Runso Masinakaubandus OÜ hagi Lennart Londi vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks Lennart Londi vastuhagi Runso Masinakaubandus OÜ vastu võlatunnistuse tagastamiseks
Tsiviilasja hind
40 597 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lennart Londi apellatsioonkaebus
Kohtuistungite toimumise ajad
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Lennart Lond (isikukood xxx), esindaja advokaat Karin Ploom
esindajad
Vastustaja (hageja): Runso Masinakaubandus OÜ (registrikood 11572188), esindaja advokaat Birje Kalmus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsus osaliselt vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta vastuhagi läbi vaatamata.
2.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta kohtuotsuse põhjendusi.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „3.1. Rahuldada Runso Masinakaubandus OÜ hagi Lennart Londi vastu osaliselt.
3.2.Välja mõista Lennart Londilt Runso Masinakaubandus OÜ kasuks põhivõlg 19 250 eurot, viivis 6809 eurot 75 senti ja viivis alates 21. veebruarist 2018 kuni põhivõla tasumiseni määras 24% tasumata põhivõlalt aastas. Viivisesumma ei tohi kokku ületada 19 250 eurot.
3.3.Jätta rahuldamata hagi viivise suuremas määras kui 24% aastas ja põhivõlga ületavas osas väljamõistmiseks.
3.4.Jätta Lennart Londi vastuhagi Runso Masinakaubandus OÜ vastu võlatunnistuse tagastamiseks läbi vaatamata.
3.5.Tagastada Lennart Londile vastuhagi esitamisel tasutud riigilõiv 1000 eurot (maksekorraldus nr 64 18.05.2017).
3.6.Jätta menetluskulud maakohtus 67% ulatuses Lennart Londi ja 33% ulatuses Runso Masinakaubandus OÜ kanda.
3.7.Välja mõista Lennart Londilt Runso Masinakaubandus OÜ kasuks menetluskulud maakohtus 1493 eurot 76 senti. Kohustada Lennart Londi tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Runso Masinakaubandus OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.“
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Lennart Londi kanda.
6.Välja mõista Lennart Londilt Runso Masinakaubandus OÜ kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 370 eurot 33 senti. Kohustada Lennart Londi tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Runso Masinakaubandus OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Runso Masinakaubandus OÜ (hageja) esitas 20. veebruaril 2017 Tartu Maakohtule hagi Lennart Londi (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 19 250 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 7294 eurot 50 senti ja viivise alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni määras 0,2% tasumata põhivõlast päevas. Hagis esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 8. juulil 2016 konstitutiivse võlatunnistuse, millega loodi kostja rahaline kohustus hageja ees summas 28 290 eurot. Võlatunnistuse kohaselt tuli võlg tasuda hiljemalt 31. augustiks 2016 ning võla tasumisega viivitamise korral kohustus kostja tasuma võlgnetavalt summalt viivist suuruses 0,2% päevas. Kostja on Lond OÜ pangakontolt hagejale kokku tasunud 9040 eurot, seega on kostja võlgnevus 19 250 eurot (28 290 – 9040). Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis on 7294 eurot 50 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt ostis Lond OÜ, kelle seaduslik esindaja ta on, hagejalt roomikekskavaatori. Lond OÜ sattus makseraskustesse ja jäi ostuhinna tasumisega viivitusse. Hageja esindajad ilmusid 8. juulil 2016 kostja elukohta ja nõudsid võlatunnistuse allkirjastamist, mistõttu kostja allkirjastas selle surveolukorras. Tegu ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, kuna eesmärgiks ei olnud luua kostja suhtes uus ja iseseisev nõudealus. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua abstraktne võlasuhe. Poolte vahel puudus mistahes võlasuhe ning tegelik võlgnik on Lond OÜ. Lond OÜ tegelik võlgnevus hageja ees on palju väiksem, mida tõendab 17. jaanuari 2017 võlateatis, mille kohaselt on võlgnevus 5960 eurot. Kuna hageja põhivõlgnevuse ulatus on ebaõige, on ka sellelt arvestatud kõrvalnõuete suurus ebaõige. Võlatunnistuses märgitud intressi määr on ebamõistlikult kõrge ning kostja taotleb selle vähendamist.
3.Kostja esitas 17. mail 2017 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat tagastama kostjale võlatunnistus. Vastuhagi kohaselt sõlmisid hageja ja Lond OÜ seadmete rendilepingu nr 150603, mille alusel anti Lond OÜ valdusesse roomikekskavaator. Lepingu eesmärgiks oli Lond OÜ poolt roomikekskavaatori omandamine omandireservatsiooni teel. Lond OÜ kohustus tasuma ostuhinna igakuiste osamaksetega 3240 eurot. Tegelikkuses ei olnud seega poolte vahel rendisuhe, vaid pooled leppisid kokku roomikekskavaatori müügis. Hageja tegeleb üksnes rasketehnika müügi, mitte rendiga. 10. novembril 2015 sõlmisid Lond OÜ ja Citadele Leasing Factoring OÜ liisingulepingu, millega Lond OÜ võttis roomikekskavaatori liisingusse ja liisinguandja hüvitas hagejale ostuhinna. Edaspidi toimus Lond OÜ poolne tasumine liisinguandjale. Lond OÜ poolt jäid hagejale tasumata kaks arvet kokku summas 5960 eurot. Rendimaksed loeti liisingulepingu punktis 10 sätestatud sissemakseks. 10. novembri 2015 ostu-müügilepingu p-s 2.3 on müüja ehk hageja andnud kinnituse selle kohta, et kasutaja ehk Lond OÜ on sissemakse summa hagejale tasunud. Lond OÜ-l ja kostjal puuduvad mistahes muud võlasuhted hagejaga. Kostjal ei olnud hageja ees reaalset võlgnevust, mida võlatunnistusega kinnitada. Kostja viitas Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, milles leiti, et kui konstitutiivsest võlatunnistusest nähtuv võlgnik ei ole võlausaldajale tegelikult sellest võlatunnistusest tulenevat rahasummat võlgu muul alusel, on konstitutiivne võlatunnistus alusetu ja see tuleb VÕS § 1028 jj järgi tagasi täita. Nimetatud lahendis leidis Riigikohus ka seda, et kui pooled leppisid kokku müügihinna tasumiseks tagatise andmises, ei saa olla tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Kui dokumenti tõlgendada käenduslepinguna, on see VÕS § 142 lg 2 alusel tühine, kuna selles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Käesoleva asja aluseks on võlatunnistus, millega kostja soovis luua algsest võlakohustusest sõltumatu võlakohustuse ning on sellega ise võlga tunnistanud. Hageja ja Lond OÜ vaheline rendisuhe ei puutu võlatunnistusse. Hageja ja Lond OÜ vahelise rendilepingu p-s 6.1 on märgitud, et renditasu on tasu üksnes seadme rendi eest. Hageja tegeleb ka
seadmete rendiga. Kostja väide, mille kohaselt oli lepingu eesmärgiks Lond OÜ poolt roomikekskavaatori omandamine omandireservatsiooni teel, on ümber lükatud rendilepingu olemasoluga, esitatud rendiarvetega, rendiarvetel kajastuvate summadega ning arvete esitamise kuupäevadega. Lond OÜ-l on lisaks rendiarvetele tasumata ka seadme ostuhinna sissemaks 16 290 eurot. Hageja ostu-müügilepingus antud kinnitus sissemakse tasumise kohta on antud selleks, et liisinguandja oleks nõus OÜ-le Lond liisingut andma. Võlatunnistuse sõlmimise ajendiks oli asjaolu, et kostja ettevõtte oli jäänud hagejale suuri summasid võlgu. Võlatunnistuse näol ei ole tegemist tagatise andmise, vaid uue kohustuse loomisega.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 20. veebruari 2018 otsusega hageja hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 19 250 eurot, viivise kohtuotsuse tegemise aja seisuga 6809 eurot 75 senti ja viivise alates 21. veebruarist 2018 kuni põhivõla tasumiseni määras 24% tasumata põhivõlalt aastas, kuid viivisesumma ei tohi kokku ületada 19 250 eurot. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis vastuhagilt tasutud riigilõivu kostja kanda ning ülejäänud menetluskulud 67% ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled esmalt hagi aluseks oleva võlatunnistuse õigusliku olemuse ja kehtivuse üle. Maakohus tõlgendas lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt lähtudes lepingupooltele sarnase mõistliku isiku positsioonist ning arvestas sealjuures VÕS § 29 lg-s 5 toodud asjaoludega, mida pooled on välja toonud. Maakohus leidis, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse. Pooltega sarnane mõistlik isik pidi lepingu teksti arvestades lepingust selliselt aru saama. Seda ei muuda poolte eesmärk tagada Lond OÜ kohustust, kuna kohustuse tagamine on võimalik ka konstitutiivse võlatunnistuse andmisega. Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, millega luuakse iseseisev kohustus olukorras, kus kostjal algselt hageja ees kohustust ei olnud. Maakohus leidis, et olukorras, kus kohustuste tagamiseks on antud konstitutiivne võlatunnistus, tuleb selle kehtivuse hindamisel kontrollida ka käenduslepingu kehtivuse kohustuslikke eeldusi, kuna pooled ei peaks saama üksnes lepingu sõnastuse kaudu hiilida kõrvale seaduses sätestatud imperatiivsetest normidest. Maakohus leidis, et võlatunnistus vastab nii VÕS § 143 lg-st 2 kui ka § 144 lg-st 2 tulenevatele nõuetele. Maakohus märkis, et kuna poolte eesmärk konstitutiivse võlatunnistuse andmisel oli tagada Lond OÜ kohustusi hageja ees, saab võlatunnistuse tagastamise aluseks olla asjaolu, et seda eesmärki ei saavutatud, st Lond OÜ-l ei ole hageja ees võlatunnistuses toodud summas kohustusi. Kostja on tunnistanud Lond OÜ võlga rendimaksete osas hageja ees summas 5960 eurot ning poolte vaidlus piirdub sellega, kas Lond OÜ oli hagejale võlgu ka ekskavaatori ostuhinna sissemakse või tuli lugeda tasutud rendimaksed sissemakse tasumiseks. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega pöördus tõendamiskoormus ümber ning kostja peab tõendama, et tal ei olnud võlatunnistuses märgitud võlga. Maakohus leidis, et kostja ei ole suutnud tõendada asjaolu, et OÜ Lond ei olnud hagejale ekskavaatori ostuhinna sissemakset võlgu. Ostu-müügilepingu p-s 2.3 antud kinnitus ei saa olla õige isegi juhul, kui eeldada kostja väite, et tasutud rendimaksed tuli arvestada ostuhinna sissemakseks, õigsust. Maakohus ei pidanud kinnitust usaldusväärseks tõendiks selle kohta, et sissemakse oli ka tegelikult tasutud. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks poolte kokkulepe selle kohta, et rendimaksed tuleks lugeda ostuhinna sissemakseks. Kostja väide, et hageja ei tegele tehnika rentimisega, on hageja esitatud pearaamatu väljavõttega ja teistele äriühingutele esitatud rendiarvetega ümber lükatud. Ka hageja esitatud maksemeenutus ei lükka vastavat seisukohta ümber. Võlatunnistus ise viitab sellele, et Lond OÜ oli hagejale nimetatud
summa võlgu. Maakohtu hinnangul ei ole usutav, et kostja andis võlatunnistuse summas, mis ületas ca kahekordselt tegelikku Lond OÜ võlga olukorras, kus suurem osa võlast ostuhinna sissemakse näol oli varem tasutud. Kuna kostja ei tõendanud võlatunnistuse eesmärgi puudumist, jättis maakohus vastuhagi rahuldamata. Maakohus rahuldas võlatunnistuse alusel hageja põhivõla nõude 19 250 euro saamiseks. Kuna pooled viivise vähendamise osas tõendeid ei esitanud ega asjaolusid välja ei toonud, kaalus maakohus viivise mõistlikkust objektiivset kriteeriumit arvestades lähtudes VÕS §-st 7. Kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas ületab võlatunnistuse sõlmimise ja kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud seadusjärgset määra enam kui 9 korda. Maakohus viitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-25-16, p-le 13 ning leidis, et kuna ka VÕS § 42 lg 3 p 5 räägib ebamõistlikult suurest leppetrahvist sarnaselt viivise ja leppetrahvi vähendamist reguleerivale VÕS § 162 lg-le 1 ning praeguses asjas on kostja füüsiline isik, kes andis võlatunnistuse teise isiku kohustuse tagamise eesmärgiga, tuleb kostja taotlus viivise vähendamiseks rahuldada. Maakohus vähendas viivisemäära 24%-ni aastas ja piiras väljamõistetavat viivisesummat põhivõla suurusega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hageja hagi rahuldamata, rahuldada kostja vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Otsuse põhjendustest saab järeldada, et kohus on tuvastanud käenduslepingu sõlmimise hageja ja kostja vahel, millega tagatakse Lond OÜ kohustusi hageja ees. Kohustuste tagamine viitab aktsessoorsele võlasuhtele ning Riigikohtu seisukoha järgi ei ole konstitutiivse võlatunnistusega tegu olukorras, kus võlatunnistuse eesmärgiks on anda tagatis aluskohustuse tagamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-148-14, p 17). Maakohus on valesti tõlgendanud Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-147-15, kuna sellest ei tulene, et ka tagatiskokkulepe saab olla konstitutiivne võlatunnistus. Maakohus ei ole tuvastanud, et kostja eesmärgiks oli ühineda Lond OÜ kohustusega tagatise andmise eesmärgil ja hageja ei ole sellele tuginenud. Seetõttu ei saanud maakohus tuvastada, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Maakohus on jätnud vastuhagilt tasutud riigilõivu ebaõigesti kostja kanda. Kostja esitas 17. mail 2017 tingimusliku vastuhagi, mille eest kostja tasus riigilõivu 1000 eurot. Kui kohus ei oleks ebaõigesti tuvastanud, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, oleks kohus pidanud jätma kostja tingimusliku vastuhagi läbi vaatamata ja riigilõivu tagastama. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et Lond OÜ-l oli kohustus tasuda ekskavaatori müügilepingust tulenev sissemakse 16 290 eurot. 10. novembri 2015 ostu-müügilepingu p-s 2.3 antud kinnituse eesmärgiks oli müügilepingu alusel tekkiva formaalse sissemakse tasumise kohustuse puudumise kinnitamine, mis tõendab, et Lond OÜ-l ei olnud sissemakse tasumise kohustust. Isegi kui reaalselt kohustust täidetud ei ole, ei saa kinnitust jätta tähelepanuta. Maakohus oleks pidanud ostu-müügilepingu pinnalt tuvastama, et võlausaldaja on kinnitanud kohustuse puudumist ja kohustus tuleb pidada 10. novembril 2015 lõppenuks. Kostjal puudus tahe luua iseseisev nõude alus. Pooled käsitlesid võlgnevust Lond OÜ võlgnevusena, mitte kostja isikliku võlgnevusena, ning seda ka pärast 8. juuli 2016 dokumendi allkirjastamist. Seda tõendab hageja 6. detsembri 2016 SMS, kus ta on käsitlenud dokumenti käendusena. Samuti tõendab seda hageja 17. jaanuari 2017 võlateatis Lond OÜ-le.
Isegi kui tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, on see alusetu ning sellest tulenevad õigused tuleb kostjale tagastada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-148-14, p 19). Hageja ja kostja vahel puudus mistahes võlasuhe, mille alusel võis kostjal tekkida võlgnevus hageja ees. Kui lugeda tõendatuks, et kostja soov oli tagada Lond OÜ kohustust, on tegemist aktsessoorse võlasuhtega, mis saab kehtida üksnes samas ulatuses, mis on baasvõlasuhe. Lond OÜ-l ei olnud hageja ees kohustust suuremas ulatuses kui 5960 eurot, mistõttu ei ole ühelgi juhul põhjendatud hagiavalduse rahuldamine suuremas ulatuses. Kui pidada võlatunnistust tagatiskokkuleppeks, on tegemist tühise käendusega VÕS § 143 lg-st 2 tulenevalt.
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude kostja kanda jätmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsus tuleb osaliselt tühistada vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta vastuhagi läbi vaatamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 20. veebruari 2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise määras 24% tasumata põhivõlalt aastas (kuid mitte rohkem kui 19 250 eurot) ning seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust viivise määra osas.
9.Asja materjalide kohaselt on hageja nõude aluseks 8. juuli 2016 võlatunnistus (I kd tl 8), mille sõnastuse kohaselt kostja kinnitas, et võlatunnistusega loob ta hageja ees iseseisva rahalise kohustuse summas 28 290 eurot (p 1) ning ta kohustub tasuma võlgnevuse (täitma kohustuse) hiljemalt 31.08.2016 (p 2). Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas maakohus kvalifitseeris 8. juuli 2016 dokumendi õigesti konstitutiivseks võlatunnistuseks. Riigikohus on korduvalt lahendites asunud seisukohale, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei pruugi olla iseenesest piisav, et lugeda võlatunnistus konstutiivseks, vaid oluline on poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt näit Riigikohtu 10. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28; Riigikohtu 18. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15, p 14; Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18).
10.Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et maakohus, asudes seisukohale, et 8. juuli 2016 dokument on konstitutiivne võlatunnistus, ning samas tuvastades asjaolusid, mis kuuluksid tuvastamisele deklaratiivse võlatunnistuse korral, on käitunud vastuoluliselt. Samuti on ringkonnakohtu arvates ebaõige maakohtu seisukoht, et 8. juuli 2016 dokument on konstitutiivne võlatunnistus. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 6. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).
Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (Riigikohtu 23. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16).
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on küll õigesti lähtunud võlatunnistusele hinnangu andmisel VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamisreeglitest, kuid samas ei ole kohus kindlaks teinud võlatunnistuse tähendust arvestades võlatunnistuse sisu ja eesmärki ning kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus, kuid antud juhul ei ole tuvastatav selline poolte eesmärk. Asjas olevates tõendite kohaselt (sh poolte e-kirjavahetus – I kd tl 10-15; maksemeenutus ja meeldetuletus – I kd tl 55, 56) oli võlatunnistuse eesmärgiks kostja poolt kolmanda isiku (Lond OÜ) kohustuse täitmine, kuid mitte iseseisva ja sõltumatu nõudealuse loomine (s.o abstraktse kohustuse tekkimine). Asjaolu, et pooled käsitlesid võlatunnistuse alusel võlgnetavat summat Lond OÜ võlgnevusena, mitte aga kostja isikliku võlgnevusena, välistab konstitutiivse võlatunnistuse ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.
12.Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas. Kostja on menetluses eitanud võlasuhete olemasolu enda ja hageja vahel, kuid nõustunud sellega, et võlasuhted olid kostja äriühingu (Lond OÜ) ja hageja vahel. Sellele viitab ka maakohtu järeldus, et asjaoludest nähtuvalt oli kostja valmis andma nn lisagarantiina võlakirja Lond OÜ-l tekkinud kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohtu arvates on asja materjalidest nähtuvalt kostja ühinenud Lond OÜ kohustusega hageja nõude tagamiseks VÕS § 178 mõttes ning 8. juuli 2016 dokument on välja antud selleks, et kinnitada kohustusega ühinemise kokkulepet ja tagada selle täitmist, s.o pooled leppisid 8. juuli 2016 dokumendis kokku Lond OÜ kohustuse täitmiseks tagatise andmises kostja ühinemise teel kohustusega. Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest ning sellisel juhul ei teki poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust. Siinkohal on iseenesest õige kostja väide, et hageja ei ole menetluses tuginenud VÕS §-s 178 sätestud kohustusega ühinemisele, kuid vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 märgib kohus muuhulgas otsuse põhjendavas osas seadused, mida kohaldas. Seega on kohtu ülesandeks anda õigussuhtele õiguslik kvalifikatsioon vaatamata sellele, millise õigusnormi alusel pool ise oma nõude esitab. Ringkonnakohtu hinnang õigussuhtele ei ole poolte jaoks üllatuslik, sest hageja on hagiavalduses (ja ka menetluses) tuginenud asjaolule, et võlatunnistuse sõlmimise tingis kostja ettevõtte võlg hagejale ning ka maakohus on tuvastanud, et võlatunnistuse eesmärgiks oli tagada Lond OÜ kohustusi hageja ees.
13.Kohustusega ühinemise korral tagatise andmise eesmärgil võib kohustusega ühineja VÕS § 178 lg 4 ja § 149 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida
oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud vastuväited, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga või mille esitamise puhuks võlausaldajale tagatise andmine oli kohustusega ühinemise eesmärgiks. Kuna 8. juuli 2016 dokument on kokkulepe, millega kostja ühines Lond OÜ kohustusega selle tagamise eesmärgil, on oluline tagatise andmise eesmärk. Võlatunnistusest nähtub, et kostja soovis tagada Lond OÜ kohustusi summas kuni 28 290 eurot.
14.Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Antud juhul ei ole kostja tõendanud, et Lond OÜ puudub hageja ees võlg nõutavas summas. Kostja on tunnistanud Lond OÜ võlga rendimaksete osas hageja ees summas 5960 eurot, kuid on eitanud Lond OÜ kohustust tasuda ekskavaatori müügilepingust tulenevat sissemakset 16 290 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et Lond OÜ-l puudub hageja ees kohustus tasuda 16 290 eurot. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja ei ole tõendanud Lond OÜ-l hageja ees võla puudumist seoses ekskavaatori ostuhinna sissemaksega. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 10, ringkonnakohus nõustub nendega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohtu arvates on alusetu kostja väide, et 10. novembri 2015 ostu-müügilepingu p-s 2.3 (I kd tl 167) märgitud kinnituse eesmärgiks oli müügilepingu alusel tekkiva sissemakse tasumise kohustuse puudumise kinnitamine ning seetõttu Lond OÜ-l ei olnud sissemakse tasumise kohustust isegi juhul, kui reaalselt kohustust ei ole täidetud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi ostu-müügilepingu p-s 2.3 märgitud hageja kinnitus, et vara müügihinnast 16 290 eurot on tasutud Lond OÜ poolt hagejale enne lepingu sõlmimist, ei tõenda vaidluse korral nimetatud summa reaalset tasumist. Maakohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid ning põhjendatult asunud seisukohale, et Lond OÜ ei tasunud hagejale ostumüügilepingu p-is 2.3 märgitud summat.
15.Hagi oli esitatud tuginedes VÕS § 30 lg-le 1 ja seetõttu esitas kostja vastuhagi VÕS § 1028 jj alusel võlatunnistuse tagastamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuna tegu ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, siis tuleb jätta vastuhagi TsMS § 423 lg 2 p-i 1 kohaldades läbi vaatamata. Kostja on taotlenud juhul, kui vastuhagi jääb läbi vaatamata, vastuhagi esitamisel tasutud riigilõivu 1000 eurot tagastamist. Vastavalt TsMS § 150 lg 1 p-le 3 tasutud riigilõiv tagastatakse, kui avaldus jäetakse läbi vaatamata. Lähtudes TsMS § 150 lg 1 p-st 3 kuulub kostjale tasutud riigilõiv summas 1000 eurot tagastamisele.
16.Kuigi apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, sest kaebuse osaline rahuldamine ei muuda põhinõude (ega viiviste) rahuldamise ulatust. Hageja on esitanud taotluse välja mõista kostjalt menetluskulud ringkonnakohtus summas 370 eurot 33 senti (käibemaksuta), sh ajakulu 3 tundi 22 minutit, tunnihinnaga 120 eurot. Taotluses on hageja kinnitanud, et ta on käibemaksukohuslane ning hüvitatavate menetluskulude suurus on käibemaksuta. Samuti palub hageja välja mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud ringkonnakohtus summas 370 eurot 33 senti on vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Triin Uusen-Nacke
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.