Välja mõista XxxSwedbank AS-i kasuks viivis protsendina kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 rahuldatud põhinõudelt (23 948,94 eurolt) alates 4. aprillist 2016 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Välja mõista XxxSwedbank AS-i kasuks laenulepingust nr 10-075885-VV tulenev põhivõlgnevus (põhinõue) 2829,15 eurot, intress 304,48 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 661,73 eurot.
5.Välja mõista XxxSwedbank AS-i kasuks viivis 0,061% päevas kohtuotsuse
2-16-5271 resolutsiooni punktis 4 rahuldatud põhinõudelt (2829,15 eurolt) alates 4. aprillist 2016 kuni põhinõude täitmiseni.
6.Jätta rahuldamata Xxx19. veebruari 2018 taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine
1.Jätta menetluskulud Xxxkanda.
2.Välja mõista XxxSwedbank AS-i kasuks menetluskuludena tasutud riigilõiv 1000 eurot.
3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Xxxtasuda Swedbank AS-ile käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS (hageja) esitas 04.04.2016 Harju Maakohtule hagi Xxx(kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista laenulepingust nr xxxtulenev võlgnevus 30 862,54 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt (23 948,94 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ning väikelaenulepingust nr 10075885-VV tulenev võlgnevus 3795,36 eurot ja viivis põhinõudelt (2829,15 eurolt) 0,061% päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.05.2010 laenulepingu nr xxx(leping 1), mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 24 622 eurot (lepingu p 3.1) tagastamise lõpptähtpäevaga 15.04.2030 (lepingu p 3.5). Lepingu 1 tagatiseks seati hageja kasuks hüpoteek kinnistule nimetusega Xxx) (lepingu p 3.16). 29.10.2010 sõlmisid pooled lepingu 1 lisa, mille kohaselt oli laenulimiit 24 949,25 eurot (lisa p 3.1) ning laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 15.07.2030 (lisa p 3.5). Kostja kohustus maksma laenusumma tagasi ja tasuma hagejale intressi lepingus 1 ja laenulepingu tüüptingimustes kokkuleptud tingimustel (lepingu p 4.3). Laenulepingu tüüptingimuste p 3.2 järgi lähtus hageja intressi arvestamisel tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast. Laenusumma kohustus kostja tagasi maksma vastavalt graafikus toodud summadele (tüüptingimuste p 4.1). Hagejal oli õigus võtta
2-16-5271 laenulepingu ja laenulepingu tüüptingimuste alusel tasumisele kuuluvad maksed maha laenulepingus märgitud arvelduskontolt ning kostja kohustus tagama vastavate summade olemasolu arvelduskontol (lepingu p 4.5). Kui laenulepingus märgitud arvelduskontol ei olnud laenulepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete (v.a intress) tasumise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates hageja hinnakirjas fikseeritud määra alusel (tüüptingimuste p 7.1). Hageja hinnakirja järgne viivisemäär on seadusjärgne viivisemäär (VÕS § 113 lg 1 teine lause). Lepingu 1 lisa p 4.9 kohaselt kohustus kostja kindlustama laenulepingu tagatisega koormatud eseme lepingu 1 tüüptingimuste p-s 8 toodud tingimustel panga poolt aktsepteeritud kindlustusseltsis ning esitama kindlustamist tõendavad dokumendid pangale ühe nädala jooksul pärast tagatise seadmise lepingu sõlmimist. 14.05.2010 sõlmisid pooled laenulepingu nr xxxkindlustusleppe. Kindlustusandjaks valiti Swedbank P&C Insurance AS (endine Swedbank Varakindlustus AS). Soodustatud isikuks on hageja. Vastavalt kindlustusleppe p-le 2.4. tasus kindlustusmakseid hageja. Laenusaajad kohustusid hüvitama hagejale kindlustusmaksed igakuiste kindlustussertifikaadis nimetatud osamaksetena laenulepingust tulenevatel laenusumma tagasimaksete tähtpäevadel. Pooled leppisid kokku, et hageja võtab eelnimetatud tähtpäevadel vastavad summad laenulepingus märgitud laenusaaja arvelduskontolt maha. Laenusaaja kohustus tagama, et vastavad summad oleksid tähtaegselt arvelduskontol olemas. Laenusaaja ei täitnud kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, mistõttu lasub kostjal kohustus hüvitada hagejale ka tasutud kindlustusmaksed.
2.1.29.10.2010 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 10-075885-VV (leping 2) summas 58 645,45 krooni, intressimääraga 22% aastas ja tagastamise lõpptähtajaga 15.10.2015. Kostja kohustus tagastama lepingu 2 laenu põhiosa ja intressi iga kuu 15. kuupäeval. Kostja jäi lepingu 2 laenusumma ja intressi tagasimaksete tasumisega võlgnevusse alates 15.12.2012. Alates 15.12.2012 kuni 09.05.2013 kostja laenu täies ulatuses tagasi ei maksnud, olles viivituses 6 (kuus) üksteisele järgneva intressi maksega. Lepingu 2 kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt järgnevast päevast arvates, VÕS § 113 lg 1 teises lauses kehtestatud määra alusel.
2.2.Hagejal oli õigus lepingud üles öelda ja nõuda tagastamata laenusumma, tasumata intressi, lepingutasu, viiviste, trahvide ja teiste laenulepingu ja laenulepingu tüüptingimustest tulenevate nõuete täitmist laenusaajatelt 20 pangapäeva jooksul pärast pangalt vastavasisulise teate saamist, kui kostja ei täitnud kohaselt laenulepingust tulenevaid maksekohustusi (sh olid täielikult või osaliselt viivituses kolme üksteisele järgneva laenusumma osamaksega ning ei tasunud võlgnevust ka pärast kahe nädala möödumist hagejalt vastavasisulise nõude saamisest) või ei tasunud viivist (tüüptingimuste p 10.1.2). Kuna kostja ei täitnud kohaselt lepingust 1 ja lepingust 2 tulenevaid kohustusi ning jättis graafikujärgsed maksed tähtaegselt tasumata, saatis hageja 22.04.2013 kostjale lepingute ülesütlemise teatise, milles märkis võlgnevuse suuruse ja andis täiendava tähtaja kogunenud võlgnevuse tasumiseks. Hageja hoiatas kostjat, et täiendavaks tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingud ühepoolselt ülesöelduks. Kostja sai teatise kätte 26.04.2013. Arvestades, et kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi hoolimata hageja poolt täiendavalt antud tähtajast, luges hageja lepingud ülesöelduks alates 09.05.2013 ning saatis 13.05.2013 kostjale kirja, milles palus kogu võlgnevus tasuda hiljemalt 13.06.2013.
2.3.Arvestades, et kostja ei täitnud enesele võetud kohustusi vabatahtlikult ka pärast lepingute ülesütlemist ning lepingute täitmise tagamiseks oli hageja kasuks seatud hüpoteek, esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse hüpoteekide realiseerimiseks. Tulenevalt Harju
2-16-5271 Maakohtu 25.09.2013 määrusest tsiviilasjas nr 2-12-37921 ja juhindudes täitemenetluse seadustiku (TMS) § 46 lg 1 p-st 2 on täitemenetlus peatatud. Harju Maakohtu menetluses on kostja hagi Xxxvastu kinnistusregistri kande kustutamiseks nõusoleku saamine ja Xxxvastuhagi kostja vastu tehingu tühiseks tunnistamise või alternatiivnõudena kandemuudatuse tegemiseks kostja tahteavalduse tuvastamise nõudes. 24.09.2013 esitas Xxxkohtule hagi tagamise avalduse, mis 25.09.2013 kohtumäärusega rahuldati. Xxxon seisukohal, et täitemenetluse jätkumine tema suhtes on ebaõiglane ja teda olulisel määral kahjustav arvestades, et vaidlus tehingu toimumise seaduslikkuse ja Xxxvõi kostja kohustuse, st võlgnevuse olemasolu kohta kestab. Xxxon seisukohal, et teda on petetud ja kallutatud sõlmima 18.05.2010 tehingut, mille sisu ja saabunud tagajärjed ei olnud talle arusaadavad, seda enam, et koheselt peale kinkega vara omandamist seadis kostja PMK kinnistusosakonna Xxxhüpoteegi, lubadusega osta Xxxkorter, kuid omastas ise pangast laenuna vormistatud raha.
2.4.Hageja vaidlusalustest lepingutest tulenev nõue kostja vastu on 30.03.2016 seisuga kokku 34 657,90 eurot. Lepingust 1 tulenev nõue 30 862,54 eurot, sh põhiosa 23 948,94 eurot, intress 860,90 eurot, menetlustasu 9,60 eurot, varakindlustus 404,33 eurot, põhiosalt arvestatud viivis 5585,71 eurot ning varakindlustuse viivis 53,06 eurot. Lepingust 2 tulenev nõue 3795,36 eurot, sh põhiosa 2829,15 eurot, intress 304,48 eurot ning põhiosalt arvestatud viivis 661,73 eurot. Arvestades asjaolu, et tagatisvara reaalne müügihind võib osutuda täitemenetluses madalamaks, kui on hageja nõue ning et täitemenetluses müügi korral tuleb müügihinnast maha arvata ka täitemenetluse kulud, mis vähendab veelgi hageja nõude rahuldamiseks tulevikus laekuvat summat, esitas hageja kostja vastu nõude kokku summas 34 657,90 eurot, millest põhiosa 26 778,09 eurot, intress 1165,38 eurot, menetlustasu 9,60 eurot, varakindlustus 404,33 eurot, põhiosalt arvestatud viivis 6247,44 eurot ning varakindlustuse viivis 53,06 eurot.
3.Hageja leiab, et tulenevalt Riigikohtu 13.05.2015 lahendist nr 3-2-1-45-15, tuleb hagiavaldus hageja nõude osalise aegumise vältimiseks võtta kohtu menetlusse. Eeltoodud kaasuse asjaolud langevad kokku tsiviilasja nr 2-16-5271 asjaoludega. Riigikohtu menetluses olnud vaidluses oli samuti laenulepingu tagatisvara müümata, tagatisvara suhtes algatatud täitemenetlus oli vaidluste tõttu peatatud. Riigikohus leidis lahendi nr 3-2-1-45-15 p-s 16, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 159 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega, kuid nimetatud säte reguleerib vaid TsÜS §-s 157 sätestatud aegumistähtaja katkemist. Kohus luges nõude aegunuks. Käesolevaks hetkeks ei ole selge, millal ning millise hinnaga on võimalik vaidlusaluste laenulepingute tagatiseks olev vara täitemenetluses realiseerida. Eeltoodust tulenevalt on üleval selge risk, et tagatisvara ei pruugi katta kogu hageja lepingutest tulenevat nõuet ning üles jääb müügikahju, mille sissenõudmiseks peab hageja pöörduma kohtu poole. Kui lepingute ülesütlemisest on vara müügi hetkeks möödunud üle kolme aasta, on hageja eeltoodud võimaluse minetanud. Ka Riigikohus ise on viidanud lahendi p 12 viimases lauses, et hageja pöördumine kohtu poole võib olla iseenesest arusaadav ja aktsepteeritav, kuid ta on seda tühisele tüüptingimusele tuginedes teinud pärast seadusest tuleneva aegumistähtaja möödumist. Eeltoodust tulenevalt on Riigikohus seisukohal, et hüpoteegiga tagatud nõude esitamine kohtusse vältimaks nõude võimalikku aegumist on aktsepteeritav ning vajalik.
4.Vastavalt hageja üldtingimuste p-le 7.1 on hagejal õigus võtta ning kostjal kohustus maksta osutatud teenuste eest tasu, mis on fikseeritud hinnakirjas ja/või lepingus. Vastavalt hageja hinnakirja p-le 1.5 on võlgnevuse menetlemise tasu 3.20 eurot. Kuivõrd kostjale on edastatud 3 teatist võlgnevuse kohta, on võlgnevuse menetlemise tasu kokku 9,60 eurot.
2-16-5271
5.Kostja väide varasema lepingute ülesütlemise kohta on paljasõnaline ning tõendamata, mistõttu saab nõude aegumise hindamisel lähtuda üksnes hageja esitatud tõenditest, mille kohaselt ütles hageja lepingud üles 09.05.2013. Hageja esitas hagiavalduse kohtule vältimaks nõude aegumist 04.04.2016, mistõttu ei ole hageja nõue aegunud.
5.1.Hagiavaldusele on lisatud laenukaardi väljavõtted, millelt nähtuvad kõik lepingutel sooritatud operatsioonid alates laenusumma väljamaksmisest. Lisaks laenukaardi väljavõtetele on hageja esitanud 30.05.2016 kohtule täiendavad tabelid selgitamaks intressi ja viivise arvestust. Eeltoodud tabelist nähtub selgelt, milliselt summalt, millise perioodi eest ja millises määras on intressi või viivist arvestatud. Hagejale jääb arusaamatuks, millises osas on kostjale nõudearvestus ebaselge.
5.2.Õige on kostja väide, et TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning hageja on vastavast põhimõttest oma õiguste teostamisel ka alati lähtunud. Täitemenetlus on peatatud tsiviilasjas nr 2-12-37921 tehtud hagi tagamise määruse alusel. Hageja ei ole tsiviilasjas nr 2-12-37921 menetlusosaline, mistõttu puudus hagejal võimalus hagi tagamise määrust vaidlustada. Isegi kui hagejal oleks olnud võimalus täitemenetluse peatamise vaidlustamiseks, ei tulene hagejale kusagilt sellist kohustust. Tsiviilasi nr 2-12-37921 on kostja ja Xxxvaheline vaidlus, mille raames ei ole hageja kohustatud tekitama endale täiendavaid kulutusi. Hageja ütles laenulepingud üles tulenevalt asjaolust, et kostja laenukohustusi hageja ees korrektselt ei täitnud. Kostjal on tekkinud hageja ees võlgnevus tema enda käitumisest tulenevatest asjaoludest, mistõttu on põhjendamatu ning pahauskne viidata, et hageja pidanuks täitemenetluse raames tegema lisakulutusi vältimaks kostjale täiendavate viiviste tekkimist. Vältimaks viivise suurenemist on kostjal võimalik oma laenukohustus hageja ees täita.
5.3.VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Eeltoodust nähtub selgelt, et selleks, et nõuda viivise vähendamist peab see olema ebamõistlikult suur. Viivis on hageja õiguskaitsevahend, millel on kohustuse täitmisega viivitamisest võlausaldajale tekitatud kahju lihtsustatud sissenõudmise funktsiooni kõrval ka kohustuse täitmist tagav funktsioon. Seega lisaks eeldatavale kompensatsioonilisele iseloomule on viivisel ka teatud sanktsiooniline iseloom, kuna viivise rakendumine sõltub kohustatud isiku enese käitumisest. Kohustuste nõuetekohase täitmise korral viivis ei rakendu, kohustuste rikkumise korral tuleb viivist maksta. Eeltoodust tulenevalt on hagiavalduses toodud viivise summa tingitud kostja enese maksekäitumisest, mitte ebamõistliku viivisemäära või pika täitemenetluse tõttu. Vastavalt VÕS § 162 lg-le 1 peab kohus viivise vähendamisel arvestama ka teise lepingupoole huvi ning lepingupoolte majanduslikku seisundit. Käesoleval juhul, ei ole hageja arvestanud tasumata võlgnevuselt ebamõistliku viivisemääraga viivist ning ebaselge on ka kostja majanduslik olukord. Hagejale jääb arusaamatuks, millele tuginedes viitab kostja, et tarbija suhtes ei kuulu kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 sätestatud suurem määr, kui pooled on lepinguga kokku leppinud teisiti.
5.4.Hageja on tõendanud, et kostjal on hageja ees laenulepingutest tulenev võlgnevus. Tasumata võlgnevuse sissenõudmiseks on hageja asunud rakendama talle seadusega võimaldatud õiguskaitsevahendeid. Asjaolu, et nõude tagatiseks olev kinnisasi on hagiavalduse esitamise hetkel veel realiseerimata, ei saa olla takistuseks asja lahendamisel.
2-16-5271 Kusagilt ei tulene nõuet, et enne hagiavalduse esitamist peab nõude tagatiseks olev kinnisasi olema realiseeritud. Juhul, kui täitemenetluses õnnestub kinnisasi realiseerida ning nõue osaliselt rahuldada, suunab hageja käesolevas vaidluses saadava täitedokumendi täitmisele üksnes summas, mis on hagejale veel tasumata.
6.Hageja täitmise korra seadmisega ei nõustu. Hageja tegi 22.01.2018 kostjale kompromissi ettepaneku, milles oli nõus ootama kuni täitemenetluses kinnisasi on müüdud, kui kostja tasub hagejale 100 eurot kuus. Kostja ei olnud nõus mistahes summat hagejale tasuma enne, kui kinnisasi on täitemenetluses müüdud. Hageja leiab, et kostja venitab tahtlikult endale võetud kohustuste täitmisega, mis ainult suurendab jooksva viivise võrra võlanõuet. Täitmise korra seadmine tähendaks, et hüpoteek realiseeritakse alles peale kostja ja Xxxvahelise vaidluse lõppemist, mis kostja esindaja sõnade kohaselt võib võtta veel aastaid. Kostja on kohustused endale ise võtnud ning on kohustatud need ka täitma. Hetkel ootamine ainult suurendab võlgnevuse suurust. Täiesti etteennustamatu on, kas kinnisasja väärtus ajas kasvab või väheneb ning kas kinnisasja müügist saadav tulem katab kogu võlgnevuse, arvestades, et võlgnevus suureneb igapäevaselt. Lisaks jääb mulje, et kostja soovib täitmise korra seadmise läbi kohustuste täitmisega viivitada, kuna tema ja Xxxvahelise vaidluse lahendamisega Xxxkasuks tekib olukord, kus kostja ei ole enam kinnisasja omanik ega täiteasjas nr 022/2013/4398 käsitletav võlgnikuna. Hageja leiab, et täitmise korra kindlaks määramine kostja pakutud viisil kahjustab hageja huve ning see ei muuda võlakohustuse olemust. Kui kostja asub koheselt endale võetud kohustusi täitma ning kinnisasi müüakse täitemenetluses kõrgema hinnaga kui võlasumma, saab kostja võlga ületavas osas tulemi endale, mistõttu ei ole põhjendatud täitmise korra kindlaks määramine.
KOSTJA VASTUVÄITED
7.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
8.Hageja nõue on aegunud. Hagiavalduse kohaselt ütles hageja laenulepingud 22.04.2013 kirjaga üles alates 09.05.2013. Hageja esitas kostjale mitu laenulepingute ülesütlemise avaldust. Hagiavalduse kohaselt oli kostja võlgnevuses alates 15.12.2012. Kõige esimene laenu ülesütlemine toimus 16.03.2013, s.o kolme kuu eest võlgnevuse ilmnemisel, ja kostjat kohustati hiljemalt 14 päeva jooksul võlgnevus tasuma, vastasel juhul loetakse leping ülesöelduks. Kostja võlgnevust ei tasunud, seega loeti leping ülesöelduks alates 29.03.2013. Lisaks ei selgu hagiavaldusest nõude suuruse arvestus. Arusaamatu on, mis kuupäevast arvestatakse sissenõutavaks muutunud võlgnevust, milliselt summalt, mis määras on intresside ja viiviste arvestamine. Hageja ei saa kostjalt oodata, et nõude esitamisel kohtusse peab kostja ja kohus hakkama hageja esitatud lisadest ise kõrvalnõude suurust tuletama. Tegemist on korduvate kohustuste täitmisele suunatud laenulepingutega, kostja jaoks on oluline, millistest konkreetsetest kohustuste täitmata jätmisest hageja nõue kujuneb.
8.1.Hageja nõue on ka hea usu põhimõtte vastane. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Õige on hageja esitatud asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-12-37921 on täitemenetlus hagi tagamiseks peatatud. Antud menetluses on hagi tagamiseks peatatud täitemenetlus, mille hageja algatas kostja vastu. Kostja ei ole täitemenetluse peatamise pärast saanud kohtutäituri kontrolli all realiseerida tagatisvara, mille tõttu suureneb viivis. Hageja kui täitemenetluse osaline ja asjast huvitatud isik, oleks pidanud kohtutäituri poolt täitemenetluse peatamise otsusele esitama kaebuse. Kostja ei ole oma õiguste kaitseks hüpoteegipidajana kolme aasta jooksul mitte midagi ette võtnud. Hageja käitumine on heade kommete vastane. Kostja võttis esimese laenulepinguga hagejalt nn
2-16-5271 hüpoteeklaenu. Kostja oli veendumusel, et kui ta laenu tagasi maksta ei suuda, realiseerib ta tagatisvara. Tagatisvara realiseerimine oli raskendatud eelmärke tõttu Xxxkasuks. Kui selgus, et Xxxkinnistut ei osta ja vabatahtlikult eelmärke kustutamiseks nõusolekut ei anna, pöördus kostja Xxxvastu kohtusse eelmärke kustutamiseks tahteavalduse saamiseks. Xxxomakorda esitas vastuhagi ja hagi tagamise taotluse, mille kohus rahuldas ja mida kohus senini menetleb tsiviilasjas nr 2-12-37921. Tsiviilasjas nr 2-12-37921 ei ole hageja vastu nõuet esitatud (s.o hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu kehtetuse nõuet), vaidlus puudutab tehingute, mis sõlmisid kostja ja Xxx, tühistamist. Hagejal oli hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt kohustus enda huve kaitsta täitemenetluses, mitte lasta sel venida. TMS § 221 lg 1 kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kuna Xxxei olnud täiteasjas võlgnikuks, asjas ei esitatud nõuet hüpoteegi seadmise lepingu kehtetuks tunnistamiseks, ei oleks kohus saanud hüpoteegipidaja õigusi ka kitsendada. Hageja ei ole oma õiguste kaitseks mitte midagi ette võtnud, seetõttu on hageja hea usu põhimõttest tulenevalt kaotanud õiguse intresside ja viiviste nõudele. Lisaks on kostja laenulepingud sõlminud tarbijana, seega viivise nõudele ei kuulu kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 sätestatust suurem määr. Tegemist on olukorraga, kus kostjast olenemata põhjusel on tagatisvara realiseerimata ja seetõttu on hageja poolt antud hüpoteeklaenu tagatise realiseerimata jätmise tõttu kostjal laen tagastamata. Siinjuures on oluline ka asjaolu, et olenemata sellest, milliseks kujuneb tsiviilasja nr 2-1237921 lahend, ei mõjuta see hageja õiguslikku positsiooni hüpoteegipidajana täitemenetluses, ega ei sõltu ka hageja nõude suurus eeltoodud tsiviilasjas lahendi sisust. Hageja ja kostja vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt kohustub kinnistu igakordne omanik alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
8.2.Hageja ei ole veenvalt põhistanud, miks ta on esitanud laenulepingust nr xxxtuleneva nõude laenu põhiosa väljamõistmiseks kohtusse. TsÜS § 1451 kohaselt pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Seega on kostja seisukohal, et hageja on esitanud nõude, millele kohus ei peaks andma õiguskaitset ja seda menetlema. Hageja ei ole veenvalt põhistanud, et tagatisvara realiseerimisel tema nõue jääks põhinõude ulatuses realiseerimata ega ole ka usutav hageja väidetud nn müügikahju tekkimine.
9.Hageja nõue ei ole selge, arusaadav ei ole nõude suurus. Hageja ei ole laenulepingust nr xxxtulenevat nõude suurust põhjendanud. Hageja ei ole märkinud, mis ajast jättis kostja kohustused täitmata. Hageja on märkinud hagiavalduses, et lepingust 1 tulenev nõue on 34 657,90 eurot. Lisa 12 peaks hageja arvates tõendama nõude suurust. Kostja leiab, et hageja lisast 12 ei ole mitte kuidagi arusaadav, millise arvestuse kohaselt ja mis määras on hageja viivise suuruseks saanud 5585,71 eurot. Lisaks on hageja 15.12.2012 makse nõudmisel põhiosa, intressi ja viivise nõue aegunud.
9.1.Hageja on hagiavalduse põhjendustes mõlemast laenulepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise rikkumise eest märkinud viivise määraks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra, nõuab aga laenulepingust nr 10-075885-VV tuleneva rahalise kohustuse rikkumise eest viivist 0,061% päevas, mis ei ole VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.
2-16-5271
9.2.Hageja nõue on aegunud. Hageja väidab hagiavalduses, et kostja jättis alates 15.12.2012 laenulepingust nr 10-075885-VV tuleneva laenusumma ja intressi tasumata. TsÜS § 154 lg 1 kohaselt korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Eeltoodust tulenevalt on igal juhul hageja nõue 15.12.2012 makse osas nii laenu põhiosa, intressi, varakindlustuse kui ka viivise osas aegunud. Sellest tulenevalt on vale ka hageja ülejäänud kõrvalnõuete arvestus. Siinjuures ei ole selge kostja jaoks ka see, mis alusel, mis määras nõuab hageja vara kindlustusmaksetelt viivist ning millise arvutuse tulemusel kujunes summa 53,06 eurot.
9.3.VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määr muutus 15.04.2013. Kuna viivise määra ei ole võimalik hageja esitatud dokumentidest tuletada, ei ole võimalik kontrollida hageja nõude õigsust. Hageja kõrvalnõuded ei ole selgesti väljatoodud, mistõttu tuleks viiviste nõuded jätta rahuldamata. Samamoodi tuleb rahuldamata jätta laenulepingu nr 10-075885-VV tuleviku viivise nõue määras 0,061% päevas.
9.4.TsMS § 3 lg 1 kohaselt kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hageja on hagiavalduse esitanud vältimaks müügikahjut. TsÜS § 1451 kohaselt pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Seega kui hageja ainsaks eesmärgiks nõude esitamisel on aegumise vältimine, ei ole vaid aegumisele tuginemine vähemalt nõuete põhiosas kohtusse pöördumiseks õiguskaitse saamiseks õigustatud ega vajalik.
9.5.Kostja arvates on vaieldamatult selge, et hageja oli nõus kostjale laenu andma laenulepingu nr xxxkohaselt vaid tagatise olemasolul. Ka kostja teadis laenu võttes, et temal on võimalik kohustuste täitmiseks võlausaldaja ees tagatisvara realiseerida. Nii on hageja laenulepingus nr xxxsätestatud laenusaaja kohustused järgemööda ja p-s 4.11 on kirjas, et laenusaaja kohustub alluma kohesele sundtäitmisele laenulepingust ja laenulepingu tüüptingimustest tulenevate panga nõuete rahuldamiseks. Tulenevalt sellest lepingu sättest on kostja esmane kohustus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks alluda kohasele sundtäitmisele. Asjaolu, et sundtäitmine on kostjast mittetulenevatel põhjustel peatatud, sealjuures ei kasutanud hageja TMS-st tulenevat õigust hagi tagamise lubamatuks tunnistamiseks.
9.6.Hageja, nõudes tema kasuks hüpoteegiga tagatud laenukohustuste väljamõistmist kohtu kaudu, põhjustab kostjale vähemalt osas, milles hageja nõuab kostjalt võlgnevuse põhiosa täitmist, kahju. Tegemist on hea usu vastase käitumisega. Hea usu põhimõttest lähtuvalt ei peaks võlausaldajal olema kahte täitedokumenti. Käesoleval juhul on hagejal täitedokumendiks hüpoteegi seadmise leping ja oleks ka käesolevas asjas tehtav kohtulahend. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-64-17 leidnud, et täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus pooltevahelise vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluse käigus piiratud. Riigikohtu seisukoht tähendab seda, et olenemata sellest, milliseks kujuneb sundtäitmise tulem, on hagejal igal juhul õigus sundtäitmine algatada juhul kui kohus rahuldab hageja nõude. Mitte kuskil ei ole kirjas, et hagejal puudub täitedokumendi alusel, milleks on kohtuotsus TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt, õigus teise täitemenetluse algatamiseks kostja suhtes. Hageja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-45-15 oleks kohane, kui hageja oleks otsuse täitmise korra määranud peale täitemenetluse lõppu.
2-16-5271
9.7.TsMS § 445 lg 1 kohaselt kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Arvestades kostja esitatud vastuväiteid hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõudele ja tulenedes laenulepingust nr 10-034818-EV, palub kostja jätta hageja põhinõude summas 23 948,94 eurot välja mõistmata, kuna nõue on tagatud hüpoteegiga, ning antud nõude on hageja esitanud täitmiseks kohtutäitur Elin Vilippusele. Juhul, kui kohus leiab, et põhiosa nõue kuulub väljamõistmisele, palub hageja määrata kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et hageja on õigustatud põhinõuet sisse nõudma alles peale täiteasjas nr 022/2013/4398 saadud raha laekumist ulatuses, milles jäi sissenõudja nõue põhiosas rahuldamata.
9.8.Tulenevalt hageja tegevusetusest täitemenetluses ja eelkõige hagi tagamise lubamatuks tunnistamata jätmiseks siiamaani, on kostja arvates viivise kasvamine laenulepingust nr xxxhageja tegevusetusest tulenev. Tuginedes VÕS § 113 lg-le 8 palub kostja kohtul välja mõistetava viivise suurust vähendada. Kostja on seisukohal, et käesolevas asjas esinevad need erandlikud asjaolud, mis õigustavad kostja taotluse rahuldamist. Kostja palub laenulepingust nr xxxtulenev viivis jätta kohtuotsuse tegemisest alates välja mõistmata või vähendada seda pooles ulatuses. Juhul, kui kohus vaatamata kostja palvele ja hageja viivise nõude suuruse põhjendamatusele, rahuldab viivise nõude, palub kostja määrata viivise nõue täidetavaks alles peale täiteasjas nr 022/2013/4398 saadud raha laekumist ulatuses, milles jäi sissenõudja nõue viivise osas rahuldamata. Kostja palub ka kindlustuskohustuse täitmata jätmisest tulenev viivise nõue jätta rahuldamata. Juhul, kui kohus otsustab nõude rahuldada, palub kostja määrata kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et hageja on õigustatud kindlustuskohustuse täitmata jätmisest tulenevat nõuet sisse nõudma alles peale täiteasjas nr 022/2013/4398 saadud raha laekumist ulatuses, milles jäi see rahuldamata.
9.9.Kostja ei vaidle vastu hageja laenulepingust nr 10-075885-VV tulenevale põhiosa nõudele. Küll aga viivise nõudele ja tuleviku viivise määrale 0,061% päevas.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
11.Hageja on esitanud nõude laenulepingutest kui tarbijakrediidilepingutest (VÕS § 402) tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja nõuded laenusummade tagastamiseks, varakindlustusmaksete ja menetlustasu ning intressi tasumiseks võiksid kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
12.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: hageja ja laenusaaja (kostja) sõlmisid 14.05.2010 laenulepingu nr xxx(leping 1), mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 24 622 eurot, laenulepingu intressi määr oli 6 kuu Euribor + 6,950% aastas ja laenu tagastamise lõpptähtpäev 15.04.2013; 29.10.2010 sõlmisid hageja ja kostja lepingu 1 lisa, mille kohaselt oli laenulimiit 24 949,25 eurot ning laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 15.07.2030;
2-16-5271
lepingu 1 tagatiseks seati hageja kasuks hüpoteek kinnistule nimetusega Xxx), hüpoteegisummaga 501 000 krooni (32 019,74 eurot) ning igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele; 14.05.2010 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr xxxkindlustusleppe, mille järgi oli kindlustusmakse osamakse esimesel kindlustusperioodil 166 krooni (10,61 eurot) kuus; hageja ja kostja sõlmisid 29.10.2010 laenulepingu nr 10-075885-VV (leping 2) summas 58 645,45 krooni (3748,13 eurot), intressimääraga 22% aastas ja tagastamise lõpptähtpäevaga 15.10.2015; kostja jättis lepingutest 1 ja 2 tulenevad kohustused kohaselt täitmata; hageja ütles lepingud 1 ja 2 üles; 04.07.2013 esitas hageja kohtutäitur Elin Vilippusele täitmisavalduse lepingutest 1 ja 2 tulenevate nõuete sundtäitmiseks (täiteasi nr 022/2013/4398); Harju Maakohtu 25.09.2013 määrusega (tsiviilasjas nr 2-12-37921) peatati hagi tagamiseks kohtutäitur Elin Vilippuse menetluses olevas täiteasjas nr 022/2013/4398 menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-12-37921 tehtava kohtulahendi jõustumiseni; 26.09.2013 otsustas kohtutäitur Elin Vilippus täiteasjas nr 022/2013/4398 peatada täitemenetluse peatamise tinginud asjaolude äralangemiseni.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on esitatud nõude puhul üldse vajadus õiguskaitse järele. Edasi vaidlevad pooled selle üle, millal hageja on lepingud üles öelnud ning kas ja millises ulatuses vastutab kostja laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest. Vaidlus on poolte vahel ka selles, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ning kas esinevad alused viivise vähendamiseks. Lisaks on kostja esitanud (osalise) aegumise vastuväite.
14.Kohus käsitleb esmalt hageja nõuet ja selle lubatavust. Hageja nõuab kostjalt 34 657,90 eurot ja lisaks viivist. Nõude aluseks on kaks laenulepingut. Lepingu 1 järgi palub hageja mõista kostjalt välja: põhivõlana 23 948,94 eurot, intressina 860,90 eurot, menetlustasuna 9,60 eurot, varakindlustuse võlana 404,33 eurot ning hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud põhiosa viivisena 5585,71 eurot ja varakindlustuse võla viivisena 53,06 eurot. Lepingu 2 järgi palub hageja mõista kostjalt välja: põhivõlana 2829,15 eurot, intressina 304,48 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisena 661,73 eurot. Nimetatud nõuete rahuldamiseks on hageja alustanud ka täitemenetlust nõuet tagava hüpoteegi alusel. Täitemenetluse aluseks on hüpoteegiga seotud kohese sundtäitmise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 tähenduses. Kohus märgib, et kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24.10.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende
2-16-5271 maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud (vt Riigikohtu 16.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p-d 15-16). Praegusel juhul on täitemenetlus kestnud tsiviilasjas nr 2-12-37921 kohaldatud hagi tagamisena täiteasjas nr 022/2013/4398 menetluse peatamise tõttu juba viis aasta, ilma et hageja oleks oma nõuded saanud rahuldatud. Hagi rahuldamise korral saab hageja kostja vastu isikliku täitedokumendi hüpoteegist tuleneva asjaõigusliku täitedokumendi kõrvale. Need täitedokumendid on lõppastmes siiski suunatud samade rahaliste nõuete rahuldamisele. Ulatuses, milles hageja nõuded rahuldatakse täitemenetluses hüpoteegi arvel, ei saa enam ka isiklikku täitedokumenti kostja vastu maksma panna (vt ka vt Riigikohtu 16.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 17). Seega on kostja seisukohad selle kohta, et kohus ei peaks andma hagejale õiguskaitset ja hagi menetlema ning et tegemist on hea usu vastase käitumisega, alusetud. Samuti ei esine õiguslikku alust jätta hagi rahuldamata põhjusel, et hageja nõue on tagatud hüpoteegiga ning esitatud täitmiseks kohtutäiturile.
15.Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli lepingust 1 tuleneva laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 15.07.2030 (vt ka tl 15) ja lepingust 2 tuleneva laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 15.10.2015 (vt ka tl 27). VÕS § 401 lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 195 lg-st 2 ja § 399 lg-st 1 tulenevalt võib laenuandja laenulepingu ülesütlemisel nõuda kogu laenu kohest tagastamist. Hageja väidetest järelduvalt on ta laenulepingud erakorraliselt üles öelnud, saates 22.04.2013 kostjale lepingute ülesütlemise teatise (tl 39). Lepingu 1 tüüptingimuste p 10.1.2. järgi on pangal õigus laenuleping üles öelda ja nõuda tagastamata laenusumma, tasumata intressi, lepingutasu, viiviste, trahvide ja teiste laenulepingu ja laenulepingu tüüptingimustest tulenevate nõuete täitmist laenusaajalt 20 pangapäeva jooksul pärast pangalt vastavasisulise teatise saamist, kui laenusaaja ei täida kohaselt laenulepingust tulenevaid maksekohustusi (sh on täielikult või osaliselt viivituses kolme üksteisele järgneva laenusumma osamaksega ning ei tasu võlgnevust ka pärast kahe nädala möödumist pangalt vastavasisulise nõude saamisest) või ei tasu viivist. Lepingu 2 üldtingimuste p-st 14.1.2. tulenevalt on pangal õigus leping üles öelda ja nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingust tulenevate nõuete kohest täitmist, teatades sellest laenusaajale kirjalikult, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses kolme üksteisele järgneva laenusumma tagasimaksega ning ei tasu võlgnevust ka pärast kahe nädala möödumist pangalt vastavasisulise nõude saamisest.
16.Lepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal ülesütlemisavaldus (VÕS § 195 ja § 196 lg 3) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st ülesütlemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Kuivõrd poolte esitatust järelduvalt on laenulepingud käsitletavad tarbijakrediidilepingutena VÕS § 402 tähenduses, pidi hageja lepingute ülesütlemisel muu hulgas arvestama VÕS § 416 normidest lähtuvate tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piirangutega. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et lepingud on kehtivalt hageja poolt erakorraliselt üles öeldud (st et täidetud on lepingute ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused). Pooltel on vaidlus üksnes selles, kas lepingud öeldi hageja poolt erakorraliselt üles alates 09.05.2013 või nagu kostja väidab alates 29.03.2013.
17.VÕS § 195 lg 1 järgi ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. TsÜS § 69 lg-st 1 lähtuvalt tuleb taoline kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Antud juhul on hageja 22.04.2013 saatnud kostjale (aadressile Xxx210,
2-16-5271 Tallinn) teate lepingute erakorralise ülesütlemise kohta, milles märkis võlgnevuse suuruse ja andis täiendava tähtaja kogunenud võlgnevuse tasumiseks (vt tl 39). Hageja hoiatas kostjat, et täiendavaks tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingud ühepoolselt ülesöelduks. Nimetatud teade on kostjale kätte toimetatud 26.04.2013 (vt tl 40). Eelnevalt märgitu üle puudub poolte vahel ka vaidlus. Samuti puudub vaidlus, et kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi hoolimata hageja poolt täiendavalt antud tähtajast. Seega luges hageja lepingud üles öelduks alates 09.05.2013 ning saatis 13.05.2013 kostjale kirja, milles palus kogu võlgnevuse tasuda hiljemalt 13.06.2013 (vt tl 41). Kostja ei ole menetluses esitanud tõendeid lepingute varasema ülesütlemise tõendamiseks.
18.Edasi käsitleb kohus kostja poolt esitatud aegumise vastuväidet. Kohus leiab, et hageja laenulepingutejärgsed nõuded ei ole (osaliselt) aegunud. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub TsÜS § 142 lg 1 järgi seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. VÕS § 401 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Hageja laenulepingutest tulenevad nõuded jagunevad aegumise mõttes kaheks: enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuded ja ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuded. Hagiavalduse kohaselt oli kostja võlgnevuses alates 15.12.2012 (vt ka tl 34-38, 46-53). Nimetatud maksete nõudmise aegumistähtaeg algas perioodiliste maksetena (korduvate kohustustena) TsÜS § 154 järgi 01.01.2013 kell 00.00 ja oleks lõppenud 31.12.2015 kell 24.00. Laenulepingutejärgsed võlgnevused, mis tekkisid veel 2013. a (st enne lepingute ülesütlemist), nende maksete nõudmise aegumistähtaeg algas perioodiliste maksetena (korduvate kohustustena) TsÜS § 154 järgi 01.01.2014 kell 00.00 ja oleks lõppenud 31.12.2016 kell 24.00. Hageja laenulepingute ülesütlemise tagajärjel sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb lähtuda sellest, et need muutusid sissenõutavaks ülesütlemisega 09.05.2013 ning nõuded aegunuks TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi 09.05.2016 kell 24.00. Hageja esitas hagiavalduse kohtusse 04.04.2016. Seega võib nõude aegumise küsimus tekkida üksnes 2012. a võlgnevuse osas. Samas katkes laenulepingutest tulenevate nõuete aegumine TsÜS § 159 lg 1 alusel 04.07.2013 avalduse esitamisega sundtäitmiseks (vt tl 42-45). Seetõttu algas aegumine uuesti ja oleks lõppenud 04.07.2016 kell 24.00.
19.Lisaks selgitab kohus, et Riigikohtu praktika on TsÜS § 159 lg 1 kohaldamisel hüpoteegist tuleneva kohese sundtäitmise mõju osas algsete nõuete aegumisele vastuoluline. Riigikohus on leidnud, et hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (vt Riigikohtu 22.02.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13; 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-13, p 11). Samas on Riigikohus ka eelnenust erinevalt leidnud, et TsÜS § 159 lg 1 reguleerib vaid TsÜS §-s 157 sätestatud täitedokumendist tuleneva aegumistähtaja katkemist (vt Riigikohtu 13.05.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 16). Riigikohus jäi aga tsiviilasjades nr 3-2-1-153-10 (p 13) ja nr 3-2-1-175-13 (p 11) tehtud otsustes väljendatud seisukoha juurde, et TsÜS § 159 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka
2-16-5271 laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine (vt Riigikohtu 16.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p-d 28-29).
20.Järelikult võib hageja nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel laenulepingute järgsete summade (põhivõlg, intress, menetlustasu, varakindlustuse võlg) tasumist. Lepingust 1 tuleneva nõude suuruseks on hageja esitatu kohaselt 25 223,77 eurot (põhivõlg 23 948,94 eurot + intress 860,90 eurot + menetlustasu 9,60 eurot + varakindlustuse võlg 404,33 eurot). Lepingust 2 tuleneva nõude suuruseks on hageja esitatu kohaselt 3133,63 eurot (põhivõlg 2829,15 eurot + intress 304,48 eurot). Kostja ei vaidle vastu hageja lepingust 2 tulenevale põhivõla nõudele (vt tl 153). Laenude teenindamise väljavõtetel on eraldi välja toodud põhiosa, intressi ja viivise arvestused (vt tl 34-38, 46-53). Tabelist nähtuvad kuupäevaliselt tasumisele kuuluvad maksed, kostja poolsed tasumised lepingusse ning võlgnevuse suurus. Tulbast nimega väljamaks nähtub kostjale krediidi väljastamine, tulbast nimega arvestatud nähtub kuupäevaliselt tasumisele kuuluv summa, tulbast nimega tasutud nähtub kostjapoolne tasumine ning tulbast võlgnevus kostja poolt võlgnetav summa konkreetse kuupäeva seisuga. Lisaks on hageja täiendavalt esitanud intressi ja viivise arvestused (vt tl 66 ja 66a). Viidatud tabelitest nähtub ka, milliselt summalt, millises määras ning mis perioodi eest on hageja viivist arvestanud. 14.05.2010 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr xxxkindlustusleppe, mille p 1.6 kohaselt oli kindlustusmakse osamakse esimesel kindlustusperioodil 166 krooni kuus (vt tl 23-26) ning järgneval 10,54 eurot kuus (vt tl 50-52). Kindlustusandjaks valiti Swedbank P&C Insurance AS (endine ärinimi Swedbank Varakindlustus AS). Soodustatud isikuks on hageja. Vastavalt kindlustusleppe p-le 2.4. tasus kindlustusmakseid hageja. Eeltoodud punktist tulenevalt kohustus kostja hüvitama hagejale kindlustusmaksed igakuiste kindlustussertifikaadis nimetatud osamaksetena laenulepingust tulenevatel laenusumma tagasimaksete tähtpäevadel. Pooled leppisid kokku, et hageja võtab eelnimetatud tähtpäevadel vastavad summad laenulepingus märgitud laenusaaja arvelduskontolt maha. Laenusaaja kohustus tagama, et vastavad summad oleksid tähtaegselt arvelduskontol olemas. Laenusaaja ei täitnud kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, mistõttu lasub kostjal kohustus hüvitada hagejale ka tasutud kindlustusmaksed summas 404,33 eurot (vt arvutuskäik tl 50-52). Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt ka menetlustasu summas 9,60 eurot. Vastavalt hageja üldtingimuste p-le 7.1 (vt tl 67-70) on hagejal õigus võtta ning kostjal kohustus maksta osutatud teenust eest tasu, mis on fikseeritud hinnakirjas ja/või lepingus. Vastavalt hageja hinnakirja (vt tl 71-95 pöördel) p-le 1.5, on võlgnevuse menetlemise tasu 3,20 eurot. Kuivõrd kostjale on edastatud 3 teatist (20.01.2013, 03.02.2013 ja 17.02.2013) võlgnevuse kohta, on võlgnevuse menetlemise tasu kokku 9,60 eurot (vt ka tl 53).
21.Kostja ei ole väitnud, et krediidisummad oleksid tegelikult tagastatud suuremas ulatuses. Kohus pole seda menetluses ka tuvastanud. Samuti on hagejal õigus nõuda 09.05.2013 seisuga (lepingute lõppemise aeg) sissenõutavaks muutnud intressi lepingu 1 järgi summas 860,90 eurot (vt arvutuskäik tl 66) ja lepingu 2 järgi summas 304,48 eurot (vt arvutuskäik tl 66a).
22.Hageja nõuab ka lepingust 1 tulenevalt laenu põhiosa võlgnevustelt seadusjärgses määras arvestatud viivise väljamõistmist ajavahemiku 15.12.2012-30.03.2016 eest summas 5585,71 eurot (vt arvutuskäik tl 66) ja varakindlustusmaksete võlgnevustelt seadusjärgses määras arvestatud viivise väljamõistmist ajavahemiku 15.02.2013-30.03.2016 eest summas 53,06 eurot (vt arvutuskäik tl 66) ning edasi alates hagi esitamisest (04.04.2016) kuni põhinõude
2-16-5271 (laenu põhiosa võlgnevuse) täitmiseni. Lepingust 2 tulenevalt nõuab hageja laenu põhiosa võlgnevuselt viivist seadusjärgses määras ajavahemiku 15.12.2012-09.05.2013 eest summas 5,03 eurot ning 0,061% päevas ajavahemiku 10.05.2013-30.03.2016 eest 656,70 eurot, kokku summas 661,73 eurot (vt arvutuskäik tl 66a), ja edasi alates hagi esitamisest (04.04.2016) kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsiooni kohaselt loeti viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooni järgi loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Vastavalt hageja hinnakirjale p-le 6 (vt tl 79 ja selle pöördel) on väikelaenule (leping 2) kohalduv viivisemäär lepingu kehtivuse ajal EKP intress (1) + 7% aastas ning pärast laenu tagastamise lõpptähtpäeva saabumist (sh pärast lepingu pangapoolset ülesütlemist) lepingujärgne intressimäär (22%) aastas (ehk 0,061% päevas). VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubab seadusjärgset viivist arvestada ka lepingujärgse intressi suuruses, kui lepingujärgne intress on suurem seadusjärgsest viivisest (vt Riigikohtu 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-21-137-06, p 18) ning VÕS § 415 lg 1 ei piira võlausaldaja õigust viivist sellises suuruses nõuda (vt nt Riigikohtu 15.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 28 ja 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Viidatud Riigikohtu lahendites on osundatud sellele, et kuna seadusandja on VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses VÕS § 113 lg-le 1 viidates jätnud täpsustamata, millist konkreetset osundatud sätte lauset see hõlmab, siis viitab § 415 lg 1 esimene lause § 113 lg 1 mõlematele viivisemäära sätestavale lausele, nii teisele kui kolmandale, ning et viivituse korral peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisele võivad järgneda ka VÕS § 113 lg 1 lauses 3 sätestatud sanktsioonid. Järelikult on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu 2 järgi viivist samas ulatuses, mis pooled olid näinud ette lepingus 2 intressimäärana. Seega sõltub ka viivisevõlgnevuse nõude rahuldamise ulatus intressimäära seaduslikkusest. Eeltoodust tulenevalt on seega ebaõige kostja seisukoht, et kohaldamisele ei kuulu VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatust (seadusjärgsest) suurem määr. Kohus märgib lisaks, et kokkulepitud viivisemäär ei ületa ka kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mis annaks aluse eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tühiseks tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe.
23.Kohtu hinnangul on hageja viivise arvestused (vt tl 66 ja 66a) õiguslikult põhjendatud ja arusaadavalt kontrollitavad. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Eesti Panga teatel oli referentsintressimäär 01.07.2012-31.12.2012 aastas 1%, 01.01.2013-30.06.2013 aastas 0,75%, 01.07.2013-31.12.2013 aastas 0,50%, 01.01.2014-30.06.2014 aastas 0,25%, 01.07.201431.12.2014 aastas 0,15% ja 01.01.2015-30.06.2016 aastas 0,05%. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär aastas 2012 teisel poolaastal 8% (1 + 7), 2013 esimesel poolaastal kuni 14.04.2013 7,75% (0,75 + 7) ja perioodil 15.04.2013-30.06.2013 8,75% (0,75 + 8), 2013 teisel poolaastal 8,50% (0,50 + 8), 2014 esimesel poolaastal 8,25% (0,25 + 8), 2014 teisel poolaastal 8,15% (0,15 + 8), 2015 aastal 8,05% (0,05 + 8) ja 2016 esimesel poolaastal 8,05% (0,05 + 8).
2-16-5271
24.Kostja palus lepingust 1 tulenev viivis jätta kohtuotsuse tegemisest alates välja mõistmata või vähendada seda pooles ulatuses. VÕS § 113 lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Leppetrahvi nõudmist käsitleva VÕS 162 lg 1 kohaselt võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, vähendada seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 18 ja 19). Riigikohus on 12.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 (p-s 20) märkinud, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“. Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Antud juhul ei ületa hageja viivisenõuded põhivõlgnevusi ning kostja ei ole tõendanud viivise vähendamise eelduste olemasolu. Kohtu arvates ei ole hageja viivisenõuded (5585,71 eurot + 53,06 eurot) ebamõistlikult suured ning puuduvad VÕS §-st 162 tulenevad objektiivsed alused selle vähendamiseks. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et hageja nõuab lepingust 1 tulevalt viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud n-ö seadusjärgses määras. Samuti arvestab kohus sellega, et viivisenõude suurus on tingitud eeskätt viivituse pikkusest. Seejuures on kostja põhikohustused senini täitmata. Hageja süüdistamine täitemenetluses tegevusetuses ja eelkõige hagi tagamise (tsiviilasjas nr 2-12-37921) lubamatuks tunnistamata jätmises, on ebakohane. Tsiviilasi nr 2-12-37921 on kostja ja Xxxvaheline vaidlus ning hageja ei ole selles isegi menetlusosaline, mistõttu puudus hagejal ka võimalus hagi tagamise määrust vaidlustada. Hageja ütles laenulepingud üles tulenevalt asjaolust, et kostja ei täitnud hageja ees korrektselt laenukohustusi. Seega tekkis kostjal hageja ees võlgnevus tema enda käitumisest tulenevatest asjaoludest, mitte hageja väidetavast tegevusetusest tulenevalt. Vältimaks viivise suurenemist on kostjal võimalik oma laenukohustus hageja ees täita. Kummalgi lepingupoolel ei ole kohtu hinnangul ülekaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada. Kohtule ei ole esitatud kontrollitavaid väiteid ega tõendeid hageja või kostja majandusliku olukorra kohta.
25.Kokkuvõttes rahuldab kohus seega hagi. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr xxxtuleneva põhivõlgnevuse (põhinõue) 23 948,94 eurot, intressi 860,90 eurot, kulude hüvitamiseks (menetlustasu) 9,60 eurot, varakindlustuse võlgnevuse 404,33 eurot, põhivõlgnevuselt sissenõutavaks muutunud viivise 5585,71 eurot ja varakindlustuse võlgnevuselt sissenõutavaks muutunud viivise 53,06 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (23 948,94 eurolt) alates 04.04.2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr 10-075885-VV tuleneva põhivõlgnevuse (põhinõue) 2829,15 eurot, intressi
2-16-5271 304,48 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 661,73 eurot ning viivise 0,061% päevas põhinõudelt (2829,15 eurolt) alates 04.04.2016 kuni põhinõude täitmiseni.
26.Kostja on esitanud taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks selliselt, et hageja oleks õigustatud lepingust 1 tulenevat põhi-, viivise- ja kindlustuskohustuse täitmata jätmisest tulenevat nõuet sisse nõudma alles peale täiteasjas nr 022/2013/4398 saadud raha laekumist ulatuses, milles jäi sissenõudja nõue rahuldamata. Hageja on sellele taotlusele vastu vaielnud. TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus poole taotlusel otsuses kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kuivõrd hagi esemeks on praegusel juhul üksnes rahalised nõuded, ei pea kohus vajalikuks täitmise korda lahendiga kindlaks määrata. Vaidlusvälistel asjaoludel on hageja korduvalt teinud kostjale ettepanekuid kohtuvälisete kokkulepete sõlmimiseks (vt nt tl 144-selle pöördel). Kohtu arvates puudub alus arvata, et kostjal poleks võimalik ka käesoleva otsuse vabatahtlikus täitmises hagejaga mõistlikel tingimustel kokku leppida. Kohtuotsuse sundtäitmise korral on kohtul võimalik vastavalt TMS §-le 45 võlgniku (st kostja) avalduse alusel täitemenetlus peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb kohtul arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Kohtu hinnangul poleks käesoleval juhul kindlasti mõistlik otsuse täitmise korra kindlaksmääramine selliselt, et hageja saaks lepingust 1 tulenevat nõuet sisse nõuda alles peale täiteasjas nr 022/2013/4398 saadud raha laekumist ulatuses, milles jäi sissenõudja nõue rahuldamata. Seejuures võib kostja ja Xxxvaheline vaidlus kesta veel aastaid (praeguseks on kestnud juba 5 aastat). Ka Riigikohus on TMS § 45 kohaldamise kontekstis 12.06.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-12 tehtud määruse p-s 11 selgitanud, et selle normi kohaldamiseks annavad alust vaid erandlikud asjaolud. Samas ei saa täitemenetluse peatamine või ajatamine TMS § 45 erandlikku iseloomu arvestades olla väga pikaajaline. Üldjuhul on ajatamine võimalik kuude-, mitte aastatepikkuseks ajavahemikuks. Kohtu hinnangul tuleb osundatud seisukohti silmas pidada ka käesoleval juhul. Eeltoodust lähtudes, jätab kohus kostja taotluse otsuse tegemise korra kindlaksmääramiseks rahuldamata.
27.Kostja leiab, et hageja käitumine on hea usu vastane. Kostja sisustab oma seisukohta asjaoludega, et hageja, nõudes tema kasuks hüpoteegiga tagatud laenukohustuste väljamõistmist kohtu kaudu, põhjustab kostjale kahju vähemalt osas, milles hageja nõuab kostjalt võlgnevuse põhiosa täitmist, ning hageja on kaotanud õiguse intresside ja viiviste nõudele, kuna ta ei ole oma õiguste kaitseks midagi ette võtnud. Vastavalt TsÜS § 138 lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõte hõlmab ka enda õiguste kuritarvitamise keeldu. Kohus praegusel juhul siiski ei nõustu kostja etteheidetega hea usu põhimõtte rikkumise kohta hageja poolt (vt ka otsuse p-d 14 ja 24). Kohtu hinnangul ei ole hagejal kohustust viivitada täitemenetluse alustamise või kohtusse hagi esitamisega ega vaidlustada täitemenetluses menetluse peatamise otsust. Seda enam, et täitemenetlus peatati seoses Harju Maakohtu 25.09.2013 määrusega (tsiviilasi nr 2-12-37921) kohaldatud hagi tagamisega, kus hageja ei ole isegi mitte menetlusosaline (vt tl 156-157). Kohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt tekkis kostjal võlgnevus alates 15.12.2012 ning 09.05.2013 ülesöeldud laenulepingute täitmiseks alustas hageja täitemenetlust 04.07.2013. Selle ajani oli kostjal võimaik otsida ise kinnistule ostjat. Samuti on kostjal võimalik
2-16-5271 korraldada muul viisil võla tasumine. Kostja ei ole esitanud ka asjaolusid, millest nähtuks, et ta oleks täitemenetluses täitetoiminguid (sh täitemenetluse peatamine) või tsiviilasjas nr 2-1237921 kohaldatud hagi tagamise määrust vaidlustanud. Ka ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). Pealegi on hageja nõude aegumise küsimus juba eelnevalt lahendatud (vt otsuse p-d 18 ja 19). Lisaks on hageja teinud kostjale kompromissi ettepaneku, milles oli nõus ootama kuni täitemenetluses kinnisasi on müüdud, kui kostja tasub hagejale 100 eurot kuus, kuid kostja ei olnud nõus mistahes summat hagejale tasuma enne, kui kinnisasi on täitemenetluses müüdud (vt tl 144 ja selle pöördel). Eelnenust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hageja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldas, tuleb menetluskulud asjas jätta kostja kanda.
29.Järgnevalt hindab kohus, millised hageja menetluskulud tuleb kostjalt välja mõista. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi 2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
30.Hageja menetluskuludeks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1000 eurot (tl 167). Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtukuludeks mh riigilõiv. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada.
31.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja tasutud riigilõivu 1000 eurot.
32.Menetluskulude hüvitamisel soovis hageja ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist. TsMS § 177 lg 4 järgi peab kostja hagejale maksma käesoleva kohtuotsusega väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.
33.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
2-16-5271 Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.