a kohta, kui soojuspump enam ei töötanud, kuid kohtu hinnangul ei saa neid aastaid võrrelda, sest hageja elektritarbimine võib olla ajas muutunud. Seega ei pidanud kohus põhjendatuks võtta kahjunõude aluseks hageja arvutust kahju kohta. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustas hüvitise

6(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-11714 suuruse kohus oma siseveendumuse kohaselt ning määras mõistlikuks kahjuhüvitise suuruseks 2016. a oktoobri-, novembri- ja detsembrikuu eest 600 eurot. Hageja oli sunnitud kasutama oma elamu kütmiseks lisaks soojuspumbale ka õlikütet, millega seoses tekkisid hagejale kulud. Hageja esitatud kviitungitest nähtus, et perioodil 20.12.201620.02.2017 on hageja teinud kulutusi õlikütte soetamiseks summas 1793 eurot 12 senti. Kohus leidis, et juhul kui hageja poleks kostjalt soojuspumpa ostnud, oleks hageja pidanud siiski tegema kulutusi maja kütmiseks, st kasutama alternatiivset moodust maja kütmiseks. Hageja ei tõendanud, et tal tekkis õliküttega kütmisel kulu, mida tal soojuspumbata tekkinud ei oleks. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hageja kahjunõude selles osas rahuldamata. Hageja pöördus kostjapoolsest kokkuleppe rikkumisest tulenevalt lepingulise esindaja poole, millega seoses tekkisid kulutused õigusabile summas 432 eurot. Kohus leidis, et hageja oli õigusabi teenust kasutanud ja selles osas kulu kandnud. Hagejale on tekkinud õigusabikulude näol kahju ja eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista õigusabikulud 432 eurot. Samuti leidis kohus, et kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, s.o kostja pidi ette nägema, et hagejal võib tekkida kahju. Samuti oli rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos, s.o juhul, kui kostja oleks hagejale müünud lepingutingimustele vastava asja või soojuspumba parandanud mõistliku aja jooksul, poleks hagejale kahju tekkinud. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused täidetud. Seega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja elektrikulu 600 eurot ja õigusabikulud 432 eurot, kokku summas 1032 eurot. Kohus leidis, et kuivõrd põhivõlgnevuse väljamõistmine kostjalt on põhjendatud, on ka sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Kohus asus seisukohale, et kooskõlas Riigikohtu praktikaga oli edasiulatuva viivise väljamõistmine kostjalt põhjendatud osaliselt vastavalt hageja põhinõude ja kahjunõude rahuldamise ulatusele. Seega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina rahuldatud põhinõudelt ja kahjunõudelt (11 942 eurolt 40 sendilt) alates 05.08.2017 kuni nõuete rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 11 787 eurot 47 senti (põhivõlgnevus 11 942,40 eurot– sissenõutavaks muutnud viivis 154,93 eurot). Apellatsioonkaebus

7(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-11714 küttekulude suurust kostjale enne (ega ka pärast) soojuspumba paigaldamist, samuti ei avaldanud hageja elamus kasutatavat soojusisolatsiooni ega ka ventilatsioonist tingitud soojuskadu. Kokkuvõtlikult soetas hageja kostja käest müügilepingus sätestatud tingimustele ja hageja soovidele vastava soojuspumba, mis täitis omapoolset eesmärki – oli J. A i majale alternatiivseks kütteallikaks. Seega on maakohus asjaolud vääralt tuvastanud, analüüsimata kostja esitatud ja osutatud tõendeid. Seejuures ei ole Harju Maakohus põhjendanud. miks ta ei nõustunud kostja faktiliste väidetega, rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 1 ning § 442 lgs 8 sätestatut. Selliselt on maakohus jõudnud ka ebaõige lahendini. Kostja hinnangul on kohus valesti käsitlenud müügilepingu olulist rikkumist, kuna kohus pole täitnud põhjendamiskohustust, on jätnud täiesti tähelepanuta kostja sisulised vastuväited kohtumenetluses ning kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Kostja hinnangul ei ole täidetud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue (TsMS § 436 lg 1) olukorras, kus kohus ei ole põhjendanud, miks tema hinnangul kostja seisukohad asjas tähendust ei oma. Kohus ei ole tähelepanu pööranud kostja vastavatele seisukohtadele. Maakohus asus väärale seisukohale, et kostja on rikkunud soojuspumba müügilepingut oluliselt ainuüksi hagejale kasutusjuhendi üle andmata jätmisega. Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas palunud M. S l selgitada, miks kostjale ei antud soojuspumba paigaldamisel üle võõrkeelset juhendit. Siinjuures on kohus tuginenud oma otsuse tegemisel faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mida kohtu poolt ei ole uuritud. M. S on tunnistanud, et andis soojuspumba kasutusjuhendi J. A ile üle veebruaris 2016. See, et M. S ei viidanud kasutusjuhendi häirete kõrvaldamise osale, oli tingitud sellest, et J. A ei kurtnud oma pöördumistel (oktoobrist detsembrini 2016) kordagi tarbitud elektrienergia koguse ega ka asjaolu üle, et elamu oleks külm olnud. J. A i ainukene probleem M. S ga kontakteerumisel oli, et soojuspumba aurusti ei jäätu täielikult. Teisi muresid J. A il ega hagejal soojuspumbaga ei olnud. Kostjale jääb täielikult arusaamatuks, millist tähtsust omab asjas kasutusjuhendi eesti keelde tõlkimise kuupäev ja kuidas nimetatud asjaolu saab tõendada kasutusjuhendi mitte üleandmist J. A ile. Eriti arvestades asjaolu, et M. S ei osalenud ise kasutusjuhendi tõlkimisel. Kostja hinnangul on kohus põhjendamatult jätnud M. S ütlused seoses kasutusjuhendi üleandmisega arvestamata ning tuginenud arusaamatutele ja tõendamata faktilistele asjaoludele. Lisaks on kohus selliselt tuginenud otsuse tegemisel faktilistele asjaoludele, mida tegelikkuses tsiviilasjas ei ole käsitletud ega uuritud. Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, et kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud VÕS § 223 lg 1 mõttes, kuna soojuspump ei töötanud korrektselt juba 24.10.2016 ning kostja ei olnud võimeline mõistliku aja jooksul soojuspumpa parandama. Lisaks viitab kohus oma otsuses, et VÕS § 223 lg 3 alusel ei pidanudki hageja kostjale täiendavat tähtaega väidetava rikkumise kõrvaldamiseks andma. Kostjale jääb arusaamatuks viide VÕS § 223 lg-le 3, kuna kostja hinnangul on kohus lähtunud otsuse tegemisel VÕS § 223 lg-st 1. 8(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-11714

Kuni 04.01.2017 sai soojuspumpa sihipäraselt kasutada - soojuspump küttis ja hoidis elamus selleks ettenähtud temperatuuri. Sellest saab järeldada, et enne 04.01.2017 puudus reaalne põhjus ning õigus müügilepingust taganemiseks, kuna soojuspump vastas müügilepingutingimustele ning müügilepingu rikkumist ei olnud. Maakohtu järeldus, et soojuspumbal esines viga juba 29.12.2016, millest kostjat teavitati justkui 24.10.2016 põhineb ebaõigesti tuvastatud asjaoludel. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud ega selgitanud, millal kohtu hinnangul anti kostjale konkreetne tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ning kui pikk antud periood kohtu hinnangul oli. Kostja on seisukohal, et talle ei ole VÕS § 223 lg-s 1 sätestatud täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks antud. Elektritarbimise suurenemine iseenesest ei tähenda seda, et soojuspump ei töötanud korrektselt. Kostja elektrienergia tarbimise kohta esitatud faktilistest asjaoludest on näha, et nii tarbitud elektrienergia suurus kui ka arve suurused on praktiliselt võrdsed. Sellest tulenevalt puudub põhjus asuda seisukohale, et soojuspump lõpetas korrektselt töötamise oktoobris 2016. J. A i tunnistajana antud ütlused ei ole usaldusväärsed kuivõrd J. A moonutab tegelikkuses esinevaid faktilisi asjaolusid ja J. A ei tea tegelikkuses elektriarvete suurusi. Hageja on ise oma hagiavalduses väitnud, et keskmiselt olid elektriarved 412 eurot 34 senti. Kohus ei ole nimetatud vastuolu oma kohtuotsuses põhistanud. J. A on esitanud vastuolulisi selgitusi ka elektriarvete suurenemise osas. J. A i väited ei ühti hageja esitatud kirjalike tõenditega, kuid kohus ei ole nimetatud asjaolu oma otsuse käsitlenud. Ei ole võimalik, et J. A teavitas kostjat elektrienergia tarbimise suurenemisest, kuna isegi tunnistajana ütluste andmise ajaks ei teadnud J. A ka ligilähedaselt kui palju ja mis ulatuses oli novembrikuu elektrienergia tarbimine suurenenud võrreldes oktoobrikuuga. Ühelt poolt on maakohus asunud seisukohale, et ei saa eeldada hageja ebamõistlikku elektritarbimist, kuid teisalt on kohus nõustunud, et hageja elektritarbimine võib olla ajas muutunud. Olukorras, kus hageja ei ole võimeline olnud tõendama, kui suur oli elektritarbimine enne soojuspumba kasutamist võrreldes soojuspumba kasutamisega, ei ole kostja kohustatud hüvitama hageja ebamõistlikku elektritarbimist. Seda enam, et kostja on korduvalt juhtinud tähelepanu hageja ebamõistlikule suurele elektritarbimisele Hageja ei ole ka veebruaris 2017 määranud kostjale VÕS § 114 lg 1 mõttes täiendavat tähtaega kohustuste täitmiseks. Viimane kokkulepe J. A i ja M. S vahel oli, et viimane tuleb hiljemalt 2017. a 8-nda nädala alguses uuesti soojuspumbale vajalikke töid tegema. Hageja esitas oma e-posti vahendusel 21.02.2017 müügilepingust taganemise avalduse. Kostja hinnangul ei ole 12 päeva pärast garantiitööde algust lepingust taganemine ilmselgelt kooskõlas VÕS § 114 lg 1 ja § 116 mõttega, arvestades eriti, et kostja oli selgitanud J. A ile, et vajab tööde teostamiseks kaheksat järjestikust tundi, mida kostjale kordagi ei võimaldatud. Taganemise avaldus oli tehtud eelneva hoiatuseta ning vastuolus VÕS § 223 lg-s 1, § 114 lg-ga

9(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-11714 1 ja § 116 olukorras, kus kostja oli lubanud soojuspumba rikke kõrvaldada ning J. A oli selleks ka omapoolse nõusoleku andnud. VÕS § 223 lg 1 kohaselt ei ole tegemist lepingu olulise rikkumisega, kui kostja pakkus hagejale mõistliku aja jooksul soojuspumba parandust, kuid hageja ja J. A ei võimalda seda kostjast sõltumatutest asjaoludel teha. Vastustaja seisukoht

10(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-11714 kohaselt ning esitatud järeldusi otsuses nõuetekohaselt (TsMS § 436, § 442 lg 8) põhjendanud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei nõustu kostja maakohtu poolt tõenditest, sh M. S ja J.A i ütlustest, tehtud järeldustega, kuid see iseenesest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Tsiviilasi nr: 2-17-11714 jooksul. Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest järeldada, et maakohus asja lahendamisel VÕS § 223 lg-t 3 ei kohaldanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-11714

13(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-11714

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest

(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak

(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.