Osaühingu Vana Villemi Kõrtsid hagi Fokasu OÜ (likvideerimisel) vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.02.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Vana Villemi Kõrtsid apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
129 394,04 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Osaühing Vana Villemi Kõrtsid (registrikood 10966146), lepinguline esindaja advokaat Sven Lass Kostja (vastustaja): Fokasu OÜ (likvideerimisel, registrikood 14257599), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Merit Lind ja Riin Rehepapp
Asja läbivaatamine
10.04.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 02.02.2024 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta Osaühingu Vana Villemi Kõrtsid kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-20-8665 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Vana Villemi Kõrtsid esitas 14.06.2020 Harju Maakohtule hagi Fokasu OÜ (likvideerimisel) vastu, milles palus: mõista kostjalt hageja kasuks välja poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel võlgnetav põhivõlgnevus summas 119 809,30 eurot; mõista kostjalt alates 13.08.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni hageja kasuks välja viivis kindla summana arvestatuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras hageja põhinõudelt, s.o 119 809,30 eurolt aastas; mõista kostjalt alates kohtuotsuse tegemisele järgmisest päevast kuni kohtuotsuse täitmiseni hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hageja põhinõudelt, s.o 119 809,30 eurolt aastas; jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud.
2.Alternatiivselt eelnevatele nõuetele palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja: alusetult saadud raha summas 80 928,34 eurot; alates 14.06.2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni viivis kindla summana arvestatuna ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hageja põhinõudelt, s.o 80 928,34 eurolt aastas; alates kohtuotsuse tegemisele järgmisest päevast kuni kohtuotsuse täitmiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hageja põhinõudelt, s.o 80 928,34 eurolt aastas.
3.Hageja ja kostja vahel sõlmiti 15.06.2017 tähtajatu laenuleping, mille alusel kandis hageja (laenuandja) kostja (laenusaaja) pangakontole laenu summas 150 000 eurot. Kostja on hagejale tagastanud 25.11.2019 laenu põhiosana 29 032,41 eurot ja 28.11.2019 laenu põhiosana 1158,29 eurot.
4.Kostja tasus hagejale intressimakseid kokku summas 38 880,96 eurot alljärgnevalt: 05.09.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, august 2017“ 1994,70 eurot; 03.10.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, september 2017“ 4141,91 eurot; 07.11.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, oktoober 2017“ 633,17 eurot; 04.12.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, november 2017“ 1561,42 eurot; 05.06.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, mai 2018“ 2065,72 eurot; 03.07.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, juuni 2018“ 16 699,54 eurot; 09.08.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, juuli 2018“ 8984,50,eurot; 05.09.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, august 2018“ 2800 eurot. Hageja andis kostjale laenu intressimääraga 21,118381% aastas. Hageja kandis kostja pangakontole 15.06.2017 laenu summas 150 000 eurot ja kosja on hagejale tasunud ajavahemikul 15.06.2017-05.09.2018 (kokku 448 päeva jooksul) intressimakseid kokku 38 880,96 eurot (150 000 eurot*21,11831%/365 päevaga=38 880,96 eurot).
5.Hageja teatas kostjale 12.06.2020, et ütleb tähtajatu laenulepingu VÕS § 398 lg 1 alusel korraliselt üles, ning nõudis kostjalt laenu tagastamata osa, s.o 119 809,30 euro tasumist. Laenuleping on seega kehtivalt üles öeldud ning kostjal on alates 12.08.2020 laenu tagastamata osa tagastamise kohustus. 2
2-20-8665
6.Juhul kui kohus leiab, et poolte vahel ei ole sõlmitud kehtivat laenulepingut, siis kuulub hageja poolt kostjale tasutud raha tagastamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja on hagejale tagasi kandnud 30 190,70 eurot ja 38 880,96 eurot. Seega on kostja hagejalt alusetult saanud 80 928,34 eurot (=150 000-30 190,70-38 880,96).
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
9.2016. a teises pooles ja 2017. a alguses toimusid hageja ja Wolf Invest OÜ vahel läbirääkimised, mille sisuks oli hageja poolt rahaliste vahendite investeerimine läbi Wolf Invest OÜ. Investeerimise loogika kohaselt pidi Wolf Invest OÜ emiteerima võlakirju ning kasutama võlakirjadest saadavat tulu omal äranägemisel finantsturgudel kauplemiseks ning maksma võlakirju omandanud investoritele intressi.
10.Kuigi sisuliselt jõudsid hageja ja Wolf Invest OÜ raha kaasamises kokkuleppele, avaldas hageja soovi teostada investeeringuid läbi eraldi spetsiaalselt selleks otstarbeks ühiselt loodava ühingu. Seetõttu asutasid hageja ja Wolf Invest OÜ uue äriühingu Fokasu OÜ ehk kostja, mille äritegevus kattus Wolf Invest OÜ-ga ning seisnes võlakirjade emiteerimises ja sellest saadavate vahendite kasutamises finantsturgudel kauplemiseks. Kostja asutajateks olid hageja ja Wolf Invest OÜ, kes omandasid kumbki 50%-lise osaluse kostjas, ning kostja juhatuse liikmeteks said Q. C, kes on ühtlasi hageja juhatuse liige, ning S.Z ja W.O, kes olid ühtlasi Wolf Invest OÜ juhatuse liikmed.
11.Kostja asutajate (hageja ja Wolf Invest OÜ) ja kostja ühise arusaama kohaselt pidi raha kaasamine kostja poolt toimuma sama mudeli kohaselt, nagu oli esialgu Wolf Invest OÜ poolt kavandatud ehk läbi suunatud võlakirjaemissiooni. Mitte kordagi alates hageja ja Wolf Invest OÜ vahel läbirääkimiste algusest 2016. a kuni hageja 12.06.2020 üllatusliku laenulepingu ülesütlemisavalduseni ei ole hageja ja kostja (ega ka Wolf Invest OÜ) vahel olnud juttu laenulepingu alusel rahaliste vahendite kaasamisest. Pooled ei ole laenulepingu sõlmimise võimalust mitte kunagi kaalunud ning ammugi ei ole kostja ja hageja laenulepingut ei suuliselt ega ka üheski teises vormis sõlminud. Hageja poolt väidetud 15.06.2017 laenulepingut faktiliselt ei eksisteeri ning ühtlasi puuduvad igasugused tõendid, mis isegi kaudselt väidetava laenulepingu sõlmimisele viitaks.
12.14.06.2017 teatas kostja hagejale, et kostja nimel kauplemiskonto avamine on lõpule viidud ning seega on kostjal võimalik planeeritud äritegevusega alustada. Seejärel tegi hageja kostjale 15.06.2017 ülekande summas 150 000 eurot. Nimetatud summa eest väljastas kostja hagejale kolm 50 000 euro suuruse nimiväärtusega elektroonilist võlakirja tähtajaga 30.06.2022. Kahetsusväärselt ning ilmselt tulenevalt asjaolust, et hageja juhatuse liige oli ühtlasi kostja juhatuse liige ning hageja ühtlasi kostja osanik, on ülekande tegemise ajahetkel jäänud kostja võlakirjade märkimiskorraldus hageja poolt allkirjastamata või allkirjastatud märkimiskorraldus kostjale edastamata. Siiski ei väära see asjaolu, et sisuliselt oli poolte vahel kokkulepe, mille kohaselt omandas hageja kostjale üle kantud 150 000 euro eest kolm kostja poolt emiteeritud tähtajalist võlakirja.
3
2-20-8665
13.Lähtudes kostja võlakirjade tingimustest, juhtimislepingust ning märkimiskorraldusest, on kostja teinud hagejale alates hageja poolt võlakirjade märkimisest (15.06.2017) intressimakseid vastavalt võlakirjade tingimuste p-s 1(k) sätestatule (võlakirja nimiväärtuse ja puhasväärtuse vahe, millest on maha arvatud juhtimislepingus sätestatud tasu). Hageja on intressimakseid sellisena kuni hagi esitamiseni aktsepteerinud ning ühtegi pretensiooni ega vastuväidet ei ole hageja selles osas enne hagi esitamist kostjale kordagi esitanud.
14.Kuivõrd 2018. a lõpus ning 2019. a ei õnnestunud kostja võlakirjade arvelt saadud finantsvahenditega kauplemisega enam tulu teenida, otsustas hageja, et soovib tema omandis olevad võlakirjad ennetähtaegselt lunastada. Nii edastas hageja kostjale 13.11.2019 e-kirja, milles palus kanda rahaline jääk hagejale ning lõpetada ettevõtte (kostja) tegevus. Vastavalt hageja juhisele astus kostja vajalikud sammud kostja Interactive Brokers juures avatud kauplemiskonto sulgemiseks ning kandis vastavalt võlakirjade tingimuste p-dele 3(a) ja 4(a) hagejale üle hageja omandis olevate võlakirjade puhasväärtuse summa 30 190,70 eurot (=29 032,41 eurot+1158,29 eurot) ehk võlakirjade tulemusena laekunud finantsvahendite summa koos kasumi või kahjumiga, millest on maha arvatud varasemad intressimaksed (sisuliselt summa, mis investeeritud summast ehk võlakirjade ostuhinnast 150 000 eurot pärast finantsinstrumentidega kauplemisega teenitud kahjumit ja intressimakseid järgi jäi). Taas ei esitanud hageja maksele mistahes vastuväiteid ega pretensioone ning ühtlasi osales hageja juhatuse liige kostja juhatuse liikmena ja kostja osaniku esindajana kostja likvideerimise algatamise protsessis.
15.Kui kohus peaks leidma, et hageja ja kostja vahel ei ole kokkulepet kostja poolt võlakirjade tingimustes sätestatud alustel võlakirjade emiteerimise ja hageja poolt vastavate võlakirjade soetamise kohta, on pooltevahelisel õigussuhtel käsunduslepingu tunnused. Hageja on andnud kostjale üle rahasumma, mida kostja pidi kasutama finantsturgudel kauplemiseks ja investeerimiseks ehk osutama hagejale vastavat teenust. Käsunduslepingu tähtajaks tuleb seejuures lugeda võlakirjade tingimuste p-s 1(i) sätestatud võlakirjade lunastamise tähtaeg 30.06.2022, kuna vastavalt poolte kokkuleppele oli just nimetatud kuupäevani hageja andnud ülekantud summa kostja käsutusse finantsturgudel kauplemise eesmärgil.
16.Kostja emiteeris vastavalt võlakirjade tingimustele hagejale kostja võlakirjad, tasus hagejale vastavalt tingimustele võlakirjade intressid ning maksis vastavalt tingimusele hagejale võlakirjade lunastamiseks võlakirjade puhasväärtuse. Seega on mõlemad pooled täitnud kohaselt kohustused, mis tulenevad hageja poolt kostja võlakirjade soetamisest ning asjakohane võlasuhe on vastavalt VÕS § 186 p 1 kohase täitmisega lõppenud. Maakohtu otsus ja põhjendused
17.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja jättis menetluskulud hageja kanda.
18.VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Raha üleandmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping. Tõenduslikult tähendab ülekande tegemine eeldust, et üks isik on teiselt isikult raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kohtule esitatud pooltevaheline kirjavahetus ja kohtuistungil kostja seadusliku esindaja poolt antud ütlused kinnitavad, et pooled ei ole teinud laenulepingu sõlmimiseks ja selle heakskiitmiseks vajalikke tahteavaldusi. Samuti nähtub kohtule esitatud tõenditest, et laenulepingu sõlmimist ei ole poolte vahel isegi kunagi arutatud. 4
2-20-8665
19.Tõendamist on leidnud, et hageja poolt kostja kontole tehtud 150 000 euro suuruse ülekande aluseks oli kostja võlakirjade emiteerimisest ja hageja poolt võlakirjade soetamisest tulenev võlasuhe. Kuigi pooltevaheline kirjalik kokkulepe võlakirjade soetamiseks puudub, on hageja konkludentselt andnud nõusoleku võlakirjade soetamiseks vastavalt kostja võlakirjade tingimustes sätestatule.
20.Hageja tahet tuua kaasa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 alusel võlakirjade tingimustes sätestatud tagajärg kinnitavad kohtule esitatud kirjalikud tõendid, S.Z vande all antud seletus ja tunnistaja W.O ütlused. Samuti kostja asutamine hageja osalusel ja pärast kostja asutamist kauplemiskonto avamine, millest hageja teavitamise järgselt tegi hageja kostja pangakontole 150 000 euro suuruse makse. Vastavalt võlakirjade tingimustes sätestatud arvestuspõhimõtetele (punkt 1j ja 1k) on kostja teinud hagejale perioodil 15.06.201713.11.2019 kokku 8 intressimakset, mille selgitused viitasid sõnaselgelt kostja võlakirjadele. Hageja tahet võlakirjade soetamiseks kinnitab ka poolte vaheline suhtlus 2019. aastal. 04.06.2019 on hageja seaduslik esindaja Q. C palunud hageja majandusaasta aruande koostamiseks kostjalt täiendavat infot 15.06.2017 sõlmitud lepingu kohta, mille alusel kandis hageja kostjale 150 000 eurot. Hageja seadusliku esindaja Q. C ja S.Z vahel peetud ekirjavahetusest nähtub, et 2019. a juunis esitati hagejale tema palvel varasemalt kokkulepitud võlakirjade tingimused ja märkimiskorraldus. Antud kirjavahetusest nähtuvalt puudusid hagejal igasugused vastuväited võlakirjade tingimuste ja nende sisu osas. 10.06.2019 vastuses hageja e-kirjale edastas kostja hagejale märkimiskorralduse ning juhtis tähelepanu sellele, et märkimiskorraldus on jäänud hageja poolt allkirjastamata. Kostja edastas 14.06.2019 hagejale võlakirjade tingimused. Hageja küsis 19.06.2019 e-kirjas kostjalt veel kord 150 000 euro ülekandmise aluseks olnud lepingut, rõhutades ise, et kui seda lepingut ei ole, siis tuleb see tagantjärgi teha ja allkirjastada. Seega on hageja ise selgelt väljendanud, et andis 150 000 eurot kostjale võlakirjade ostmiseks ning avaldas soovi võlakirjade ostmine tagantjärgi vormistada.
21.Hageja 2017. a ja 2018. a majandusaasta aruannetest nähtuvalt on hageja kajastanud 150 000 euro kostjale ülekandmise aluseks olevat pooltevahelist tehingut oma raamatupidamises kui finantsinvesteeringut, mitte kui poolte vahelist laenusuhet. 13.11.2019 esitas hageja seaduslik esindaja Q. C S.Z-ile teate, milles palus kanda „kogu rahaline jääk, mis sealt veel võtta on“ hageja kontole ning „seejärel lõpetada firma tegevus“. Sellest võib järeldada, et hageja soovis võlakirjade lunastamist ja rahalise jäägi väljamaksmist ning ei ole teinud mingit viidet laenulepingule. Tagasikanded viitasid otsesõnu „võlakirjade tagasikandele“. Seejuures on hageja kostja võlakirjadesse investeerimist kajastanud ka oma 2019. a majandusaasta aruandes. Selle lisast 3 nähtub 150 000 euro suuruse investeeringu tegemine ning võlakirjade lunastamine summas 31 190 eurot. Ülejäänud investeeringu summa 110 809 eurot on aruandes kajastatud kahjumina. Seega on ka majandusaasta aruande koostamise ajal (02.07.2020) hageja selgelt aru saanud kostja võlakirjade lunastamise loogikast ja tingimustest. Arvestada tuleb ka seda, et hageja juhatuse liige oli ka kostja juhatuse liige, kellel on kogu aeg olnud juurdepääs kostja dokumentatsioonile ja kontodele.
22.Hageja ei ole väidetud intressikokkuleppe kohta esitanud kohtule ühtegi tõendit. Eluliselt ei ole usutav, et pooled sõlmivad intressikokkuleppe, milles on kokku lepitud intressi suuruses detailsusega 6 kohta pärast koma. Asjaolu, et hageja väidab sellise kokkuleppe olemasolu, näitab, et hageja väidetav intressikokkulepe on tegelikkuses arvandmete põhjal tehtud tagasiulatuv kalkulatsioon. Intressikokkulepe aastase arvestusperioodi kohta eeldaks intressimaksete teostamisel mingit süsteemsust (kas kord aastas või võrdsetes osades väiksema arvestusperioodi jooksul, kuid regulaarsete maksetena). Antud juhul kostja poolt tehtud maksetes selline süsteemsus puudus. 5
2-20-8665
23.Kostja on teinud võlakirjade emiteerimisega tahteavalduse võtta võlakirjade tingimustes sätestatud võlakohustus isikute ees, kes omandavad võlakirju, ning võlakirju soetanud investorid, sh hageja, on teinud võlakirjade soetamisega tahteavalduse olla võlakirjade tingimustes sätestatud kostja võlakohustuse adressaadiks.
24.Võlakirjade tingimuste p-de 1j ja 1k kohaselt kohustus kostja maksma võlakirjadelt igakuist intressi summas, mille moodustas nimiväärtuse ja puhasväärtuse positiivne vahe, millest arvati maha Wolf Invest OÜ-le makstav tasu juhtimisteenuste eest. Seega maksti Wolf Invest OÜ-le juhtimisteenuse eest sisuliselt 50% kauplemisega teenitud tulust. Kostja esitas võlakirjade intressiarvestuse, millest nähtuvad juuni 2017 – detsember 2019 võlakirjade eest arvestatud intressid. Kohtule on esitatud kostja pangakonto väljavõte, mis on kooskõlas kostja intressiarvestuse ja kostja võlakirjade tingimustes sätestatud intresside arvestamise põhimõttega. Seega on kostja intressi tasumise kohustuse hageja ees täitnud. Võlakirjade tingimuste p-i 4 alusel kohustus kostja võlakirjade lunastamisel kandma hagejale üle võlakirjade puhasväärtuse summa. Tingimuste p-dest 3a ja 5a tulenevalt oli võlakirja lunastamishinnaks võlakirjade puhasväärtus ehk võlakirjade tulemusena laekunud finantsvahendite summa koos kasumi või kahjumiga, millest on maha arvatud varasemad intressimaksed. Kostja on tasunud hagejale 25.11.2019 selgitusega „Lepingu lõpetamine. Võlakirjade tagasikanne“ 29 032,41 eurot ja 28.11.2019 selgitusega „võlakirjade tagastus“ 1158,29 eurot. Seega on 25.11.2019 ja 28.11.2019 kostja poolt hagejale teostatud tagasikannetega kostja võlakirjade lunastamisest tuleneva kohustuse hageja ees kohaselt täitnud ning võlasuhe on poolte vahel lõppenud vastavalt VÕS § 186 lg 1 kohase täitmisega. Apellatsioonkaebus
25.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
26.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS §-i 68 ja VÕS § 396 lg-t 1, valesti hinnanud temale esitatud tõendeid ning asunud eitama ilmselge laenusuhte olemasolu. Kohus ei ole hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid ja seisukohti kogumis ning jättis osa temale esitatud tõendeid üldse hindamata, põhjendamata sealjuureks miks. Maakohus tugines otsuse tegemisel peamiselt W.O ja S.Z poolt kohtuistungil antud ebausaldusväärsetele seletustele/ütlustele, mis ei ole tõesed ega riimu ka ühegi hageja poolt menetlusse esitatud tõendiga. Maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas motiveerinud oma seisukohti, kõrvaldanud tõendite vahelisi vastuolusid ning ka kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole järgitav.
27.Maakohtu otsuses läbivalt esitatud käsitlus pooltevahelise laenusuhte puudumisest on otseses vastuolus Riigikohtu praktikaga, täpsemalt tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-45-17 punktiga 13, milles Riigikohus on expressis verbis sedastanud, et juhul kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud olukorraga. Käesoleva asja tehiolud riimuvad Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-45-17 aluseks olnud asjaoludega, mis kogumis tõendavad, et hageja ja kostja vahel oli kehtiv laenuleping ning kostja rikkus oma lepingust tulenevaid kohustusi.
28.Maakohus ei ole täpsustanud, milliseid konkreetseid võlakirjade tingimusi ta otsuse punktis 33 silmas peab. Kostja on oma erinevatele menetlusdokumentidele lisanud antud „tingimuste“ eri versioone, mis on erinevatel aegadel koostatud erinevatele isikutele.
6
2-20-8665
29.Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kõikvõimalikud „kokkulepped“ Wolf Invest OÜ-ga seotud dokumentide üle 2017. aastal ei oma mistahes puutumust käesoleva vaidlusega.
30.2016. aasta teises pooles ja 2017. aasta alguses ei toimunud hageja ja Wolf Invest OÜ vahel mingisuguseid läbirääkimisi. Hageja ja Wolf Invest OÜ või hageja ja kostja ei jõudnud raha kaasamises ja tingimustes ning võlakirjaemissioonis osalemises mitte mingisugusele kehtivale kokkuleppele. Hageja ei ole aktsepteerinud kostja poolt viidatud Fokasu OÜ võlakirjade tingimusi ja ka tingimustes viidatud juhtimislepingut. Hageja ei ole allkirjastanud kostja võlakirjade tingimusi ega märkimiskorraldust. Kostja enda poolt lisatud kokkuleppe projekt sisaldab expressis verbis nõuet (p-s 2.b), et tagastades emitendi juhatusele allkirjastatud märkimisavalduse, kinnitab investor, et ta aktsepteerib käesolevad tingimused täies ulatuses ja tingimusteta. Kostja poolt kohtule esitatud kirjavahetuse sisu viitab asjaolule, et mistahes ühist kokkulepet võlakirjade emisiooni suhtes, võlakirjade või juhtimislepingu tingimuste vmt osas poolte vahel ei ole ning seda ei olnud ka juunikuus 2019. aastal ehk ca 2 aastat pärast laenu saamist.
31.Vaidlusaluste dokumentide aktsepteerimine vaikimise või tegevusetusega ei ole tulenevalt TsÜS § 68 lg-st 4 võimalik. Maakohus ei ole vaidlusaluste dokumentide konkludentse aktsepteerimise juures märkinud, milliseid konkreetseid dokumente hageja aktsepteeris ning kuidas, sh kas nõustumuse andmine tulenes seadusest, omavahelisest kokkuleppest või pooltevahelisest praktikast.
32.Tõendatud on, et hageja tegi kostjale 15.06.2017 ülekande summas 150 000 eurot. Tegemist oli laenuga. Kostja ei ole menetluse jooksul mitte kordagi tõendanud, et tal oleks õiguslik alus raha endale jätmiseks.
33.Hageja ja kostja vahelisest kirjavahetusest nähtub, et hageja esindaja soov oli saada kostjalt vajalikku raamatupidamise algdokumenti laenu andmise kohta ehk et hageja on laenulepingut korduvalt püüdnud kostjalt saada, aga ei ole seda saanud.
34.Kuna hageja on kostjale väljastanud 150 000 eurot laenuna, lootuses teenida laenu andmisest mõistlikku intressitulu, on eelmainitud nõue kajastatud hageja raamatupidamises lühiajalise finantsinvesteeringuna. Isegi kui kostja on oma raamatupidamises ja arusaamas käsitlenud laenu võlakirjana või mingi muu finantsinstrumendina, ei muuda see hagejale raha tagastamise ja intressi maksmise kohustust – võlakirja näol on tegemist võlatunnistusega, investor saab võlakirja ostes (ehk laenu andes) ettevõttelt kindlaks määratud tootlust (intressi) välja laenatud summa eest. Laenulepingu sõlmimist kinnitavad kostja intressimaksed hagejale, st kostja on nõustunud intressimakse kohustusega ja tasunud temale antud raha kasutamise eest, mis on majandus- ja kutsetegevuses laenulepingute puhul tavapärane praktika.
35.Mingit tähendust ei oma, kas ja millistel tingimustel omandasid kostja väidetavalt eksisteerivaid võlakirju kolmandad ja vaidlusega mitteseotud isikud.
36.Tegelikkusele mittevastav on ka maakohtu seisukoht (otsuse punktis 37), et kostja väljastas hagejale 3 võlakirja 50 000 eurose nimiväärtusega tähtajaga 30.06.2022. Esiteks, menetluses puudub tõend, et mainitud dokumendid (3 võlakirja) oleksid kunagi hagejale edastatud. Teiseks, juhul kui sellised elektroonilises vormis dokumendid eksisteeriksid, siis oleks kostja lisanud need oma vastusele, mistõttu on ilmne, et selliseid dokumente ei ole tegelikkuses olemas ning need on ilmselgelt kostja poolt hilisemalt „välja mõeldud“. Kostja
7
2-20-8665 seisukohad võlakirjade arvu, nimiväärtuse, menetlusdokumentides on vasturääkivad.
tingimuste
jmt
osas
erinevates
37.Maakohtu arvamus (otsuse punktis 45), et kuivõrd hageja juhatuse liige on ühtlasi kostja juhatuse liikmeks, pidi hageja olema sisuliselt teadlik kostja ärimudelist ja õigussuhetest, on ekslik. Hagejal ei ole olnud juurdepääsu kostja dokumentatsioonile ja kontodele ning hageja käsitles oma rahapaigutust kuni 2019. aastani passiivsena ega osalenud mingilgi moel aktiivselt kostja kui äriühingu igapäevases majandustegevuses.
38.Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta peab S.Z ja W.O kohtuistungil antud ütlusi poolte omavahelisest pidevast suhtlusest, Q. Cle dokumentide edastamisest vmt piisavalt usaldusväärseks. Nii tunnistajana ülekuulatud isik kui ka vande all seletusi andnud juhatuse liige on otseselt majanduslikult kostjaga seotud ning käesoleva kohtumenetluse tulemist sõltub ka nende isiklik heaolu.
39.Maakohus on jätnud arvesse võtmata, et kostja on kohtule esitatud MS Word formaadis (.docx) faili nimetusega „Lisa 4_Fokasu Volakirjade Leping 15062017“ muutnud kokku 5 korda, kusjuures viimati pärast hageja poolt laenu ülekandmist. See viitab tõendi võltsimisele.
40.Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja seaduslikku esindajat Q. Cit ei ole kunagi teavitatud „investeerimisega kaasnevatest riskidest“. Q. Cit ei ole informeeritud ka sellest, kuidas kauplemiskontot või -kontosid jälgida. Q. Cil ei ole olnud ligipääsu ühelegi kauplemiskontole. Kostja esindaja kauples suure riskiga väärtpaberitega suure kahjumiga ning kostja oli 2019. aasta keskpaigaks suutnud hageja poolt antud laenu börsil „maha mängida“. Hageja asus just seetõttu 2019. aastal kostjale antud laenu tagasi nõudma, sest hagejale oli teatavaks saanud, et kostja majanduslik seis on halb. Kostja võis mistahes otstarbel saadud rahalisi vahendeid kasutada, kuid see ei tähenda, et kostja ei peaks hagejalt saadud laenu tagasi maksma.
41.Kostja kulutused lepingulistele esindajatele on äärmiselt ülepaisutatud, mittevajalikud ja põhjendamatud, mistõttu on maakohtu otsus osas, milles kohus mõistis kostja kasuks menetluskulud välja põhjendamatu ning tuleb tühistada. Vastustaja seisukoht
42.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
43.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 2 1 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
44.Maakohus on lõppjäreldusena õigesti leidnud, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid ja on järeldanud nendest menetlusnorme rikkumata õigesti, et hageja ja kostja vahel ei ole tõendatud mitte laenulepingu, vaid võlakirjade ostu-müügilepingu sõlmimine. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab selles osas TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule ning ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse nende põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Küll aga vajab maakohtu otsuse põhjendav osa täiendamist osas, milles maakohus järeldas poolte vahel lepingu sõlmimist kaudsete tahteavaldustega. 8
2-20-8665
45.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et raha üleandmisest teisele isikule tekib eeldus, et tegemist on laenulepinguga. Olukord, kus pooled ei vaidle raha üleandmise üle, ei võta hagejalt tõendamiskoormist, sest raha üleandmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping (RKTKo 20.03.2019, 2-14-61508/73, p 23). Hageja peab seega tõendama, et pooled sõlmisid laenulepingu. Hageja esitas üksnes 150 000 euro ülekande ja kostja tagasimaksete kohta hageja pangakonto väljavõtte ning laenulepingu ülesütlemisavalduse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et need tõendid ei ole piisavad, et tõendada hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimist. Hageja ei ole ka esile toonud, mis tõendid on maakohtul jäänud hindamata.
46.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et pooled on sõlminud võlakirjade ostumüügi lepingu. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et sellise lepingu sõlmimiseks oleksid pooled vahetanud otseseid tahteavaldusi. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja viide TsÜS § 68 lg-le 4 asjakohatu, kuna käesoleval juhul ei ole tegemist tahteavalduste tegemisega vaikimisi või tegevusetusega. Samas nähtub tõenditest ja ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooled on sõlminud lepingu kaudsete tahteavaldustega. TsÜS § 68 lg 3 kohaselt on kaudne ehk konkludentne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada avalduse tegija tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seega tuleb selle hindamiseks, kas leping on kaudse tahteavaldusega sõlmitud, hinnata tegu, millega kaudne tahteavaldus võiks olla väljendatud (RKTKo 17.03.2021, 2-19-11650, p 11). Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, mis tegu pidas maakohus selliseks teoks, millest saab antud juhul poolte kaudseid tahteavaldusi järeldada. Maakohtu otsus ei ole selles osas piisavalt põhjendatud, kuid see ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus saab maakohtu menetlusnormi rikkumise kõrvaldada ja maakohtu otsuse põhjendusi alljärgnevaga täiendada.
46.1.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja võlakirjade ostu-müügi lepingu sõlmimiseks vajalikke tahteavaldusi väljendavaks teoks antud juhul hageja poolt raha 150 000 eurot hagejale 15.06.2017 üle kandmine ja selle järgselt kostja poolt võlakirjade omandamine. Pooled ei vaidle, et hageja kandis 15.06.2017 kostja pangakontole 150 000 eurot selgitusega „leping 15.06.2017“. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et raha kanti üle lepingulise suhte raames. Kostja võlakirjade tingimuste p 1(a) kohaselt omandab investor võlakirjad (I kd tl 8385). Õiguskirjanduses on selgitatud, et õiguste müümise puhul tuleb müüdud õigus ostjale üle kanda selliselt, et ostja omandaks õiguse ja saaks õigustatud isikuks (VÕS II komm, § 208, p 3.2.2.d). Kostja selgitas, et hageja poolt võlakirjade omandamiseks eraldi lepingut ei sõlmitud, vaid omandamist kinnitab võlakirjade märkimisavaldus.
46.2.Hageja tugineb sellele, et märkimisavaldus on hageja poolt allkirjastamata (I kd tl 70), kusjuures selle allkirjastamine oli vajalik selleks, et hageja aktsepteeriks võlakirjade tingimusi. Võlakirjade tingimuste p 2(b) kohaselt kinnitab investor allkirjastatud märkimisavaldusega, et ta aktsepteerib tingimused täies ulatuses (I kd tl 83-85). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et võlakirjade märkimisavalduse allkirjastamata jätmisest ei saa antud juhul järeldada, et hageja ei omandanud võlakirjasid. Võlakirjade omandamist hageja poolt kinnitavad mitmed kirjalikud tõendid, kostja seadusliku esindaja vande all antud seletus ja tunnistaja ütlused, millele maakohus on viidanud otsuse punktides 34 kuni 45. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata.
47.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu hagejaga, et kostja ei ole tõendanud võlakirjade ostu-müügilepingu sõlmimist. Eelkõige oli hageja tõendada, et hageja on kostjaga sõlminud laenulepingu. Seda hageja tõendanud ei ole. Kostja
9
2-20-8665 esitatud tõendid kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul võlakirjade ostu-müügilepingu sõlmimiseks vajalike tahteavalduste tegemist.
47.1.16.01.2017 saatis kostja juhatuse liige S.Z hageja juhatuse liikmele Q. Cile e-kirja pealkirjaga „Tingimused“, milles teavitas, et Saime konto kinnitatud ja tahaksime asjaga peale hakata (I kd tl 57-64, tl 133-138). Seega oli juba 2017. a alguses poolte vahel arutamisel võlakirjade omandamine hageja poolt. Seda kinnitavad ka kostja seadusliku esindaja S.Z seletus ja tunnistaja W.O ütlused (II kd tl 53-56 ja tl 56-58). Lisaks tõendab hageja tahet võlakirjade omandamiseks ka see, et kostja asutati enne raha ülekannet hageja ja Wolf Invest OÜ poolt 24.04.2017, kusjuures kostja põhitegevusalaks oli märgitud võlakirjade väljalaskmine ja nendega finantsturgudel kauplemise kaudu tulu teenimine ja investeerimine (I kd tl 105-109). Võlakirjade omandamisele hageja poolt viitab ka sündmustik enne raha ülekandmist. Nimelt teatas kostja vahetult enne raha ülekannet hagejale, et võlakirjade kauplemiskonto on avatud ja hageja saab nüüd raha üle kanda. 14.06.2017 saatis kostja hagejale kirja, milles teatas, et Saime lõpuks selle kauplemiskonto avatud. Kui teeksid kande Fokasu OÜle (LHV), siis saadaksin raha juba edasi ja saaksime pihta hakata. (I kd tl 171). Päev hiljem kandis hageja 150 000 eurot kostjale üle. Ringkonnakohtu hinnangul saab sellest järeldada, et 150 000 euro suurune ülekanne tehti hageja poolt seoses kauplemiskonto avamisega.
47.2.Lisaks kinnitab poolte vahel võlakirjade ostu-müügilepingu sõlmimist ja hageja poolt võlakirjade omandamist poolte kirjavahetus pärast hageja poolt raha üle kandmist. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt soovis hageja majandusaasta aruannet esitada. 10.06.2019 saatis kostja juhatuse liige S.Z hageja juhatuse liikmele Q. Cile kirja koos võlakirjade märkimisavaldusega, milles teatas, et hageja saab selle nüüd allkirjastada. Hageja vastas kostja kirjale, et võlakirjade ostmiseks üksnes märkimisavaldusest ei piisa, vaid vaja on lepingut, kus peavad olema kirjas kõik tingimused, ning kui seda ei ole tuleb see tagantjärgi teha. Samal päeval saatis kostja hagejale võlakirjade tingimused (I kd tl 80-81). 19.06.2019 saatis hageja kostjale kirja, milles teatas, et lisaks tingimustele peab olema ka leping. Hageja juhatuse liige Q. C kirjutas: Kui ma 150 üle kandsin, kirjutasin kande aluseks leping 15.06.2017 – seda lepingut on vaja! Kui seda ei ole, siis tuleb see teha ja kõigi kolme poolt koos tingimustega allkirjastada. Sellele vastas kostja, et need 2 paberit (märkimiskorraldus ja võlakirjade tingimused) kokku ise ongi leping. 20.06.2019 vastas sellele hageja, et sealt on puudu juhtimisleping ning hageja tsiteeris ühte punkti võlakirjade tingimustest, mille kohaselt emitent kasutab võlakirjadest saadavaid vahendeid finantsturgudel tulu teenimiseks vastavalt emitendi ja Vana Villemi Kõrtsid OÜ vahelisele 15.06.2017 juhtimislepingule (I kd tl 90-91).
47.3.Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab hageja ja kostja kirjavahetus nii enne kui ka pärast raha üle kandmist seda, et hageja tahe oli võlakirjad kostjalt omandada ja hageja omandas märkimiskorralduses märgitud 3 kostja võlakirja, mille jaoks kandis 15.06.2017 kostjale üle 150 000 eurot. Hageja poolt kostjale saadetud kirjadest on üheselt võimalik järeldada, et lepingu all, mida hageja kostjalt soovis, pidas ta silmas võlakirjade ostu-müügilepingut. Ehkki kirjavahetusest nähtuvalt oli pooltel erinev arusaam sellest, millised dokumendid hõlmavad võlakirjade ostu-müügilepingut, järeldub kirjavahetusest, et hageja tahe oli 15.06.2017 üle kantud raha eest soetada võlakirju – hageja märkis 14.06.2019 kirjas, et võlakirjade ostmiseks on vaja lepingut ja see on vajalik tagantjärgi vormistada.
47.4.Samuti tõendab hageja tahet võlakirjade ostu-müügilepingu sõlmimiseks ka see, et hageja kajastas enda majandusaasta aruannetes võlakirjade ostmist, mitte laenu andmist. Hageja 2017. a ja 2018. a majandusaasta aruandest nähtub 150 000 euro suuruse finantsinvesteeringu tegemine (I kd tl 173-178 ja tl 179-188). Hageja 2019. a majandusaasta 10
2-20-8665 aruandest nähtub 150 000 euro suuruse finantsinvesteeringu tegemine ning võlakirjade lunastamine summas 31 190 eurot. Ülejäänud investeeringu summa 119 809 eurot on aruandes kajastatud kahjumina (I kd tl 95-103). 13.11.2019 saatis hageja kostjale kirja, milles palus kogu rahalise jäägi kanda hageja pangakontole (I kd tl 169). Võlakirjade tingimuste p 4 alusel kohustus kostja võlakirjade lunastamisel kandma hagejale üle võlakirjade puhasväärtuse summa. Tingimuste p-dest 3a ja 5a tulenevalt oli võlakirja lunastamishinnaks võlakirjade puhasväärtus ehk võlakirjade tulemusena laekunud finantsvahendite summa koos kasumi või kahjumiga, millest on maha arvatud varasemad intressimaksed (I kd tl 83-85). Sellest tulenevalt kandiski kostja hagejale üle summa, mille hageja kajastas enda 2019. a majandusaasta aruandes võlakirjade lunastamishinnana ja ülejäänu kahjumina.
47.5.Lisaks kinnitavad poolte tahet sõlmida võlakirjade ostu-müügileping ka kostja seadusliku esindaja S.Z seletus ja tunnistaja W.O ütlused, milles mõlemad kinnitavad, et hagejaga oli lepitud kokku, et 150 000 eurot kannab hageja kostjale eesmärgiga investeerida see võlakirjades märgitud tingimustel ning ostes selle raha eest kostja võlakirju (II kd tl 53-56 ja tl 56-58). Tunnistaja W.O ütluste kohaselt sai märkimiskorraldus Q. Cile viidud paberil (II kd tl 56 pöördel, ajamärk 01:27:12). Ringkonnakohtul puudub alus kostja seadusliku esindaja seletuses ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahelda. Üksnes sellest, et tegemist on kostjaga seotud isikutega, ei saa antud juhul järeldada, et nende tõenditega arvestada ei saa. Nii kostja seadusliku esindaja seletus kui ka tunnistaja ütlused riimuvad kirjalike tõenditega. Hageja ei ole esitanud omalt poolt ühtegi tõendit, mis lükkaks need tõendid ümber.
47.6.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et puudub tõend, et 3 võlakirja oleks kunagi hagejale edastatud. Tulenevalt võlakirjade tingimuste p-dest 1 ja 2 lastakse võlakirjad välja elektroonilisel kujul ja võlakirjade märkimine toimub allkirjastatud märkimisavalduse alusel (I kd tl 83-85). Seega võlakirjade eraldi investorile edastamist ei toimunud, vaid selleks oli vajalik üksnes märkimisavaldus. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, miks ei saa võlakirjade märkimisavalduse allkirjastamata jätmisest antud juhul järeldada, et kostja ei ole võlakirjasid omandanud.
47.7.Samuti ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et laenulepingu sõlmimist kinnitavad kostja intressimaksed hagejale. Võlakirjade tingimuste p 1(k) kohaselt on intressi suuruseks tingimuste punktis 3 toodud võlakirja puhasväärtuse (eelnenud kuu viimase tööpäeva seisuga) ja võlakirja nimiväärtuse vahe, millest on maha arvatud emitendi ja Wolf Invest OÜ vahel 15. juunil 2017 sõlmitud juhtimislepingus sätestatud tasu. Kui võlakirja puhasväärtuse ja nimiväärtuse vahe on negatiivne, siis intressimakset ei toimu (I kd tl 83-85). Kostja poolt on hagejale tasutud intressimakseid kokku summas 38 880,96 eurot järgnevalt: 05.09.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, august 2017“ summas 1994,70 eurot; 03.10.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, september 2017“ summas 4141,91 eurot; 07.11.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, oktoober 2017“ summas 633,17 eurot; 04.12.2017 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, november 2017“ summas 1561,42 eurot; 05.06.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, mai 2018“ summas 2065,72 eurot; 03.07.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, juuni 2018“ summas 16 699,54 eurot; 09.08.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, juuli 2018“ summas 8984,50,eurot; 05.09.2018 selgitusega „Fokasu OÜ võlakiri, intressimakse, august 2018“ summas 2800 eurot (I kd tl 4-5). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et intressimaksete tegemise ebaregulaarsus ja summade erinevus viitab sellele, et tegemist ei ole laenulepinguga, vaid võlakirjade tingimuste p 1(k) alusel tehtud maksetega. Samuti on kostja märkinud selgituses pidevalt „võlakiri“, viidates sellega võlakirjade kauplemisest saadud tulemile.
11
2-20-8665
48.Hageja väitel on maakohus jätnud arvesse võtmata, et kostja on kohtule esitatud MS Word formaadis (.docx) faili nimetusega „Lisa 4_Fokasu Volakirjade Leping 15062017“ muutnud kokku 5 korda, kusjuures viimati pärast hageja poolt raha ülekandmist, ning see viitab tõendi võltsimisele. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. See, et kostja muutis faili, mis sisaldas võlakirjade tingimusi ja märkimisavaldust, pärast raha ülekandmist, ei tähenda, et kostja oleks dokumenti võltsinud. Lisaks saatis kostja need dokumendid hagejale 2019. aastal ja hagejal ei olnud tulenevalt poolte kirjavahetusest vastuväiteid nende sisu osas.
49.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et hageja seaduslikku esindajat Q. Cit ei ole kunagi teavitatud investeerimisega kaasnevatest riskidest ning Q. Cit ei ole informeeritud, kuidas kauplemiskontot või -kontosid jälgida ja Q. Cil ei ole olnud ligipääsu ühelegi kauplemiskontole. Kostja seadusliku esindaja S.Z seletuse ja tunnistaja W.O ütlustega on tõendatud, et hageja seadusliku esindajaga arutati enne raha üle kandmist investeerimisega seotud riske ja teda hoiti jooksvalt kursis võlakirjade tootlusega (II kd tl 53-56 ja tl 56-58). Ringkonnakohtul puudub sarnaselt maakohtuga alus nendes seletustes ja ütlustes kahelda. Kirjalikud tõendid, mis eelkõige kinnitavad seda, et poolte vahel oli sõlmitud võlakirjade ostu-müügileping, riimuvad seletuste ja ütlustega. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et vande alla antud seletused ja ütlused ei vasta tegelikkusele. Olukorras, kus hageja ise mingeid tõendeid esita ja kostja isikulised tõendid riimuvad kirjalike tõenditega, ei saanud kohus teistsugusele järeldusele jõuda. Üksnes üldsõnalisest vastuvaidlemisest ja tuginemisest sellele, et tegemist on kostjaga seotud isikutega, ei piisa ringkonnakohtu hinnangul nende tõendite kõrvale jätmiseks. Seejuures ei ole maakohus põhilises osas oma järelduste tegemisel tuginenud kostja isikulistele tõenditele, vaid eelkõige kirjalikele. Sellises olukorras ei pidanud maakohus eraldi põhjendama, miks ta peab S.Z ja W.O kohtuistungil antud ütlusi piisavalt usaldusväärseks.
50.Maakohus leidis põhjendatult, et hageja poolt võlakirjade lunastamisega on võlasuhe poolte vahel lõppenud vastavalt VÕS § 186 lg 1 kohase täitmisega. Võlakirjade tingimuste p 4 alusel kohustus kostja võlakirjade lunastamisel kandma hagejale üle võlakirjade puhasväärtuse summa. Võlakirjade tingimuste p-dest 3(a) ja 5(a) tulenevalt oli võlakirja lunastamishinnaks võlakirjade puhasväärtus ehk võlakirjade tulemusena laekunud finantsvahendite summa koos kasumi või kahjumiga, millest on maha arvatud varasemad intressimaksed (I kd tl 83-85). Kostja on vastavalt sellele kandnud hagejale üle võlakirjade puhasväärtuse, mida kinnitavad ka Interactive Brokers ülevaated (II kd tl 75-177).
51.Hageja vaidlustab ka kostja menetluskulude suurust. Selles osas on hageja apellatsioonkaebus asjakohatu, kuna maakohus ei ole kostja menetluskulusid kindlaks määranud.
52.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
12
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.