Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

2-17-15599 menetlusabi. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. Kohtu selgitused Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg-le 1 menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, tunnistada asjas tehtud lahend viivitamata täidetavaks ka muul juhul, kui on seaduses nimetatud, või ilma seaduses ettenähtud tagatiseta. Käesolev kohtuotsus on kirjeldava ja põhjendava osaga. Asjaolud ja hageja nõue MXXX IXXX esitas Viru Maakohtule hagiavalduse RXXX VXXXi vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale üürile korteri asukohaga xxx, Narvas. Kostja on jätnud korteri eest nõuetekohaselt tasumata. Kostja on teatanud veetarbimise valesid näite ja seega maksnud vähem kommunaalkulude eest. Võlgnevus korteri kommunaalkulude eest moodustas oktoobri 2017 seisuga 684,97 eurot. Tasumata jäi ka üüritasu summas 240 eurot (veebruar, august ja september 2017) ning üldelektri arve summas 17,78 eurot. Hageja märkis, et veemõõtjad töötavad nõuetekohaselt ning olid tehniliselt korras, seega ei märkinud kostja tahtlikult õigeid veenäite. Hageja palub välja mõista kostjalt võlgnevuse kokku summas 942,75 eurot (tlk 27). Kostja seisukohad Kostja esitas vastuse hagile, milles teatas, et hagi on alusetu. Kostja on seisukohal, et hageja nõuded on ebaselged ja põhjendamatud. Ei vasta tõele, et kostja ei maksnud kogu üüriperioodi jooksul nõuetekohaselt kommunaalteenuste eest. Kostja selgitas, et üürisuhted lõppesid poolte vahel 17.09.2017, kui hageja murdis vaidlusalusesse korterisse sisse ning lahkudes jättis korteri võtmed postkasti. Kostja märkis ka, et ta on maksnud üüritasu nõuetekohaselt, s.h veebruari, augusti ja septembrikuu eest. Septembri 2017 seisuga ei olnud ka korteriühistu poolt esitatud arvetes võlgnevusi. Kostja leidis, et tema, kui üürnik, ei saa vastutada hagejale kuuluvas korteris olevate veemõõtjate korrapärase töö eest. Hageja poolt esitatud dokumentidest nähtub, et veemõõtjad ei vastanud kehtestatud nõuetele. Sel põhjusel ei saa lugeda veemõõtjate näite usaldusväärseteks ja tegelikkusele vastavateks. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kostja on tarbinud vähem kui aasta jooksul 123 m3 külma ja 101 m3 kuuma vett. Hageja on jätnud kostjale tagastamata lepingu sõlmimisel tasutud tagatise summas 200 eurot, korterisse on jäänud ka kostja asjad väärtuses ca 180 eurot. Seega on kostjal vastunõue hageja vastu summas 380 eurot. Neil põhjustel leiab kostja, et hageja nõue on põhjendamatu ja tõendamata ning hea usu vastane. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte täiendavad seisukohad Kohus selgitas pooltele tõendamiskoormust ja asjaolusid, mis vajavad tõendamist, ning andis pooltele tähtaja seisukohtade esitamiseks (tlk 100-101). Kohus selgitas muuhulgas, et hagejal tuleb oma nõuet ja selle arvestust täpsustada ning esitada ka vastavad tõendid. Kohus märkis ka, et juhul, kui kostja soovib esitada tasaarvestuse vastuväite, peab ta tõendama hageja vastu nõude olemasolu ja selle sissenõutavaks muutumist. Hageja selgitas täiendavalt, et tasumisele kuuluv summa kogu perioodi eest on 2 419,65 eurot, s.o üüritasu 11 kuu eest - 880 eurot, korteriühistu arved summas 680,36 eurot (v.a septembri arve), arve septembrikuu eest 683,95 eurot ja elektriarved summas 175,34 eurot. Kostja on tasunud kokku 1 572 eurot (sisaldab ka tagatist summas 200 eurot). Seega on kostja võlgnevus 847,65 eurot. Hageja esitas korteriühistu ja elektrienergia arved vaidlusaluse perioodi eest. 2/7

2-17-15599 Kostja esitas vastuse kohtunõudele, milles leidis, et hageja nõue on jätkuvalt tõendamata. Hageja on tunnistanud, et kostja maksis tagatisraha summas 200 eurot. Samuti ka seda, et kostja asjad on jäänud vaidlusalusesse korterisse. Kostja selgitas, et praegusel ajal ei ole tal enam huvi asjade vastu, kuna ta on ostnud omale uued. Kuna hageja ei tagastanud kostjale asju, on kostjal tekkinud kahju summas 180 eurot. Kostja on tasunud tagatise sularahas. Nimetatud summade suuruses on kostjal nõue hageja vastu. Elektrienergia arvetes on kajastatud ettemaks, mis tõendab, et arved olid nõuetekohaselt tasutud. Üüritasu oli hagejale makstud nii kostja kui ka kostja abikaasa poolt. Kõik summad olid nõuetekohaselt tasutud. Kostja leidis ka, et vaatamata sellele, et ta ei ole mõned kuud veenäite edastanud, ei saanud sellise lühikese perioodi jooksul tekkida nii suurt võlgnevust. Korteriühistul ei olnud ka veekadu. Kostja pidi maksma korteri kommunaalmakseid hageja arveldusarvele, hageja maksis korteriühistule ise. Kuna korteriühistu ees tekkis kommunaalkulude võlgnevus, siis on ilmselt hageja jätnud nõuetekohaselt ja õigeaegselt korteriühistule maksmata. Hageja esitatud tõendid ei kinnita asjaolu, et kostja oleks hagejale võlgu ega ka seda, et kostja oleks ebaõigeid näite esitanud. Kostja leiab, et ei ole selge, millest koosneb hageja esitatud nõue, kuna ei ole esitatud võlgnevuse korrektset arvestust ja selle aluseks olevaid dokumente. Neil põhjustel leiab kostja, et hageja nõue on põhjendamatu. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 230 lg 1 alusel kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on seisukohal, et kostja on jätnud nõuetekohaselt korteri üüri- ja kommunaalkulud tasumata ning palub kostjalt välja mõista kommunaalkulude võlgnevuse summas 684,97 eurot, üüritasu võlgnevuse 240 eurot (veebruar, august ja september 2017 eest) ja üldelektri võlgnevuse 17,78 eurot (tlk 27). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 alusel lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu p 2.2. alusel kohustus kostja tasuma lisaks üüritasule ka kommunaalkulude eest vastavalt korteriühistu esitatud arvetele (tlk 32). Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud üürileping (tlk 32-35), millega kostja võttis üürile hagejale kuuluva korteri asukohaga xxx, Narvas, tähtajaga alates 07.11.2016 kuni 06.11.2017, üüritasuga 80 eurot kuus. Lisaks üüritasule kohustus kostja tasuma kommunaalteenuste ja elektri eest vastavalt korteriühistu esitatud arvetele. Kohus leiab, et poolte vahel puudub vaidlus ka kostja poolt tasutud summade osas. Kostja on esitanud tõenditena konto väljavõtted (tlk 51-52), millest nähtub, et tema poolt tasutud summad langevad kokku hageja toodud arvestusega (tlk 20). Hageja toodud arvestuses on näidatud ka kostja konto väljavõtetes puuduolevad summad, mis kinnitab kostja väidet, et ta on tasunud korteri eest osaliselt ka sularahas. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja toodud makstud summadele, v.a tagatisele. Hageja esitas tõenditena korteriühistu arved (tlk 108-115), millest nähtub, et perioodi november 2016 - august 2017 oli korteriühistu poolt kommunaalkulude eest esitatud arved summas kokku 680.36 eurot (viivisteta), arve septembri 2017 eest on summas 683,95 eurot. Elektrienergia arved 3/7

2-17-15599 (tlk 116-126) on perioodi november 2016 - august 2017 eest, kokku summas 165,97 eurot, lisaks arve septembri 2017 eest, summas 14,81 eurot. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu p 2.1 kohaselt pidi kostja maksma üüritasu 80 eurot kuus. Üürilepingu p 1.4 alusel võttis kostja korteri üürile alates 07.11.2016, seega on üüritasu perioodi november 2016 - august 2017 eest kokku summas 800 eurot. Perioodil november 2016 - august 2017 moodustasid arved ja üüritasu seega kokku 1 646.33 eurot (680.36 + 165,97 + 800). Kuna kostja kasutas korterit veel kuni 17.09.2017, tuleb kohtul analüüsida ka tasumisele kuuluvaid summasid septembrikuu eest. Kostja on tasunud kokku 1 572 eurot (tlk 7, 51, 52). Kostja ei esitanud tõendeid, et ta oleks tasunud rohkem, kui hageja poolt toodud arvestuses. Üürilepingu p 2.4 kohaselt pidi kostja maksma tagatist summas 200 eurot, 11. novembriks 2016. Kostja esitatud konto väljavõttest (tlk 51) nähtub, et kostja on 17.11.2016 tasunud 98 eurot ja 18.11.2016 - 102 eurot. Kuna novembris 2016 ei saanud veel kostjal tekkida korteriühistu või elektrienergia arvete tasumise kohustust, tuleb eeldada, et 17.11.2016 ja 18.11.2016 tasutud summade puhul on tegemist tagatise kokku summas 200 eurot tasumisega. Hageja on arvestanud tagatist kostja poolt tasutud summade hulka. Üürilepingu p 2.4 kohaselt maksis kostja 80 eurot üüritasu novembrikuu eest lepingu allkirjastamisel sularahas. Seega tuleb ka nimetatud summa lisada 1 572 eurole ning lugeda tuvastatuks, et kostja on tasunud hagejale kokku 1 652 eurot. Hageja selgitas, et ta ei nõua kostjalt viivist korteriühistu arvete maksmisega viivitamise eest. Seega ei oma ka käesoleval juhul tähtsust, kas korteriühistule on maksnud hageja ise või kostja. Juhul, kui hageja viivitas korteriühistule arvete tasumisega, jääb viivis tema enda kanda, viivist ta kostjalt ei nõua. Kohus leiab, et poolte vahel ei ole vaidlust ka, et poolte üürisuhted on lõppenud erakorraliselt 17.09.2017. Üürilepingu p 3.4.2 kohaselt on üürileandjal õigus leping üles öelda, kui üürnikul on võlgnevus üüritasu või kommunaalkulude eest ning sel juhul ei tagastata üürnikule p-des 2.1 ja 2.4 tasutud summad (tagatis 200 eurot, üüritasu ettemaks 80 eurot, lepingutasu 100 eurot). VÕS § 313 järgi mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige käesoleva seaduse §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. Üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ei pea ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 316 alusel üürileandja võib üürilepingu üles öelda, kui: 1) üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega; 2) võlgnetava üüri summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa; 3) võlgnetavate kõrvalkulude summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluvate kõrvalkulude summa. Üürileandjal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesütlemise õigust, kui üürnik täidab oma kohustused enne ülesütlemist. Ülesütlemine on tühine, kui üürnikul oli õigus üürinõue tasaarvestada ja ta teeb tasaarvestuse avalduse viivitamata pärast ülesütlemisavalduse saamist. VÕS § 325 lg 1 alusel üürileandja ja üürnik võivad elu- või äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kohtule ei ole esitatud ülesütlemisavaldust kirjalikus vormis, kuid poolte esitatud seisukohtadest selgub, et nad ei vaidle lepingu ülesütlemise üle ning leping oli sisuliselt lõpetatud poolte kokkuleppel. Poolte kokkuleppel lepingu lõpetamisel ei pea pooled vorminõuet järgima. Kohus 4/7

2-17-15599 loeb, et ülesütlemine on kehtiv ja leping lõppes 17.09.2017. Kuna poolte vahel sõlmitud üürileping lõppes 17.09.2018, lõppesid samal kuupäeval ka lepingust tulenevad õigused ja kohustused ning sellest kuupäevast alates ei pidanud kostja enam üüritasu ega kõrvalkulusid maksma. VÕS § 296 lg 1 järgi üürnik ei pea maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. Seega isegi juhul, kui eeldada, et leping poolte vahel ei lõppenud 17.09.2017, ei pea kostja maksma alates 18.09.2017 üüritasu ega kõrvalkulusid, kuna ta ei saanud enam korterit kasutada temast mitteolenevatel põhjustel. Korteri kasutamise võimatusele viitab ka asjaolu, et korterist lahkumisel jäid korterisse kostja asjad, mida ta ei ole siiani kätte saanud. Poolte vahel on põhiliseks vaidluseks tarbitud vee kogused ja nende eest maksmisele kuuluvad summad. Üürilepinguga kohustus üürnik muuhulgas teatama näite iga kuu 28. kuupäevaks (tlk 34). Üürilepingu lisa kohaselt olid külma vee näidud 07.11.2016 seisuga 851,9 m3 ja kuuma vee näidud 846,7 m3 (tlk 35). Üürilepingu lõppemisel olid veenäidud järgmised: külm vesi - 990 m3, kuum vesi - 967 m3 (tlk 5, 22). Hageja esitatud arvetest (tlk 108-112) nähtub, et kostja poolt tarbitud vee kogused on olnud igakuiselt keskmiselt 3 - 4 m3 kuus (nii külma kui ka kuuma vee eest). Alates juunist kuni septembrini 2017 esitatud arvetest (tlk 113-115) nähtub aga, et tarbitud veekogus on 0 (nii külma kui ka kuuma vee eest), veenäidud ei muutunud, s.o 866 m3 kuuma ning 869 m3 külma vett. Kostja ei ole seega alates maist 2017 veenäite nõuetekohaselt teatanud. Kohtule esitatud arvetest nähtub, et 4,5 kuuga (s.o alates maist kuni septembrini 2017) on kostja väidetavalt tarbinud külma vett 121 m3 ning kuuma vett 101 m3, s.o ca 40 m3 külma ja kuuma vett kokku kuus. Kohus on seisukohal, et sellises suures koguses vee tarbimine kuus on ebamõistlik ning ei ole eluliselt usutav, isegi arvestades, et kostja on elanud hageja korteris koos oma perega. Ka kuni mai 2017 esitatud arvetest nähtub, et vee tarbimine on kostja poolt olnud mõistlik ja eluliselt usutav, s.o igakuiselt keskmiselt 3 - 4 m3 külma ja kuuma vett (kokku ca 6 - 7 m3 vett kuus). Kohtule esitatud tõenditest (tlk 5 pöördel, 6) nähtub ka, et kostja poolt üüritud hageja korteris olevad veemõõtjad ei vastanud nõuetele. Vastavalt WestService OÜ antud selgitustele (tlk 58, 91) võivad taatlemata veemõõtja näidud olla ebatäpsed ning korteriühistu peaks arvestada vee tarbimist vastavalt keskmisele, s.o 120 l vett päevas ühe inimese kohta. Seega nelja inimese kohta kulub keskmiselt 14,4 m3 vett kuus. Kohus leiab, et kostja ei saa vastutada septembri 2017 eest esitatud arves märgitud väga suure vee koguse eest ainuüksi põhjusel, et ta ei ole vee näite alates maist 2017 nõuetekohaselt teatanud. Kuigi üürilepingu p-s 2.2 on sätestatud kostja kohustus tasuda kommunaalkulude eest vastavalt korteriühistu esitatud arvetele, leiab kohus, et arvete täieliku õigsusega ei saa siiski antud juhul arvestada. Nimelt leiab kohus, et esitatud tõenditega on tuvastatud veemõõtjate näitude ebaõigsus. Esitatud tõenditest nähtub, et külma vee mõõtja ei vastanud 21.09.2017 seisuga nõuetele (tlk 22 pöördel), kuuma vee mõõtja (tlk 23) läbis 21.09.2017 kordustaatluse ja vastas täpsustusnõuetele, mõlemad veemõõtjad vahetati uute vastu 18.09.2017 (tlk 22). Kostja esitatud veemõõtjaid vahetanud osaühingu selgituskirjast (tlk 58, 91) selgub, et veemõõtjad ei olnud taadeldud alates aastast 1996 ja sellest võis tuleneda ka viga veenäitudes. Kostjal on küll üürilepingust tulenev kohustus tasuda korteriühistu arveid, kuid antud juhul on kostja tõendanud, et esitatud arved vee 5/7

2-17-15599 eest võisid mitte vastata tegelikkuses tarbitud vee kogusele. Kohus on pooltele kohtunõudes selgitanud (tlk 100-101), et tarbitud vee kogust tuleb tõendada. Kohus selgitas, et taatlemata veemõõturid ei tõenda käesoleval juhul tegelikkuses tarbitud vee kogust. Kohus on seisukohal, et korteriühistul on võimalik arvestada vee tarbimist näiteks keskmise tarbimise või maja veemõõtja või korteriühistule väljastatud vee-ettevõtja arvete alusel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et vaidlusalusel perioodil oleks korteriühistul mistahes veekadu tekkinud. Kui enam kui nelja kuu jooksul oleks kostja nii suures koguses vett tarbitud selle eest maksmata, oleks nimetatud kulusid pidanud kandma korteriühistu, kes oleks ilmselgelt pretensiooni esitanud ning veekogusest teada andnud. Kohtul selliseid andmeid ei ole. Samas ei saa lähtuda ka, et kostja poolt vee tarbimine on olnud alates maist 0, nagu see on korteriühistu poolt esitatud arvetes märgitud (tlk 113-115). Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb aluseks võtta eelmiste kuude keskmist tarbimist ja sellest tulenevalt arvestada ka tasumisele kuuluvat summat. Kohus juhib poolte tähelepanu asjaolule, et veemõõtjate korrasoleku eest vastutab hageja, kui korteri omanik, mitte kostja, kui korteri üürnik. Novembrist 2016 - aprill 2017 oli vee tarbimine keskmiselt 3 - 4 m3 kuus, nii külma kui ka kuuma vett. Külma vee kuue kuu keskmine tasu oli 5,02 eurot kuus, kuuma vee kuue kuu keskmine tasu 14,80 eurot kuus (88,52/ 6). Seega maksis kostja keskmiselt veetasu summas 19,82 eurot kuus (arvestatud 30 päeva eest). Kostja jättis seega tarbitud vee eest tasumata perioodi mai – august 2017 eest kokku summas 19,80 x 4 = 79,20 eurot. Septembris 2017 kuuluks aga 17 päeva eest tasumisele tasu tarbitud vee eest kokku summas 11,22 eurot (19,80/ 30 = 0,66 * 17 = 11,22 eurot). Kostja pidi seega tasuma vee eest perioodil mai - september 2017 kokku 90,42 eurot. Kostjal on jäänud tasumata ka elektriarve septembrikuu eest, summas 14,81 eurot. Kuna kostja elas septembris 2017 hageja korteris vaid 17 päeva, tuleb elektri tarbimise eest kostjal tasuda 8,33 eurot (14,81/ 30 * 17 = 8,33). Kuna kostja elas hageja korteris septembrikuus vaid 17 päeva, ei ole ka kohtu hinnangul põhjendatud nõuda kostjalt kokkulepitud üüritasu täies ulatuses. Tasu võib hageja nõuda vaid 17 päeva eest, s.o summas 45 eurot. Kohus on eelnevalt märkinud, et perioodil november 2016 - august 2017 moodustasid arved ja üüritasu kokku 1 646.33 eurot (680.36 + 165,97 + 800). Nimetatud summale tuleb lisada 90,42 eurot (vee tarbimine mai - september 2017) + 8,33 eurot (elekter septembrikuu eest) + 45 eurot (septembrikuu üüritasu). Kokku seega 1 790,08 eurot. Arvestades, et kostja on tasunud kokku 1 652 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 138,08 eurot. Nimetatud summas kohus rahuldab hagi. Kostja esitas vastuväitena ka tasaarvestamise nõude. Kostja märkis, et lepingu sõlmimisel tasus ta tagatisraha summas 200 eurot ning korterisse jäid tema asjad väärtusega 180 eurot. Üürilepingu p

2-17-15599 Hageja on pöördunud kohtusse nõudega kostja vastu kahe kuu jooksul lepingu lõppemisest. Kuna kohus on tuvastanud, et hagejal on üürilepingust tulenev nõue kostja vastu, on kostja poolt tasutud tagatise võlgnevuse katteks kasutamine käesoleval juhul põhjendatud. VÕS § 197 lg-te 1 ja 2 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. VÕS § 198 tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. Kohus selgitas kostjale (tlk 100-101), et tasaarvestuse tegemiseks peavad poolte vahel olema vastastikused samaliigilised kohustused ning kostjal tuleb tõendada hageja vastu nõude olemasolu ja selle sissenõutavaks muutumist. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit hageja kohustuse olemasolu kohta. Hageja on küll möönnud, et kostja asjad jäid tema korterisse, kuid kostja ei ole asjade väärtust tõendanud. Kohus on seisukohal seega, et tasaarvestuse vastuväide ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 138,08 eurot. Esitatud tõendite osas märgib kohus, et kohtule esitatud poolte kirjavahetus (tlk 68-86; 96-97) tõendab küll, et kostja ei ole hagejale õigeaegselt makseid teinud, kuid kohtu arvates ei tõenda see siiski võlgnevuse summat ega ka seda, et kostja ei ole õigeid veenäite esitanud. Samas tõendab see kohtu hinnangul kaudselt asjaolu, et pooled lõpetasid üürilepingu kokkuleppel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et antud asjas on asjaolusid arvestades õiglane ja põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik

7/7

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.