Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja ja kostja sõlmisid 25.11.2013 varakindlustuse lepingu. Kindlustusobjektiks oli XXX asuv mõisahoone üldpindalaga 1136 m2. Kindlustusobjekt on kindlustatud ainult tulekahju riski vastu. Kindlustusobjekti kindlustussummaks on määratud 1 150 000 eurot. Kinnistule, millel asub kindlustusobjekt, on seatud hüpoteek summas 3 500 000 krooni. 16.01.2014 tulekahju tagajärjel sai kindlustusobjekt kahjustada. Kostja tegi 14.03.2014 kahju hüvitamise otsuse, millega teatas, et on valmis hüvitama 21 709,50 eurot (kahjusumma 33 315,20 eurot x (kindlustussumma 1 150 000 eurot/ehitise taastamise maksumus 1 666 666 eurot - omavastutus summas 1278 eurot). 13.03.2015 esitas hageja kostja vastu hagi kahjuhüvitise 33 315,20 euro ja viiviste väljamõistmiseks. 15.11.2016 suurendas hageja oma põhinõuet summani 52 665 eurot ning sellest lähtuvalt korrigeeris ka viivisenõuet. Tänaseks päevaks on kostja hüvitanud hüpoteegipidajale 21 709,21 eurot. Pooltel on vaidlus selle üle, kas ehitis oli alakindlustatud ja kui suur peaks olema kostja poolt tasumisele kuuluv kindlustushüvitis. Hageja toob esile, et MR Vaader OÜ on mõisahoone valmiskujul taastamise kuluks määranud 1 282 247 eurot (lisandub käibemaks) ning kohtumenetluses määratud ekspert XXX mõisahoone valmiskujul taastamise kuluks 956 661 eurot (lisandub käibemaks). Kohus määras korduekspertiisi ning kordusekspertiisis XXX poolt hinnatud mõisahoone valmiskujul taastamise maksumus on 2 014 577,93 eurot. Hageja leiab, et ekspert XXX ekspertiisi tulemit ei saa antud asjas aluseks võtta ja lähtuda tuleks XXXi või MR Vaader OÜ poolt avaldatud mõisahoone valmiskujul taastamise maksumusest. Hageja selgitab, et ekspert XXX on võtnud ehitise taastamismaksumuse puhul aluseks uue elamu ehitamise maksumuse ning ei ole arvestanud hoone tegeliku seisukorraga kahjujuhtumi toimumise ajal. Sellest tulenevalt on tema poolt määratud summa ekslikult suur. Hageja leiab, et mõisahoone ei saanud olla alakindlustatud, kuna kostja määras ise ühepoolselt vaidlusaluse ehitise väärtuse (poliisis kindlustussumma). Eeltoodut tõendab otseselt ka kostja esindaja 04.11.2013 kiri, kus kostja esindaja märkis „Meie poolt on hoone väärtust tõstetud ca 6%, mis tuleneb ehitushinna indeksist“. Lisaks märgib hageja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-13312 tuginedes, et kui kindlustusandja tõstab kindlustussummat, on tegemist kokkuleppelise kindlustusväärtusega ja siis ei tuvastata alakindlustuse olemasolu. Eeltoodust tulenevalt ei saa olla tõene kindlustuspoliisis olev märge võimaliku alakindlustuse kohta. Samuti tugineb hageja varasemale kindlustusjuhtumile 2010.a seoses antud mõisahoonega, kus kindlustusandja hüvitas tekkinud kahju ja alakindlustusele ei tuginetud.

Hageja leiab, et põhinõude rahuldamisel tuleb lähtuda tegelikust ehitustööde maksumusest. Kahjustuste likvideerimise ehitustööde maksumuse määramisel ei saa lähtuda ekspertide või mittesiduva hinnapakkumise esitanud ehitajate pakkumisest – hagejal ei ole sisulist kasu nn. arvestuslikust summast, kui selle alusel ei ole ehitusettevõtjad valmis reaalselt ehitustöid teostama. Kuna kostja ei olnud valmis ise ehitustöid korraldama ning kostja pakutud MR Vaader OÜ ehitustööde teostamisest keeldus, esitas hageja 15.11.2016 kohtule tõendina mitu hinnapakkumist, millest odavaim oli AS Kurmik hinnapakkumine summas 53 943 eurot (ilma käibemaksuta) ehk koos hageja omavastutusega summas 52 665 eurot. Hageja leiab, et sellest tuleb ka lähtuda. Kuna kostja tasus kahjuhüvitisest 03.05.2017 hüpoteegipidajale ära 21 709,21 eurot, on lähtuvalt AS Kurmik hinnapakkumisest hageja lõplik hüvitisenõue 30 955,79 eurot ning hageja korrigeerib oma põhinõuet vastavalt. Hageja nõuab lisaks sissenõutavaks muutunud viiviseid summas 11 721,52 eurot ning alates 05.06.2018 jooksvaid viiviseid kuni põhinõude täitmiseni. Hageja märgib, et kostja seisukoht, et antud kindlustusjuhtumi põhjustas katkine küttesüteem, ei ole õige ja seda ei saa tõendada meedias avaldatud artikliga. Kostja vastus Kostja ei tunnista hagi ning vaidleb sellele vastu. Hageja kinnistule on seatud hüpoteek summas 3 500 000 krooni. Kostja kandis hüpoteegipidajale 03.05.2017 üle summa 21 709,21 eurot tekkinud kahju katteks. Kindlustuslepingu tingimuste kohaselt määrab ehitise kindlustussumma kindlustusvõtja lähtudes kindlustusväärtusest ja selle võimalikest muutustest kindlustusperioodi jooksul. Eraldi on lepingus tähelepanu juhitud sellele, et kui ehitise kindlustussumma erineb ehitise kindlustusväärtusest enam kui 10%, kohaldatakse alakindlustuse sätteid. Kindlustusumma on määratud hageja poolt ning tegemist on alakindlustuse olukorraga, sest kindlustusumma määramise aluseks on olnud tegelikust väiksem taastamismaksumuse summa. Kindlustustingimuste kohaselt on ehitise kindlustusväärtuseks ehitise taastamisväärtus vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist, s.o ehitise kindlustuskohas endisel kujul taastamise maksumus, kusjuures kindlustusväärtuse hulka arvatakse ka kulutused ehitise taastamisega seotud mullatöödele, transpordile ning tagastamatud lõivud ja maksud (nt mittetagastatav käibemaks). Kindlustusväärtusena oleks hageja pidanud kajastama seega uue samasuguse ehitise rajamismaksumust. Kindlustuspoliisil on samuti selgitatud, et kindlustusleping on koostatud kindlustusvõtjalt saadud andemetele tuginedes: „Käesolev kindlustuspoliis ja selle lisad on koostatud kindlustusvõtja poolt kindlustusandjale esitatud andmete alusel. Palun teatage kindlustusandjale, kui kindlustuslepinguga seotud andmed on muutunud. Kuni vatsava teate saamiseni loeb kindlustusandja õigeks kindlustusandjale eelnevalt esitatud andmed.“ Viidatud eritingimus lisatakse poliisile ainult alakindlustuse kahtluse korral. Seoses ehitushinna suurenemisega tõstis kostja „jõuga“ kõigil kindlustusvõtjatel hoonete kindlustussummat 2013. a 6%. Kindlustussumma tõstmisega ei võtnud kostja aga vastutust kindlustusväärtuse summalise määramise eest, vaid käitus heas usus ja püüdis enda poolt teha kõik mõistliku, et vähendada vähemalt ehitushinna tõusust tingitud alakindlustuse tekkimise võimalust. Asjaolu, et 2010. a XXX mõisahoones toimunud kindlustusjuhtumi korral ei rakendatud alakindlustust, ei anna hagejale alust nõuda hüvitist alakindlustuse sätteid rakendamata, kuivõrd tegemist on lepinguga, mis pole seotud käesoleva kindlustusjuhtumi ja pooltega.

Riigikohus (3-2-1-57-16) on selgelt andnud juhise, et kindlustusväärtuse suuruse kujunemise eest vastutab kindlustusvõtja, st kindlustusvõtja peab kindlustusväärtusena lepingu sõlmimisel välja tooma ehitise rajamismaksumuse. Kostja hinnangul puudub antud juhul alus kahelda riiklikult tunnustatud eksperdi XXX ekspertiisi järeldustes, sh tekkinud kahju summas 40 951,17 eurot. Lähtudes XXX ekspertiisiaktist kujuneb kindlustushüvitise suuruseks 22 098.84 eurot (kahju suurus 40 951,70 eurot x kindlustussumma 1 150 000 eurot/kindlustusväärtus 2 014 577 eurot – omavastutus 1278 eurot). Kostja peaks seega hüpoteegipidajale täiendavalt maksma hüvitise summas 389.34 eurot (hüvitise suurus 22 098.84 eurot – kostja poolt tasutud hüvitis 21 709.50 eurot). Kostja märgib, et kuivõrd on tuvastatud, et kindlustusjuhtumiks olnud tulekahju sai alguse amortiseerunud küttesüsteemist, siis tulenevalt VÕS §-dest 444 ja 445 lg 1 ning kindlustuslepingust esineb alus kindlustushüvitise vähendamiseks/mittemaksmiseks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära kohtuistungil menetlusosaliste seletused ja tunnistaja ütlused ning tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Hageja ja kostja vahel puudub vaidlus selles, et nende vahel on 25.11.2013 sõlmitud varakindlustuse leping XXX mõisahoone osas ning 16.01.2014 toimunud tulekahju kvalifitseerub kindlustusjuhtumiks VÕS § 422 ja kindlustuslepingu järgi (leping TG-20111-EST punkt 17, kd I, tlk 40; kindlustuspoliis nr 3H13020111975, kd I, tlk 38). VÕS § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Poolte vahel on vaidlus, kas kindlustuslepingus määratud kindlustussumma vastab kindlustusobjekti tegelikule kindlustusväärtusele ehk kas esineb alakindlustuse olukord või mitte.

VÕS § 426 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). See ei mõjuta käesoleva seaduse §-s 477 sätestatut. VÕS § 478 lg 1 kohaselt kindlustushuvi on kindlustusvõtja huvi kindlustada ennast kindla kindlustusriski vastu. VÕS § 479 lg 1 kohaselt kindlustusväärtus on kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal. VÕS § 479 lg 3 kohaselt loetakse ehitise kindlustusväärtuseks selle tavalist kohalikku ehitusväärtust, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa. VÕS § 480 lg 4 sätestab, et ehitise kindlustamise korral võivad lepingupooled ehitise kindlustusväärtusena kokku leppida kindlustatud ehitise taastamise maksumuse. VÕS § 480 lg 3 kohaselt kokkuleppelist kindlustusväärtust ei loeta kindlustusväärtuseks, kui see erineb oluliselt tegelikust kindlustusväärtusest kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Sel juhul lähtutakse tegelikust kindlustusväärtusest. VÕS § 482 sätestab, et kui kindlustussumma on väiksem kui kindlustusväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal (alakindlustus), vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Eeltoodust tulenevalt omab esmalt tähendust see, kas kindlustusväärtus oli kokkuleppeline VÕS § 480 lg 4 mõttes või mitte. Kohus leiab, et poolte vahel 25.11.2013 sõlmitud varakindlustuse lepingus ei ole kindlustusväärtus kokkuleppeline VÕS § 480 lg 1 ja lg 4 mõttes, sest see peaks olema kindlustuslepingust selgelt nähtav, sh peaks olema tuvastatav, et pooled tõepoolest on selles omavahel kokku leppinud ja tuvastatav peaks olema ka see, kuidas see summa on määratletud. Eeltoodu tuleneb Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-133-12 (p 24). Kindlustuslepingust seda ei nähtu ning ühtlasi pole kohtule esitatud muid tõendeid, mis sellise kokkuleppe olemasolu tõendaksid. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-133-12 (p 24) leidnud veel, et kindlustussumma võrdsustamine kindlustusväärtusega ei tähenda VÕS § 480 lg 4 kokkuleppe olemasolu. Seega ei saa tuletada kindlustusväärtuse kokkulepet ka sellest, kui kindlustussumma kattub kindlustusväärtusega. Kohus on seisukohal, et kostja poolt saadetud 04.11.2013 e-kiri (kd I, tlk 141) ei kinnita kindlustusväärtuses kokkuleppimist, kuivõrd tegemist on olnud ühepoolse lepingu muutmise avaldusega, mis on tehtud kooskõlas lepingu TG-20111-EST punktiga 108. Samuti nähtub antud e-kirjast, et lepingu muutmine on tingitud objektiivse majandusnäitaja (ehitushinna indeks) muutumisest ning eesmärgiks on olnud kindlustusandja poolt teha endast sõltuv, et välistada võimalikku alakindlustust. Seda on selgitanud ka kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja Kaja Ploomipuu (kd III, tlk 139-140). Kirjeldatud viisil toimimine ei saa olla tõlgendatav selliselt, et kindlustusandja on võtnud üle kindlustusväärtuse sisulise määratlemise õiguse ja kohustuse, sest kindlustusandja pole sekkunud ega soovinud sekkuda kindlustusväärtuse kujunemise aluseks olevate sisuliste andmete muutmisse. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kindlustuslepingu tingimustest tuleneb selgelt, et kindlustusväärtuse määramise kohustus on kostjal. Seda kinnitavad lepingu TG-20111-EST punkt 24 (kd I, tlk 41) ja lepingu TPD-20111-EST punkt 30 (kd I, tlk 49). Samuti omab kindlustuspoliisil nr 3H13020111975 (kd I, tlk 38) märgitu olulist tähendust, sest on vastavalt lepingu TG-20111-EST punktidele 2, 4, 5 (kd I, tlk 40) osa lepingutingimustest, kus võib olla määratletud muu hulgas olulisi täpsustusi. Antud juhul on poliisil ka täpsustatud võimaliku alakindlustuse ohtu. Samuti on poliisil täpsustatud, et poliis on koostatud hageja poolt antud andmetele tuginedes. Lisaks eeltoodule on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-57-16 (p 23) selgitanud,

et kuna kindlustushuvi sõltub üksnes kindlustusvõtjast ning kindlustusvõtjal on ka ülevaade kindlustatavatest objektidest, siis on kindlustuslepingu raames kindlustusvõtjal kohustus teatada kindlustusandjale kindlustusväärtus. Kohtu hinnangul on paljasõnaline ja tõendamata hageja väide, et kindlustuspoliisil olev märkus on tehtud kõigile poliisidele ja see ei oma sellist tähendust, nagu kostja sellele omistab. Kohus märgib, et eespool on selgitatud, et kindlustuslepingu tingimuste kohaselt on kindlustuspoliis üks osa kindlustuslepingust ning seetõttu omab sellel märgitu sama suurt tähendust kui ülejäänud kindlustuslepingu tingimused. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kindlustusväärtuse määramise kohustus oli kindlustusvõtjal ehk hagejal ning poolte vahel puudus kindlustusväärtuse kokkulepe VÕS § 480 lg 4 mõttes. Poolte vahel puudub vaidlus, et kindlustuslepingus on kindlustussummaks märgitud 1 150 000 eurot. Hageja leiab, et see vastab ühtlasi kindlustusväärtusele, kuid kostja hinnangul erineb see oluliselt tegelikust kindlustusväärtusest. Õige kindlustusväärtuse kindlakstegemine on oluline, kuivõrd VÕS § 482 sätestab, et kui kindlustussumma on väiksem kui kindlustusväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal (alakindlustus), vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Ehitise kindlustusväärtuseks loetakse selle tavalist kohalikku ehitusväärtust, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa (VÕS § 479 lg 3). Tsiviilasja raames on kohus määranud ekspertiisi ja kordusekspertiisi ning samuti on pooled omalt poolt esitanud spetsialistide arvamusi. Kohus selgitab, et ekspertiiside eesmärgiks on olnud välja selgitada mõisahoone taastamismaksumus, mille kaudu omakorda tuvastada kindlustusväärtus ning alakindlustuse esinemine või puudumine. Kohus on määranud käesolevas tsiviilasjas 18.04.2016 ekspertiisi (ekspert XXX) ja 09.06.2017 kordusekspertiisi (riiklikult tunnustatud ekspert XXX). Kohus on 09.06.2017 määruses asunud seisukohale, et kordusekspertiis on vajalik kõrvaldamaks XXXi poolt 26.05.2016 esitatud ekspertiisiaktist (kd I, tlk 170-183) ebaselgused seoses kahju ulatuse tuvastamise ja taastamismaksumuse väljeselgitamise asjaoludega. Kohus on samas määruses selgitanud, et kostja on põhjendatult esile toonud asjaolud, mis vajavad täpsustamist. Kuivõrd täiendavate küsimuste esitamisega (kd II, tlk 37-57, tlk 181-187; kd III, tlk 6-8, 10-11) ei kõrvaldatud ebaselgusi järelduste kontrollitavuse osas, siis oli kohtu hinnangul põhjendatud kordusekspertiisi läbiviimine. Ekspert XXX on analüüsinud omapoolse ekspertiisiakti (kd III, tlk 40-75) koostamisel nii poolte poolt tellitud spetsialistide kui ka eelmise eksperdi XXXi poolt tehtud analüüse ja järeldusi. Hageja on omalt poolt esitanud Ehituskonsult OÜ 20.02.2014 raporti ja MR Vaader OÜ poolt 24.01.2014 kalkulatsiooni (kd I, tlk 15-22). Lisaks on hageja esitanud kolm hinnapakkumist ehitusettevõtjatelt (kd II, tlk 83-87). Kostja on esitanud 06.03.2014 koostatud MR Vaader OÜ kalkulatsiooni (kd I, tlk 70) ja Ehitusekspertiisibüroo OÜ poolt koostatud 23.08.2016 arvamuse (kd II, tlk 7-20). XXX on oma ekspertiisiaktis selgelt argumenteeritud põhjendustega esile toonud nii XXXi poolt tehtud ekspertiisiaktis kui ka teiste spetsialistide koostatud dokumentides olulised ja samal ajal oma iseloomult objektiivsed puudused, mis lõppkokkuvõttes on toonud kaasa hinnangute ja järelduste ebaõigsuse ja mittekontrollitavuse. Eeltoodu ilmneb selgelt XXX poolt 31.01.2018 kohtuistungil antud selgitustest (kd III, tlk 104-107), 04.01.2018 kohtule esitatud täiendavatest vastustest (kd III, tlk 96-103) ning 29.09.2017 koostatud ekspertiisiaktist (kd III, tlk 40-75). Kokkuvõttes on riiklikult tunnustatud ekspert XXX tuvastanud eelnevates eksperdi ja spetsialistide töödes olulised ja põhjendamatud kõrvalekalded taastamistööde mahtudes ja hindades. Samuti on olnud iseloomulik puudlik ja mitteterviklik taastamismaksumuse ja kahju tuvastamise käsitlus. Sealjuures on XXXi poolt koostatud ekspertiisiaktis (kd I, tlk 170-183) märgitud, et aluseks on võetud Osaühing EKE NORA

(10049409) 2012. a tööde hinnad. XXX on ise hiljem antud täpsustavates vastustes (kd II, tlk 3738; kd III, tlk 7 pöördel) avaldanud, et on lisaks omaalgatuslikult muutnud Osaühing EKE NORA (10049409) tööde hindu. Samas pole võimalik kontrollida, millele tuginedes see muutmine on täpselt toimunud. Kohtu hinnangul ei ole piisav põhjendus, et see on tuginenud kogemusele. Kohtu hinnangul omab tähendust ka asjaolu, et XXXi töös esinevad objektiivsed ja lõppjärelduste seisukohalt väga olulist tähendust omavad vead – vale mõõtkava, joonistel on puudu reaalselt eksisteerivad korstnad ja puittalad, vundamendi mõõdud tegelikust erinevad, ahjude arv oluliselt erinev tegelikust ahjude arvust (XXX tõi esile 2 ahju, XXX poolt teostatud ekspertiisi käigus on tuvastatud 13 ahju) jne. Kohus leiab, et riiklikult tunnustatud ekspert XXX järelduste kujunemine on kontrollitav, samuti tema poolt esile toodud teiste spetsialistide tööde vead ja kõrvalekalded tõendatud. Kohtu hinnangul on eelkirjeldatu valguses põhjendatud lähtuda riiklikult tunnustatud eksperdi XXX järeldustest ning jätta arvestamata järeldused, mis on tehtud XXXi ekspertiisiaktis ning menetlusosaliste poolt esitatud spetsialistide arvamustes. Aluseks tuleb võtta tekkinud kahju ja taastamismaksumuse määratlemisel XXX ekspertiisiakt, milles on terviklik ja kontrollitav käsitlus vaidlusaluste küsimuste osas. Hageja on esile toonud, et riiklikult tunnustatud ekspert on põhjendamatult võtnud taastamismaksumuse tuvastamisel aluseks uue maja ehitamise kulud. Kohus nõustub riiklikult tunnustatud eksperdi seisukohaga, et ei saa ehitada nö uut vana maja (04.01.2018 vastused, kd III, tlk 96 pöördel). Samuti ei ole põhjendatud hageja seisukoht, et elektrisüsteemi taastamiskulud ei saa kuuluda taastamismaksumuse hulka. Kohus märgib, et riiklikult tunnustatud ekspert on põhjendatult selgitanud, et arvestades ehitisregistrist nähtuvat hoone tavapärast varasemat funktsiooni (koolimaja-büroohoone), ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et tegemist on hoonega, mis funktsioneeriks ilma elektrita (04.01.2018 vastused, kd III, tlk 101). Kohus on seisukohal, et VÕS § 479 lg 3 alusel on põhjendatud kindlustusväärtusena määratleda mõisahoone valmis kujul taastamismaksumust, mille on riiklikult tunnustatud ekspert XXX tuvastanud 29.09.2017 ekspertiisiaktis. Hageja on läbivalt menetluse kestel tuginenud sellele, et kindlustussumma 1 150 000 vastab mõisahoone taastamismaksumuse summale, st ei ole sellest väiksem. See on väljendunud ekspert XXXi seisukohtadele järjepidevalt tuginedes (nt kd II, tlk 104-105, 195; viimati 04.06 2018 kohtule esitatud menetlusdokumendis). Kohtu hinnangul omab tähendust ka see, et hageja on ise samuti pidanud vajalikuks saada vastus ekspertidelt selle kohta, mis on mõisahoone valmiskujul taastamismaksumus, et tuvastada alakindlustuse esinemine või puudumine. Ekspert XXX tuvastas taastamismaksumuseks ca 956 661 eurot (ilma käibemaksuta) ning hageja on läbivalt seisukohal, et lähtuda tuleb XXXi seisukohast. Tegelikkuses on aga kindlustusväärtuseks 29.09.2017 ekspertiisis näidatud summa - 2 014 577,97 eurot (kd III, tlk 48). Kohus on eespool põhjendanud, miks XXXi järeldustest antud juhul lähtuda ei saa. Seega ei ole põhjendatud ka hageja seisukoht, et kindlustusväärtus on hoopis hoone taastamismaksumus sellises seisus, nagu see oli enne tulekahju. Vaidlus puudub selles, et hoone oli enne tulekahju ja on hetkel remonti vajav endine mõisahoone, mille taastamine nõuab väga suures mahus nii sisekui ka välistöid. Kõik vajalikud tööd on esile toodud riiklikult tunnustatud eksperdi XXX ekspertiisiaktis. Kuivõrd taastamise järgselt on maja sisuliselt uus ja maja vanus antud olukorras lisab sellele kohtu hinnangul üksnes väärtust, mitte ei kahanda seda, siis pole antud juhul põhjendatud teha VÕS § 479 lg 3 sätestatud mahaarvamisi. Seega tuleb kindlustusväärtusena määratleda 2 014 577,97 eurot (kd III, tlk 48). Kohus leiab, et hageja poolt viidatud varasem kahjuhüvitise juhtum (kd I, tlk 139) ei oma antud juhul tähendust kindlustusväärtuse määratlemisel, sest hageja polnud vastava tehingu pooleks, tegemist on ajaliselt varem sõlmitud lepinguga (kd I, tlk 136-137) ning selle lepingu tingimused

ei ole ülekantavad käesolevasse vaidlusse. Kohus on seisukohal, et ajaliselt varasema ja teiste isikute vahel sõlmitud lepingust ei saa tuleneda siduvaid tingimusi käesoleva vaidluse aluseks oleva lepingu pooltele. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlusaluse mõisahoone põhjendatud taastamismaksumus on 2 014 577,97 eurot (kd III, tlk 48) ning kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju tegelikuks suuruseks tuleb lugeda 40 951,17 eurot (kd III, tlk 49). Kuivõrd kindlustussumma oli kindlustuslepingus 1 150 000 eurot, siis nähtub, et kindlustussumma erineb oluliselt kindlustusväärtusest, milleks on 2 014 577,97 eurot. Kindlustuslepingu TPD-20111-EST punktist 30 ja kindlustuspoliisist nähtuvalt (kd I, tlk 38, 49) ei loeta alakindlustuseks olukorda, kui kindlustussumma (1 150 000 eurot) on tegelikust kindlustusväärtusest (2 014 577,97 eurot) kuni 10% väiksem. Antud olukorras on erinevus 57,1%. Seega on tegemist olulise erinevusega tegeliku ja kokkulepitud kindlustusväärtuse vahel ning lähtuda tuleb VÕS § 480 lg 3 alusel tegelikust kindlustusväärtusest, st 2 014 577,97 eurost 1 150 000 euro asemel. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et esineb alakindlustuse olukord VÕS § 482 mõttes ning kindlustusandja vastutab kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kuivõrd põhjendatud kahju suurus on 40 951,17 eurot (kd III, tlk 49), siis tuleb see korrutada suhtarvuga, mis tuleneb jagatisest 1 150 000/2 014 577,97 ning millest tuleb lahutada hageja omavastutus 1278 eurot. Lõppsummaks kujuneb selliselt 22 098,50 eurot, mis on põhjendatud kahjuhüvitise summa arvestades alakindlustuse esinemist. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on tasunud kindlustuslepingu alusel 21 709,21 eurot (kd III, tlk 28). Kohus märgib, et pooled on menetlusdokumentides ekslikult märkinud korduvalt vastavaks summaks 21 709,50 eurot, kuid 03.05.2017 maksekorraldusel on üle kantud summa 21 709,21 eurot, mis tuleb lugeda õigeks summaks. Seega on tasumata veel 389,29 eurot (22 098,50-21 709,21). Lisaks on pooled ekslikult nimetanud XXX ekspertiisis tekkinud kahju summaks 40 951,70 eurot, kuid tegelikult on ekspertiisis märgitud 40 951,17 eurot, mille kohus loeb õigeks summaks. Kostja on palunud jätta hagi rahuldamata, st mitte välja mõista ka kahju jääki 389,29 eurot ega viiviseid, kuivõrd kindlustusjuhtumi põhjuseks on olnud küttesüsteemi puudulikkus. Kostja on juba 15.11.2016 viidanud sellele, et tulekahju sai alguse amortiseerunud ahjust (kd II, tlk 60). Samuti on 19.02.2018 kostja taotlenud kindlustushüvitise vähendamist viidates amortiseerunud ahjule (kd III, tlk 114). Pooled vaidlevad selle üle, kas kindlustusjuhtum oli põhjustatud küttesüsteemi rikkest või puudulikkusest (kd III, tlk 114, 124). Kostja leiab, et kindlustusjuhtumiks olnud tulekahju tekkimise põhjuseks oli katkine küttesüsteem ning vastupidise tõendamiseks puuduvad hagejal tõendid. Kostja toob esile, et hageja pole lasknud küttesüsteemi vastavalt seadusele hooldada (kd III, tlk 114-116). Kostja viitab muu hulgas meedias ilmunud artiklile (kd III, tlk 114, kd II tlk 6768). Kohus nõustub hageja väitega, et viidatud meediakajastuse alusel pole võimalik tuvastada ega tõendada tulekahju tekkepõhjust. Küll aga omab kohtu hinnangul tähendust see, et tulekahju sai alguse Päästeameti andmetel küttesüsteemi rikkest (kd III, tlk 116) ning hageja pole esitanud tõendeid küttesüsteemi korrasoleku regulaarse kontrolli kohta, mida nõuab tuleohutuse seaduse § 11 lg 1. Eeltoodut silmas pidades omavad olulist tähendust ka lepingu TG-20111-EST punktid 50, 51, 64 ja lepingu TPD-20111-EST punktid 216, 217, 220 ja VÕS § 444 ja § 445 lg 1, lg 2, mis näevad ette hageja hoolsuskohustuse ja selle rikkumisel kindlustushüvitise vähendamise või mittetasumise õiguse.

Kohus leiab, et hagi rahuldamata jätmise taotlusega soovib kostja vähendada väljamakstavat kindlustushüvitist selliselt, et hagejale juba tasutud kindlustushüvitise tasumisega loetakse kostja kohustused hageja ees täidetuks. Antud juhul on tuvastatud, et tulekahju sai alguse küttesüsteemi rikkest ning küttesüsteemi korrasoleku kontrolli kohta puuduvad tõendid. Kohtu hinnangul on antud olukord kvalifitseeritav kindlustuslepingu eeltoodud punktide rikkumisena ning põhjendatud on vähendada tasumisele kuuluvat kindlustushüvitist selliselt, et 03.05.2017 tasutud hüvitisega summas 21 709,21 eurot (kd III, tlk 28) loetakse kostja kohutused täidetuks ning 389,29 eurot seetõttu väljamaksmisele ei kuulu. Hageja on nõudnud lisaks viivise väljamõistmist alates 2014. a aprillist. Kostja on sellele vastu vaielnud selgitades, et antud juhul pidi hageja esitama vajalikud rekvisiidid summa tasumiseks ning muu hulgas pidi arvestama hageja kinnistut koormava hüpoteegipidaja seisukohaga kindlustussumma tasumisel. Kostja on 31.08.2016 toimunud kohtuistungil tähelepanu juhtinud, et vaatamata korduvatele päringutele 2 aasta kestel pole hageja arvelduskonto numbrit esitanud (kd II, tlk 28). Kohus märgib, et lepingu TG-20111-EST punkt 67 kohaselt oli kostjal õigus keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest kuni hageja on kirjalikult teatatud arvelduskonto numbrist ja kontoomaniku nimest. Hageja pole tõendanud, et ta oleks seda teinud enne 21.04.2017 (kd III, tlk 12 pöördel, 22). Kostja on makse 21 709,21 eurot teinud 03.05.2017 hageja kinnistut koormava hüpoteegi pidajale (kd III, tlk 28). Seega pole kostja VÕS § 113 lg 4 alusel kohustatud viivist tasuma, sest ei saanud kohustust täita hagejast tuleneva asjaolu tõttu ning tasus summa mõistliku aja jooksul pärast vajalike andmete saamist. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta hagi rahuldamata täies ulatuses. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt esitatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja on esitanud 04.06.2018 kohtule menetluskulude nimekirja, milles palutakse menetluskulud kindlaks määrata summas 4164 eurot. Tegemist on kohtu poolt määratud ekspertiiside maksumusega, mille osas nõuti kostjalt ettemaksu tegemist. Vastavalt TsMS § 143 p 1 on tegemist asja läbivaatamise kuludega. Kohus leiab, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on põhjendatud ning kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 4164 eurot. Kostja on palunud lisaks välja mõista viivised menetluskuludelt vastavalt TsMS § 177 lg 4. Kohus rahuldab taotluse ja mõista välja hagejalt kostja kasuks viivised menetluskuludelt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.