Margo Klaar (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Mati Maksing
Tsiviilasi
PPC Delta OÜ hagi XX vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.06.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
PPC Delta OÜ apellatsioonikaebus
Tsiviilasja hind
749,04 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) PPC Delta OÜ (registrikood 12741463), volitatud esindaja II Kostja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Aleksei Vassiljev ja vandeadvokaat Vladimir Sadekov
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-105464 ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.PPC Delta OÜ taotlus tõendite vastuvõtmiseks jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. 1(10)
Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.PPC Delta OÜ (hageja) esitas 10.03.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX-lt (kostja) 933,42 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.10.05.2016 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 715,81 eurot ja viivise 302,07 eurot. 29.11.2016 menetlusdokumendis vähendas hageja viivisenõuet perioodi 11.10.2015 kuni 09.05.2016 eest 268,84 euro võrra summani 33,23 eurot. Ühtlasi palub hageja kostjalt välja mõista menetluskulud 488 eurot (sh riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulu 288 eurot) ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
3.Kohtule esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid Swedbank AS ja YY 16.11.2009 väikelaenulepingu nr 09-093281-VL, millest tulenevad nõuded loovutas 14.07.2015 Swedbank AS PlusPlus Capital AS-le. PlusPlus Capital AS ja kostja sõlmisid 25.08.2015 võla tasumise kokkuleppe ja vahekohtu kokkuleppe nr 24177498 (kokkulepe), millega kostja võttis endale kohustuse tasuda maksegraafiku alusel YY võlgnevus hageja kontole ning raha kasutamise eest intressi 20% aastas. Kokkulepe on osaliste poolt 27.08.2015 digitaalselt allkirjastatud.
4.Vastavalt kokkuleppe p-le 1.2 tunnistas kostja võlgnevust hageja ees summas 715,81 eurot, milline tuli tasuda võrdsetes osades, kuumaksega 20 eurot kuus. Kostja tasus 09.09.2015 hagejale 20 eurot, mille hageja arvestas kokkulepe p-s 2.3 kirjeldatud kokkulepe sõlmimise tasu katteks. Kostja ei täitnud võla tasumise kokkuleppes toodud tingimusi ja keeldus hagejale tasumast vastavalt kokkuleppele. Vastavalt kokkuleppe p-le 3.1, kui võlgnik ei täida maksetingimusi, muutus kokkuleppe p-s 1.2 nimetatud summa tasumata osa, s.o 715,81 eurot, koheselt sissenõutavaks. Kokkuleppe rikkumisel kohustus võlgnik vastavalt kokkulepe p-le 3.2 tasuma hagejale viivist 0,2% päevas kokkuleppe p-s 1.2 nimetatud nõude tasumata põhiosalt. Kostja vastuväited
5.Kostja palub jätta hagi rahuldamata.
6.Kostja hinnangul puuduvad hagis andmed, mis asjaoludel pooled kokkuleppe sõlmimiseni jõudsid ning mis asjaoludel kokkulepe sõlmiti (eelkõige koht ja viis). Kostja ei ole kokkulepet digitaalselt allkirjastanud. Kostja ei valda eesti keelt, mistõttu ei ole ta võimeline kokkuleppe sisust aru saama.
7.Kostja arvates on kokkulepe tühine ka juhul, kui see oleks kostja poolt allkirjastatud. Kokkuleppe sisuks on PlusPlus Capital AS ja YY vahel 16.11.2009 sõlmitud väikelaenu nr 09-093281-VL refinantseerimine. Kostja hinnangul on kokkulepe tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses. Kokkulepe on tühine, kuna selles puuduvad kõik VÕS §-s 404 sätestatud andmed (VÕS § 408 lg 1).
8.Kokkuleppes sisalduv vahekohtu kokkulepe on tühine tulenevalt TsMS § 718 lg 2 p-st 3, mis hakkas kehtima alates 01.07.2015. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse korral oleks hagi menetlemine Harju Maakohtus välistatud TsMS § 371 lg 1 p 8 mõjul.
9.Kokkuleppes sisalduv viivise kokkulepe on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi. Viivise tingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Kokkuleppe punktis
2(10)
3.2 ettenähtud viivisemäär 0,2% päevas (73 % aastas) ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mille tagajärjeks on Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-25-16 kontekstis kokkuleppe tühisus viivise osas. Samuti ei või VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kokkuleppes sisalduv viivise kokkulepe võib olla vastuolus ka VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeluga.
10.Kokkuleppest tulenev nõue ei ole 10.03.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud, kuna kokkuleppes on laenu tagastamine kokkulepitud osamaksetena selliselt, et esimene makse on 10.09.2015 ja viimane makse on 10.09.2017 (VÕS § 401 lg 1 ja § 416 lg 1). Hageja ei ole ülesütlemiseavaldust kostjale edastanud (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
11.Hagejal puudub nõudeõigus. 20.05.2016 menetlusdokumendis teatas hageja, et PlusPlus Capital AS loovutas kokkuleppest tuleneva nõude hagejale, mille kohta on koostatud ja edastatud kostjale 01.03.2016 teatis. Teatise koostamisega ei saa tõendada nõude loovutamisest teatamist. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oli enne hagi esitamist nõude väidetavast loovutamisest teadlik. Kostja ei ole kunagi teatist saanud. Seejuures ei tulene 01.03.2016 teatisest, et PlusPlus Capital AS oleks loovutanud hagejale 27.08.2015 kokkuleppest tuleneva nõude.
12.Hageja on esitanud Swedbank AS 17.04.2015 dokumendi nr B06.10-200-05/, mille sisuks oli teatis lepingust tulenevate võlgnevuse kohta ja lepingu ülesütlemise avaldus. Kostja arvates on antud dokument ja hageja esitatud väikelaenuleping nr 09-093281VL omavahel vastuolus. Laenulepingust nähtuvalt pidi YY tasuma Swedbank AS ja YY vahel sõlmitud lepingus oleva maksegraafiku alusel laenu viimase tagasimakse 14.11.2014. Seega ei saanud Swedbank AS 17.04.2015 seisuga üles öelda lepingut, mis pidi lõppema juba 14.11.2014. 09.03.2017 Swedbank AS nõude loovutamise kinnitusest nähtub, et Swedbank AS on loovutanud 14.07.2015 PlusPlus Capital AS-le nõude, mille põhisumma oli 536,75 eurot. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et YYile 10.08.2015 esitatud võlanõudes on toodud, et Swedbank AS on loovutanud PlusPlus Capital AS-le nõude YY vastu kogusummas 708,61 eurot, millest põhivõlgnevuse oli 573,79 eurot. Hagiavalduse järgi nõuab hageja kostjalt põhivõla 715,81 euro tasumist. Seega on menetlusse esitatud tõendid vastuolulised ning hageja tegelik põhinõue YY vastu on tõendamata.
13.Swedbank AS-i esitatud dokumendis nimetusega „Lepingul sooritatud operatsioonid“ toodud arvestuse andmed on väikelaenulepingu nr 09-093281-VL tingimustega vastuolus, mistõttu tuleb jätta arvestuse andmed tähelepanuta. Nimetatud tõendi kohaselt tasus YY perioodil 16.11.2009 - 05.05.2015 väikelaenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kokku 125989,55 EEK ehk 8052,20 eurot (arvestamata viivise katteks tehtud makseid). Laenulepingu kohaselt moodustasid kõik YYi võetud kohustused kokku 124626,43 EEK ehk 7965,08 eurot. Seega olid YY-l kõik väikelaenulepingust tulenevad kohustused täidetud täies ulatuses enne 14.07.2015 nõude loovutamist PlusPlus Capital AS-le. Maakohtu otsus
14.Harju Maakohus jättis 09.06.2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskulud jättis maakohus kindlaks määramata kostja menetluskulude puudumise tõttu.
15.Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled maakohtus selle üle, kas kostja on 27.08.2015 digitaalselt allkirjastanud 25.08.2015 võla tasumise kokkuleppe ja vahekohtu kokkuleppe nr 24177498.
3(10)
16.Maakohus tuvastas, et hageja on konsolideeritud majandusaasta aruande kohaselt võlgnevuste ostmise, rekonstrueerimise ja võlahalduse valdkonnas tegutsev ettevõte. Kostja on kohtu hinnangul tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.
17.Kohus kuulas 25.04.2017 toimunud kohtuistungil vande all üle kostja ja tunnistajana hageja töötaja KK. Kostja andis ütlusi selle kohta, et tema ei ole 25.08.2015 võla tasumise kokkulepet kunagi digitaalselt allkirjastanud. Samuti ei ole ta 27.08.2015 saatnud digitaalselt allkirjastatud kokkulepet hagejale. Kostja kinnitas, et mõnikord on ta jätnud ID-kaardi koju ning selle koode hoidis ta enda korteris, lukustamata sahtlis. Kostja ütluste kohaselt käis ta hageja Jõe 3 Tallinnas asuvas kontoris ühel korral, mil talle tuli vastu hageja töötaja KK, samuti kohtus ta II-ga ning ta soovis neilt küsida, et millal on hageja töötajad käinud tema kodus, teistel teemadel nad omavahel ei vestelnud. Tunnistaja KK andis ütlusi selle kohta, et kostja allkirjastatud kokkulepe on tüüpleping, ta leppis kostjaga kokku maksegraafikus, kuumakse suuruses ja maksete laekumises, kuidas leping allkirjastatakse ja kontrollis üle kostja kontaktandmed. Ta kirjutas kostjale venekeelse e-kirja ja saatis koos sellega kostjale ka lepingu, kuid ta ei oska täpselt öelda, kas kostja saatis talle enda poolt digitaalselt allkirjastatud kokkuleppe tagasi või mitte.
18.Maakohus tuvastas, et KK on saatnud 25.08.2015 kostjale venekeelse e-kirja pealkirjaga maksegraafik, kuid sellele kirjale ei ole ühtegi dokumenti lisatud. Võla tasumise kokkuleppe ja vahekohtu kokkuleppe kostja nime ja isikukoodiga digitaalallkirjade kinnituslehelt nähtub fail nimega: „E KOKKULEPE JA VAHEKOHTU KOKKULEPE.docx”. Tunnistaja KK poolt 28.11.2016 praeguses asjas hageja esindajale II-le saadetud e-kirjale on lisatud dokument nimega: „Delta_VKK_Kolmas_ isik (6).pdf”. Praeguses asjas ei ole tõendiks esitatud teisi hageja poolt kostjale saadetud e-kirju, millelt nähtuks, et hageja on kostjale e-kirja teel saatnud mingeid dokumente, või ka vastupidi, et kostja on saatnud hagejale mingeid dokumente, sh vaidlusalust kokkulepet. Käesolevas asjas puuduvad täielikult andmed, mis asjaoludel on pooled 27.08.2015 kokkuleppe sõlmimiseni jõudnud. Jääb arusaamatuks, kellelt tuli pakkumine kokkuleppe sõlmimiseks, samuti kelle vahel, kus ja mis keeles toimusid lepingueelsed läbirääkimised ning mis asjaoludel oli kokkulepe sõlmitud, eelkõige kus ja mil viisil täpselt toimus lepinguteksti allakirjutamine. Seega ei olnud täidetud hagejapoolsed VÕS §-st 141 tulenevad kohustused.
19.Ainuüksi asjaolu, et kokkuleppe digitaalallkirjade 27.08.2015 kinnituslehel on kostja nimi ja digitaalne allkiri, ei tõenda, et kostja on ise sellele kokkuleppele digitaalselt allkirjastanud. Kostja on vande all andnud ütlusi, et ta hoiab enda ID-kaarti kodus lukustamata kapis. Seega on võimalik, et keegi kolmas isik kasutas kostja ID-kaarti dokumendi allkirjastamiseks. Puuduvad tõendid selle kohta, kuidas, millal ja kelle poolt saadeti või edastati 27.08.2015 digitaalselt allkirjastatud kokkulepe hagejale. Samuti ei nähtu tõenditest, et hageja oleks kostjale üldse saatnud vaidlusaluse kokkuleppe allkirjastamiseks. Hageja töötaja KK on ülekuulamisel möönnud, et ta ei tea, kas kostja saatis talle digitaalselt allkirjastatud kokkuleppe või mitte.
20.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et asjas ei ole tõendatud, et kostja on vaidlusaluse kokkuleppe allkirjastanud ning seetõttu ei tulene temale nimetatud kokkuleppest ka hageja ees kohustusi, mistõttu jättis maakohus hagi rahuldamata ega analüüsinud teisi kostja vastuväiteid. Apellatsioonkaebus
21.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4(10)
22.Hageja hinnangul on otsus vastuoluline ja üllatuslik. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostja poolt kokkuleppe allkirjastamine tõendatud, viidates, et kokkuleppel digitaalallkirjade 27.08.2015 kinnituslehel kostja nime ja digitaalse allkirja olemasolu ei tõendanud seda, et kostja on ise kokkuleppe ka digitaalselt allkirjastanud. Kostja ei tõendanud, et tema nimel allkirjastatud dokumenti ei olnud tema allkirjastanud või allkirjastamine toimus ilma tema nõusolekuta.
23.Hageja ei nõustu maakohtu järeldustega tõendite hindamise osas. Kohtuotsuse punktidest 12 ja 13 nähtub, et kohus on hinnanud hageja poolt esitatud e-kirjade väljavõtteid, millised olid kohtule esitatud pdf-failidena, ning on järeldanud, et nimetatud e-kirjadega ei ole tõendatud pooltevahelist dokumentide saatmist. Samuti märkis kohus, et jäi arusaamatuks kellelt tuli pakkumine kokkuleppe sõlmimiseks ning jõudis lõppkokkuvõttes arusaamani, et hageja poolt ei ole täidetud VÕS § 141 tulenevad kohustused. Nimetatud kohtu seisukoht on hagejale üllatuslik, sest kohus ei juhtinud kordagi hageja tähelepanu neile asjaoludele. Hageja esitas e-kirjade pdf-salvestised üksnes sellepärast, et elektrooniline kohtutoimik ei taga e-kirjade msg laiendiga failide üleslaadimist. Maakohtu viidatud e-kirjad on olemas elektrooniliselt kõigi nendes sisalduvate manustega ning hageja üritab neid esitada apellatsioonkaebuse lisadena salvestatuna digiallkirja konteineris. Hageja ei saanud varasemalt eelkirjeldatud tõendite digitaalseid salvestisi esitada, sest kohus ei juhtinud kordagi hageja tähelepanu, et nõue ei ole toimikusse esitatud pdf-failidega piisavalt tõendatud.
24.Maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et lepingueelseid läbirääkimisi ei toimunud. Tunnistaja KK selgitas, et on korduvalt suhelnud kostjaga telefoni teel (5 korda) ning tunnistaja on selgelt kirjeldanud ka kokkuleppe saatmisega seotud asjaolusid. Tunnistaja KK kinnitas, et suhtlus toimus telefoninumbril 58984585. Vande all ülekuulatud kostja kinnitas, et viidatud number kuulub talle.
25.Eluliselt mitteusutav on kostja väide, et keegi võis kokkulepet allkirjastada tema eest. Tunnistaja KK edastas kokkuleppe kostjale allkirjastamiseks 25.08.2015 kell 10.20 digiallkirjastamata, kostja tagastas enda poolt digiallkirjastatud (allkirja sertifikaadi kasutamise kellaaeg 11.29) kokkuleppe KK e-mailile 27.08.2015 kell 11.41 ning KK edastas enda poolt digiallkirjastatud (allkirja sertifikaadi kasutamise kellaaeg 11.47) kokkuleppe kostja e-mailile 27.08.2015 kell 12.03. Seega arvestades, kui pika perioodi jooksul toimus poolte vaheline suhtlus telefoni ja e-kirjade teel, siis ei ole usutav, et kostja ei oleks märganud tema isikuandmete kuritarvitamist.
26.Kostja on vande all esitanud valeväiteid, et tema ei ole kunagi dokumente digitaalselt allkirjastanud ega ei oska dokumente digitaalselt allkirjastada. Selle tõenduseks esitas hageja kostja poolt kohtute registriosakonnale esitatud RPT Lootus OÜ 2014. a majandusaasta aruande, mille on kostja digiallkirjastanud. Nimetatud tõend kinnitab, et kostja vande all antud ütlused on ebausaldusväärsed.
27.Maakohus on jätnud kohtuotsuses motiveerimata, miks ei ole hinnatud kostja poolt 09.09.2016 kokkulepe lisaks oleva maksegraafiku täitmist tõendavat maksekorraldust. Hageja esitas hagiavalduse lisana maksekorralduse, millest nähtus, et kostja on tasunud 09.09.2015, s.t üks päev enne poolte poolt allkirjastatud kokkuleppe maksegraafikus näidatud kuupäeva, PlusPlus Capital AS-le 20 eurot, selgitusega „YY makse graafiku alusel“ ning viitenumbriga 24177498, mis vastab poolte vahel sõlmitud kokkuleppe summale ja viitenumbrile. Nimetatu näitab selgelt, et kostja täitis tema allkirjastatud maksegraafikut esimese osamaksega ning seetõttu on kostja väited kokkulepe mittesõlmimisest kogumis mitteusutavad. Vastustaja seisukoht
28.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
5(10)
Ringkonnakohtu seisukoht
29.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja saata maakohtule uueks menetlemiseks.
30.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab hagejale tasuma põhivõla 715,81 eurot ja viivise 33,23 eurot ja eelkõige selle üle, kas kostja on kokkuleppe allkirjastanud, kellel on allakirjutamise osas tõendamiskoormis, kas kokkuleppest tulenev nõue on selge ning kas nõue on kehtivalt loovutatud. Ühtlasi vaidlevad pooled ka selle üle, kas tegemist on võlatunnistuse või tarbijakrediidilepinguga.
31.Hageja on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et kokkuleppe näol on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Kostja seevastu leiab, et juhul, kui kostja allkirjastas kokkuleppe, siis sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu. Maakohus nõustus pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel kostjaga ja ühtlasi tuvastas, et hageja ei ole täitnud tarbijakrediidilepingu sõlmimise eelselt VÕS § 141 sätestatud lepingueelsete läbirääkimiste kohustust. Maakohus jättis hagi rahuldamata eelkõige põhjusel, et asjas ei ole tõendatud, et kostja andis kokkuleppele digitaalse allkirja, mistõttu ei tulene kostjale kokkuleppest kohustusi.
32.Hageja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ja tõendamiskoormuse ebaõiget jaotamist ning leiab, et tulenevalt digitaalse allkirja olemusest peab kostja tõendama, et kostja nimel allkirjastatud dokumenti ei ole tema allkirjastanud või et kõnesolev allkirjastamine toimus ilma kostja nõusolekuta. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebuse etteheited maakohtu otsusele on põhjendatud.
33.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel nõudest lähtudes. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Nõude rahuldamise eelduseks olevate asjaolude tõendamiskoormis on TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest lähtuvalt eelkõige hagejal, s.t seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt nt Riigikohtu 06.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). See tähendab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40).
34.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendamiskoormuse jaotamisel ja tõendite hindamisel eksinud ning see on toonud kaasa ebaõige lahendi. Kolleegiumi hinnangul tuleb allkirja ehtsuse vaidlustamisel vahet teha kirjalikul allkirjal ja digitaalallkirjal. Lihtkirjaliku allkirja korral oleks senise kohtupraktika kohaselt allkirja ehtsuse tõendamiskoormus hagejal, kes peaks eelduslikult nõudma käekirjaekspertiisi (vt nt Riigikohtu 23.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 9; 14.09.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Praegusel juhul on vaidluse all aga digitaalallkirja ehtsus. Kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud digitaalallkirja seaduse (DAS) § 3 sätestab digitaalallkirja andmise õiguslikud tagajärjed ning DAS § 3 lg-s 5 sätestatud vastutusest tulenevalt on digitaalallkirja andmist võimaldava andmekandja kasutajal kohustus hoida andmekandjat (ID-kaarti) ning selle kasutamist võimaldavat teavet (PIN-koode) viisil, mis välistaks, et digitaalallkirja saaks omavoliliselt anda kolmandad isikud. Kohustus peab ära hoidma kahju, mis tekib teisel isikul selle tõttu, et ta uskus ekslikult, et
6(10)
digitaalne allkiri on kaasa toonud õiguslikud tagajärjed, kuigi õiguslikke tagajärgi tegelikult ei tekkinud, sest digitaalse allkirja andis kolmas isik omavoliliselt. Asjassepuutuva kohustuse eesmärgiks on tagada digitaalse allkirja usaldatavus käibes. TsMS § 277 lg 3 järgi saab digitaalallkirjaga varustatud elektroonilise dokumendi ehtsust vaidlustada asjaolude põhistamisega, mille põhjal võib eeldada, et dokumenti ei ole koostanud digitaalallkirja omaja.
35.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja täitnud oma tõendamiskoormise, esitades kokkuleppe digitaalallkirjade kinnituslehe (I kd, tl 22) ning hagejal ei pidanud digitaalallkirja olemusest lähtuvalt tekkima kahtlusi allakirjutanu isikus. Seega on kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid tõendada. Kostja ei ole kohtu ette toonud konkreetseid asjaolusid ega kohtule põhistanud, millest võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et kokkuleppe allkirjastas tema eest keegi kolmas isik (nt ID-kaart ja PIN-koodid oleksid vaidlusalusel ajavahemikul kadunud või varastatud ning mille kohta on tehtud avaldus politseile). Ringkonnakohtu hinnangul ei piisa praegusel juhul vastuväite põhistamisest rääkimata tõendamisest üksnes paljasõnalistest väidetest, et kostja ei ole kokkuleppele digitaalallkirja pannud ja ta ei oskagi digitaalallkirjastada. Vastasel juhul puuduks digitaalsel allkirjal igasugune usaldatavus käibes.
36.Kuna maakohus ei ole selgitanud pooltele kokkuleppe allkirjastamisega puutuvalt tõendamiskoormust ja on otsusest tulenevalt tõendamiskoormuse jaganud ebaõigesti, mis tingis ebaõige ja puudulikult põhjendatud otsuse, millist rikkumist ei ole võimalik ringkonnakohtule kõrvaldada, siis on eeltoodu aluseks, et maakohtu otsus TsMS § 656 lg 2 järgi tühistada ja saata tsiviilasi uuesti maakohtule läbivaatamiseks. Tsiviilasja uuel menetlemisel tuleb maakohtul selgitada pooltele tõendamiskoormist ja anda võimalus esitada tõendeid.
37.Järgmiseks märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, kuidas jõudis maakohus järeldusele, et vaidlusaluse kokkuleppe näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Maakohus on üksnes märkinud, et tulenevalt hageja põhitegevusalast on ta krediidiandja ja kostja tarbija. Selles osas järeldas maakohus paljasõnaliselt tarbijakrediidilepingu olemasolu. Ringkonnakohus selgitab, et selleks, et teha kindlaks, kas pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu või on tegemist võlatunnistusega, tuleb poolte kokkulepet ja tahteavaldusi tõlgendada.
38.VÕS § 396 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Selleks, et teha kindlaks, kas tegemist on tarbijakrediidilepinguga, tuli maakohtul kolleegiumi hinnangul VÕS §-de 396 ja 402 järgi esmalt tuvastada, kas laenuandja on andnud laenu ja seejärel hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus, samuti laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Maakohus ei ole tuvastanud, kas esinevad olulised tarbijakrediidilepingu tunnused, sh kas hageja on kostjale laenu andnud. Alles pärast tehingu kvalifitseerimist on võimalik kontrollida, kas hageja on rikkunud VÕS §-st 141 tulenevat teabe andmise kohustust.
39.Praeguses asjas sõlmisid PlusPlus Capital AS ja kostja kokkuleppe, mille p-st 1.2 nähtuvalt võlgnes YY PlusPlus Capital AS-le kokkuleppe sõlmimise seisuga 715,81 eurot ning p 2.1 alusel võttis kostja endale kohustuse tasuda nimetatud summa hageja kontole. Ringkonnakohtu hinnangul võib eeltoodu viidata sellele, et tegemist on
7(10)
võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses või on kostja VÕS § 178 järgi kohustusega ühinenud või § 175 kohaselt YY kohustuse üle võtnud.
40.Seoses võlatunnistusega, mille olemasolule tugineb hageja, selgitab ringkonnakohus järgmist. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 02.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (Riigikohtu 23.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28; 24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu 23.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, s.t poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (Riigikohtu 23.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; Riigikohtu 17.03.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12).
41.Juhul, kui maakohus tuvastab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega või on kostja üle võtnud kolmanda isiku kohustuse või ühinenud sellega, siis tuleb kostjal tõendada oma väiteid, et nõue on täidetud või lõppenud muul viisil või et kohustus puudub.
42.Kostja esitas vastuväiteid nõude suurusele ja selle loovutamisele. Maakohus neile väidetele vastanud ei ole. VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 kohaselt võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kuna kostja väitis, et talle ei ole nõude loovutamisest teatatud, siis tuleb maakohtul tuvastada, millal kostjale nõude loovutamisest teatati. Tõendamiskoormis on selles osas hagejal.
43.Nõude osas märgib ringkonnakohus järgmist. Asja materjalidest nähtub, et esialgne võlausaldaja Swedbank AS loovutas 14.07.2015 PlusPlus Capital AS-le väikelaenulepingust nr 09-093281-VL tuleneva nõude YY vastu põhisummas 536,75 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded (I kd, tl 186, 190). Kostja väitis, et YY võlgnevus Swedbank AS ees oli tasutud enne nõude loovutamist PlusPlus Capital ASle. Swedbank AS lepinguga seoses sooritatud operatsioonidest nähtuvalt oli 21.07.2015 väljatrüki seisuga põhiosa võlgnevus 536,75 eurot, intressivõlgnevus 37,04 eurot ja viivisevõlgnevus 29,64 eurot (I kd, tl 192 ja 193 pöördel). 10.08.2015 võlanõude teates märkis PlusPlus Capital AS, et tulenevalt eelnimetatud Swedbank AS-ga sõlmitud lepingust on YY võlgnevuse suuruseks 573,79 eurot, mis sisaldas tasumata
8(10)
laenusummat, intressi ja leppetrahvi, millele lisanduvad viivis 29,47 eurot ning võlgnevuse sissenõudmisega tekkinud kulu 105,35 eurot (I kd, tl 180). Seega on poolte poolt võla suuruse kohta esitatud tõendid vastuolulised ja maakohus ei ole selgitanud hagejale, et tal tuleb põhivõla kujunemise kohta esitada asjaolud ja neid tõendada.
44.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga võla sissenõutavaks muutumise osas. Kokkuleppe p-st 3.1 nähtuvalt muutus tasumata võlgnevuse osa koheselt sissenõutavaks. Kostja ei ole tõendanud, et ta on tasunud vastavalt kokkuleppele enam, kui 09.09.2015 makstud 20 eurot (I kd, tl 169).
45.Hageja nõudis hagis ka viivist 302,07 eurot. Kostja esitas viivisnõudele vastuväite, leides, et tegemist on ebaproportsionaalselt suure viivisemääraga, mis on vastuolus seadusega. Hageja on vastuseks kostja viivisnõude vastuväitele 29.11.2016 menetlusdokumendis vähendanud viivisenõuet perioodi 11.10.2015 kuni 09.05.2016 eest 268,84 euro võrra summani 33,23 eurot, milline on VÕS § 113 lg 1 järgne viivis, kuid ei ole nõuet muutnud viisil, millest saaks järeldada, et ta nõuaks VÕS § 113 lg 1 järgi seadusest tulenevat viivist.
46.VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Nimetatud normi järgi on imperatiivselt keelatud viivise arvestamine viivise maksmisega viivitamise korral ning sätestatud piirangu rikkumist peab kohus kontrollima omal algatusel.
47.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja põhjendatult vähendanud küll viivisenõuet, kuid seejuures siiski arvestanud viivist kogu võla summalt 715,81 eurot, mis sisaldab muu hulgas põhivõlga 536,75 eurot, intressi 37,04 eurot, viivist 29,47 eurot, sissenõudekulu 105,35 eurot (I kd, tl 159, 180).
48.Kostja esitas hageja nõudele lisaks ka vastuväite, et vaidlus tuli lahendada vahekohtus, maakohus vaidlustatud otsuses sellele vastuväitele vastanud ei ole.
49.Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kuivõrd maakohus ei ole otsust piisavalt põhjendanud pooltevahelise õigussuhte tuvastamisel, on jätnud olulises osas tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud (sh võla ja viivise suurus, nõude loovutamine hagejale, kostja poolt nõude osaline tasumine), hindas ringkonnakohtu hinnangul tõendeid ebaõigesti, mis võis tuua kaasa ebaõige otsuse, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik teha uut otsust ning tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi suures ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
50.Kuna tulenevalt TsMS § 658 lg-st 2 on asja uuesti läbivaatavale maakohtule kohustuslikud ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, kuid ei ole kohustuslikud ringkonnakohtu seisukohad faktiliste asjaolude tõendatuse kohta (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-42-14, punkt 14; nr 3-2-1-131-14, punkt 17; nr 3-21-71-16, punkt 16), ei saa kolleegium käesolevas otsuses maakohtule siduvalt tuvastada, kas kokkulepe on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud või mitte.
9(10)
51.Seoses tsiviilasja saatmisega maakohtule uueks menetlemiseks ringkonnakohus apellatsiooniastmes esitatud tõendeid vastu ei võta ega hinda. Kolleegium peab siiski põhjendatuks jätta ringkonnakohtule esitatud tõendid toimiku juurde, et vältida tarvidust neid maakohtus uuesti esitada (vt nt Riigikohtu 14.12.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1139-16, p 19). Kui esitatud tõendid osutuvad asjakohasteks tõenditeks, saab maakohus need vastu võtta.
52.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Krista Kirspuu Mati Maksing
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.