Artur Varusoni (pankrotis) pankrotimenetlus Artur Varusoni (pankrotis) pankrotimenetluse lõpetamine raugemise tõttu, pankrotihalduri tasu ja kulutuste määramine, võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamine
1.Tühistada Tartu Maakohtu 13. aprilli 2018 määrus osas, millega jäeti võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata ning saata asi samale maakohtule Artur Varusoni kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamiseks.
2.Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud Artur Varusoni kanda.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohus kuulutas 18.09.2017 määrusega välja Artur Varusoni (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Sirje Taela. 23.11.2017 esitas pankrotihaldur kohtule teate, mille kohaselt ei ole pankrotimenetluses üles astunud ühtegi võlausaldajat. Haldur palus lõpetada pankrotimenetlus raugemise tõttu, määrata halduritasu 230,40 eurot, mis sisaldab käibemaksu 38,40 eurot, halduri büroole Prolex OÜ, kusjuures pankrotivara arvelt koos käibemaksuga 158,58 eurot ja menetlusabi korras koos käibemaksuga 71,82 eurot, ning vabastada pankrotihaldur tema kohustustest. Maakohus avaldas 28.12.2017 väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, et võlausaldajal või kolmandal isikul on võimalus pankrotimenetluse raugemise vältimiseks maksta hiljemalt 17.01.2018 kohtu deposiiti 600 eurot. Kohtu deposiiti ei ole määratud summat tasutud. 19.02.2018 teatas pankrotihaldur, et kuna 19.02.2018 seisuga on võlgniku isikukontol 193 eurot, siis määrata halduritasu pankrotivara arvelt koos käibemaksuga 193 eurot ja menetlusabi korras koos käibemaksuga 37,40 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
2.Tartu Maakohus lõpetas 13. aprilli 2018 määrusega pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ja vabastas pankrotihalduri tema kohustustest. Maakohus märkis, et pankrotimenetluses ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul ükski võlausaldaja nõuet esitanud. Maakohus määras pankrotihalduri tasuks 192 eurot, millele lisandub käibemaks 38,40 eurot, kokku 230,40 eurot, ja andis võlgnikule menetlusabi pankrotihalduri tasu hüvitamiseks riigi vahenditest summas 31,17 eurot, millele lisandub käibemaks 6,23 eurot. Pankrotihalduri tasu summas 160,83 eurot, millele lisandub käibemaks 32,17 eurot, jättis maakohus võlgniku kanda. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jättis maakohus algatamata. Määruse kohaselt nähtub pankrotimenetluse lõpparuandest, et pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Sisuliselt on tegemist pankrotimenetluse raugemisega. Kohtu deposiiti ei ole kohtu määratud summat tasutud. Seega pankrotimenetlus tuleb lõpetada raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist pankrotiseaduse (PankrS) § 158 lg 4 alusel. Kohus nõustus pankrotihalduriga, et maksejõuetuse põhjuseks on kriminaalasjades välja mõistetud menetluskulud ja rahatrahvid, mida võlgnik ei suuda kinnipidamisasutuses tasuda. Kohtu hinnangul esinevad alused, mis õigustavad kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmist. Kohustustest vabastamise menetlus on mõeldud sellistele võlgnikele, kes saavad menetluses täita seaduses sätestatud kohustusi, sh rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kohustustest vabastamise menetluse mõttega ei ole kooskõlas see, et võlgnik, kes ei täida võlausaldajate nõudeid, vabastataks menetluse lõppemisel kõikidest oma kohustustest. Kui on
ette teada, et võlgnikku suure tõenäosusega kohustustest ei vabastata, ei ole menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades sellise menetluse pidamine otstarbekas. Teisteks põhjustaks võlgniku, kes ei ole pankrotimenetluses ega kohustustest vabastamise menetluses võlausaldajate nõudeid rahuldanud, menetluse algatamine ja tema kohustustest vabastamine võrreldes teiste võlgnikega, kes on võlausaldajate nõudeid rahuldanud, viimastele oluliselt ebasoodsama olukorra. Kohustustest vabastamise menetlus eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamist ning ilma selleta ei peaks võlgnikule kohalduma kohustustest vabastamise regulatsioon ja selle positiivsed tagajärjed. Kuivõrd võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ei viiks eesmärgini, milleks on võlausaldajate nõuete rahuldamine, ja sellist menetlust ei ole otstarbekas pidada, jättis kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Kohus märkis, et nõuded võlgniku vastu on olemas ja võlgnikul on kohustus neid täita. Pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõudeid, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on jäänud selles esitamata, esitada võlgniku vastu üldises korras (PankrS § 167 lg 1).
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 13. aprilli 2018 määruse tühistamist osaliselt. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on võlausaldajad pahatahtlikult rikkunud pankrotiseadust (§ 93 lg 1) ega ole täitnud pankrotimäärust, jättes enda nõuded pankrotimenetlusse esitamata, et võlgniku suhtes ei saaks algatada kohustustest vabastamise menetlust. Seetõttu ei ole võlausaldajatel õigust pärast pankrotimenetluse lõppemist võlgniku vastu nõudeid esitada. Juhul kui võlausaldajad võivad edaspidi nõudeid esitada, palub võlgnik algatada kohustustest vabastamise menetluse. Juhul kui võlausaldajad esitavad uuesti nõudeid, tuleb neid trahvida, kuna nad ei täitnud kohtu pandud kohustust ja kuritarvitasid seadust. Võlgnik on teinud kulutusi riigilõivule ja halduritasule ning soovib, et võlausaldajad ei saaks tema vastu hiljem nõudeid esitada; 2) kanti 18.02.2018 võlgniku vangla isikukontole ekslikult 70 eurot. See raha ei kuulu võlgnikule ja võlgnik on palunud selle saatjale tagastada. Seega on võlgniku isikukontol 158,50 eurot. Võlgnik palub määrata haldurile võlgniku vahenditest tasu 158,50 eurot.
PANKROTIHALDURI SEISUKOHT
4.Pankrotihaldur leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Seisukoha kohaselt: 1) on PankrS § 93 ja § 167 koosmõjust tulenevalt võlausaldaja nõude esitamine tema kujundusõigus. Nõude esitamata jätmisel ei kaota võlausaldaja nõudeõigust võlgniku vastu; 2) jättis maakohus õigesti kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Võlgnik viibib kinnipidamisasutuses kuni 2020. a veebruarini ja uus kriminaalasi võib karistust pikendada kuni 2023. a oktoobrini. Kinnipidamisasutuses ei ole võlgnikul võimalik võlausaldajate nõudeid täita, kuigi pankrotiseadus sätestab kohustuse kohustustest vabastamise menetluse ajal tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Lisaks ei ole pankrotimenetluses võlgniku vastu nõudeid esitatud, mistõttu ei ole teada, kas võlgadest vabastamise menetlus on üldse vajalik. Pankrotimenetluse eesmärgiks on aga välja selgitada, millised on nõuded võlgniku vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegusel juhul vaidlustas maakohtu määrust võlgnik ning seda osas, milles maakohus jättis algatamata võlgniku kohustustest vabastamise menetluse (maakohtu määruse p 8) ja määras kindlaks võlgniku kanda jääva pankrotihalduri tasu suuruse (maakohtu määruse p 6). Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu määrus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata A. Varusoni avaldus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Muus osas tuleb maakohus määrus jätta muutmata.
7.Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, mis on sätestatud PankrS § 171 lg 2 p-des 1-5. 17.04.2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 on Riigikohus märkinud, et kui esinevad PankrS § 171 lg 2 p-des 1-5 ettenähtud alused menetluse algatamata jätmiseks, saab kohus hinnata, kas esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist. 14.11.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11 on Riigikohus asunud seisukohale, et kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta.
8.Maakohus on vaidlustatud määruses tuginenud PankrS § 171 lg 2 p-le 5 ja põhjendanud kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmist sellega, et ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt ei esitanud võlgnik ajutisele haldurile ammendavalt teavet oma võlgade kohta. Asja materjalidest nähtuvalt on ajutise halduri ettekanne esitatud seisuga 13.07.2017 (tl 25). Samas nähtub asja materjalidest, et ajutine pankrotihaldur on teinud võlgnikule järelepärimise vastavalt PankrS § 22 lg-le 3 ning palunud võlgnikult vastust hiljemalt 09.08.2017 (tl 37). Võlgnik on esitanud vastuse 02.08.2017 (tl 40-44) ning 18.09.2017 on maakohus kuulutanud välja võlgniku pankroti. PankrS § 171 lg 2 p-s 5 toodud eeldused on võlgniku pahatahtlikkust iseloomustavad asjaolud, st võlgnik peab olema käitunud raskelt süüliselt. Süülise käitumisega ei ole tegemist näiteks juhul, kui puudused esitatud andmetes on tingitud sellest, et võlgnik on kaotanud ülevaate oma majandusliku olukorra üle ning osaleb menetluses ilma asjatundja abi kasutamata. Praegusel juhul viibib võlgnik vanglas ning ajutisele haldurile esitatud vastuse on ta koostanud ilma asjatundja abi kasutamata. Asjaolu, et täitekulude suurus võib muutuda ja seetõttu ka võlgade suurus, ei ole võlgnikule etteheidetav. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisele kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud tuleb kohtul endal välja selgitada. Seega on maakohus, tuginedes PankrS § 171 lg 2 p-le 5, jätnud põhjendamatult võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Kuna puuduvad seaduses sätestatud alused võlgniku kohustustest algatamata jätmiseks (PankrS § 171 lg 1 p-d 1-5; Riigikohtu 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-121, p 12), on maakohtu määruse p-des 29-31 esitatud põhjendused võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks ebaõiged. Ringkonnakohtu arvates on maakohus tõlgendanud ebaõigesti Riigikohtu 17.04.2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 p 10 esimese lõigu viimast lauset.
9.Asjaolu, et maakohus on vaidlustatud määruses tsiteerinud PankrS § 167 lg-s 1 sätestatud võlausaldajate õigust esitada nõudeid ka pärast pankrotimenetluse lõppemist, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebuses esitatud vastupidine seisukoht on ekslik.
10.Riigi Tugiteenuste Keskuse poolt esitatud rahaliste vahendite aruande (tl 153-157) kohaselt on võlgniku isikukontol 193 eurot ning maakohus on võlgniku kanda jääva pankrotihalduri tasu suuruse kindlaksmääramisel sellest lähtunud. Võlgniku väide, et tema isikukontol oli seisuga 19.02.2018 158,50 eurot, on tõendamata.
11.Määruskaebusega seotud menetluskulud jäävad A. Varusoni kanda (TsMS § 172 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.