2-17-12363/26 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista saamata töötasu 10 257.34 eurot, puhkusehüvitise 1532.27 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise kolme kuu keskmise töötasu suuruses summas 5527.78 eurot Hageja täpsustas oma nõuet 20.10.2017 ja palus saamata töötasuna välja mõista 13 097.66 eurot. Hageja (edaspidi töötaja) asus kostja (edaspidi tööandja) juurde tööle autojuhina 09.06.2016.a. Hageja ütles töölepingu üles 24.04.2017.a põhjusel, et tööandja ei ole maksnud palkasid õigeaegselt, ei ole kinni pidanud töö- ja puhkeaja kokkuleppest ja ei ole käitunud töötajaga inimväärikalt. Tööandja seda töölepingu ülesütlemist vaidlustanud ei ole. Seega on töölepingu ülesütlemine jõus. Tööandja ei ole hagejale lõpparvet maksnud. Töötaja esitas töövaidluskomisjonile nõude tööandja vastu, kuid kuna nõudesumma ületas 10 000 € lõpetas komisjon menetluse. Hagiavalduse kohaselt saadeti hageja kohe tööle asumisel tööle Rootsi tööandja äripartneri, logistikafirma NTG Solution AB (asukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx) töökorraldusi täitma. Tööd tegi töötaja tööandjale kuuluva autoga, mille tühimass on 20 tonni ja täismass 50 tonni. Töötajal on tööstaaž selliste autodega töötamisel üle 5 aasta. Töötsükli alguses sõitis töötaja Rootsi, kus töötajat juba ootas ees tööandja veok, millega töötaja oma tööülesandeid täitis. Töötsükli lõpus sõitis töötaja tagasi Eestisse, veok jäi Rootsi. Kogu töötamise aja töötas töötaja lähetuses Rootsis, kus teostas kaubavedusid ka teistesse Skandinaavia riikidesse. Töölepingu kohaselt oli töötasuks brutotasuna 863.59 eurot, mis pidi välja makstama iga kuu 10.kuupäevaks eelmise kuu eest. Hageja leidis, et talle oleks tulnud maksta töötasu lähtuvalt Rootsi transporditöötajate kollektiivlepingust. Nimetatud kohustus tuleneb Euroopa Ühenduse direktriivi 96/71/EÜ kohaldamisest Eesti Vabariigis. Vastavad juhised on andnud Riigikohus lahendis 3-2-1- 179-12. Kohaldatava õiguse valik tuleneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 art 8 p 1, mille kohaselt on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Kui pooled on jätnud kohaldatava õiguse valimata kohaldub art 8 p 2: kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Riiki, kus töötaja harilikult töötab, ei loeta muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki. Käesolevalt on hageja harilik töökoht olnud Rootsis, mistõttu tuleb kohaldada Rootsi õigust. Rootsi transporditöötajate kollektiivlepingu kohaselt tuleks töötajale maksta tasu 99.61 SEK-i tunnis. Töötaja arvestas endale makstava töötasu päevakursiga 1€=9,56SEK (11.08.2017.a seis). Seega peaks töötaja töötasu olema vähemalt 10.86 € tunnis. Rootsis arvestatakse töötajatele juurde veel hulgaliselt lisatasusid, kuid neid töötaja käesolevas avalduses nõudma ei hakka ja arvestab ka need lisatasud 10.86 € hulka. Tööandja on tasunud töötajale väiksemat palka ja ka lähetusraha. Nõude arvutamisel lähtus töötaja kuude lõikes normtundidest ja võttis aluseks ka MTA andmed tasutud töötasude kohta. Arvestus on järgmine: töötaja töötamise ajal oli normtunde kokku 1767 töötundi. Töötaja pidi saama selle aja eest töötasu 19 189.62 eurot

(1767 x10.86). Töötajale maksti kogu töötamise ajal bruto töötasu kokku 8 932.28 eurot. Töötajal on tööandjalt saamata töötasu 10 257.34 eurot (19 189.62 - 8 932.28). Töötaja teatas, et tal on saamata ka kasutamata puhkuse hüvitis summas 1532.37 eurot. Hüvitis on arvestatud kuue viimase kuu ümberarvestatud töötasude alusel. Töötajal on perioodil 09.06.2016-24.04.2017.a saamata 24.64 päeva puhkust. Kuna töötaja ütles töölepingu üles tööandja poolse rikkumise tõttu, palus hageja välja mõista ka hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel summas 5527.78 eurot. Hüvitis on arvestatud hageja kolme kuu keskmise ümberarvestatud töötasu alusel. Hageja jäi 20.10.2017.a seisukohas arvamuse juurde, et tema alalise töötamise kohaks oli Rootsi Kuningriik. Töötaja arvates oli ta lähetatud töötaja, kuna ta saadeti tööle Rootsi logistikafirma käsutusse. Temale kohaldub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. Juuni 2008. aasta määrus nr 593/2008 st. Rooma I määrus ja direktiiv 96/71/EÜ. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et talle makstud lähetuse päevarahad 7494.20 tuleb lugeda tema põhipalgaks. Seoses töö- ja puhkeajaga selgitas hageja, et tööle minnes oli kokkulepe, et ta on 6 nädalat tööl ja 3 nädalat kodus. Reaalselt oli hageja aga tööl 10 nädalat, siis kodus 2 nädalat, seejärel tööl 8 nädalat ja kodus 6 nädalat ning seejärel tööl 12 nädalat ning koju teda ei lastud. Hageja peresuhted läksid halvaks. Seetõttu tuli hageja koju puhkama, sest tal oli õigus puhata 6 nädalat. Töötaja ei ole kunagi olnud nõus töötama Rootsis järjest 12 nädalat, 84 päeva. Seega oli täiesti põhjendatud hageja koju tagasitulek ja töölepingu ülesütlemine. Pealegi ei ole normaalne, et inimene elab 3 kuud järjest autos. Hageja esitas omapoolse tööaja arvestuse, mille kohaselt ta töötas 09.06.2016-25.04.2017 kokku tegelikult 2028.54 tundi. Hagejapoolse tööaja arvestuse aluseks on kuni oktoobrini 2016.a tema enda käsikirjalised märkmed tööaja kohta ja digikaardi andmed alates 16.10.2016.a. Normtunnid nimetatud ajal olid 1767 tundi. Tööandjal tuleb tasuda töötasu kogu hageja töötatud aja eest ja seega palus hageja mõista talle välja töötasu reaalselt töötatud tundide eest. Hageja oli nõus kostja arvestusega puhkuse hüvitise osas, et arvestatud kalendripäevade arv oleks 182–5 = 177, kuid ei nõustunud kostja poolt esitatud saadaoleva summa arvutusega ning jäi varem esitatud nõude juurde. Hageja ei nõustunud kostja taotlusega muuta TLS § 100 lg 4 alusel makstava hüvitise suurust. Hageja leidis, et 1300 euro tasumine kostja poolt on asjasse puutuv, kuna kostja soovib nimetatud summa tasaarvestamist hageja nõudega. Hageja ei ole nõus selle summa käsitlemisega laenuna ja ei ole nõus, et see summa tasaarvestatakse hagejale tasumisele kuuluva töötasuga. Hageja ei nõustunud kostja käitlusega puksiirauto tellimise vajaduse osas ja leidis, et tema ei ole kulutuse tekkimises süüdi. Hageja selgitas, miks ei olnud võimalik tema hinnangul jääkette kasutada efektiivselt- kostja autodel puudus nimetatud võimalus. Samas lähedal oli ka kahel teisel kostja autol sama probleem ja nad vajasid puksiiri abi. 12.11.2017.a vastuses selgitas hageja, et kostja ei esitanud kohtule tema tööaja arvestust vaid andmed sõidupäevikust, so sõiduki jälgimissüsteemist, mis ei ole aga seotud digimeerikuga ja ei arvesta juhi tööaega. Hageja selgitas, et tööaeg ei koosne vaid autoga sõitmisest vaid vajalik on teha ka muid tegevusi, alustades hommikul riigi sisestuse ja auto üle vaatusega ja lõpetades õhtul lõppriigi sisestusega. Tööaja sisse arvestatakse ka laadimised, ooteaeg jms, so aeg kui auto otseselt ei liigu. Kostja esitatud andmed ei kajasta seega hageja tegelikku töötamist. Muuhulgas ei kajasta nimetatud andmed töötamist perioodil 19.-30.01.2017, kuigi sel ajal sõitis hageja teise veokiga (reg märk xxxxxx) ning perioodil 23.09-08.10.2016 sõitis hageja samuti teise veokiga (xxxxxx). Kostja arvestuses on veel päevi ja perioode, mis ei kajasta hageja tegelikku töötamist. Hageja teatas, et vaheajad olid töötamises vaid 23.0908.10.2016 ja 12.11-26.12.2016.a. Hageja on arvestanud summaarse tööajaga ja ei esita

nõudeid ületundide eest. Hageja jäi selle juurde, et oli olnud tööl järjest 3 kuud ja ei olnud nõus enam järjest tööl olema ning tuli ära koju. Hageja leidis, et kostja ei ole tõendanud, et kustus hagejat tööle nii nagu seda varem, kogu aeg tehtud oli. Hageja märkis, et soovib puhkuse kompensatsiooniks saada 1448.94 eurot (24.55x59.02). Seoses kostja poolt üle kantud summaga selgitas hageja, et kostja oli nõus raha üle kandma vaid juhul kui hageja saadab SMS-iga kinnistuse, et ta laenab raha Pxxx Sxxxxxxxxxx ja palub selle oma palgast kinni pidada. Selline tahteavaldus ei olnud hageja vaba tahe, sest ta oli väljapääsmatus olukorras. Hageja teatas, et taganeb nimetatud lubadusest. 26.04.2018.a esitatud seisukohas leidis hageja, et kuna MTA-le ei ole kostja deklareerinud makstud päevarahasid ega maksnud ka nendelt makse, siis on pidanud kostja põhjendatuks ka enda poolt makstud lähetusrahade arvestamist söögi jms kulude katteks lähetuses viibimise ajal. Hageja leidis, et lähetusrahade arvestamiseks põhitasu hulka tuleks kostjal esitada tasaarvestuse taotlus, kuid seda ta esitanud ei ole. Hageja taotleb sellisel juhul ka aegumise kohaldamist. Täiendavalt teatas hageja esindaja 28.05.2018.a, et aegumist tuleb kohaldada, kuna töösuhtest tulenevalte nõuete esitamise tähtaeg on 4 kuud. Kuna päevarahasid maksti perioodil 2016.a juunist märtsini 2017, kuid hagimenetlust alustati augustis 2017.a, siis on nõue aegunud. Samuti leidis hageja, et pooltel oli kokkulepe, et lähetusraha ei arvestata töötasu hulka, mida tõendab see, et poolte vahel on sõlmitud tööleping, millest nähtub, et kostja peab hagejale maksma palka ja viide lähetusraha arvestamiseks palga hulka puudub; kostja poolt on MTA deklareeritud hageja töötasude summad, millede hulgas ei ole lähetusraha; kostja poolt on kohtule esitatud hageja töötasu arvestus; kontole kostjalt laekunud rahasummad. Võimalik, et vastav kokkulepe on sõlmitud suuliselt. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja pidas töötajata töö tegemise kohaks Elvat. Lepingusse märgitud töökoht Euroopa Liit on liiga lai mõiste ja oli töölepingusse märgitud selleks, et näidata, kuhu võidakse töötaja välislähetusse töölepingu seaduse § 21 lg 1 mõistes saata. Kostja vaidles vastu sellele, et hageja oli saadetud Rootsi logistikafirmasse NTG Solution AB töökorraldusi täima ning samuti vaidles kostja vastu hageja väitele nagu oleks tal Rootsis tütarfirma või sõlmitud Rootsi firmaga mingi kokkulepe. Kostja märkis, et töötaja saabus välislähetusest tagasi korduvalt ka koos veokiga. Kostja teatas, et 23.02.2017 kandis ta töötajale üle 1300 eurot, mida käsitles laenuna. Nimetatud summa oli vajalik, sest töötajal oli vaja kasutada puksiiri abi, aga seda tema enda süül. Hageja eiras tööandja korduvaid korraldusi ja Norras antud teelõigul olid kohustuslikud kettide paigaldamine veduki rehvidele. Hageja aga ei olnud kette kaasa võtnud. Kui hageja oleks võtnud kaasa ketid ja need õigeaegselt rehvidele paigaldanud, siis oleks olnud võimalik vältida olukorda, kus tuli kasutada puksiiri abi. Seoses sellega seisis veduk 21.02.2017 õhtust kuni 23.02.2017 pärastlõunani. Hageja ise palus SMS-i teel kostja juhatuse liikmelt Pxxx Sxxxxxxxxxx laenu summas 1400 eurot ja andis samas SMS-is nõusoleku, et see peetaks tema töötasust kinni. Kostja nõustus hageja väitega, et on tasunud hagejale välislähetuse päevarahasid summas 7494.20 eurot, sest töötaja viibis välislähetuses. Kui kohus leiab, et kostja oleks pidanud hagejale maksma töötasu lähtuvalt Rootsi transporditöötajate kollektiivlepingust, siis palus kostja lugeda makstud lähetusrahad hageja põhipalgaks. Kostja ei nõustunud saamata töötasu nõudega. Kostja leidis, et töötasu arvestamisel tuleb ikkagi lähtuda töölepingus kokku lepitust ja hageja oli Rootsi Kuningriigis välislähetuses TLS § 21 lg 1 mõttes. Kostja ei nõustunud ka hageja poolt toodud kalendaarse tööajafondi arvestusega ja seda selles osas, mis puudutab märtsi ja aprilli 2017.a. Hageja saatis kostjale 20.03.2017 teatise, et nädala lõpus ta tuleb ära koju. Pärast 24.03.2017 hageja enam tööle ei

tulnud ega otsinud ka mingit kontakti kostjaga. Seoses sellega ei saa kostja nõustuda hageja kalendaarse tööajafondi arvestusega märtsis ja aprillis 2017.a. Kostja leiab, et hagejal peaks märtsis 2017 184 töötunni asemel olema mitte rohkem kui 144 töötundi (18 x 8) ja aprillis 2017 0 töötundi. Kostja maksis hagejale tegelikult välja ka märtsikuu tööpäevad perioodi eest (25.03 – 31.03.2017), millal hageja tegelikult ei töötanud. Kostja leidis, et ei olnud kohustatud hagejale perioodi 25.03-31.03.2017.a eest töötasu maksma, kuna hageja ei ilmunud tööle. Samuti leiab kostja, et ei ole kohustatud hagejale perioodi 01.04- 24.04.2017.a. eest keskmist töötasu maksma, sest kostjal oli hagejale tööd anda, kuid töö andmata jätmise põhjustas töötaja süüline käitumine – tööle mitteilmumine. Kostja leidis et hageja ei ole töötasu nõude esitamisel tõendanud töötatud töötunde. Hageja ei ole esitanud hagiavalduses ei tööaja arvestuse tabeleid ega ka digimeeriku kaardi väljavõtet, mis tõendaksid hageja viibimist ja töötamist Rootsi Kuningriigis ning töötatud töötunde. Kostja ei nõustunud kasutamata puhkuse hüvitise arvutusega. Hageja on lähtunud valest arvestuse korrast, sest alates 10.01.2012.a kehtib teine kord, mille kohaselt tuleb puhkuse kompensatsiooni päevade kindlaks määramisel lähtuda päevade arvul põhinevast arvestusest. Õige arvutuskäik oleks järgmine: 320 (perioodil 09.06.2016-24.04.2017 kalendripäevade arv)= / 365 x 28 = 24, 55 kalendripäeva. Teiseks, jääb kostja seisukoha juurde, et puhkuse hüvitise arvestamisel tuleb lähtuda tegelikult makstud töötasust. Arvestuse aluseks pidanuks võtma perioodi oktoober2016- märts 2017, mitte november2016- aprill 2017, sest keskmise töötasu arvestamise vajadus tekkis aprillis 2017.a. Kostja hinnangul on õige arvutusskeem järgmine: 6 kuu hageja (töötaja) välja teenitud töötasud oleksid: 1541,75 + 353,29 + 209,36 + 1360,87 + 863, 59 + 863,59 = 5192,45 eurot. Perioodil 01.10-31.03.2017 oli päevi 182, nendest riigipühad 5, seega arvestatud kalendripäevade arv 182–5=177. Keskmine kalendripäeva töötasu: 5192,45/177=29,34 eurot ja saamata jäänud puhkuse kompensatsioon oleks: 24,55x29,34=720,30 eurot. Hageja on oma arvestuse kohaselt saanud selleks 761,56 eurot. Kostja palus töölepingu lõpetamise hüvitise määramisel arvestada la TLS §100 lg 4 teise lausega. Kostja teatas, et hageja ülesütlemisel esitatud põhjendused on talle suuresti arusaamatud. Kostja märkis, et teatud määral võib ta nõustuda vaid etteheitega, et palkasid ei makstud õigel ajal, sest teatud viivitused mõnedel kuudel olid. Kostja leidis aga, et ta ei ole oluliselt viivitanud töötasu maksmisega teatud kuudel. Hüvitise rahalise suuruse määramisel tuleks aga lähtuda tegelikult makstud töötasust. Kostja ei nõustunud hagejaga ka selles osas, et keskmise töötasu arvestamise hulka on arvestatud periood 25.03.2017 kuni 24.04.2017, sest hageja (töötaja) ei ilmunud tööle. 25.10.2017.a esitas kostja esindaja seisukoha, milles selgitas, et hageja sõitis 24.03.2017 omavoliliselt sadamasse ning ta jättis veoki koos haagisega kaile valveta seisma. Kontakti temaga telefoni teel saada ei õnnestunud. Hiljem sai kostja esindaja hagejaga kontakti, viimane teadis, et tööd on, kuid tööle ei ilmunud. Seega ei pea kostja hagejale ka perioodi 01.04-24.04.2017.a eest keskmist töötasu maksma, sest hageja ei ilmunud tööle süüliselt. Tööülesannete andmine toimus valdavalt sms-i ja e-maili teel. Kostja teatas, et ei ole hageja puhkusetasu nõuet õigeks võtnud, kuid tõi esialgses vastuses ära õige puhkusetasu arvestuse. Kostja pole maksnud lõpparvet välja seetõttu, et tal on vaidlus seoses puksiiri tellimiseks antud rahalist vahenditega. Kostja leiab, et tal on hageja sms-i näol nõusolek pidada tema töötasust kinni talle üle kantud 1300 eurot. Kostja esitas sõidupäevikute väljavõtted perioodist 11.06.2016-24.03.2017 ja hageja töötasu ja lisade arvestuse. 22.11.2017.a seisukohas teatas kostja, et tõele ei vasta kostja väide, et neil oli kindel kokkulepe töögraafiku osas. Hageja ise avaldas soovi töötada rohkem kui 6 nädalat tööl, 2 kodus. Kostja ei usalda hageja käsikirjalisi andmeid töötamise aja kohta perioodil juuni -

16.10.2016.a. See, et hageja oli tööülesannete täitmiseks saadetud Rootsi Kuningriiki, ei tähenda, et töötaja oli kogu perioodi lähetuses. Kostja hinnangul ei saa hageja korraga kasutada nii töölähetuses viibiva töötaja õigusi kui lähetatud töötaja õigusi, st kui hageja oli lähetatud töötaja, siis ei laiene talle TLS § 21 ja VV määrus § 110. Kostja oli jätkuvalt seisukohal, et puksiiri kasutamise vajaduses oli töötaja ise süüdi. Kostja selgitas, kuidas ja millistel tingimustel tuleb autole jääketid paigaldada. Kostja teatas, et väide, et hagejat polnud instrueeritud kettide kasutamisest, ei vasta tõele. Muus osas jäi kostja varem esitatud vastuväidete juurde. 15.01.2018.a esitas kostja andmed hagejale välislähetuses makstud päevarahade kohta: nimetatud summa oli kogu perioodi kohta 6826 eurot. Hagejale arvestati töötasu vastavalt lepingule brutotasuna 863.59 eurot, kiud kolmel kuul: juuni, november ja detsember arvetati töötasu vähem, proportsionaalselt töötatud päevadele ning oktoobris ja jaanuaris arvestati ka lisatasu. Tööaja arvestust pidas juhatuse liige ja see toimus GPS seadme andmete ja kord kuus kontorisse esitatud sõidulehtede alusel. Hageja ei esitanud kostjale digimeeriku andmeid. Kostja teatas, et poolte vahel ei olnud kuni 2017.a märtsini lahkarvamusi töö- ja puhkeajast kinni pidamise osas. 08.02.2018.a teatas kostja esindaja täpsustavalt, et koos autoga anti hagejale üle ka lumeketid ja juhendati lühidalt nende kasutamise osas. Selle kohta dokumenti koostatud ei ole. Kostja eeldas hagejat tööle võttes, et hageja oskab paigaldad lumekette, sest ta võeti tööle rahvusvahelistel vedude autojuhiks, mis hõlmab ka sõitmist Rootsis ja Norras. Hageja pole teatanud, et ei oska neid paigaldada. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus töösuhte olemasolu osas: hageja asus kostja juurde tööle 09.06.2016.a sõlmitud töölepingu alusel autojuhina (t lk 8-21). Samuti ei vaidle pooled käesolevas menetluses selle üle, et tööleping lõppes hageja erakorralise ülesütlemise avalduse alusel 25.04.2017 (t 22). Kuna kostja nimetatud avaldust ei vaidlustanud, ei ole vaidlust ka avalduses esitatud ülesütlemise aluse ja põhjuste üle. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, millisel alusel tuleb arvestada hageja töötasu ning ka selle üle, kas hageja oli lähetuses viibiv töötaja või lähetatud töötaja ja sellega seotud lähetusega seotud hüvitiste maksmise üle. Töölepingu p 3.3. kohaselt on töö tegemise kohaks Elva ja Euroopa Liit. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et hageja oli kaugsõiduautojuht. Hageja selgituse kohaselt tegi ta tööd Põhjamaadespeamiselt Rootsi Kuningriigis aga ka Norra Kuningriigis. Kostja ei ole nimetatud väidet ümber lükanud. Kostja on vastuses kohtule teatanud, et pidas hageja töö tegemise kohaks Elvat, kuid ei lükanud ümber hageja väidet, te tegelikkuse sõitis hageja veoki ja haagisega siiski väljaspool Eesti Vabariiki. Kohus märgib, et see, millised olid kostja lepingulised suhted või kokkulepped mõne Rootsi äriühinguga, ei muuda asjaolu, et hageja tegi tööd väljaspool Eesti Vabariiki. Kohus rõhutab, et töötamise koha määramisel lähtutakse reaalsest olukorrast, mitte aga lepingus märgitust. Kohus leiab, et hageja väide selle kohta, et rahvusvaheliste vedude autojuhina ta tegi tööd väljasool Eesti Vabariiki, on eluliselt usutav. Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et hageja peamiseks töötamise kohaks oli Rootsi Kuningriik.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja pidi maksma hagejale töötasu töölepingu või Rootsi Kuningriigis kehtiva üldkohalduva kollektiivlepingu järgi. Kostja leidis, et hagejale tuli tasu maksta töölepingus kokku lepitud suuruses, tema suhtes kohaldub välisriigis töötamise korral TLS § 21 regulatsioon ja hageja oli välisriigis välislähetuses ning tal oli õigus saada Vabariigi Valitsuse määrusega 110 sätestatud hüvitist ja päevaraha. Hageja leidis aga, et ta oli lähetatud töötaja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71EÜ mõttes ja seega on tal õigus saada töötasu lähetatud riigi töötajatele kehtestatud töötasu miinimummääras. Nimetatud küsimuse lahendamisel tuleb määrata käesolevalt poolte suhtele kohalduv õigus. Kuna vaidluses esineb piiriülene element, tuleb kohalduva õiguse määramisel juhinduda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest 593/2008 (nn Rooma I määrus). Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8. Selle artikli esimese punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või peab see nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Pooled on lepingu p 9.3 kokku leppinud, et vaidlused lahendatakse Eesti Vabariigi seadusandlusega ette nähtud korras. Nimetatud kokkulepe puudutab vaidluse menetlemist (nt seda, et vaidlus lahendatakse Eesti kohtus) mitte aga seda, millist õigus kohaldatakse õigussuhtele endale. Seega ei ole pooled töölepingus kohaldatavat õigust kokku leppinud. Rooma I määruse art 8 lg 2 sätestab, et juhul, kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus või - kui töö tegemise riiki ei ole võimalik kindlaks teha - kust kohast töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Käesolevalt on kohus asunud seisukohale, et hageja tegi peamiselt oma tööd Rootsi Kuningriigis; vahel küll ka Norra Kuningriigis, kuid valdavalt mitte Eesti Vabariigis. Vastupidist pole kostja tõendanud. Seega ei saa lepingule kindlasti kohaldada Eesti Vabariigi õigust, seda nii töö tasustamise kui ka töölähetuse regulatsioon osas. Põhimõtteliselt ei saa hagejale kohalduda ka TLS § 40 ja Vabariigi Valitsuse määrusega nr 110 kehtestatud lähetuskulude hüvitamise kord. Riigikohus on lahendi 3-2-1-179-12 p-s 13 selgitanud: „Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et isegi juhul, kui pooled oleksid töölepingutes valinud kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse, ei võiks see siiski põhjustada hagejate ilmajäämist kaitsest, mis on neile ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel art 8 lg 2 järgi. Järelikult tuleks juhul, kui pooled oleksid leppinud kokku, et töölepingutele kohaldub Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad töötajatele suurema kaitse.“ Riigikohtu käsitletud juhul oli Soome Vabariik taganud lähetatud töötajatele kõrgema töötasu alammäära, kui oli sätestatud Eesti Vabariigi õiguses, mistõttu tuli kohaldada Soome Vabariigi tasumäära. Eeltoodud juhisest lähtuvalt tuleb igal juhul kohaldada töötajale kasulikumaid sätteid olenemata sellest, kas kohalduv õigus on kokku lepitud või mitte. Käesolevalt ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et Rootsi Kuningriigis kehtivas transporditöötajate kollektiivlepingus kehtestatud tasud on kõrgemad Eesti Vabariigis kehtinud töötasu alammäärast: Rootsi kehtiv transporditöötajate töötasu alamäär oli 99.61SEK, mis hagi esitamise seisuga oli 10.86 eurot; Eestis oli Vabariigi Valitsuse 18.12.2015.a määrusega alates 01.01.2016.a kehtestatud tunnitasu alammääraks 2,54 eurot ja alates 01.01. 2017.a 2.78 eurot. Töölepingu kohaselt oli töötasuks kokku lepitud 863.59 eurot kuus, mis on väiksem kui Rootsi transporditöötajatele kollektiivlepingus kokku lepitud miinimumtöötasu: normtundide korral oleks Rootsis makstav töötasu keskmiselt 1737 eurot (keskmine tööaeg ca 160 tundi kuus).

Eeltoodust tulenevalt tuli kostjal hagejale tasuda igal juhul Rootsi Kuningriigis kehtestatud miinimumtasu, sest see on töötajale kasulikum ja kohaldamisele ei kuulu töölepingu vastav kokkulepe. Seoses vaidlusega, kas hageja on lähetatud töötaja või mitte, leiab kohus järgmist. Käeolevalt tuleb õigussuhet hinnata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71EÜ alusel (nn lähetatud töötajate direktiiv). Nimetatud direktiivi art 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi liikmesriigis asuvate ettevõtete suhtes, kes seoses riikidevaheliste teenuste osutamisega lähetavad oma töötajad lõike 3 kohaselt liikmesriigi territooriumile. Viidatud lõikes 3 on esitatud kolm alust, millisel juhul lõikes 1 nimetatud ettevõtted peavad olema üle võtnud mõne riikidevahelise meetme. Käesolevalt oleks kohaldatav lõike 3 alapunkt a): ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlmitud töösuhe. Kohus tegi eelpool kindlaks, et hageja ja kostja vahel oli lähetamise ajal kehtiv töösuhe (tööleping) ning töötaja tegi tööd valdavalt Rootsi Kuningriigi territooriumil. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja esindas tööd tehes kostjat ja tegi tööd tema juhtimise all. Hageja väitel täitis ta kostja lepingupartneri NTG Solution AB-le antud tööülesandeid. Esialgses vastuses väitis kostja, et tal ei olnud lepingulisi suhteid eelnimetatud Rootsi firmaga. 22.11.2017.a esitatud seisukohas kirjeldas kostja esindaja aga kostja suhteid NTG Solutions AB-ga järgmiselt: „Töö oli kokku lepitud nii, et NTG Solutions AB tellis töö Translog OÜ-lt ja Translog OÜ juhatuse liige PxxxxSxxxxxxxxandis juhised üle autojuhile. Kuna hageja tahtis mingist hetkest NTG Solutions AB-ga suhelda otse, siis ei olnud Translog OÜ juhatuse liikmel Pxxx Sxxxxxxxxxxselle vastu midagi.“ Nimetatud selgituse kohaselt oli kostjal Rootsi logistikafirmaga siiski lepinguline suhe: töö tellimine on oma olemuselt käsundusleping ning asjaolu, et leping toimis vaid tellimuste najal (st ei olnud sõlmitud kirjalikku nn raamlepingut) ei muuda lepingulist suhet olematuks. Lepingulise suhte iseloomu ei muuda ka asjaolu, et hageja hakkas mingist ajast suhtlema otse teenuse tellijaga. Kaubaveo teenus oli ilmselgelt mõeldud Rootsis tegutsevale lepingupoolele NTG Solutions AB-le ning hageja poolt ka tõendatud (t lk 48-51). Seega on täidetud kõik lähetatud töötajate direktiivi art 1 lg 3 a) eeldused ja hageja tuleb lugeda lähetatud töötajaks. Kuna hagejale kohaldub eelnimetatud direktiiv, ei saa talle kohalduda TLS § 21 sätestatud töölähetuse regulatsioon. Lähetatud töötajate direktiivi art 3 sätestab põhimõtte, et töötajatel tuleb kehtestada töötingimused, mille on kehtestanud liikmesriik, milles töö tehakse, kusjuures kohaldatavaks tunnistatakse ka kollektiivlepingud nimetatud lõikes nimetatud ulatuses (nt maksimaalset tööaega ja minimaalset puhkeaega puudutavas osas, töötasu miinimummäärade osas). Seega kohalduks ka lähetatud töötajate direktiivi alusel hagejale Rootsi Kuningriigis kehtiva transporditöötajate kollektiivlepinguga kehtestatud miinimummtasu nõue. Poolte vahel puudub vaidlus Rootsi Kuningriigis transporditöötajate kollektiivlepinguga kehtestatud töötasu alamäära üle: selleks oli 99.61SEK- hagi esitamise seisuga 10.86 eurot. Pooled vaidlesid hageja tööaja üle. Hageja on esitanud omapoolse töötasu arvestuse, mille kohaselt töötas ta kokku 2028.54 tundi järgmiselt: 2016 juuni 194,53, juuli 282,02, august 162,95, september 244,27, oktoober 262,73, november 117,22, detsember 44,08, 2017.a jaanuar 265,10, veebruar 245,27 ja märts 210,37. Tööaja arvestuse tõendamiseks esitas hageja digimeeriku andmed perioodist 16.10.2016-24.03.2017 (t lk 54-64). Perioodi 13.0615.10.2016.a kohta esitas hageja oma käsikirjalised andmed (t lk 66-69), mille tõepärasuse seadus kostja kahtluse alla. Kostja ise hageja veoki digimeeriku andmeid kohtule ei esitanud,

väites, et tal neid ei ole. Kostja esitas veoki xxxxxx sõidupäeviku väljatrükid (t lk 88-122). Perioodi 31.01-31.03.2017.a kohta on kostja aga esitanud sõidupäeviku veoki xxxxxx kohta, kasutaja Sxxxx Lxxxx (t lk 123-127, 131-134). Hageja on juhtinud tähelepanu, et nimetatud sõidupäevik ei kajasta kogu töötaja tööaega vaid näitab vaid sõidule kulunud aega. Kohus nõustub hagejaga, sest ilmselgelt on autojuhil ka muid tööülesandeid lisaks autoga sõitmisele. Eelkõige on sellised ülesanded erinevate ametitoimingute (nt toll vms) tegemise aeg, laadimistoimingud, auto tehnilise korrasoleku kontroll, tankimine aga ka muud ooteajad (nt piiril vms) jms. Nimetatud ajal täidab autojuht tööülesandeid, kuid auto ei sõida. Ka hageja esitatud digimeeriku väljatrükilt nähtub, et meerik salvestab eraldi sõiduaja (punane), tööaja (oranž), valmisolekuaja (kollane) aga ka puhekaja päevas, nädalas jne. Võrrelnud sõidupäeviku ja digimeeriku andmeid, on ilmne, et sõidupäevik ei näita kogu autojuhi tööaega. Samas on hageja esitanud juhi tööaja aruanded ketaste kuupäevade alusel (periood 16.10-201624.03.2017, tl 54-55). Nimetatud aruended on seotud konkreetse juhiga ja seega isikustatavad. Nimetatud aruandes kajastatud tööaeg ei vasta hageja enda poolt koostatud arvutusele: suvaliselt valitud päevade näited aruande alusel oli 01.11.2016 tööaeg 2.55 (sh sõiduaeg 2.43); hageja andmete kohaselt nimetatud päeval tööaeg 14:37; 16.01.2017 tabelis töötunde 9.36 sh sõidutunde 8.17, hageja andmete kohaselt tööaeg 12.35; 10.03.2017 tabelis töötunde 9, sh sõiduaeg 8.46, hageja andmetel 10.50. Kohus märgib ka, et aruandes näidatud sõiduaeg on samas suuruses sõidupäevikus kajastuva sõiduajaga, lisandub tavalisel 4-10 minutit. Seega tuleb nõustuda kostja väitega, et hageja enda koostatud andmed ei pruugi olla usaldusväärsed. Kohus märgib, et kuna hageja enda koostatud igakuised kokkuvõtted ei ole tema esitatud tõenditega kooskõlas, tuleb juhinduda tõendites- eelkõige ketaste alusel koostatud juhi tööaja aruannetest koosmõjus sõidupäevikuga- kajastatud tööajast. Aruande kohaselt on hageja tööaeg olnud perioodil 16.10.2016-23.03.2017.a järgmine: 677 tundi 47 minutit (sh öötundidel 8 tundi 13 min) (t lk 56 lõppsumma). Kohus leiab, et perioodil 11.06-15.10.2016.a ei saa juhinduda vaid hageja omakäelistest märkmetest ja neid tuleb kõrvutada sõidupäevikus esitatud andmetega. Kostja ise ei ole nimetatud perioodi kohta täpsemaid andmeid esitanud, kuigi töö- ja puhkeaja arvestuse pidamine on tööandja kohustus TLS § 28 lg 1 p 4 ning digimeeriku andmete salvestamine ja säilitamise kohustus tuleneb mitmest Euroopa Liidu õigusaktist (eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 561/2006 ja Euroopa Komisjoni määrusest 581/2010). Analoogselt digimeerikuga hõlmatud ajaga, on ka siin sõiduaeg sõidupäevikuga fikseeritud. Ka sel perioodil on hageja ise märkinud oma tööajaks oluliselt rohkem tunde kui tal on olnud sõidupäeviku alusel sõidutunde. Näitena jällegi suvaliselt valitud päevad: 11.07.2016 sõiduaeg sõidupäeviku kohaselt 07:47:52, hageja märkemete kohaselt algus 6.35, lõpp 18.15, tööaeg 11:40; 17.06.2016 sõiduaeg 05:42:54, hageja andmetel algus 08:45 lõpp 20.30, tööaeg 11:45, 06.09.2016 sõiduaeg 03:56:20, hageja andmetel algus 09.50, lõpp 19.22, tööaeg 9:32. Muudele tegevustele kulunud tööaja määramisel saab kohtu arvates lähtuda analoogiast perioodil 16.10.2016-24.03.2017.a muudele tegevustele kulunud ja sõiduaja omavahelisest suhtes. Juhi individuaalsete ketaste alusel koostatud aruandest nähtub, et sel perioodil oli keskmiselt mittesõitmisele kulunud tööaeg mõnekümnest minutist (nt 10 min) kuni tunnini (mõnel üksikul korral 1 tund 10-20 minutit). Võttes aluseks nimetatud aruande proportsiooni, oli perioodil 16.10.2016-23.03.2017.a kogutööajast sõiduaeg 91.69% (võetud sõiduaja suhe kogutööajasse tabeli lõppandmete alusel). Seega lisades sõidupäevikus sõiduaja andmetele 9%, on võimalik leida hageja tegeliku tööaja ka perioodil, mille kohta sõidumeeriku andmeid esitatud ei ole. Sõidupäeviku kohaselt oli hageja sõiduaeg järgmine: 11.06-30.06.2016 127 tundi (t lk 8891); 01.07-31.07.2016 168:26 tundi (t lk 92-98); 01.08-17.08.2016 105:33 tundi (t lk 92-102);

05.09-22.09.2016 105:49 tundi (t lk 103-106), 25.09-30.09.2016 41:43 tundi (t lk 107-108); 09.10-15.10.2015 25:05 tundi (t lk 109-110); kokku seega 573.34 tundi: kui lisada sellele 9% muude töökohustuste täitmisele kulunud aega, on tööajaks 625 tundi. Eeltoodust tulenevalt on hageja töötanud kokku 1306 tundi 47 minutit. Arvestades Rootsi transporditöötajate miinimumtasu oleks hageja töötasuks kogu perioodi eest kokku 14 191.67 eurot. Puudub vaidlus, et kostja on hagejale töötasuna arvestanud töötamise ajal 10 212.03 eurot, millest hageja on netotasuna kätte saanud 9252.49 eurot (t lk 137). Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hagejal oli õigus saada päevarahasid Eesti Vabariigis kehtivate seaduste alusel. Kostja on teatanud, et maksis hagejale päevarahasid kokku 6826 eurot. Hageja pole saadud summa suurusele ja saamisele vastuväiteid esitanud. Hageja leidis aga, et hagejal oli õigsus saada päevarahasid TLS § 40 ja Vabariigi Valitsuse määrusega nr 110 kehtestatud lähetuskulude hüvitamise korra alusel. Esmalt viitab kohus, et kuna hagejal kohaldub lähetatud töötajate direktiiv, tuleb ka lähetusega seotud kulude osas juhinduda nimetatud direktiivist- õigusaktide sätteid ei saa isik endale kohalduvaks lugeda valikuliselt võttes ühe normi ühest õigusaktist ja teise normi teisest õigusaktist. Kohus leiab, et lähetusega seotud väljamaksete osas tuleb hageja suhtes kohaldada eelnimetatud direktiivi art 3 lg 7, mille teise lause kohaselt loetakse lähetusega seotud toetused palga alammäära hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude näiteks reisi- majutus- ja söögikulude katteks. Kohus leiab, et käesolev artikkel reguleeribki päevarahade palga alammäära hulka arvestamist koos lubatud eranditega konkreetsete kuluartiklite osas. Ka Eesti Vabariigi seadusandlus teeb vahelt päevarahadel ja otsestel lähetusega seotud kuludel: TLS § 40 lg 1 käsitleb kulusid ja lg 2-3 päevaraha. Hüvitatavad kulud sätestab täpsemalt Vabariigi Valitsuse määruse nr 110 § 2 lg 1: Töötajal on õigus nõuda tööandjalt töölähetusega kaasnevate sõidu- ja majutuskulude ning tööülesande täitmisega kaasnevate muude mõistlike kulude (näiteks sõidupiletite ostmisega kaasnevad, reisikindlustuse, viisa vormistamise, pagasiveo, valuutakursside vahest tulenevad või muud sarnased kulud) hüvitamist. Nimetatud sätte kohaselt on töötajal õigus saada ka päevaraha. Kohus leiab, et päevaraha on oma olemuselt hüvitis selle eest, et töötajal võivad väljaspool kodus elamist tekkida täiendavad väljaminekud, mida ei ole võimalik täpselt määratleda ja dokumenteerida. Sellisteks kuludeks võivad olla näiteks eelõige suurenenud toidukulud (süües n.ö perest eraldi), kulud seoses võõras kohas liiklemisega, mida kodus on võimalik säästa, aga ka nt võimalikud kulud pesu pesemisele jm kulud, mida kodus elades pole vajalik teha. Eelkõige on päevaraha eesmärgiks aga hüvitada vahe koduriigi ja lähetusriigi elatustaseme ja hindade vahel. Nimetatule viitab otseselt määruse ülesehitus, kus päevaraha on ette nähtud vaid välislähetuse korral. Hageja hinnangul ei saa talle kohaldada lähetatud töötajate direktiivi art 7 ja töötajal oli õigus saada päevaraha, et tasuda lähetuses toidu ja muu vajaliku eest. Kohus sellise hageja käsitlusega ei nõustu. Kohus leiab, et Euroopa Liidu õigusaktide eesmärgiks on tagada välisriigis kas alaliselt või lähetatuna töötavale töötajale talle kasulikum miinimumtöötasu just sel eesmärgil, et tagada isikule lähetatud riigi elanikega samaväärne elatustase ja võimalus kulusid katta. Sisuliselt peab välisriigis saadav töötasu katma selles riigis tekkivad igapäevased elamiskulud samaväärselt selle riigi alalisest elanikest töötajatega. Kuna töötasu on juba selline, et katab jooksvad kulud ja hinnavahe, siis puudub vajadus maksta eraldi päevaraha. Kohtu hinnangul viiks vastupidine olukord selleni, et töötaja rikastuks alusetult tööandja arvel: saades kõrgema palga ja lisaks veel päevarahad.

Lähetatud töötajate direktiivi art 7 näeb ette ka erandi: kui töötajal on konkreetsed kulud seoses reisi-, majutus- või söögikuludena, siis need makstakse töötajale välja. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja pole tõendanud, et kostja poolt talle tasutud summa, mida kostja nimetab päevarahaks, oli tasutud tegelikult reisimajutus-või söögikulude katteks. Kohus märgib, et raamatupidamiskontrolli tõttu tuleb nimetatud kulude kohta esitada alati tööandajale kuludokumendid. Hageja pole selgitanud, et ta nimetatud dokumendid oleks kostjale väljamaksete saamiseks üldse esitanud ega palunud nende välja nõudmist kostjalt. Kohus on seisukohal, et kuni kohtumenetluseni hageja ise ei pidanud nimetatud väljamakseid kulude hüvitiseks. Eeltoodud asjaolusid kogumis aluseks võttes tuleb tasutud päevarahad lugeda palga alammäära hulka. Kohus leiab, et hageja käsitlus võimalikkust kokkuleppest päevarahade töötasu hulka mittearvestamise kohta ei ole tõendatud ega arvesta ka õigusaktidega (antud juhul lähetatud töötajate direktiiviga) määratud lähetusekulude hüvitamise korda. Hageja tõlgendab esitatud tõendeid ja kostja töötasu arvestust meelevaldselt. Kas nn päevarahade maksmise ajal maksti nendelt makse või mitte, ei muuda nimetatud maksete kvalifitseerimist ning hagejal ei olnud nimetatud asjaolu alusel õigust midagi eeldada. Kohus märgib, et ilmselgelt käsitles ka hageja ise lepingu kehtivuse ajal talle tehtud väljamakseid veidi erinevalt kohtumenetluse ajal esitatud käsitlusest, sest ei nõudnud mitme kuu jooksul töötasu Rootsis kehtiva kollektiivlepingu alusel, millest võib järeldada, et hageja pidas endale kohalduvaks Eesti Vabariigi seadusi ja töölepingut, mille kohaselt oli tal õigus saada oluliselt madalamat töötasu aga ka päevaraha. Kostja aga leidis ka veel kohtumenetluses, et hagejale tuleb väljamakseid teha Eesti kehtiva seadusandluse ja lepingu alusel. Kuna hageja on oma positsiooni muutnud, tuleb ka kostja tegevus hinnata hageja esile toodud asjaoludest lähtuvalt. Kostjal tuleb tehtud väljamaksetelt tasuda maksud tagantjärgi Hageja esitas kostja vastuväite suhtes ka menetluslikke vastuväiteid. Hageja leidis, et lähetusrahade arvestamiseks põhitasu hulka tuleks kostjal esitada tasaarvestuse taotlus, kuid seda ta esitanud ei ole. Kohus hagejaga ei nõustu ja leiab, et kostja võis oma vastuväite esitada ka ilma tasaarvestuse taotlust esitamata. Käesolevalt on kostja vastuväide oma olemuselt õigusliku kvalifitseerimise küsimus: kostja palub ühel alusel tehtud väljamaksed kvalifitseerida ümber teisel aluseks tehtud väljamakseteks. Kohus möönab, et kostjal oli menetluslikult kaks võimalust: esitada tasaarvestuse taotlus lähtudes tema võimalikust nõudest hageja vastu alusetult saadu tagastamiseks või esitada menetluses alternatiivne vastuväide: juhul kui kohus leiab, et tegemist on lähetatud töötajaga, siis lugeda makstud päevaraha töötasuks. Kostja on valinud teise variandi ning kohtu hinnangul on kostja taotlus esitatud õiguspäraselt. Menetlusosalisel on õigus ise määrata, mis asjaolusid ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2 teine lause). Kostja esitas tasaarvestuse vastuväite kostja poolt hagejale antud nn laenu osas, mida kohus käsitleb allpool. Samuti leidis hageja, et kohaldada tuleb aegumist, kuna töösuhtest tulenevalte nõuete esitamise tähtaeg on 4 kuud. Kohus jällegi hagejaga ei nõustu, sest et TsÜS § 142 kohaselt kohaldatakse aegumist nõudele mitte õigussuhtele. Kostja ei ole asitanud hageja vastu nõuet, millele saaks aegumist kohaldada. Kostja on esitanud vastuväite ja palunud kohaldada seadust ja kvalifitseerida õigustoiming- rahade välja maksmine- ümber erinevalt kostja enda algsest kvalifitseeringust.

Kuna kohus arvestab tasutud päevarahad töötasuks, on kostja hagejale kokku arvestanud töötasuna 17 038.03 eurot, millest ta on välja maksnud 16078.49. Arvestades töötasu, mida kostja pidid hagejale Rootsi määrade alusel arvestama- 14 191.67 eurot- on kostja maksnud töötasu ettenähtust enam ja hagejal seega nõue töötasu osas puudub. Kohus viitab, et tööandja võib alati tasuda töötasuna miinimumsummast suuremat tasu, mistõttu eeldatavalt kostjal ei saa olla hageja vastu töötasu tagastamise nõuet. Kohus märgib vaid, et kostjal tuleb seni lähetusrahadena käsitletud summa 6826 eurot Maksuja tolliametis deklareerida ning tasuda nimetatud summalt tööjõumaksud. Hageja palus enda kasuks välja mõista kasutamata puhkuse hüvitise summas 1532.27 eurot. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud. Kohus leiab, et kostja on esitanud õige puhkusearvestusse minevate tööpäevade arvestuse ja hagejal on õigsus saada hüvitist 177 päeva eest. Kui arvestada, et hageja töötasuks oli 17 038.03 eurot, siis on ühe päeva hüvitis 96.26 eurot ning kogu perioodi hüvitis 24,55 päeva eest 2363.18 eurot. Kostja ei ole puhkusehüvitist välja maksnud, mistõttu tuleb see temalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab, et puudub alus tasaarvestada kostja väidetav nõue summas 1300 eurot hageja puhkusehüvitise nõudega. Kostja on esitanud sõnumi väljatrükist, millega hageja 1400 eurot palus (t lk 135). Hageja konto väljavõttest nähtub, et 23.023.2017.a kanti talle laenuna kostja poolt üle 1300 eurot (t lk 9). Pooled vaidlesid selle üle, millisel eesmärgil summa üle kanti. Kirjalike tõendite kohaselt oli tegemist kostja laenuga hagejale, kuigi menetluses mõlemad pooled selgitasid, et see polnud laen. Selles olid pooled ühel meelel, et summa oli vajalik puksiirteenuse tellimiseks, et jätkata sõitu. Kuna tegemist oli kostjal kuuluva sõidukiga ja täideti tema tellimust, oli puksiirteenuse tellimine kostja huvides- vastasel korral ei oleks tellimust õigel ajal täidetud, st kostja oleks rikkunud lepingut öö tellijaga. Kostja leidis, et hageja on tekitanud talle kahju jättes paigaldamata jääketid, mis olid sellel teel sõitmiseks kohustuslikud. Hageja selgitas, et sellele veokil ei saanud jääkette nõuetekohaselt paigaldada. Kostja omamorda vaidles hageja vastuväitele vastu teatades, et hageja käsitlus veokile jääkettide paigaldamisest on ebaõige ja neid oli võimalik paigaldada. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagejal võisid puududa teadmised sellest, kuidas tema kasutuses olnud sõidukile jääkette paigaldada. Üldteada on, et Eesti Vabariigis ei kasutata jääkette, seega ei saanud kostja hagejal selliste oskuste olemasolu ka tööle võtmisel eeldada. Tegemist on siiski üsna spetsiifilise oskusega. Kostja väide, et hageja on pikalt olnud kaugsõiduautojuht ja seetõttu pidi oskama jääkette paigaldada, ei ole asjakohane, sest puudub teave, millistes piirkondades oli hageja varem autojuhina sõitnud ning tõendid selle kohta, et kostja oleks nimetatud asjaolu hageja tööle võtmisel kontrollinud. Vajalike oskuste nõude kohta puudub viide ka töölepingus või ametijuhendis (t lk 158-160). Kostja ise teatas, et hagejat jääkettide paigaldamise osas ei juhendatud. TLS § 74 lg 1 sätestab: Kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt juhul, kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud töölepingu tahtlikult. Kohus möönab, et tegemist võis olla kahju tekitamisega hooletuse tõttu- hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine

(TsÜS § 104 lg 3): nähes küll tee ääres jääkette nõudvaid liikluskorraldusvahendeid, jätkas hageja sõitu ilma kette paigaldamata. Samas leiab kohus, et kostja ei olnud hagejat ilmselgelt piisavalt juhendanud jääkettide paigaldamise küsimuses ja eeldas põhjendamatult, et hageja oskab neid kasutada. Seejuures kaasneb ka muul juhul talvistel teedel sõitmisega risk, et vajalik võib olla kasutada puskiirteenust, mistõttu võis kostja seda ette näha, et aegajalt tuleb nimetatud teenuse eest ka tasuda ning tal oli võimalik nimetatud risk kindlustada. Kohus märgib ka, et pole kindel, kas veokis jääketid üldse olid. Kostja nimetatut küll väitis, kuid hagejale tööle asumisel üle antud varade nimekirjas (t lk 160 pöördel) jääkette ei ole nimetatud. Kohus leiab, et kuigi hageja vastutab hooletuse tõttu tekitatud kulude eest, siis tuleb tema hüvitist siiski vähendada nullini TLS § 74 lg 2 nimetatud aluste (eelkõige kostja juhendamise puudumine, töö iseloom ja asjaolu, et kostja polnud oma riski kindlustanud) koosmõjul. Eeltoodud alusel kohus ei tasaarvestada kostja nõuet hageja vastu, sest kostjal nõue puudub. Hageja palus enda kasuks välja mõista ka hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruses summas. TLS § 100 lg 4 sätestab: Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kohus leiab käesolevalt, et hüvitise suurust tuleb vähendada ja mõista välja ligikaudu ühe kuu keskmise töötasu suuruses summas. Põhjuseks on muuhulgas töölepingu ülesütlemise põhjuste kaalukus- kohus leiab, et kostja rikkumised ei olnud niivõrd kaalukad, et oleks vähem kui aastase töötamise puhul põhjendatud hüvitise määramine kolme kuu suuruses summas. Hüvitis oleks sellisel juhul 1⁄4 kogu töötamise aja töötasust, mis kohtu hinnangul ei ole rikkumistega õiglases suhtes. Rikkumistega seoses märgib kohus, et esitatud materjalidest nähtuvalt oli kostja küll hilinenud töötasu väljamaksetaga, kuid mitte oluliselt. Lepingu kohaselt tuli töötasu maksta iga kuu 15-daks kuupäevaks. Valdavalt on tasu makstud 1-2 päevase hilinemisega, kahel korral 4 päeva hiljem aga ühel korral lausa 5 päeva varem. Puuduvad tõendeid, et hageja oleks kostja poole pöördunud probleemiga, et ta ei ole hilinemisega rahul. Sega on tegemist küll rikkumisega, kuid mitte väga kaalukaga. Mis puudutab töö- ja puhekaja kokkulepetesse, siis ei ole hageja seda etteheidet tõendanud. Tööaega tõendavatest aruannetest nähtub, et hagejale on puhkeaega võimaldatud piisavaltselle tingib juba ka digimeerikuga mõõdetav töö- ja puhkeaja üle-Euroopaline regulatsioon. Küsimus on eeldatavalt aga hoopiski võimaluses veeta kodus pikemad perioodid, millises osas lähevad poolte käsitlused lahku: kostja väitel soovis hageja rohkem teenida ja oli seetõttu valmis ka pikemad perioodid tööl olema, hageja pole tõendanud, et ta mingeid nõudmisi sellega seoses esitas. Esitatud tõenditest nähtub aga küll, et hageja oli enne 24.03.2017.a ligi kolm kuud järjest tööl ega saanud pikemat perioodi kodus olla. Kohus märgib aga, et ka töösuhtes kehtib hea usu põhimõte, mis tähendab, et ka töötaja peaks esitama oma nõudmised ja pretensioonid eelnevalt tööandjale, et oleks võimalik olukord kokkuleppel lahendada. Hageja ei selgitanud, kas ta esitas kostjale nimetatud 12 nädalasel perioodil nõudmisi, et talle võimaldaks pikemat kodusolekut. Kui hageja ise pole oma rahuolematusest tööandjat teavitanud, siis ei saa ta tööandjale ka rahuolematuse põhjuse mittekõrvaldamist ette heita. Kohus märgib, et ei hinda käesolevalt ülesütlemise kehtivust, sest selle üle enam vaidlust olla ei saa, kuid ülesütlemise põhjuste kaalukus või mittekaalukus on siiski oluline hüvitise suuruse määramisel. Kohus leiab poolte käitumist, töösuhte pikkust ja lepingu ülesütlemise põhjusi hinnates, et õiglane on määrata hüvitise suuruseks umbes ühe kuu keskmine töötasu. Kohtul puudub võimalus täpset keskmist töötasu välja arvestada, mistõttu määrab kohus hüvitise lähtudes

Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Hageja nõuded olid kokku 20 157.71 eurot, millest kohus rahuldas 4063.18 eurot- s.o 1/5. Hageja palus enda kasuks välja mõista menetluskulud summas 2310 eurot. Kostja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude hüvitamiseks, kuigi ka kostjat esindas menetluses lepinguline esindaja ja tal eeldatavalt olid sellega seoses ka menetluskulud. Arvestades hagi rahuldamise ulatust tuleb TsMs § 163 lg 1 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud hagi rahuldatu osaga võrreldavas suuruses, s.o 1/5 hageja kuludest. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 2310 eurot. Nimetatud kulud on kulud tehtud seoses õigusnõustamisega ja on sega kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 1 kohaselt. Kostja vastaspoole kulude osas vastuväiteid esitanud ei ole. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kohus leiab, et hageja esindaja taotluses väljendatud töö maht on kooskõlas esindaja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga ning seetõttu põhjendatud. Esindaja tasumäär on vastavuses kohalike keskmiste tasumääradega ja samuti põhjendatud. Kohus leiab, et hageja esindaja taotluses esitatud menetluskulud on põhjendatud. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskuludest 1/5- 462 eurot. Ülejäänud osas jäävad hageja õigusabikulud tema enda kanda.