Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

2-17-12033 (isikukood XXX) ja I V (isikukood XXX) vahel 23.10.2014 sõlmitud kinnistu aadressiga XXX, Ida-Viru maakond (kinnistusosakonna registriosa nr 2279708) kinkeleping, kinnistu isikliku kasutusõigusega elamule koormamise leping ja asjaõiguslepingud.

Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

24.04.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-6272 kuulutas Viru Maakohus välja füüsilise isiku A S (edaspidi ka võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Kristi Relviku 27.12.2013 sõlmisid võlgnik, Z V (isikukood XXX; edaspidi ka kostja II või võlgniku abikaasa) ja I V (isikukood XXX; edaspidi ka kostja I) korteri-omandi kinkelepingu, korteriomandi isikliku kasutusõigusega korterile koormamise lepingu ja vastavad asjaõiguslepingud (hagiavalduse lisa 1; edaspidi Leping I). Lepinguga I kinkisid võlgnik ja võlgniku abikaasa abikaasade ühisvara hulka kuulunud korteriomandi, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr 1074108, asukoht XXX, Ida-Viru maakond, kostjale I, kes on võlgniku abikaasa poeg (hagiavalduse lisa 2 – võlgniku abikaasa rahvastikuregistri andmed). Vastavalt Lepingu I punktile 4.3.

2-17-12033 koormati korteriomand ka tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega võlgniku ja võlgniku abikaasa kasuks. 23.10.2014 sõlmisid võlgnik, võlgniku abikaasa ja kostja I kinnistu kinkelepingu, kinnistu isikliku kasutusõigusega elamule koormamise lepingu ja vastavad asjaõiguslepingud (hagiavalduse lisa 3; edaspidi Leping II. Lepinguga OO kinkisid võlgnik ja võlgniku abikaasa abikaasade ühisvara hulka kuulunud kinnistu, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr 2279708, asukoht XXX, Ida-Viru maakond, kostjale I. Vastavalt Lepingu II punktile 4.3. koormati kinnistu ka tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega kinnistu oluliseks osaks olevale elamule võlgniku ja võlgniku abikaasa kasuks. 19.03.2013 teostas Maksu- ja Tolliamet läbiotsimise, mille käigus leiti võlgniku valdusest 127 900 Eesti Vabariigi maksumärkideta sigaretti. 13.12.2013 tunnistati võlgnik Viru Maakohtu Narva kohtumaja kohtumäärusega kriminaalasjas nr 1-13-10353 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 376 lg 1 järgi. 24.10.2014 koostatud Maksu- ja Tolliameti maksuotsusega kohustati võlgnikku tasuma impordimaksude võlgnevus kokku 18 185,62 eurot (hagiavalduse lisa 4). 15.10.2015 teostas Maksu- ja Tolliamet uue läbiotsimise, mille käigus leiti võlgniku valdusest 303 620 Eesti Vabariigi maksumärkideta sigaretti. 07.04.2016 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-16-1461 tunnistas Viru Maakohus võlgniku süüdi KarS § 376 lg 1 järgi. 01.03.2017 koostatud Maksu- ja Tolliameti maksuotsusega kohustati võlgnikku tasuma impordimaksude ja tubakaaktsiisi võlgnevus kokku 44 571,67 eurot (lisa 5). 08.05.2017 Maksu- ja Tolliameti intressinõudega kohustati võlgnikku tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummadelt intressivõlg kogusummas 11 454 eurot (lisa 6). Võlgnik Maksu- ja Tolliameti poolt määratud maksusummat ja intressinõuet ei tasunud. 20.04.2017 esitas võlgnik kohtule pankrotiavalduse enda pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduses kinnitab võlgnik, et tal puudub igasugune vara, mida võiks müüa oma kohustuste katteks ja tema ainsaks sissetulekuks on vanaduspension 306,40 eurot ühes kuus. Pankrotimenetluses kogutud andmete kohaselt võlgnikul likviidset vara ja sissetulekuid, mida saaks pankrotimenetluses arvata pankrotivara hulka, ei ole. Võlgniku ja võlgniku abikaasa ühisvara hulka kuulub R OÜ, registrikood XXX, osa nimiväärtusega 2500 eurot. Ühing on asutatud sissemakset tegemata ja kantud registrisse 09.04.2015. Vastavalt 2016. a majandusaasta aruandele (hagiavalduse lisa 8) ja võlgniku selgitustele ühing majandustegevust senini alustanud ei ole. Haldur on hinnanud R OÜ osa väärtuseks hinnanguliselt 100 eurot ja võlgnikule kuuluva osa väärtuseks 50 eurot, samas ei saa välistada, et R OÜ osal väärtust ei ole. Pärast kinnisasjade võõrandamist jäi võlgniku sissetulekuks pension (hetkel 306,40 eurot ühes kuus) ja paaril korral võlgnikule Sotsiaalkindlustusameti poolt makstud sotsiaaltoetus (mitte rohkem kui 31,55 eurot ühes kuus). Hagiavalduse esitamise seisuga on võlgniku pankrotimenetluses esitatud üks nõudeavaldus. Nõude, summas 56 790,67 eurot, esitas Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu. Käesolevaga esitab hageja kostja 1 vastu nõude Lepingute kehtetuks tunnistamiseks ja tahteavalduste andma kohustamiseks ning kostja 2 vastu nõude tahteavalduste andma kohustamiseks.

2-17-12033

Kostja vastus hagiavaldusele Kostjad haginõudeid ei tunnista ja vaidlevad neile vastu. Hagiavaldusest ja hagiavaldusele lisatud dokumentides saab üheselt järeldada, et A S pankroti põhjustanud kohustusteks on 24.10.2014 koostatud Maksu- ja Tolliameti maksuotsus ja 01.03.2017 koostatud Maksu- ja Tolliameti maksuotsus. Hagiavaldusest ja hagiavaldusele lisatud dokumentides saab üheselt järeldada, et pankrotihaldur nõuab järgnevate kinnisvaratehingute tagasipööramist: - 27.12.2013 sõlmitud korteriomandi kinkelepingu, korteriomandi isikliku kasutusõigusega korterile koormamise lepingu ja vastavad asjaõiguslepingud korteriomandile asukohaga XXX - 23.10.2014 sõlmitud korteriomandi kinkelepingu, korteriomandi isikliku kasutusõigusega korterile koormamise lepingu ja vastavad asjaõiguslepingud kinnistule asukohaga XXX Mõlemad tehingud olid sõlmitud enne pankroti põhjustanud kohustuste tekkimist, ehk teisiti lepingute sõlmimise ajal ei olnud A S pankroti põhjustanud kohustusi. Mõlemate kohtuotsuste alusel konfiskeeriti A S temale kuulunud kaup ja määrati karistus, kuid ükski kohtuotsus kriminaalasjas ei kohustanud A S tasuma veel midagi maksuametile. A S sai üheselt aru, et tema poolt toime pandud teo eest on talle karistuseks kriminaalasjas määratud karistus ja kauba konfiskeerimine. Mingi muu kohustuse hilisem panemine kellegi kolmanda isiku poolt ei saanud ega pidanudki eraisik A S ette nägema. Veelvähem on nõuda seda ettenägemist tänastelt kostjatelt. Järelikult oli A S peale kinkelepingute sõlmimist jätkuvalt maksujõuline täitmaks kinkelepingu päevaks olevaid kohustusi. Hagi rahuldamiseks peaksid esinema kolm asjaolu: kinkija on tehingu tegemise ajal või selle tagajärjel maksejõuetu, tehinguga kahjustatakse teadlikult võlausaldajate huve ja kingisaaja on nendest asjaoludest teadlik. Ei ole tõendatud, et hageja oleks kinkimise tõttu muutunud maksejõuetuks. Samas objektiks asukohaga XXX oli juba 1997 aastal A S poolt kingitud Z V. Seega hilisemas kinnistu müügilepingus A S mainimine kui ühisomanikuna on väär. Lepingu sõlmimisel nõudis notar A S viibimist ja lepingu sõlmimise juures ja lepingu allkirjastamist. Notar ei selgitanud kinkijatele, et lepingu alla kirjutamisega muutub Z V eraomand ühisomandiks. Lähtudes eeltoodust tuleb hagi jätta rahuldamata, hageja menetluskulud enda kanda ja kostjate menetluskulud välja mõista hagejalt

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes järgmistest asjaoludest. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

2-17-12033 PankrS § 111 lg 1 p 2 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne PankrS § 111 lg 1 p-s 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Käesoleval juhul on täidetud kõik PankrS § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud kinkelepingu tagasivõitmise eeldused: lepingud on sõlmitud PankrS § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, lepingud on sõlmitud lähikondsega ja võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks, aga ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud tehingu tagasivõitmise üldine eeldus ehk vaidlusaluste tehingutega on kahjustatud võlausaldajate huve. Võlgniku pankrot kuulutati välja 24.04.2017. Käesoleval juhul on mõlemad lepingud sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algust (Leping I sõlmiti 27.12.2013 ja Leping II 23.10.2014) ning jäävad seega PankrS §-s 111 lg 1 p-s 2 sätestatud 5-aastase tähtaja sisse. Vastavalt PankrS § 117 lg 1 p-le 5 on füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed võlgniku abikaasa ülenejad ja alanejad sugulased. Vaidlusalused lepingud on sõlmitud võlgniku abikaasa pojaga (kostjaga I), seega nii Leping I kui Leping II on sõlmitud võlgniku lähikondsega PankrS § 117 mõttes. PankrS § 111 lg 1 p 2 kohaselt lasub võlgnikul või kingisaajal tõendamiskoormus, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Pankrotimenetluses kogutud andmed kinnitavad, et võlgnik muutis end Lepingu I ja Lepingu II sõlmimisega maksejõuetuks, kuivõrd võlgnik koos abikaasaga kinkisid ära ainsad varad, mille arvel oleks võlgnikul olnud võimalik võlausaldaja nõudeid rahuldada. Pärast kinnisasjade võõrandamist jäi võlgniku ainsaks sissetulekuks pension, mitte rohkem kui 306,40 eurot ühes kuus ja paaril korral võlgnikule Sotsiaalkindlustusameti poolt makstud sotsiaaltoetus, mitte rohkem kui 31,55 eurot ühes kuus. Muud vara, välja arvatud R OÜ osa, millel pole rahalist väärtust peale Kinnisasjade võõrandamist võlgniku nimele registreeritud ei ole. Tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi on võlausaldajate huvide kahjustamine. Seejuures on Riigikohus leidnud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millistest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist (Riigikohtu 3. november 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08). Võlgnik pidi Lepinguid I ja II sõlmides olema teadlik, et tema poolt Eesti Vabariigi maksumärgistusega märgistamata sigarettide ebaseadusliku käitlemise tulemusena võib tal tekkida Eesti riigile maksude tasumise kohustus ja selleks, et vältida sissenõude pööramist võlgniku varale maksuotsustest tulenevate nõuete katteks, sõlmisid võlgnik ja võlgniku abikaasa kinnisasjade kinkelepingud ning muutsid end varatuks. Kuivõrd võlgnik kinkis ära ainsad varad, mille arvel oleks olnud võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada, siis kahjustati tehinguga võlausaldajate huve. Kui kinnisasjad oleks jäänud võlgniku ja võlgniku abikaasa omandisse, oleks pärast ühisvara jagamist ja võlgniku osa pankrotivarasse arvamist olnud võimalik, arvestades kinnisasjade väärtust, rahuldada võlgniku pankrotimenetluses esitatud võlausaldaja nõudeid, kui mitte tervikuna, siis suures osas. PankrS § 119 lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Antud juhul on Lepingutega võõrandatud vara puhul tegemist võlgniku ja võlgniku abikaasa ühisvarasse kuulunud kinnisasjadega. Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, esitab haldur PankrS § 122 kohaselt ühisvara jagamise hagi ja ühisvara jagamise järgselt võlgnikule jääva osa saab arvata pankrotivarasse. Kinnistusraamatuseaduse (edaspidi KRS) § 341 lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks

2-17-12033 või kustutamiseks vajalik selle isiku nõusolek, kelle kinnisturegistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). KRS § 341 lg 2 p 2 kohaselt on puudutatud isikuks eelkõige asjaõiguse kustutamisel kustutatava asjaõiguse omaja. KRS § 341 lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Eeltoodust tulenevalt on Lepingute I ja II kehtetuks tunnistamisel vajalik muuta omanikukandeid ja kustutada isikliku kasutusõiguse kanded kinnistusraamatus ning see eeldab kostjate nõusolekuid, mille asendamist kohtuotsusega hageja käesolevas hagiavalduses taotleb. Enne kostja I kinnistusraamatusse kinnisasjade omanikuna sissekandmist oli kinnistusraamatusse kantud kinnisasjade omanikuna üksnes Z V, kuigi kinnisasjad kuulusid võlgniku ja Z V ühisvara hulka. Fakt, et kinnisasjad kuulusid ühisvara hulka, kinnitavad võlgnik ja Z V nii Lepingu I punktis 2.2.1 ja Lepingus II punktis 2.2.1). Kui ühisvaras oleva kinnisasja omanikuna on kantud kinnistusraamatusse üksnes üks abikaasa, võib teine abikaasa nõuda kinnistusraamatusse kantud abikaasalt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks asjaõigusseaduse § 65 lg 1 ja perekonnaseaduse § 28 lg 4 alusel. Eelnevast tulenevalt esitab hageja taotluse asendada kostja II nõusolek kohtuotsusega ja kohustada kostjat II andma nõusolek võlgniku ja võlgniku abikaasa ühisomanikena sissekandmiseks nii Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa number 1074108 teise jakku kui Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa number 2279708 teise jakku. Kostjate vastuväiteid ei saa võtta arvesse. Ebaõiged on kostjate väited, et kinkelepingute sõlmimise ajal võlgnikul pankroti põhjustanud kohustusi ei olnud ja et võlgnik ei saanud ega pidanud ette nägema maksukohustuse tekkimist. Kohtupraktikas on tagasivõitmise vaidlustes korduvalt asutud seisukohale, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei ole tähtsust, kas tehingu ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Määrav on, kas võlgnik teadis asjaoludest, millistest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist (vastav seisukoht on esitatud näiteks Riigikohtu 3. novembri 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, Riigikohtu 21. mai 2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2016 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-6937). Seega, erinevalt Kostjate vastuses esitatust, ei oma tehingute tagasivõitmise puhul tähtsust, kas maksejõuetuse põhjustanud kohustused olid võlgnikul olemas tehingute sõlmimise ajal või mitte. Konkreetsel juhul tekkis võlgniku maksukohustus enne vaidlusaluste kinkelepingute (edaspidi kinkelepingud) sõlmimist, kuivõrd esimene maksukohustus tekkis võlgnikul 19.03.2013 ehk sigarettide võlgnikult kinnipidamise päeval, mitte esimese maksuotsuse väljastamise päeval 24.10.2014. Väide, et võlgnik ei saanud ega pidanud ette nägema maksukohustuse tekkimist tulenevalt oma ebaseaduslikust tegevusest, ei ole usutav. Esimene Maksu- ja Tolliameti läbiotsimine, mille käigus leiti võlgniku valdusest 127 900 maksumärkideta sigaretti, leidis aset 19.03.2013, mõlemad kinkelepingud sõlmiti pärast seda. Võlgnik pidi olema teadlik, et tal on tekkinud maksukohustus Eesti riigi ees tulenevalt temalt äravõetud märgistamata sigarettidega ja selleks, et vältida sissenõude pööramist võlgniku varale maksuotsustest tulenevate nõuete katteks, sõlmisidki võlgnik ja võlgniku abikaasa kinkelepingud, muutes end seeläbi varatuks. Analoogses kohtuvaidluses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et: „ .. 06.01.2012 müügilepingut sõlmides pidi võlgnik olema teadlik, et seoses 03.11.2011 tema valdusest, korterist ja selle juurde kuuluvast garaažist läbiotsimise tulemusena leitud ja äravõetud maksumärkidega märgistamata sigarettidega võib tekkida temal Eesti riigile maksude tasumise kohustus ja ta võib muutuda maksejõuetuks.“ (Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-6937). Ka Maksu- ja Tolliamet on A S mõ6

2-17-12033 lemas maksumenetluses leidnud, et: „Asjaolu, et sigarettide näol on tegemist aktsiisikaubaga ja sellise kauba importimisel väljastpoolt Euroopa Liitu tuleb üldjuhul tasuda imporditollimaksu, välja arvatud väikeste koguste puhul, on üldteada ja pidi olema teada ka A S.“ Lisaks, erinevalt kostjate vastuses esitatud väitest, oli võlgnik juba enne 24.10.2014 tehtud maksuotsust teadlik ka tema suhtes algatatud maksumenetlusest ja talle määratavatest maksusummadest. 24.10.2014 Maksu- ja Tolliameti maksuotsusest nähtub, et 25.08.2014 edastas Maksu- ja Tolliamet võlgnikule teate kontrolli alustamise kohta nr 12.2-3/25853-1, mille võlgnik sai kätte 09.09.2014 ja kontrollakti nr 12.2-3/25853-2 esitas Maksu- ja Tolliamet võlgnikule 09.10.2014 ning võlgnik sai selle kätte 10.10.2014. Maksu- ja Tolliameti kontrollaktis on muuhulgas välja toodud võlgnikule määratav maksusumma. Seega, enne XXX kinnistu kinkimist 23.10.2014 oli võlgnik ka otseselt teadlik tema suhtes tehtavast maksuotsusest ja kohustuse suurusest. Kuigi konkreetne maksusumma võis võlgniku jaoks selguda 09.10.2014 Maksu- ja Tolliameti kontrollaktist, pidi võlgnik olema teadlik talle tekkinud suurest maksukohustusest (arvestades äravõetud märgistamata sigarettide suurt kogust) juba pärast esimest Maksu- ja Tolliameti poolt 19.03.2013 teostatud läbiotsimist ja seetõttu, et vältida sissenõudeid võlgniku varale, võlgnik koos abikaasaga vara võõrandaski. Kostjad on ebaõigesti käsitletud kinkelepingu tagasivõitmise eelduseid ja tõendamiskoormist. Kostjate seisukoha kohaselt peab hagi rahuldamiseks esinema kolm asjaolu: kinkija on tehingu tegemise ajal või selle tagajärjel maksejõuetu, tehinguga kahjustatakse teadlikult võlausaldajate huve ja kingisaaja on nendest asjaoludest teadlik. Tegemist on seadusele mittevastava seisukohaga. Samuti on Kostjate vastuses ebaõigesti käsitletud tõendamiskoormist, kui väideti, et „ei ole tõendatud, et hageja oleks kinkimise tõttu muutunud maksejõuetuks“. Vastavalt pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 111 lg 1 p-le 2 koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1 on kinkelepingu tagasivõitmise eeldused järgmised: 1) tehing kahjustab võlausaldajate huve, 2) tegemist on kinkelepinguga, 3) leping on sõlmitud PankrS § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, 4) kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja 5) kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Seega asjaolu, et võlgnik ei muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu, peab tõendama kingisaaja ehk antud juhul kostja I. Seda kostja I teinud ei ole, mistõttu on käesoleval juhul täidetud kõik kinkelepingute tagasivõitmise eeldused (eelduseid on täpsemalt käsitletud hagiavalduses). Väide, et kinnistu asukohaga XXX ei kuulunud ühisvara hulka, on ebaõige Kostjate vastuses väidetakse, et kinnistu asukohaga XXX, ei kuulunud võlgniku ja võlgniku abikaasa ühisvara hulka, kuna objekt asukohaga XXX oli juba 1997 aastal A S poolt kingitud Z V. Vastusele on lisatud 29.12.1997 sõlmitud abikaasade ühisomandis oleva vara jagamise- ja kinkeleping, mille kohaselt 1) jagavad A S ja Z V elamu, aadressiga XXX, omavahel võrdsetes mõttelistes osades, igaühele 1/2 mõttelist osa ja 2) võlgnik kingib talle kuuluva 1⁄2 mõttelise osa elamust abikaasa Z V. Kostjad ei arvesta, et võlgnik ja võlgniku abikaasa jagasid ja kinkisid 1997. a XXX asuva elamu vallasasjana. Elamualune maa erastati hiljem. Kinnisasjana on kinnistu XXX kinnistusraamatusse kantud 02.11.2001. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale abikaasade ühis-omand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (Riigikohtu 13. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09). Eelnevat põhjendatakse sellega, et lahusvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutub elamu maatüki oluliseks osaks ja lakkab vallasasjana, seeon iseseisva õiguskäibe objektina olemast. Seega, kuna elamu juurde eraldatud maa kinnistati võlgniku ja võlgniku abikaasa abielu ajal, kuulus kinnistu, asukohaga XXX, peale kinnistamist võlgniku ja võlgniku abikaasa ühisvara hulka. Nimetatud kinnistu osas ei ole võlgnik ja

2-17-12033 võlgniku abikaasa ühisvara jagamise kokkulepet sõlminud, mida kinnitavad mõlemad abikaasad ka 23.10.2014 sõlmitud notariaalses kinnistu kinkelepingus.

Menetluskulud Kuivõrd hagi lahendati kostja kahjuks, jäävad menetluskulude kostja kanda. Hageja on taotlenud menetluskuludena kostjalt hagiavalduselt tasutud 50 euro riigilõivu. Taotlus on põhjendatud, kohus rahuldab hageja taotluse.

(digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.