Välja mõista OÜ-lt Smartlink lisaks kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 nimetatud võlgnevusele täiendav võlgnevus ja viivised 10 000 eurot Swedbank AS-i kasuks.
Menetluskulud
4.Jätta menetluskulud solidaarselt OÜ Smartlink ja XXX kanda.
5.Välja mõista OÜ-lt Smartlink ja XXX solidaarselt menetluskulud 1000 eurot ja viivised menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni Swedbank AS-i kasuks. Edasikaebamise kord
6.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.04.02.2011 sõlmisid hageja ja OÜ Smartlink tähtajalise arvelduskrediidilepingu nr 11007138-KT, mille alusel andis hageja OÜ-le Smartlink ehk krediidisaajale arvelduskrediiti summas 20 000 eurot. Lepingu punkt 1.8 kohaselt oli krediidiandjal õigus nõuda krediidisaajalt kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist puudujäävalt summalt 0.150% päevas. Krediidi kasutuse lõpptähtpäevaks lepiti lepingu punkti 1.3 kohaselt kokku 31.02.2012. Lepingule sõlmiti ka 6 lisa, millega lepiti kokku arvelduskrediidi limiidi muutmises. Lisaga 6 pikendati krediidi kasutuse lõpptähtaega kuni 18.01.2015.
2.Krediidisaaja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes krediidiandjale tähtajaks so. 18.01.2015 nõuded tasumata. Hagi esitamise seisuga on hagejale arvelduskrediidi summast tasumata 25 404,20 eurot. Kuna krediidisaaja ei tasunud kasutatud krediiti tähtaegselt, arvestas hageja rahalise kohustuse täimisega viivitamise eest lepingujärgset viivist 0.150% tasumata summalt päevas. Hagi esitamise seisuga on hageja viivise nõue kokku summas 35 899,32 eurot.
3.Hagi esitamise seisuga on lepingust 11-007138-KT tulenev hageja nõue krediidisaaja vastu 61 678,83 eurot, mis koosneb põhiosast 25 404,20 eurot, intressist 353,00 eurot, viivistest 35 899,32 eurot, Kredex tagatistasust 18,26 eurot, tagatistasu viivistest 27,63 eurot, kohustistasust 4,05 eurot ja kohustistasu viivistest 2,56 eurot. Hageja ei nõua hagis kogunõuet. Hageja esitab nõude ainult 30 000 euro ulatuses, mis koosneb põhiosast 25 404,20 eurot ning viivistest 4595,80 eurot.
4.Kooskõlas lepingu punktiga 1.9.2. sõlmisid hageja ja kostja II 04.02.2011 käenduslepingu nr 11-007138-KÄ, mille järgi vastutab kostja II arvelduskrediidilepingu nr 11-007138-KT ja lepingu kõigist lisadest tulenevate krediidisaaja OÜ Smartlink kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt arvelduskrediidi saajaga. Hageja ja kostja allkirjastasid ka põhilepingu muutmisel käenduslepingu lisad, mis tõendab, et kostja II oli muudatustest teadlik. Kostja II vastutuse rahaline maksimumsumma on käenduslepingu punkti 1 kohaselt 20 000 eurot. Seega vastutavad kostja I ning kostja II 20 000 euro suuruse nõude eest solidaarselt. Käendusleping on kehtiv seni, kuni laenulepingust tulenevad kohustused on täielikult täidetud. Põhjusel, et kostja II vastutab käenduslepingu kohaselt summas 20 000 eurot, esitab hageja kostja I ja kostja II vastu solidaarse põhinõude summas 20 000 eurot ja kostja I vastu täiendava nõude 10 000 eurot.
5.Käesoleval juhul on kostja II sõlminud tehingud oma majandus- ja kutsetegevuses, sest on Smartlink OÜ juhatuse liige. Hageja ei vaidle, et käesoleval juhul peab käenduslepingus sisalduma käendaja vastutuse summa. See summa on sätestatud nii käenduslepingus kui ka sõlmitud lisades. Käendaja on ise allkirjastanud lepingu 11-007138-KT lisad 2-6 põhivõlgniku esindajana, seega ei ole võimalik, et ta ei teadnud nendes sisalduvatest kohustustest. Teiseks on sõlmitud käenduslepingute lisadega kostja II kinnitanud, et ta on teadlik lepingumuudatustest ja need muudatused on välja toodud ka käenduslepingu lisades. Käenduslepingu lisades sisaldub samuti viide käendaja vastutuse
maksimumäärale. Käenduslepingule sõlmitavad lisad ei ole käenduslepingud VÕS § 143 lg 1 mõttes.
6.Käesoleval juhul ei saanud hagejal olla kostja II teavitamiskohustust, sest kostja II on juhatuse liikmena olnud ise kostja I maksevõimest teadlik. VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. Samuti ei olnud kostja I maksevõime selline, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
7.Kui kostjad ei ole tõendanud, et kostja I oli lepingu sõlmimisel maksevõimetu, siis ei saa hageja nimetatud asjaoludest käendajale teatamata jätta (isik ei saa jätta teatamata asjaoludest, mida ei ole olemas). Seejuures ei laiene vastutustundliku laenamise põhimõte ja selle rikkumisest tulenevad nõuded juriidilistele isikutele. Juriidilise isiku puhul tuleb eeldada, et isik teab võimalikest riskidest krediiditoodete kasutamisel. VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt peab teine pool teavitama vaid olulistest asjaoludest. Juriidilisele isikule ega tema juhatuse liikmele ei pea teatama juriidilise isiku maksevõimest.
8.Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt lepingust 11-007138-KT tulenevatest nõuetest Swedbank AS-i kasuks välja 20 000 eurot, mõista täiendavalt kostjalt I Swedbank AS-i kasuks välja 10 000 eurot, jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, mõista solidaarselt kostjatelt Swedbank AS-i kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostjate I ja II vastuväited
9.Kostjad vaidlevad esitatud nõudele vastu. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping iga käendusleping, mida käendab füüsiline isik. VÕS § 143 lg 1 varasem redaktsioon sätestas, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendaja on tarbija, kuid seadusandja selge tahe oli tarbijakäenduslepingu regulatsiooni laiendada kõigile füüsilistele isikutele, kes on käenduslepingu sõlminud. Kostja II juhib tähelepanu Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-148-11 punktile 14, milles juhitakse eraldi tähelepanu, et alates
05.aprillist 2011 on VÕS § 143 lg 1 sõnastus muutunud, ning selliselt on seadusandja edaspidiselt välistanud sarnased vaidlused käenduslepingute üle (konkreetne vaidlus seisneski selles, kas käendusleping on sõlmitud käendaja majandus- ja kutsetegevuse raames või on see sõlmitud tarbijana), mis on sõlmitud pärast seadusemuudatuse jõustumist kuna tarbijatena käsitletakse alates 05. aprillist 2011.a kõiki käenduslepingu sõlminud füüsilisi isikuid. VÕS § 143 lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui selles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.
10.Käesoleval juhul on käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas kokku lepitud ainult käendaja kohustuse puhul, mis tulenes 04. veebruaril 2011.a sõlmitud tähtajalisest arvelduskrediidilepingust nr 11-007138-KT. Lepingu lisade 1-6 puhul on kostja II ainult kinnitanud, et käenduslepingu kehtib ka lepingu muudatuste osas vaatamata olulistele lepingu tingimuste muutmisele. Käenduslepingu punkt 1 sätestab, et kostja II vastutab arvelduskrediidilepingust nr 11-007138-KT ja lepingu kõigist (ka tulevikus sõlmitavatest) lisadest tulenevate kostja 1 kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt kostjaga I. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu tingimusi oleks pidanud muutma lepingu tingimuste oluliste muutuste puhul ning seetõttu ei saa olla kehtiv kostja II käendus lepingu lisade 1-6 osas. Kostja II ei eita, et sõlmis käenduslepingu käendamaks kohustust, mis tulenes 04. veebruaril 2011.a sõlmitud tähtajalisest arvelduskrediidilepingust nr 11007138-KT üheaastase kestusega kuni 04. veebruarini 2012.a, kuid ei nõustu asjaoluga, nagu oleks käendus laienenud hilisemalt sõlmitud lisadele.
11.Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet, samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus eelkõige käendajate puhul. Juhul, kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja
muuhulgas nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Käesoleval juhul ei nähtu, et hageja oleks enne lepingu ja selle hilisemate lisade sõlmimist hinnanud kostja 1 krediidivõimet.
12.Käesoleval juhul ei ole hageja teavitanud kostjat II olulistest asjaoludest kostja I majanduslikku olukorrakohta ega analüüsinud kostja I majanduslikku olukorda enne käenduslepingu sõlmimist kostjaga II. Käendaja VÕS § 14 lg 2 rikkumisest tuleneva laenuandja vastu suunatud iseseisva kahju hüvitamise nõude VÕS § 115 lg 1 alusel ei ole küsimus mitte selles, kas laenuandja on laenusaaja suhtes täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat kohustust kontrollida laenusaaja krediidivõimet, vaid seda, kas laenuandja on nõuetekohaselt täitnud teavitamiskohustuse. Kohtul tuleb käesoleval juhul hinnata, kas hageja on kostjat 1 olulistest asjaoludest, siinhulgas laenusaaja majanduslikust olukorrast teavitanud. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
13.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostjate vastuse, menetluse käigus esitatud tõenditega, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
14.Asjas puudub vaidlus, et hageja ning kostja I sõlmisid 04.02.2011 arvelduskrediidilepingu nr 11-007138-KT, millega hageja andis kostjale I arvelduskrediiti summas 20 000 eurot (tlk 6-9). Arvelduskrediidilepingu punkti 1.3 kohaselt kohustust kostja I krediidi hagejale tagastama 31.02.2012. 04.02.2011 arvelduskrediidilepingule sõlmiti 6 lisa (tlk 10-26), millega muudeti arvelduskrediiti suurust lisaga 6 summani 27 999 eurot ning lükati arvelduskrediidi kasutamise lõpu tähtaega edasi kuni 18.01.2015. Lisaks sõlmis hageja 04.02.2011 arvelduskrediidilepingu nr 11-007138-KT käendamiseks kostjaga II käenduslepingu nr 11-007138-KÄ (tlk 63-64). Käenduslepingu punkti 1 kohaselt vastutab käendaja arvelduskrediidilepingust nr 11-007138-KT tulenevate kohustuste täitmise eest kostjaga I solidaarselt summas kuni 20 000 eurot.
15.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevus 20 000 eurot, kuna kostja I ei ole täitnud arvelduskrediidilepingust tulenevaid kohustusi. Samuti palub hageja kostjalt I välja mõista täiendav põhivõlgnevus 5404,20 eurot ja viivised 4595,80 eurot. Kostjad vaidlevad hageja nõudele vastu põhjendusel, et kostjalt II kui käendajalt oleks hagejal alus nõuda võlgnevuse tasumist üksnes juhul, kui käendaja vastutuse maksimummäär oleks sätestatud ka käenduslepingu lisades. Samuti heidavad kostjad hagejale ette asjaolu, et hageja ei hinnanud arvelduskrediidilepingu ning selle lisade sõlmimisel kostja I krediidivõimet.
16.Kohus märgib, et VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
17.Hageja ja kostja I sõlmitud arvelduskrediidilepingut kostja I tähtaegselt täitnud ei ole, kuna nähtuvalt arvelduskrediidilepingu nr 11-007138-KT aruande väljavõttest (tlk 33-62) on kostjal I arvelduskrediidilepinguga seoses 18.01.2015 seisuga tasumata põhivõlgnevus summas 25 404,20 eurot (tlk 56). Kostjad ei ole kostja I poolt põhivõlgnevuse tasumata jätmist ega võlgnevuse suurust vaidlustanud. Seega on kostja I jätnud talle VÕS § 76 lg-st 1, §-st 82 tulenevad kohustused täitmata.
18.Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja I VÕS §-st 100 tulenevat kohustust rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 punkti 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. Seega tuleb
hageja ja kostja I vahel sõlmitud arvelduskrediidilepingu alusel kostjalt I välja mõista põhivõlgnevus summas 25 404,20 eurot.
19.Hageja nõuab kostjalt I sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 4595,80 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul on hageja ja kostja I lepingu punktis 1.8 kokku leppinud viivise tasumise kohustuse määraga 0,150% päevas (tlk 6). VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda viivist. Hageja on tõendanud viivise summa kujunemist arvelduskrediidi aruande väljavõttega (tlk 61-62). Hagi esitamise hetkeks oli viivise suurus 35 869,13 eurot, kuid hageja nõuab viivist üksnes summas 4595,80 eurot. Kostja I ei ole viivisevõlgnevuse suurust ega kujunemist vaidlustanud. Võttes arvesse, et tuvastamist on leidnud, et kostja I on rikkunud arvelduskrediidi tagastamise kohustust, tuleb kostjalt I VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista viivised summas 4595,80 eurot.
20.Lähtuvalt eeltoodust tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista kokku 30 000 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest 25 404,20 eurot ja hagiavalduse seisuga sissenõutavaks muutunud viivistest summas 4595,80 eurot.
21.Hageja nõuab nimetatud võlgnevusest 20 000 euro solidaarselt tasumist ka kostjalt II, kuna kostja II olid arvelduskrediidilepingu nr 11-007138-KT käendaja. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse täitmise eest täies ulatuses. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
22.Hageja on tõendanud, et kostja II võttis käenduslepinguga nr 11-007138-KÄ (tlk 63-64) ja käenduslepingu lisadega 1-6 (tlk 65-82) kohustuse vastutada arvelduskrediidilepingust nr 11-007138-KT tuleneva kohustuse täitmise eest kostjaga I solidaarselt. Nähtuvalt käenduslepingu nr 11-007138-KÄ p-st 1 on kostja II kui käendaja vastutuse maksimummäär 20 000 eurot, seega tuleb arvelduskrediidilepingust nr 11-007138-KT tulenev võlgnevus 20 000 euro ulatuses mõista kostjatelt I ja II välja solidaarselt hageja kasuks.
23.Seoses kostja II vastuväitega, et käenduslepingu lisades ei olnud sätestatud käendaja vastutuse maksimummäära, märgib kohus, et vastavasisuline väide on põhjendamatu, kuna käendaja vastutuse piirmäär summas 20 000 eurot nähtub selgelt käenduslepingu nr 11007138-KÄ punktist 1 (tlk 63), 06.12.2011 lisa punktist 1 (tlk 65), 24.08.2012 lisa punktist 1 (tlk 69), 31.01.2013 lisa eelviimasest lõigust (tlk 71), 23.07.2013 lisa eelviimasest lõigust (tlk 74), 23.01.2014 lisa eelviimasest lõigust (tlk 77) ja 21.07.2014 lisa eelviimasest lõigust (tlk 80). Seega on nii käenduslepingus endas kui ka kõigis lisades üheselt arusaadavalt reguleeritud käendaja vastutuse piirmäär ning lepitud kokku, et see on 20 000 eurot. Seega kehtib kostja II vastutus käendajana nii arvelduskrediidilepingust nr 11-007138-KT tulenevate kohustuste kui ka kõigi selle lisade puhul.
24.Täiendavalt on kostjad esitanud vastuväite, et hageja on jätnud enne krediidilepingu sõlmimist täitamata VÕS § 14 lg-st 1 tuleneva kohustuse hinnata kostja I krediidivõimet. Samuti ei ole hageja kostjate hinnangul täitnud kohustust kostja II kui käendaja informeerimiseks kostja I majandusliku seisundi kohta. Kohus leiab, et kostjate vastuväited on põhjendamatud. Nimelt puudub vaidlus asjaolus, et kostja II on kostja I juhatuse liige, mida tõendab ka äriregistri väljatrükk (tlk 108). Seega ei pidanud hageja kostjat II täiendavalt teavitama kostja I majanduslikust seisundist, kuna kostja II kostja I juhatuse liikmena oli ise kostja I majanduslikust seisukorrast kõige paremini teadlik. Samuti märgib kohus, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-30-16 p-s 13 rõhutanud, et VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja kohustus tõendada, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. Kohus märgib, et antud juhul pidi kostja II kui kostja I juhatuse liige olema igakülgselt teadlik kostja I majanduslikust olukorrast, seega ei ole kostjal II võimalik tugineda asjaolule, et hageja ei kontrollinud kostja I krediidivõimet piisava hoolikusega ega teavitanud sellest kostjat II.
25.Kohus on seisukohal, et eeltoodust lähtuvalt tuleb hagi rahuldada ja kostjatelt I ja II tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista võlgnevus 20 000 eurot. Lisaks tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista täiendav 10 000 eurot.
26.Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1 on hagi hind 30 000 eurot. Menetluskulud
27.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. VÕS § 165 lg-st 3 tulenevalt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaldamist. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi ja teeb otsuse kostjate kahjuks, tuleb tsiviilasja menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1, § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.
28.TsMS § 174 lg-st 1 tulenevalt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
29.Hageja palub kostjatelt menetluskuluna välja mõista riigilõivu. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulu muu hulgas riigilõiv. Hageja on tõendanud menetluses riigilõivuna 1000 euro tasumist (tlk 83). Kohus on seisukohal, et hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada ning kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista menetluskulud summas 1000 eurot. Samuti tuleb hageja taotlusel kostjatelt TsMS § 177 lg 4 alusel solidaarselt välja mõista viivised menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.