Hageja J. S. (isikukood xxx, elukoht xxx, xxx ), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk (e-post [email protected]) Kostja I. H. (isikukood xxx, elukoht xxx), lepinguline esindaja Jüri Asari (e-post [email protected]) Kohtuistungil 19.04.2018 ja 25.06.2018
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Hagiavaldus rahuldada.
2.Välja mõista I. H.ilt J. S.e kasuks võlgnevus 1 200 eurot.
3.Välja mõista I. H.ilt J. S.e kasuks viivis võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (1 200 eurot) alates 13.12.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Kohtule esitatud hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 1 200 eurot ja jooksev viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 13.12.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja kohustus 27.09.2017 võlatunnistuse alusel tasuma hagejale 1 700 eurot järgmiselt: septembri kuus 500 eurot, oktoobri kuus 500 eurot ja novembri kuus 700 eurot. Tasumised pidid toimima iga kuu kümnendal kuupäeval. Nimetatud võlatunnistuse alusel tasus kostja hagejale vaid ühel korral 500 eurot. Ülejäänud sumamt ei ole kostja hagejale tasunud. Hageja nõuab võlatunnistuse täitmist, so. 1 200 eurot tasumist.
3.Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja 16.03.2018 esitatud seisukohas, et kostja väide, et auto kostja nimele kirjutamisega olevat hageja kinnitanud 1 700 euro saamise fakti on väär. Hageja ei ole kostjalt 1 700 eurot saanud. Auto sai kostja nimele vormistatud hageja vastutulekuna kostja korduvatele palvetele. Kokkulepitud rahasummat ei ole kostja seejuures tasunud. Kostja vastusele lisatud kontoväljavõtte 350 eurot hagejale selgitusega „sõiduauto“ ülekandmise kohta ei tõenda hagi aluseks olevates võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmist. Nimetatud summa oli kostja poolt tasutud autoga seoses hageja poolt kantud kulude hüvitisena.
4.Hageja täiendab nõuet kostja poolt 03.10.2016 allkirjastatud võlatunnistusega, millega kostja kohustus tasuma hagejale 650 eurot. Tasumised pidid toimuma osade kaupa, so 50 eurot kuus alates 03. oktoobrist 2016, millega tõendatakse asjaolu, et 03.10.2016 seisuga oli kostja perekonnanimi S.. 03.10.2016 võlatunnistuse kirjutas kostja pärast seda, kui tema korraldas hageja kodus skandaali, mille käigus ähvardas hagejat ja käitus vägivaldselt ning murdis hageja korteri välisukse. Seoses sellega algatas politsei kriminaalmenetluse. Murtud korteriukse (so kahju) hüvitisena kohustus kostja tasuma hagejale 650 eurot. Selle kohta väljastas ta 03.10.2016.a võlakirja. Pärast seda teatas hageja politseile, et temal ei ole pretensioone kostja suhtes ja politsei lõpetas kriminaalasja 05.10.2016 määrusega. Vaatamata 03.10.2016 võlakirja allkirjastamisele ei ole kostja selle täitmisele asunud. 06.10.2017 seisuga (so teise 500 euro hagejale üleandmise hetkel) olid sissenõutavaks muutunud 03.10.2016 võlakirjast tulenevad kohustused kokku summas 13 kuud * 50 = 650 eurot.
5.Kostja poolt kohtule esitatud raha saamise kinnituste alusel loetakse täidetuks kostja 03.10.2016 võlakirjast tulenevad kohustused. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kostja ei ole hagi aluseks oleva 27.09.2017 võlatunnistuse kaks viimast osamakset teinud. Kui kohus mingil alusel asub seisukohale, et 500 + 500 euro saamise kinnitusega on tõendatud 27.09.2017 võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmine, siis hageja täiendab hagi alternatiivse nõudega ja nõuab kostjalt 500 eurot 03.10.2016 võlatunnistuse alusel ja 700 eurot 27.09.2017 võlatunnistuse alusel.
6.Kohus nõustus 19.04.2018 toimunud kohtuistungil hagi muutmisega ning määras menetleda hageja nõudeid esialgselt esitatud nõudes ja 16.04.2018 esitatud alternatiivnõudes.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
7.Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei vaidlusta 27.09.2017 võlatunnistust, kuid ei tunnista põhinõuet ega viivisenõuet. Kostja tagastas hagejale kokku 1 000 eurot, 27.09.2017 500 eurot ja 06.10.2017 500 eurot. Võlatunnistuse andmise kuupäeval andis hageja ka omapoolse allkirja, mille kohaselt peale 1 700 euro tasumist ta kohustub kirjutama auto Škoda xxx + tasus ka edaspidi igakuiseid makseid. Kostja tasus hagejale ka väidetavalt puudu olevad 700 eurot. Kostja on kantud vastutava kasutajana passi. Seega saab teha järelduse, et kogu võlgnetav summa on hagejale tagastatud. Kostja tasus hagejale veel peale tema kandmist 27.10.2017 tehnilisse passi vastutava kasutajana veel 350 eurot märkega auto. Seega täitis kostja võla tagastamise kohustuse tähtaegselt ja isegi suuremas ulatuses kui oleks vaja.
8.Kostjal ei olnud muid kohustusi kui võlakirjas näidatud ning hageja ei ole tõendanud millise väidetava kahju katteks kostja oleks võinud hagejale raha üle kanda. Poolte abielu oli lahutatud 09.11.2016 ning nende suhted olid väga pingelised. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja pöördus politseisse ja 03.10.2016 kostjale oli koostatud väärteoprotokoll. Koos oma seisukohtadega esitas hageja kostja poolt 03.10.2016.a allkirjastatud võlatunnistuse, millega kostja kohustus tasuma hagejale 650 eurot.
9.Võlakiri ja väärteoprotokoll olid koostatud ühel päeval ja nende vahel on ilmne kausaalne seos. Võlakirja alusel kostja pidi hüvitama hagejale väidetava kahju, mis eelduslikult võis tekkida kui kostja soovis siseneda tema kasutuses olevasse eluruumi, kuna väidetavalt rikkus võõrast asja. Tegeliku kahju olemasolu ja selle ulatust politsei välja ei selgitanud. Seega allkiri oli antud olulise eksimuse tulemusena ning kostja tühistab selle. Kostjal ei ole võimalik tõendada kui palju tema oli tasunud 03.10.2016 võlakirja alusel. Nagu ilmneb politsei 24.04.2018 kirjast nr 3.1-1.1/10203-2 J. S. esitas loobumisavalduse väites, et I. H. tegi ettemakse kahjustatud ukse eest.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, hinnates kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
11.Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-141-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
12.Kohus tuvastab järgmised asjaolud. Kostja väljastas 27.09.2017 võlatunnistuse mille alusel ta kohustas tagastama hagejale Skoda Octavia 2017 sõiduki eest 1 700 eurot (septembri kuus 500 eurot, oktoobri kuus 500 eurot ja novembri kuus 700 eurot (tl 27). Samuti andis kostja 03.10.2016 võlakirja, mille alusel ta kohustas tasuma J. S.ele 650 eurot. Igas kuus 50 eurot alates 3. oktoobrist (tl 77). Pooled ei vaidle selle üle, et 27.09.2017 võlatunnistus anti seoses sõiduautoga Škoda. 03.10.2016 võlatunnistuse andis kostja seoses korteriukse lõhkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja palub kostjal välja mõista 27.09.2017 võlatunnistuse alusel 1 200 eurot. Alternatiivselt palub hageja kostjalt välja mõista 03.10.2016 väljastatud võlatunnistuse alusel 650 eurot ja 27.09.2017 võlatunnistuse alusel 550 eurot.
13.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms.
14.Kohus on seisukohal, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivsed võlatunnistused VÕS § 30 lg 1 mõttes. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-21-06 p-s 15 asunud seisukohale, et võimalik on deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiline tagajärg tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud
võlgnevuse tunnustamises laenuna (vt selle tähenduse kohta ka nt Riigikohtu 10. oktoobri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02, p-d 9 ja 10).
15.Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 30 järgse deklaratiivse võlatunnistuse andmisel kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146- 13, p 24; vastuväidetest loobumise kohta vt täpsemalt otsuse p 23).
16.Kohus selgitas pooltele 19.04.2018 toimunud kohtuistungil, et kostjal tuleb tõendada, et kostjal ei ole 27.09.2017 ja 03.10.2016 võlatunnistusega tunnistatud võlga ja, et kohustus on lõppenud. Kostja ei vaidle vastu võlatunnistuste sõlmimisele ega sellele, et 03.10.2016 võlatunnistuse mõte oli korteriukse lõhkumisega tekitatud kahju hüvitamine 650 eurot ning 27.09.2017 võlatunnistuse mõte oli tagastada hagejale Skoda Octavia 2017 sõiduki eest 1 700 eurot ning pärast seda kirjutab hageja auto kostja nimele. Kostja on esitanud ka vastuväite, et ta on kohustuse hageja ees täitnud. Kostjal oli kahe võlakirja alusel kohustus tasuda hagejale 2 350 eurot. Hageja nõuab kostjalt 1 200 euro tasumist.
17.Hageja kinnitas 25.06.2018 toimunud kohtuistungil, et 03.10.2016 võlatunnistuse alusel on tasutud 650 eurot ning 27.09.2017 võlatunnistuse alusel on tasutud 350 eurot. Hageja võttis 25.06.2018 toimunud kohtuistungil omaks, et kostja on tasunud kokku 1 050 eurot (tl pöördel). Kohus leiab, et kostja poolt tasutud 1 050 eurost tuleb lugeda tasutuks 650 eurot 03.10.2016 võlatunnistuse katteks ja 27.09.2017 võlatunnistuse katteks 400 eurot VÕS § 88 lg 6 alusel. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et kostja poolt tasutud 350 eurot selgitusega „auto“ on tasutud võlakirja katteks. Sellest tulenevalt on kostjal tasumata 27.09.2017 väljastatud võlatunnistuse alusel 1 300 eurot. Kohus leiab, et hageja poolt sõiduauto vormistamine kostja nimele ei tõenda võla tasumist võlatunnistuse alusel täies ulatuses. Hageja nõuab 1 200 euro tasumist. Vastavalt 27.09.2017 võlatunnistusele tuli kostjal kohustus täita hiljemalt 27.09.2017. eeltoodust tulenevalt puudub kohtul alus asuda seisukohale, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Samuti ei pea kohus põhjendatuks kostja väiteid selle kohta, et allkiri on antud olulise eksimuse tulemusena ja kostja tühistab selle. Kohus märgib, et deklaratiivsele võlatunnistusele ei saa nimetatud vastuväidet esitada. Kuivõrd kostja on allkirjastanud võlatunnistuse ega ole tõendanud, et võlgnevus oleks 27.09.2017 väljastatud võlatunnistuse alusel tasutud, asub kohus seisukohale, et võlatunnistus on kehtiv ning see kuulub täitmisele VÕS § 8 lg 2 ja § 76 kohaselt. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1 200 eurot.
18.Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivis põhinõudelt 1 200 eurolt TsMS § 367 alusel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 05.11.2017 kuni põhinõude tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Nimetatud nõue kuulub rahuldamisele ja tuleb kostjalt välja mõista.
MENETLUSKULUD
19.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta täielikult kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2
sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.