1.Tühistada Harju Maakohtu 15.12.2017 otsus osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostja vastu põhivõla 2615,81 euro, viivise 2225,23 euro ja edasiulatuva viivise nõudes, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata tsiviilasi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu rahuldamata 302,92 euro ulatuses.
3.Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldada.
4.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
1(8)
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.Osaühing Faradei (endise ärinimega aktsiaselts Faradei) esitas 27.02.2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Osaühingu Dynomax vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks. Maakohus tegi võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. 31.03.2017 määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis tsiviilasja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.05.05.2017 esitas Osaühing Faradei (hageja) maakohtule hagi Osaühingu Dynomax (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 2918,73 eurot, hagi esitamise päevaga sissenõutavaks muutunud viivise 925,01 eurot ning viivise alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast 0,1% päevas põhinõudelt kuni selle tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja nendelt välja mõista viivis. Hagi kohaselt sõlmisid hageja (üürileandja) ja kostja (üürnik) 01.01.2013 äriruumi üürilepingu. Ruumid asukohaga Tööstuse 54, Tallinn koosnesid garaažist ja töökojast. Üürilepingu p 3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale üüri 345,32 eurot kuus ning lisaks kõrvalkulude eest. Kõrvalkulud on tasu kommunaal – jm teenuste eest, mis seostuvad asja kasutamisega. Lepingu p 3.3.1 järgi kohustub üürnik tasuma prügiveo ja mistahes muude kommunaalteenuste eest. Alates üürilepingu sõlmimisest on hageja kostjale esitanud kõrvalkulude eest arveid, mis sisaldasid ka tasu üldelektri eest. Kuna kostja maksis üldelektri eest enam kui 3 aastat, pidas kostja üldelektri arvete tasumise kohustust endale siduvaks. Poolte kokkuleppel 07.12.2016 üürileping lõpetati. Lepingu kehtivuse jooksul tekkis kostjal hageja ees võlgnevus üüri ja kõrvalkulude eest. Hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu üldelektri eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 292 ja üürilepingu p 3.3.1. alusel. Kostjal on kokku 11 arve alusel hagejale tasumata 2918,73 eurot. Alternatiivselt leidis hageja, et kostja arvutuskäik üldelektri kulude kohta on arusaamatu ja ebaõige. Kostja ei selgitanud, kuidas on üldelektri kuluks 1533 eurot. Hageja ei ole kostjalt sellises summas nõuet üldelektri eest esitanud. Hageja nõude aluseks on 11 arvet, millest 6 arvet on tasu üüri eest ja 5 arvet on tasu kõrvalkulude eest. Hageja nõudis tasu üldelektri eest 252,43 eurot, koos käibemaksuga 302,92 eurot. Seega isegi, kui hagejal polnud õigus nõuda kostjalt tasu üldelektri eest, tuleb hageja nõudest maha arvata 302,92 eurot, mitte 1533 eurot. Hageja ei ole nõustunud tasaarvestusega, vaid teatas kostjale, et selleks, et tasaarvestusest rääkida saaks, tuleb kostjal tõendada oma nõude olemasolu ja suurust. Tasaarvestuse eeldused ei ole täidetud. Kostja ei ole hagejale tasaarvestuse avaldust esitanud. Kuna kostja ei ole ka vastuhagi esitanud, ei ole võimalik hageja nõudest hakata midagi „maha arvutama“.
2(8)
Hageja nõue 31.01.2014 arve nr 7 alusel ei ole aegunud. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2015 kell 00.00 ja aegumistähtaja lõpp oleks olnud 31.12.2017 kell 24.00. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjal ei ole üürilepinguga ette nähtud kohustust üldelektri tasumiseks. Hageja arvetest tuleb maha arvestada kõik nõuded, mis on seotud üldelektri tarbimisega, s.o kokku 1533 eurot. Üürilepingu järgi ei ole võimalik aru saada, mis alusel hageja arvestas elektri hinda. Hageja arvetes kõigub elektrienergia hind ametlike tariifidega võrreldes kolmekordselt. Hageja rikkus teadlikult üürilepingu p 3.3.2. Kostja tegi hagejale 2016 septembris ettepaneku üle vaadata hageja poolt kostjale esitatud kommunaalarved alates 01.01.2013 üürilepingu sõlmimise kuupäevast ning teostada kommunaalteenuste ümberarvestus. Kostjal on vastunõue hageja vastu. Kostja paigaldas oma kulul uue elektriarvesti ja tasus selle töö eest 1050 eurot (hinnas sisaldub elektrikilp, elektriarvesti ja elektrijuhtmestik koos paigaldusega). Hageja oli nõus nõude tasaarvestamisega, kuid siiani ei ole midagi tasaarvestanud, vajalikud dokumendid jäid hageja poolt vormistamata. Tasaarvestuse tulemusena tuleb hageja nõudest maha võtta 1050 eurot. Tasaarvestuse võib esitada ka kohtumenetluses. Kõik eeldused tasaarvestamiseks on täidetud: hageja on kohustatud tasuma kostjale rahasumma (remondikulud), mistõttu on kostjal õigus nõuda hagejalt remondikulude hüvitamise täitmist. Tasaarvestus on tehtud. Hagejal ei ole alust nõuda kostjalt rahasummade tasumist vähemalt summas 1050 eurot. Tasaarvestus tuleb lugeda jõustunuks alates selle hagejale kättetoimetamisest kostja 06.10.2017 menetlusdokumendiga. 31.01.2014 arvest nr 7 tulenev nõue 161,70 eurot on aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 alusel, mistõttu tuleb hageja nõudest maha arvestada 161,70 eurot. Kokku tuleb hageja nõudest maha arvata 2744,70 eurot (1533+1050+161,70). Seega saab paremal juhul hageja nõude suuruseks olla 173 eurot. Maakohtu lahend
4.Maakohus rahuldas 15.12.2017 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2615,81 eurot, viivise 2225,23 eurot ning alates 16.12.2017 viivise 0,1% päevas põhinõudelt kuni selle tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda. Kohus jättis menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna pooled kannavad oma menetluskulud ise. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 01.01.2013 äriruumi üürilepingu, mille esemeks olid garaaži ruumid asukohaga Tööstuse 54, Tallinn, mil koostati mitteeluruumi üleandmisevastuvõtmise akt; üürilepingu p 3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale üüri 345,32 eurot kuus (sh käibemaks); üürileping lõpetati poolte kokkuleppel 07.12.2016. Üürilepingu p 3.3.1 kohaselt kohustub üürnik lisaks üürile tasuma prügiveo ja mistahes muude kommunaalteenuste (sh soe ja külm vesi, kanalisatsiooni- ning hoone üldkasutatavate ruumide ja välisterritooriumi koristuse teenuste) eest proportsionaalselt, lähtudes tema poolt kasutatavate äriruumide suurusest, vastavalt kehtestatud tariifidele. Üürilepingu p 3.3.2 alusel on üürnik kohustatud tasuma elektrienergia eest kehtestatud ametlike tariifide alusel proportsionaalselt tema poolt kasutatavate äriruumide suurusega. Hageja esitas kostjale üldelektri tasumiseks arved kogusummas 252,43 eurot, millele lisandub käibemaks (50,49
3(8)
eurot), s.o kokku 302,92 eurot. Selleks, et hageja saaks kostjalt nõuda üürilepingu alusel üldelektri eest tasumist, oleks pidanud poolte vastav kokkulepe sõnaselgelt kajastuma üürilepingus. VÕS § 292 mõtte kohaselt saab konkreetset kõrvalkulu üürnikult nõuda vaid siis, kui selles on täpselt kokku lepitud ning see kajastub üürilepingus. Kuna üürnik ja üürileandja ei ole üürilepingus kokku leppinud üldelektri tasumise kohustust, ei ole hageja 302,92 euro suurune nõue üldelektri eest põhjendatud ja selles osas jääb nõue rahuldamata. Ülejäänud hageja põhinõude osas poolte vahel vaidlus puudub ja see on põhjendatud 2615,81 euro (2918,73–302,92) osas. Kuna kostjal ei ole üürilepingu alusel kohustust tasuda hagejale üldelektri eest, siis puudub vajadus analüüsida, kas hageja esitas üldelektri tasud kooskõlas üürilepingu p 3.3.2 alusel elektrienergia ametlike tariifidega. Kostja nõue, et hageja nõudest tuleb maha arvestada 1533 eurot, mida kostja on hagejale tasunud üldelektri eest, jääb rahuldamata. Kostja ei esitanud vastuhagi ega tõendanud, et ta oleks üürilepingu kehtivuse ajal tasunud hagejale 1533 eurot üldelektri eest või et hageja oleks sellises summas üldelektri tarbimise eest kostjale üldse arveid esitanud. Hageja 31.01.2014 arve nr 7 alusel esitatud nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema TsÜS § 147 lg 3 alusel alates 01.01.2015 ja aegumistähtaja lõpp oleks olnud 31.12.2017 (TsÜS § 146). Kuna hageja esitas hagi kohtusse 05.05.2017, ei ole nimetatud hageja nõue aegunud. Kuigi kostja tegi kohtumenetluses hagejale tasaarvestuse avalduse summas 1050 eurot, ei ole kostja oma nõuet, mida ta saaks hageja nõudega tasaarvestada, tõendanud. Kostja on nõude tõendamiseks esitanud 29.11.2016 e-kirja, kuid e-kiri ei tõenda, et kostjal oleks tasaarvestuse aluseks olev nõue ja et see on 1050 eurot. Seega kostjal ei ole nõuet, mida ta saaks menetlusliku tasaarvestusena käesolevas menetluses maksma panna, mistõttu kohus ei tasaarvelda poolte vastastikuseid nõudeid TsMS § 445 lg 1 kohaselt. Hagi tuleb rahuldada osaliselt hageja põhinõudes 2615,81 eurot. Hageja viivisenõude õiguslik alus on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja viivisenõue on põhjendatud kuni kohtuotsuse kuupäevani, s.o kuni 15.12.2017, kokku 2225,23 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 367 alusel tuleb viivist arvestada kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Otsuse tegemisele järgneva aja eest tuleb kostjal viivist tasuda 0,1% päevas põhinõudelt 2615,81 eurot kuni põhivõla tasumiseni. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja üürilepingust tuleneva võla 2615,81 eurot (jättes kostjalt välja mõistmata 302,92 eurot); viivise 2225,23 eurot ja alates 16.12.2017 viivise 0,1% päevas põhinõudelt kuni selle tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1) ja rahaliselt kindlaks määramata, kuna pooled kannavad oma menetluskulud ise. Apellatsioonkaebus
5.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta 90% hageja poolt maakohtus kantud menetluskuludest ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivis. Maakohus rikkus menetlusõiguse normi.
4(8)
Maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud poolte endi kanda, lisaks jättis kohus kaalutlusõiguse teostamisel arvestamata olulised asjaolud. Menetluskulud oleks tulnud jaotada tsiviilasja asjaolusid arvestades võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1). Mõistlik ega õiglane ei saa olla olukord, kui suurem osa hagist rahuldatakse, kuid menetluskulud jäetakse poolte endi kanda. Väiksemate nõuete puhul on tavapärane, et menetluskulud on sama suured kui nõue. Antud juhul tekib olukord, kus väiksema nõudega pole otstarbekas kohtu poole pöörduda. Selline olukord riivab kohtu poole pöördumise vabadust. Kuigi kohtul on kaalutlusõigus menetluskulude jaotamisel, on see õigusselguse ja -kindluse tagamiseks piiratud. Vastuapellatsioonkaebus
6.Kostja palub vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas. Maakohus kohaldas ebaõigesti menetlusõiguse ja materiaalõiguse norme ning hindas tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti ning ebapiisavalt. Kostja esitab oma vastunõude tõendamiseks täiendava tõendi. Hageja ei lähtunud kostjalt elektrienergia eest tasu nõudmisel ametlikest tariifidest kooskõlas üürilepingu p-ga 3.3.2. Kõik elektrienergia (sh üldelektri) arved peavad vastama ametlike tariifide suurusele. Kuigi üürilepingu p 3.3.2 järgi tasutakse elektri eest ametlike tariifide alusel, ei ole arusaadav, mis alusel hageja arvestas elektri hinda. Kohus kostja vastuväidet ei analüüsinud. Hageja ei tõendanud, et nõutud elektritasu on vastavuses teenusepakkuja hindadega. Kuna hageja ei ole elektriettevõtja elektrituruseaduse § 6 mõttes, oleks ta pidanud seletama kostjale, kuidas on arvestatud elektrihind. Hageja arvetes kõigub elektrienergia hind elektrituru keskmise tariifidega võrreldes kolmekordselt. Hageja rikkus teadlikult üürilepingu p 3.3.2 ja kostja juhtis hageja tähelepanu sellele enne üürilepingu lõpetamist. Kostjal on hageja vastu vastunõue, mis tuleb tasaarvestada hageja nõudega. Kostja (kooskõlastatult hagejaga) paigaldas omal kulul uue elektriarvesti ja tasus selle töö eest 1050 eurot. Kostja esitas oma nõuete tõendamiseks kirjavahetuse hagejaga, millest on võimalik järeldada, et hageja oli sellega kursis ja oli nõus nõude tasaarvestamisega. Arusaamatu on, kuidas kohus analüüsis hagi vastuse lisa nr 3 (hageja sõnum) ning jõudis järeldusele, et kostjal tasaarvestuse aluseks olev nõue puudub. Kostja tasus elektriarvesti eest sularahas ja kahjuks ta ei säilitanud vastavaid dokumente. Paigaldaja esitas kostjale vastava sularaha arve, mille kostja soovib esitada kohtule, et tõendada elektriarvesti paigaldamise maksumust. Kuigi hagis palus hageja mõista kostjalt välja hagi esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 925,01 eurot ja hiljem viivisnõuet ei suurendanud, ületas maakohus nõude piire ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 2225,23 eurot. Hageja ei tõendanud, et ta esitas kostjale viivisenõude kirjalikult (üürilepingu p 3.6) ja et see oleks kostjale kättetoimetatud. Hageja eiras kostja palveid seletada arvete kujunemist. Hageja käitumine lõi olukorra, kus kostja ei saanud oma kohustusi täita. Hageja ei esitanud korrektselt arveid, ei vormistanud tasaarvestust ja seetõttu oli kostja sunnitud kohustuse täitmisest keelduma. Kuna hageja ei soovinud kostja nõudeid arutada, ei jäänud kostjal muud üle, kui keelduda VÕS § 110 alusel ettenähtud kohustuse täitmisest. Kostja hoiatas hagejat sunnivahendi kohaldamisest. Kostja esitatud kirjavahetuse hagejaga jättis maakohus tähelepanuta. Kirjavahetus on kooskõlas VÕS § 297 lg-ga 1. Eeltoodust tulenevalt ei oma hageja õiguslikku alust viivisnõude esitamiseks.
5(8)
Vaidlus oleks mõistlik lõpetada kompromissiga. Enne apellatsioonimenetlust tegi kostja hagejale kompromissiettepaneku, millest hageja keeldus. Kostja palub uuesti hagejal kaaluda kompromissi sõlmimist järgmistel tingimustel: hageja vähendab oma nõuet 1050 euro (elektriarvesti paigaldus) võrra; kostja tasub kompromissi korras põhivõla 1565,81 eurot; hageja vähendab oma viivisenõuet pooleks; kostja tasub kompromissi korras viivised 462,5 (925,01/2) eurot; kokku tasub kostja 2028,31 eurot; hageja saab pool riigilõivust tagasi; menetluskulud jäävad poolte enda kanda. Vastused apellatsioonkaebustele
7.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Hageja palub jätta kostja vastuapellatsioonkaebuse läbi vaatamata, alternatiivselt rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja palub jätta kostja esitatud täiendava tõendi vastu võtmata ja vastasel korral palub anda talle võimalus tõendi osas sisuliste vastuväidete esitamiseks. Hageja ei soovi kostja poolt pakutavat kompromissi vastu võtta. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada edasikaevatud osas ning saata tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu rahuldamata 302,92 euro ulatuses.
10.TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 392 lg 3 järgi võib kohus eelmenetluse ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda. Kohtul tuleb eelmenetluses pooltele vajadusel selgitada, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama.
11.Hageja esitas kohustuse täitmise nõude, milles nõuab muuhulgas ka elektrienergia eest arvestatud arvete tasumist. Hageja on tuginenud asjaolule, et kostja tasus elektrienergia arvete eest alates üürilepingu sõlmimisest 01.01.2013 ega vaidlustanud kommunaalmaksete arveid. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostja võlgnevus tekkinud 11 arve alusel, neist elektrienergiat on arvestatud arvel kuupäevaga 31.01.2014 (maksetähtajaga 10.02.2014, tl 27) 49,91 eurot jaanuarikuu 2014 eest. Hageja on toonud esile ja kostja ei ole seda vaidlustanud, et varasemal perioodil tasus kostja elektrienergia eest ega esitanud selle kohta pretensioone. Toimiku materjalide põhjal pole võimalik väita, et kostja oleks vaidlustanud elektrienergia arvestust enne 23.09.2016 hagejale adresseeritud kirja. Kostja 26.09.2016 e-kirjast hagejale (tl 33) nähtub, et kostja osundab selles üürilepingu lõpetamise etteteatamistähtajale, teeb etteheiteid hagejale, et hoone elektriarvestite näitude ja hageja poolt esitatud elektriarvetel kajastuvad tarbitud elektri kulusummad ei ühti, summadele on lisatud kasum marginaaliga kuni 100% ja kostja ei pea maksma kinni elektrit, mida ta ei ole tarbinud. Nimetatud tõendist on järeldatav, et kostja pidas elektrienergia eest esitatud arveid alates 1. jaanuarist 2013 ehk
6(8)
üürilepingu sõlmimise kuupäevast umbes pooles ulatuses ebaõigeks ja teavitas sellest hagejat siis, kui hageja oli avaldanud soovi üürilepingut lõpetada.
12.Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited, et hageja on lepingu sõlmimisest alates nõudnud kostjalt ülemääraselt elektrienergia eest tasu. Kostja vaidlustas menetluses elektritasude arvestamise lepingu p 3.3.2 kohaselt ehk vastavalt ametlikele tariifidele ja seadis kahtluse alla, et hageja kasutas ametlikke tariife arvete esitamiseks. Kostja leidis, et hageja poolt arvetel märgitud elektri hind on kolm korda kõrgem. Kostja taotles, et hageja selgitaks, kuidas elektrihind on kujunenud ja esitaks vastava arvestuse. Hageja selgitas vaid, et kõikidel arvetel on tasu elektri ja üldelektri eest sama hinnaga, kuid ei esitanud selgitust, kuidas ta elektrihinna on arvestanud. Hageja on alternatiivselt esile toonud üldelektri suhtes, et kui hageja on kasutanud üldelektri suhtes kolm korda kõrgemat tariifi, siis tuleks tasu vähendada kolm korda, kuid mitte seda üldse välja mõistmata jätta. Samas tavalise elektri suhtes hageja sellisele seisukohale asunud ei ole.
13.Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Hageja tõi esile, et elektrienergia maksumus sõltub teenusepakkujast ning valitud paketist, kuid ei selgitanud, millise ettevõttega on ta vastava lepingu sõlminud, millise paketi valinud ja kuidas seda on kostjale arvestatud. Pooled olid eri meelt selles, kes peaks tõendama, et elektrihinda on arvestatud valesti. Olukorras, kus pooltel oli vaidlus selle üle, kes peab tõendama elektrihinna õigsuse arvetel pidi maakohus selgitama, et see on hageja tõendamiskoormus. Nimetatu tuleneb ka VÕS § 292 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt on üürileandja kohustatud üürniku nõudmisel tutvustama üürnikule kõrvalkulusid tõendavaid dokumente.
14.Põhjendatud on vastuapellatsioonkaebuse väide, et kohus ei andnud hinnangut kostja väitele, et tal oli õigus keelduda arvete tasumisest. Kostja väitel tegi ta hagejale septembris 2016 ettepaneku vaadata üle hageja poolt kostjale esitatud kommunaalarved alates 01.01.2013 üürilepingu sõlmimise kuupäevast ning teostada kommunaalteenuste ümberarvestus. Kuna kostja leidis, et hageja esitab talle kõrgendatud arveid, kasutas kostja VÕS § 110 lg-s 1 sätestatud võimalust keelduda ajutiselt oma kohustuse täitmisest. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda hinnang, kas kostja sai keelduda nimetatud alusel ajutiselt arvete tasumisest ja kas selle tagajärjel kaotab hageja õiguse arvestada viivist perioodini, kuni hageja elektriarvete kujunemist põhjendab ja tõendab.
15.Kostja tugines asjaolule, et on tasaarvestanud oma nõude hageja nõudega, kuna on kooskõlastatult hagejaga paigaldanud omal kulul elektriarvesti ja tasunud selle töö eest 1050 eurot. Nõue moodustub elektrikilbi, elektriarvesti ja elektrijuhtmestiku koos paigaldusega maksumusest. Hageja on tasaarvestusega nõus olnud. Nimetatu tõendamiseks esitas kostja hageja e-kirja 29. novembrist 2016 (tl 55, tõlge tl 56), mille kohaselt on hageja vastanud kostjale järgmist: „M, et mitte „lahti lammutada“, esitage mulle arve elektriarvesti eest ja jätke kõik nii nagu on. Teeme tasaarvestuse teatud summaga teie võlgnevusest.“
16.Tõendist järeldub, et hageja soovis, et kostja ei viiks tema poolt paigaldatud elektriarvestit ära ja oli nõus hüvitama selle maksumuse, arvestades selle kostja võlgnevuse summast maha, kui kostja tõendab kilbi maksumuse. Hageja seisukoht, et kostja pole esitanud tasaarvestuse avaldust, on õige. Eelnevas kirjas kasutatud sõnadest „teeme tasaarvestuse“ ei saa teha järeldust, et kostja tasaarvestas hageja nõudega enda elektrikilbi paigaldamiseks tehtud kulutuste nõude, vaid kiri tõendab hageja pakkumust arvestada kostja kantud kulutused kostja võlgnevusest maha.
7(8)
17.Samas on kostja teinud samadel asjaoludel menetlusliku tasaarvestuse avalduse, mille hageja sai kätte maakohtu menetluses kostja vastusega 13.07.2017 (tuleneb hageja 25.07.2017 seisukoha p-st 1.6. kostja vastusele).
18.Maakohtu seisukoht, et kostja pole tasaarvestuse aluseks oleva nõude suurust tõendanud, on põhjendatud. Apellatsioonimenetluses on kostja esitanud tõendina sularaha arve elektriarvesti paigaldamise kohta. Tõendiga arvestamiseks puudub ringkonnakohtul alus, kuna kostja pole põhistanud, miks ta tõendit varem esitada ei saanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus tõendi tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Kuivõrd asi saadetakse maakohtule uueks menetlemiseks eelmenetluse staadiumis, on kostjal õigus vastava tõendi asja juurde võtmist taotleda maakohtu menetluses.
19.Põhjendatud on vastuapellatsioonkaebuse väide, et kohus on väljunud hagi piiridest, kui rahuldas hageja viivisenõude kuni kohtuotsuse tegemiseni 2225,23 -925,01=1300,22 eurot ületavas summas. Samas sõltub hageja viivisenõude rahuldamine maakohtu poolt asja uue menetlemise käigus tuvastatavast põhjendatud põhivõlgnevuse nõudest ja ringkonnakohus viivise suurust kindlaks määrata ei saa.
20.Põhjendatud on vastuapellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus on menetluskulude poolte kanda jätmisel jätnud oma diskretsiooniotsuse põhjendamata. Nagu hageja õigesti märgib, rahuldas maakohus hagi 90% ulatuses. Seoses asja tagasisaatmisega maakohtule tühistab ringkonnakohus ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse, mistõttu jaotus võib muutuda tulenevalt asja lahendamise tulemusest maakohtus. Kulude väljamõistmisel kostjalt tuleb maakohtul arvestada ka kostja taotlusega mõista menetluskuludelt välja viivis (TsMS § 177 lg 4).
21.Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogum on sedavõrd ulatuslik. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
22.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.