Hageja: XXX (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX) Hageja lepinguline esindaja: Anastasia Nezgovorova (LawPower OÜ, asukoht Paldiski mnt 227-47, 13520 Tallinn, e-post: [email protected]) Kostja: XXX (isikukood XXX3, elukoht XXX; e-post: XXX) Kostja lepinguline esindaja: Sergei Desjatnikov (FIE Sergei Desjatnikovi Õigusbüroo, asukoht Mõisavahe 21, 50707 Tartu, epost: [email protected])
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
05. juuni 2018 Hageja: XXX Hageja lepinguline esindaja: Anastasia Nezgovorova Kostja lepinguline esindaja: Sergei Desjatnikov
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Mõista kostjalt XXX välja hageja XXX kasuks põhivõlg summas 8000 eurot ja seisuga 27.03.2018 sissenõutavaks muutus viivis 1810,60 eurot.
3.Mõista kostjalt XXX välja hageja XXX kasuks välja alates hagiavalduse esitamisest 28.03.2018 kuni kohtuotsuse tegemise päevani sissenõutavaks muutunud viivis summas 133,26 eurot.
Mõista kostjalt XXX välja hageja XXX kasuks välja viivis hageja põhinõudelt (8000 eurot) alates 12.06.2018 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte enam, kui 6056,14 euro ulatuses.
5.Jätta rahuldamata kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks ja aegumise kohaldamiseks.
6.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 6.1 Jätta menetluskulud kostja XXX kanda. 6.2 Mõista kostjalt XXX välja hageja XXX kasuks menetluskulud summas 1250 eurot. 6.3 Kostja XXX poolt hagejale XXX hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (summas 1250 eurot) tuleb kostjal XXX tasuda viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-18-4797
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED
1.Hageja XXX esitas 28.03.2018 Harju Maakohtule hagiavalduse XXX vastu võlgnevuse nõudes. Hageja taotleb välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus põhisummas 8000 eurot, viivis hagiavalduse esitamise päeva seisuga summas 1810,60 eurot, viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni (alates 28.03.2018 kuni kohase täitmiseni) ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.XXX ja XXX sõlmisid 01.04.2012. a laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 5000 eurot. Pooled leppisid kokku ka viivisemääras, milleks on 0,022% võlgnetavast summast päevas. Kostja kohustus laenusumma hagejale tagasi maksma hiljemalt 01.04.2015. 10.06.2012. a sõlmisid pooled laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 1000 eurot ja lepiti kokku viivisemääras 0,022% võlgnetavast summast päevas. Kostja kohustus laenusumma hagejale tagasi maksma hiljemalt 10.06.2015. 01.11.2012. a sõlmisid pooled kaenulepingu põhisummas 5559,10 eurot, lepiti kokku viivisemääras 0,022% võlgnetavast summast päevas. Kostja kohustus laenusumma hagejale tagasi maksma hiljemalt 01.11.2015. Laenust on jäänud tagastamata 2000 eurot ja viivis.
3.Kostja käitub pahatahtlikult ega täida endale võetud kohustusi seoses laenu tagastamisega. Poolte vahel on sõlmitud mitu laenulepingut ning kostja ei täida oma kohustusi nõuetekohaselt. Laenusumma on hagejale tagastamata täies ulatuses. Hageja on seisukohal, et pangakontode väljavõtete alusel tunnistab kostja oma võlgnevust hageja ees. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuna sellega vaid kinnitatakse võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul võib võlgnik kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24.04.2006. a otsus nr 3-2-1-21-06, p 15).
4.Tsiviilasjas nr 2-04-480 on Pärnu Maakohus leidnud, et võlgniku saldokinnituse puhul on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses. Hageja leiab, et nimetatu kohaldub ka analoogia
2-18-4797 korras käesolevas vaidluses, kus kostja on maksekorralduses kinnitanud võlajääki summas 5000 eurot perioodi 01.04.2012-01.04.2015 eest, 1000 eurot perioodi 10.06.2012-10.06.2015 eest ning 2000 eurot perioodi 01.11.2012-01.11.2015 eest. Laenuleping oli sõlmitud poolte vahel suulises vormis. Korduvad läbirääkimised telefoni teel ning isiklikult ei õnnestunud (jäid tulemuseta). Hageja tegi ka ettepaneku võlgnevuse tagastamiseks ositi, kuid kostja, viidates raha puudumisele, ei ole tagastanud hagejale võlgnetavast summast midagi. Võlasuhte olemasolu kinnitab kostja poolt allakirjutatud võlatunnistus. Harju Maakohus on juba teinud otsuse analoogses vaidluses, milles osalesid samad menetlusosalised (Harju Maakohtu 21.04.2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-1515006).
5.Põhivõlgnevuseks kokku on 8000 eurot, millelt on viivis arvestatud järgmiselt: põhivõla summalt 5000 eurot moodustab viivis 0,022% põhivõlast päevas ehk 1,10 eurot päevas, perioodil 02.04.2015 – 28.03.2018 on 1091 päeva, seega on viivis kokku summas 1200,10 eurot (1091 päeva*1,10 eurot päevas); põhivõla summalt 1000 eurot moodustab viivis 0,022% põhivõlast päevas ehk 0,22 eurot päevas, perioodil 11.06.2015 – 28.03.2018 on 1021 päeva, seega on viivis kokku summas 224,62 eurot (1021 päeva*0,22 eurot päevas); põhivõla summalt 2000 eurot moodustab viivis 0,022% põhivõlast päevas ehk 0,44 eurot päevas, perioodil 02.11.2015 – 28.03.2018 on 877 päeva, seega on viivis kokku summas 385,88 eurot (877 päeva*0,22 eurot päevas). Seega kohustub kostja tasuma hagejale viivist 0,022% päevas tasumata põhisummalt (s.o summalt 8000 eurot), arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse.
6.25.04.2018 esitas hageja seisukoha kostja vastusele. Vastavalt võlatunnistusele pidi kostja võlad laenuandjale tagastama hiljemalt 01.04.2015, 10.06.2015 ja 01.11.2015. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 järgi kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hagiavalduse kostja vastu esitas hageja 28.03.2018, seega polnud tagasinõue selleks ajaks aegunud. Hageja täpsustab, et primaarne nõue on võlatunnistus ja alternatiivseks nõudeks on laenuleping. Seejuures viitab hageja Riigikohtu 19.10.2005. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-86-05, milles Riigikohus selgitab, et kohus peab kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludele. Kohus ei ole siiski seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Näiteks kui kohus leiab, et hageja poolt esitatud võlakirjal on olemas kõik käenduslepingule vajalikud tunnused, siis ei ole alust väitel, et hageja ise sellele otseselt ei tuginenud ning seega nõuet käenduslepingu alusel lähemalt kontrollida ei ole vaja.
7.Kostja on mitmekordselt võtnud hagejalt laenu ja alguses tagastas laenu korralikult, kuid alates 2012. a augustikuust kostja käitumine muutus ning ta ei enam soovinud oma kohustusi hageja ees lõpuni täita. Nimetatud asjaolu kinnitavad hageja pangakonto väljavõtted. Poolte õigussuhete olemasolu on kinnitanud ka kostja ise 12.01.2017. a toimunud kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-1515006. Hagejale on arusaamatud alljärgnevad kostja vastuväited: Konto väljavõttega ei saa tõendada laenulepingu saamist. Arveldusarve väljavõte on vastuoluline ja ei ole selge. Ebaselgusele viitab asjaolu, et maksekorralduse nr 1699 selgituses on märgitud võlast, mis oli võetud 01.11.2012-01.11.2015. Kostja ei saanud midagi perioodil 01.11.2012-01.11.2015; väidetavad võlatunnistused või laenulepingud on puudulikud; väljavõtte sisu on arusaamatu, millel puudub igasugune tähendus. Ülalmainitud etteheited hagejale on täiel määral arusaamatud arvestades seda, et kostja ise tegi neid ülekandeid ning märkis selgitused.
2-18-4797
8.Võla tunnistamiseks piisab sellest, et üksnes kostja allkirjastab võlatunnistuse ning kostja on seda omakäeliselt teinud. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Seega on võlatunnistus antud VÕS § 30 lg-s 2 sätestatud vormis. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ja tulemuseks ei ole uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt nt Riigikohtu 24.04.2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06; Riigikohtu 06.05.2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15). Riigikohus on ka märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb võtta selge seisukoht, kas kostja oli hagejale enne kokkuleppe sõlmimist isiklikult võlgu (vt Riigikohtu 17.01.2012. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11). Eeltoodust tulenevalt jääb hageja oma haginõuete juurde ning palub hagi täies ulatuses rahuldada.
9.21.05.2018 täpsustuse kohaselt viitab hageja, et kostja on oma menetlusdokumentides väitnud, et tema ei ole teinud hagejale laekumisi vaidlusaluste selgitustega. On üldteada asjaolu, et juba aastast 2012 on Eesti pankades kehtestatud päevalimiit 200 eurot ning seda summat ületava rahasumma laekumiseks on vajalik isiku identifitseerimine (eelkõige ID-kaardiga). Seega on ebatõenäoline, et kostja ei oleks teinud pangaülekanded oma enda pangakontolt. Kostja tegi need laekumised isiklikult, mistõttu on kostjapoolsed väited laekumiste selgituste sisu osas üllatuslikud.
KOSTJA VASTUVÄITED
10.Kostja esitas 22.04.2018 vastuse hagile, milles hagi ei tunnista ning taotleb jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hagi on tõendamata ja põhjendamatu ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Hagiavalduses asus hageja seisukohale, et kostja tunnistas pangakontode väljavõtete alusel võlgnevuse olemasolu. Kostja on seisukohal, et väidetav nõue on aegunud ja ei ole selge. Kuni nõude täpsustamiseni ei võta kostja omaks ühtegi hageja poolt hagiavalduses nimetatud asjaolu, mistõttu hageja peab tõendama iga oma väidet ja nõuet. Hagile lisatud materjalide alusel ei ole võimalik tuvastada hageja nõuet kostja vastu, seega ei ole võimalik objektiivse vastuse esitamine.
11.Hagiavalduses esitatud asjaolud ei ole tõesed. Hageja poolt ei ole tõendatud hagiavalduses esitatud olulisi ja asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavaid väiteid, mistõttu on hagi alusetu. Hagiavalduse juurde esitatud materjalid ei ole piisavad ega kohased tõendid nõude tõendamiseks ja rahuldamiseks. Hagiavalduse kohaselt leiab hageja, et andis kostjale 01.04.2012, 10.06.2012 ja 01.11.2012 laenu. Sisuliselt hageja väidab, et 01.04.2012, 10.06.2012 ja 01.11.2012 olid poolte vahel sõlmitud laenulepingud VÕS § 396 lg 1 tähenduses. Kostja vaidleb laenulepingutele vastu, sest kostja ei sõlminud laenulepinguid hagejaga ega hagejaga seotud isikutega.
12.Antud asjas ei ole nõuetekohaselt tõendatud laenulepingu sõlmimine ega laenu andmine. Hageja esitas hagi alusena laenulepingu sõlmimise. Kostja soovib teada, millal ja kus temale raha on antud. Konto väljavõttega ei saa tõendada laenulepingu sõlmimist. Konto väljavõte on vastuoluline ega ole selge. Ebaselgusele viitab asjaolu, et maksekorralduse nr 1699 selgituses on märgitud võlg, mis oli võetud 01.11.2012-01.11.2015. Kostja ei saanud midagi perioodil 01.11.2012-01.11.2015. Selgituse absurdsusele viitab ka asjaolu, et konto väljavõte on dateeritud 14.10.2012 kuupäevaga, aga väidetava laenu võtmine summas ja laenulepingu sõlmimine toimus
2-18-4797 01.11.2012. Kuidas kostja 14.10.2012 teadis, et võtab laenu ajavahemikus 01.11.2012 kuni 01.11.2015? Väidetavad võlatunnistused või laenulepingud on puudulikud. Kui dokumendi sisu on puudulik laenulepingu või võlatunnistuse tähenduses, siis see peaks olema vastustaja risk. Hageja ise otsustas esitada hagi puuduliku dokumendi/laenulepingu/võlatunnistuse alusel. Ta pidi riskidega arvestama.
13.Samuti tugines hageja võlatunnistusele. Kostja vaidleb võlatunnistusele vastu, sest tema ei sõlminud võlatunnistusi ega laenulepinguid. Kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Kostja on sisuliselt hageja käitumise ohver. Kostja ei nõustu hageja hinnanguga, et hagi juurde esitatud dokumendi puhul on tegemist võlatunnistusega. 14.02.2011 dokumendil puuduvad võlatunnistuse tunnused VÕS § 30 tähenduses. Väljavõttest ei tulene kostja lubadus võlgnevuse tasumise kohta. Väljavõtte sisu on arusaamatu, millel puudub igasugune tähendus. Maksekorralduse nr 1699 sisu on ebaloogiline ja sellest ei saa midagi järeldada. Ei ole loogiline ja võimalik, et 14.10.2012 lubab kostja tasuda 01.11.2012 – 01.11.2015 võetud laenu. Jääb arusaamatuks, mille alusel on arvestatud väidetav võlgnevuse jääk 2000 eurot. 14.10.2012 seisuga väidetavat laenu ei olnud veel kostjale antud ja väidetava laenulepingu sõlmimine pidi toimuma 01.11.2012-01.11.2015, aga kostja tasub juba 14.10.2012 veel võtmata laenu tagasi ja hageja järeldab, et saamata laenu jääk on 2000 eurot.
14.Isegi, kui asuda seisukohale, et hageja midagi andis kostjale, siis väidetava võlgnevuse nõue on aegunud 15.10.2015. Maksekorralduse nr 1700 sisu ei ole samuti selge. Maksekorralduse esimene ja teine lause on vähemalt formaalselt loogiline ja nende tõlgendamine on mõistlikul viisil võimalik, aga kolmas ja neljas lause ei ole arusaadav. Näiteks kolmanda lause sisu on järgmine: 1000E 10.06.2012-10.06.15. Neljanda lause sisu: 5000E-s 01.04.12-01.04.15. planeerin maksma välja järgnevate kuude jooksul. Kolmanda lause puhul ei saa isegi kaudselt väita lubaduse andmist. Võlatunnistus on reguleeritud VÕS §-ga 30. See on võlatunnistuse erinorm. Deklaratiivse kui ka konstitutiivse võlatunnistuse vormitunnused on sätestatud selles erinormis. Vormi nimetused on nimetamata. Sõltumata võlatunnistuse vormist deklaratiivne või konstitutiivne võlatunnistus ongi VÕS §-ga 30 reguleeritud võlatunnistus. Näiteks leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus, on konstitutiivne võlatunnistus või leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et tunnistatakse kohustuse olemasolu on deklaratiivne võlatunnistus.
15.Konstitutiivse ja deklaratiivse võlatunnistuse tunnused on sätestatud VÕS §-s 30. Seega võlatunnistuse (deklaratiivse või konstitutiivse) puhul tuleks tugineda ainult VÕS §-le 30 ja sellisel juhul VÕS § 396 lg 2 ei ole asjakohane, sest võlgnevuse vormistamisel laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses tuleks vaidluse lahendamisel lähtuda VÕS 22. peatükist. Laenulepingu sätete järgi asja lahendamisel muutub omakorda tõendamiskoormis. Enam ei kehtiks võlatunnistuse põhireeglid tõendamise osas (hagejal piisab ainult võlatunnistuse esitamisest, kostja peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole). Hageja poolt on esitatud arveldusarve väljavõte. Asjas puuduvad tõendid, millest tuleneks usaldusväärselt kinnitatud lubaduse andmine kostja poolt. Hageja peab tõendama asjaolu, millele ta tugineb. Kohtule esitatud paber on allkirjastamata. Tõendist ei nähtu, millisel moel toimus dokumendi kinnitamine. Kas 500 eurot maksti kontoris või pin-kalkulaatori abil või allkirjastati digitaalselt. Võlatunnistuse vorminõue (VÕS § 30 lg 2) on täitmata. Kostja ei saanud hagejalt 8000 eurot, seega puudub temal võlgnevus hageja ees.
KOHTU PÕHJENDUSED
2-18-4797
16.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
17.Hageja tugineb sellele, et 01.04.2012 sõlmisid XXX ja XXX laenulepingu põhisummas 5000 eurot ning kostja kohustus laenusumma hagejale tagasi maksma hiljemalt 01.04.2015. Samuti tugineb hageja sellele, et 10.06.2012 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu põhisummas 1000 eurot ja kostja kohustus laenusumma hagejale tagasi maksma hiljemalt 10.06.2015. Hageja leiab samuti, et seoses võlakohustusega kokku summas 6000 eurot on kostja andnud talle võlatunnistuse, mis on väljendatud maksekorralduses nr 1700 (tl 6, tõlge tl 23). Lisaks tugines hageja sellele, et 01.11.2012 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu põhisummas 5559,10 eurot, millest on jäänud tagastamata 2000 eurot ja kostja kohustus selle laenusumma hagejale tagasi maksma hiljemalt 01.11.2015. Kohtuistungil täpsustas hageja, et 01.11.2012 ei sõlmitud laenulepingut, vaid oli kinnitatud võla jääk 01.11.2012 seisuga, kusjuures võlgnevus tulenes maisjuunis 2012 sõlmitud laenulepingust (vt tl 83 pöördel). Hageja leiab samuti, et seoses võlakohustusega kokku summas 2000 eurot on kostja andnud talle võlatunnistuse, mis on väljendatud maksekorralduses nr 1699 (tl 6, tõlge tl 23).
18.Kuna hageja on selgitanud, et tema primaarne nõue tugineb võlatunnistustele ja alternatiivselt on tema nõuete aluseks laenulepingud, siis kontrollib kohus esmalt, kas hageja nõudeid on võimalik rahuldada tuginedes võlatunnistustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 on sätestatud, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus leiab sarnaselt jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-15006 kohtu poolt selgitatule, et võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti – piisab, kui võlatunnistuse allkirjastab ainult kohustatud pool.
19.Kohus nõustub hagejaga, et hageja pangakonto väljavõttest nähtuvast kostja maksekorralduse nr 1700 selgitusest järeldub kostja tahteavaldus tagastada hagejale laen summas 5000 eurot hiljemalt 01.04.2015 ning laen summas 1000 eurot hiljemalt 10.06.2015. Kohus nõustub hagejaga, et seoses nimetatud võlakohustusega kokku summas 6000 eurot on kostja andnud hagejale võlatunnistuse, mis on väljendatud maksekorralduses nr 1700 (tl 6, tõlge tl 23). Kohus märgib veelkord, et võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti – piisab, kui võlatunnistuse allkirjastab ainult kohustatud pool. Kohus on seisukohal, et kirjutades maksekorralduse nr 1700 selgitusse, et võlajääk on 1000 eurot 01.06.2012-01.06.2015 ning viidates järgmises lauses 1000 eurole perioodil 10.06.2012-10.06.2015, käsitles kostja samuti võla jääki ja tunnistas oma võlga hageja ees summas 1000 eurot. Samuti leiab kohus, et kirjutades maksekorralduse nr 1700 selgitusse seoses 5000 euroga perioodi 01.04.2012-01.04.2015 ja plaani nimetatud summa välja maksta järgnevate kuude jooksul, tunnistas kostja sellega oma võlga hageja ees summas 5000 eurot.
20.Kuigi kostja esindaja pidas kostja poolt tehtud maksekorralduse nr 1700 selgitusi ebaloogiliseks, ebaselgeks ja isegi absurdseks, siis kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kuna pooled on erinevatel seisukohtadel kostja poolt maksekorralduses nr 1700 väljendatud tahtevalduse sisu osas, siis tuleb kohtu arvates kohaldada VÕS § 29 lg-t 4, mille kohaselt juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Samuti tuleb arvestada VÕS § 29 lg 6 regulatsiooni, mille kohaselt lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega,
2-18-4797 andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist ning VÕS § 29 lg-t 8, mille kohaselt lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu arvates tuleb kostja poolt maksekorralduses nr 1700 antud selgitusi vaadelda tervikuna. Vaidlus puudub selles, et jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-15006 hindas kohus pooltevahelises vaidluses maksekorralduse nr 1700 esimest ja teist lauset ning tegi selle alusel järelduse, et kostja andis hagejale võlatunnistuse, et võlgneb hagejale perioodi eest 01.06.2012-01.06.2015 veel 1000 eurot (vt tl 10 pöördel). Kohus leiab, et puudub mõistlik põhjus, miks hinnata maksekorralduse nr 1700 kolmandat ja neljandat lauset erinevalt maksekorralduse nr 1700 esimesest ja teisest lausest. Kohtu arvates on kostja maksekorralduses nr 1700 väljendatud võlatunnistus tervik, käsitledes kostja erinevate summade ja erinevate perioodidega võlgnevusi hageja eest. Kostja poolt antud tervikliku võlatunnistuse olemusest ja eesmärgist lähtudes ei nõustu kohus kostjaga, justkui oleks kostja maksekorralduse nr 1700 esimene ja teine lause loogilised ja mõistlikult tõlgendatavad, kuid kolmas ja neljas lause juba absurdsed. Mõistliku inimese positsioonist lähtudes tuleb käesolevas asjas eeldada, et kostja samaaegselt ühte ja sama maksekorraldust täites andis oma erineva tagasimakse perioodiga ning erineva suurusega võlgu tunnistades sisult samasuguseid lubadusi (võlatunnistus). Mõistliku inimese positsioonist lähtudes on eluliselt täiesti ebausutav kostja esindaja väide, nagu andnuks kostja samaaegselt maksekorralduse nr 1700 kahes esimeses lauses võlatunnistuse, mille alusel kostjalt on jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-15006 võlg välja mõistetud ning nagu andnuks kostja sama maksekorralduse kolmandas ja neljandas lauses juba „absurdseid“ selgitusi. Lähtudes mõistliku inimese positsioonist, tuleb kohtu arvates eelistada tõlgendust, mille kohaselt kostja poolt maksekorralduses nr 1700 antud võlatunnistus on tervikuna seaduslik ja kehtiv, eristamata antud võlatunnistuse erinevaid lauseid.
21.Kohus nõustub hagejaga ka selles, et hageja pangakonto väljavõttest nähtuvast maksekorralduse nr 1699 selgitusest järeldub kostja tahteavaldus tagastada hagejale laen summas 2000 eurot hiljemalt 01.11.2015. Kohus nõustub hagejaga, et seoses nimetatud võlakohustusega summas 2000 eurot on kostja andnud talle võlatunnistuse, mis on väljendatud maksekorralduses nr 1669 (tl 6, tõlge tl 23). Kuigi algselt tugines hageja sellele, et nimetatud võlgnevus tuleneb 01.11.2012 laenulepingust, siis kohtuistungil täpsustas hageja, et 01.11.2012 ei sõlmitud laenulepingut, vaid 01.11.2012 oli võla jäägi fikseerimise kuupäev, kusjuures võlgnevus tulenes mais-juunis 2012 sõlmitud laenulepingust (vt tl 83 pöördel). Hageja leidis, et viidatud täpsustuse näol ei ole tegemist hagi muutmisega, vaid faktilise asjaolu täpsustamisega. Kostja aga leidis, et nimetatud täpsustuse näol on tegemist hagi aluse muutmisega, kuivõrd hagi alus on esitatud selliselt, et laenuleping oli sõlmitud selle maksekorralduse puhul 01.11.2012 (vt tl 84 pöördel). Kohus leiab, et vähemalt hageja esmase alternatiivse nõude kontekstis (hageja tugineb esmaselt võlatunnistuse olemasolule) ei ole hageja poolt esitatud täpsustused laenulepingu sõlmimise ja laenu väljamaksmise aja kohta käsitletavad hagi muutmisena. TsMS § 376 lg 4 lg 1 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist ilma, et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Kohtu arvates ei muuda hageja poolt esitatud täpsustused laenulepingu sõlmimise ja laenu väljamaksmise aja kohta neid hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, mis seonduvad kostja poolt 14.10.2012 väljastatud võlatunnistuse alusel esitatud hageja nõudega.
22.Kohus ei nõustu ka kostja poolt maksekorralduses nr 1699 väljendatud tahteavalduse sisu osas kostja esindajaga selles, justkui oleks antud tahteavaldus ebaloogiline või ebaselge. Kohus märgib, et maksekorralduses nr 1699 on täiesti selgelt väljendatud kostja kinnitus laenujäägi 2000 eurot kohta, samuti laenuperioodi 01.11.2012-01.11.2015 kohta. Maksekorraldus on nr 1699 on tehtud
2-18-4797 kostja poolt samal päeval ja eelnevalt käsitletud maksekorraldusega nr 1700 sarnaste selgitustega ning ka sellel põhjusel ei näe kohus alust, miks tuleks antud maksekorralduse selgituses väljendatud tahteavaldusi tõlgendada põhimõtteliselt teistmoodi kui maksekorralduses nr 1700 väljendatud tahteavaldusi (vt ka käesoleva kohtuotsuse p 20).
23.Harju Maakohus on juba teinud otsuse analoogses vaidluses, milles osalesid samad menetlusosalised (Harju Maakohtu 21.04.2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15006). Iseenesest on kostjal õigus selles, et kohus peab käesolevas menetluses esitatud tõendeid hindama eraldiseisvalt ja ei saa lähtuda üksnes pooltevahelises vaidluses tehtud otsusest, kuid kohus ongi eelnevalt eraldiseisvalt hinnanud kostja poolt antud võlatunnistusi käesoleva menetluse raames (vt kohtuotsuse p-d 19-22). Teisalt leiab kohus, et kuna käesoleva vaidluse ja jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-15006 lõppenud pooltevahelise vaidluse asjaolud ning tõendid on väga sarnased (sh on mõlemas menetluses hageja nõude aluseks maksekorralduses nr 1700 väljendatud võlatunnistus), siis ei ole mõistlikku põhjust, miks kohus peaks pooltevahelise sarnase vaidluse lahendamisel asuma käesolevas asjas oluliselt erinevale seisukohale kui kohtud tsiviilasjas nr 215-15006. Kohtu arvates ei esine käesolevas asjas selliseid oluliselt teistsuguseid või erandlikke asjaolusid, miks lahendada käesolevat vaidlust sisuliselt teistmoodi kui poolte vahel läbi kolme kohtuastme läbi vaieldud tsiviilasjas nr 2-15-15006. Kohus leiab, et õiguskindluse ja seaduse ühetaolise kohaldamise saavutamiseks peab omavahel väga sarnastes vaidlustes samade poolte vahel kohtupraktika olema võimalusel ühtne ja ennustatav.
24.Eelnevat arvestades kohus leiab, et maksekorraldustesse nr 1699 ja nr 1700 kirja pandu näol on tegemist kostja poolse võla tunnistamisega ja deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses. Kohus jagab ka käesolevas menetluses jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-1515006 väljendatud seisukohta, leides, et maksekorraldused nr 1699 ja 1700 on allkirjastatud kostja poolt elektrooniliselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 80 lg 3 tähenduses. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et kostja poolt hagejale tehtud 500 euroste maksete puhul tuli kostjal ennast identifitseerida, kasutades pin-kalkulaatorit või ID-kaarti. Tsiviilasjas nr 2-15-15006 vande all antud ütlustes on kostja märkinud, et logib panka sisse kas ID-kaardi või paroolikaardiga (tl 58). Seega kohtu hinnangul saab eeldada, et maksekorraldused nr 1699 ja 1700 on allkirjastatud elektrooniliselt kostja poolt. TsÜS § 80 lg 1 järgi loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 80 lg 3 on sätestatud, et elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga. Elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri. Kohtu arvates tähendab kostja poolt pangas maksekorralduse tegemiseks enda identifitseerimine nn isikliku võtme abil (pin-kalkulaator või ID-kaart) elektroonilise allkirja andmist. Samas isegi kui asuda seisukohale, et isiku poolt pangaülekannete tegemine nn isikliku võtme abil ei ole vaadeldav elektroonilise allkirja andmisena TsÜS § 80 lg 3 tähenduses, leiab kohus, et pangaülekannete tegemisel antud selgitused tuleks võrdsustada tehingu elektroonilise vormiga analoogia alusel (TsÜS § 4). Kohus ei näe mõistlikku põhjendust ega eesmärki, miks peaks olema pangaülekannete tegemiseks kasutatav isiku turvaline identifitseerimine pin-kalkulaatori või ID-kaardi alusel oma õiguslikult jõult nõrgem kui nn tavaline digitaalallkiri.
25.Kui aga vastaks tõele tsiviilasjas nr 2-15-15006 vande all antud ütlustes kostja poolt tõstatatud oletus, et võib-olla tegi ta maksekorralduse ülekanded üldse pangas (tl 58), siis ka sellisel juhul pidi kostja maksekorraldused allkirjastama. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et pangas maksekorraldusi tegev isik peab tema poolt pangas tehtud maksekorraldused allkirjastama. Seega ühel või teisel viisil on kostja tema poolt maksekorraldusetes nr 1699 ja 1700 antud
2-18-4797 võlatunnistused igal juhul allkirjastanud. Tsiviilasjas nr 2-15-15006 vande all antud ütlustes ega ka käesolevas asjas kostja ei eitanud, et maksekorraldused on tehtud ja maksekorralduste selgitused on pandud tema poolt (vt tl 84).
26.Nii nagu tsiviilasjas nr 2-15-15006, ei ole ka käesolevas menetluses eluliselt usutavad kostja väited, nagu kirjutanuks ta maksekorralduse nr 1700 selgituse hageja poolse surve tõttu. See kostja väide on ka vastuoluline, sest käesolevas asjas toimunud kohtuistungil eitas kostja esindaja hageja poolset survet maksekorralduste selgituste koostamiseks: „14.10.2012 on kantud hagejale 2 korda 500 eurot. 14.10.2012. a maksekorralduste selgitused on lihtsalt absurdsed, kuid need pole hageja nõudmisel kirjutatud. Kostja pani need selgitused, et saaks midagi kirjutada“ (vt tl 84). Kuna aga kostja ei väida, et võlatunnistused oleks tema poolt tühistatud (TsÜS § 90 lg 1 kohaselt võib seaduses sätestatud korras tühistada tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul), siis ei mõjuta käesoleva asja lahendamist kostja paljasõnalised väited kellegi survest või mõjutamisest. Asjakohatud on kostja väited, nagu andnuks ta maksekorralduses väljendatud võlatunnistused selleks, et „saaks midagi kirjutada.“ Samuti on täielikult põhjendamatu kostja väide, et „kostja ei vastuta maksekorraldustes nr 1699 ja nr 1700 antud selgituste eest“ (vt tl 84). Kostja subjektiivne arvamus, et tema poolt antud võlatunnistused on õigusliku tähenduseta dokumendid, mille eest kostja justkui ei vastuta, ei muuda objektiivselt kostja poolt oma võla tunnustamist ja kostja vastutust hageja ees. Kostja on kohtule teadaolevalt täisealine teovõimeline isik, kes ei saa vastutusest vabaneda pelgalt väitega, et ta ei saa ise ka aru, milliseid „absurdseid“ võlatunnistusi ta andis.
27.Kohus nõustub hagejaga, et hageja palve kostjale 2012. aasta augustis laenu ennetähtaegseks tagastamiseks ei ole vaadeldav laenulepingute ülesütlemisena. Kostja poolt antud võlatunnistused koos võla tagastamise tähtaegadega on antud hilisemalt, st 14.10.2012, seega ei muuda käesoleva vaidluse tulemust see, et hageja esitas varasemalt kostjale palve laenu ennetähtaegseks tagastamiseks. Kostja poolt antud võlatunnistused võla tasumise kohta on seejuures antud tähtaegadega vastavalt kuni 01.04.2015, 01.06.2015 ja 01.11.2015 (vt tl 6, tõlge tl 23). Seetõttu ei nõustu kohus kostja väitega, nagu oleksid hageja nõuded aegunud. Kostja poolt viidatud TsÜS § 146 lg 1 on sätestatud, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kuna käesolevas asjas esitati hagi 28.03.2018, st enne kolme aasta möödumist võlatunnistustest tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumisest, siis ei ole hageja nõuded aegunud. Eelnevat arvestades jätab kohus rahuldamata kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks ja aegumise kohaldamiseks.
28.Kohus märgib, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ja tulemuseks ei ole uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ning seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt nt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-2106; 3-2-1-25-15). Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel vabaneb võlatunnistuse andud isik võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24.04.2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 06.09.2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 08.04.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et tal hageja ees võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja kinnitas käesolevas asjas toimunud kohtuistungil, et on hagejalt raha saanud, kuid see raha kanti investeerimiseks Amway kontserni ning raha ülekandmine Amway’le käis kostja kaudu (vt tl 84). Samas ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid seoses oma väitega, nagu oleks kostja poolt hagejale
2-18-4797 antud raha olnud tegelikult üle kantud Amway kontsernile. Kohus märgib, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Kui kostja oleks tõepoolest hageja raha kandnud edasi Amway kontsernile, siis olnuks kostjal seda iseenesest väga lihtne tõendada, nt vastava pangakonto väljavõttega, kuid selliseid tõendeid kostja esitanud ei ole. Kohus arvestab ka asjaolu, et jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-15006 leidis erinevate tõendite alusel tuvastamist, et kostja on võtnud nii hagejalt kui ka teistelt eraisikutelt laenu ning kostja on hagejale isiklikult võlgu (tl 11). Kohtul puudub käesolevas menetluses teistsuguste tõendite puudumisel alus asuda erinevale seisukohale jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-15006 tuvastatud asjaolude osas.
29.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et maksekorralduste nr 1699 ja nr 1700 selgitusi allkirjastades on kostja andnud hagejale deklaratiivsed võlatunnistused, millega on tunnistanud enda kohustust tasuda hagejale võlajääk kokku summas 8000 eurot (lisaks tsiviilasjas nr 2-1515006 kostjalt välja mõistetud 1000 eurole). Kostja poolt antud võlatunnistused võla tasumise kohta on antud tähtaegadega vastavalt 01.04.2015, 01.06.2015 ja 01.11.2015 (vt tl 6, tõlge tl 23). Vaidlus puudub selles, et nimetatud tähtaegadeks kostja oma võlga hagejale tasunud ei ole. VÕS § 76 lg 1 on sätestatud, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 8000 eurot.
30.Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi osalise rahuldamise osas. Kuna hageja tugines primaarse nõudena võlatunnistustele ja antud nõue kuulub rahuldamisele, siis ei pea kohus vajalikuks anda hinnangut ka pooltevaheliste suuliste laenulepingute kohta. TsMS § 442 lg 8 kohaselt ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.
31.Lisaks põhinõudele nõuab hageja ka seadusjärgse viivise tasumist. Hageja on esitanud erineva tähtajaga põhivõlgnevuse maksete osas (põhivõlgnevus kokku 8000 eurot) alljärgneva viivise arvestuse: (I) Põhivõla summa 5000 eurot viivis moodustab 0,022% põhivõlast päevas ehk 1,10 eurot päevas. Perioodil 02.04.2015 – 28.03.2018 on 1091 päeva. 1091 päeva * 1,10 eurot päevas = 1200,10 eurot; (II) Põhivõla summa 1000 eurot viivis moodustab 0,022% põhivõlast päevas ehk 0,22 eurot päevas. Perioodil 11.06.2015 – 28.03.2018 on 1021 päeva. 1021 päeva * 0,22 eurot päevas = 224,62 eurot; (III) Põhivõla jäägi summa 2000 eurot, viivis moodustab 0,022% põhivõlast päevas ehk 0,44 eurot päevas. Perioodil 02.11.2015 – 28.03.2018 on 877 päeva. 877 päeva * 0,44 eurot päevas = 385,88 eurot. Kohus märgib, et hageja on ekslikult märkinud sissenõutavaks muutunud viivise arvestamise perioodi lõpuna 28.03.2018, kuid arvestuse kohaselt arvestab hageja tegelikult viivist kuni 27.03.2018, millest kohus ka lähtub. Hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise summa on 1200,10 + 224,62 + 385,88 = 1810,60 eurot.
32.Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kuna pooled ei ole kokku leppinud viivise määras, siis kuulub viivis väljamõistmisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on taotlenud välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni VÕS §-s 113 sätestatud viivise määras ja edasi jooksev
2-18-4797 viivis protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni (alates 28.03.2018 kuni kohase täitmiseni). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivise suuruseks alates hagiavalduse esitamisest 28.03.2018 kuni kohtuotsuse tegemise päevani 11.06.2018 on 133,26 eurot, vastavalt alljärgnevale arvutuskäigule: Periood 28.03.2018 - 11.06.2018
Viivis Päevade arv Perioodi summa: 8,00%
133,26 €
133,26 €
Lisaks eeltoodud kindlas summas viivisele kohtuotsuse tegemise seisuga mõistab kohus hageja taotlusel ja TsMS § 367 alusel kostjalt välja viivise hageja põhinõudelt (8000 eurot) alates 12.06.2018 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohase täitmiseni. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (vt ka Riigikohtu 26.10.2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla summa.
33.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda.
34.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt riigilõiv 600 eurot ja õigusabikulud summas 650 eurot (tl 92), kokku summas 1250 eurot. Kostja hageja menetluskulude osas vastuväiteid esitanud ei ole. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 600 eurot (tl 7). Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot/tund ei ole ülemäärane ja kohus peab seda tunnitasu mõistlikuks. Kohus leiab, et ka hageja õigusabikulude ajaline maht (kokku 6,5 h) on käesoleva vaidluse sisu ja hageja esindaja poolt osutatud õigusabi arvestades põhjendatud. Seega mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud kokku summas 1250 eurot, sealhulgas riigilõiv 600 eurot ja õigusabikulud 650 eurot. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
35.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
2-18-4797
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.