Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXX), tehinguline esindaja Anastasia Nezgovorova Kostja (apellant): YY (isikukood tehinguline esindaja Sergei Desjatnikov
Menetluse liik
XXXXXXXXXX),
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 11.06.2018.a otsus jätta muutmata.
2.YY apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.YY taotlus vaheotsuse tegemiseks jätta rahuldamata.
4.Keelduda apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest ja eemaldada tõendid toimikust.
5.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud YY kanda.
6.Välja mõista YY ́lt XX kasuks lisaks maakohtu poolt väljamõistetud menetluskuludele apellatsioonimenetluse kulud 200 eurot. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist 1(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4797 otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.28.03.2018.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 8000 eurot, viivise hagiavalduse esitamise seisuga 1810,60 eurot ja viivise kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.04.2012.a laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale 5000 eurot laenu. Pooled leppisid kokku viivisemääras 0,022% võlgnetavast summast päevas. Kostja kohustus laenusumma hagejale tagasi maksma hiljemalt 01.04.2015.a. 10.06.2012.a sõlmisid pooled laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 1000 eurot, leppides kokku viivisemääras 0,022% võlgnetavast summast päevas. Kostja kohustus laenusumma hagejale tagasi maksma hiljemalt 10.06.2015.a. 01.11.2012.a sõlmisid pooled laenulepingu summas 5559,10 euro, kus lepiti kokku viivisemääras 0,022% võlgnetavast summast päevas. Kostja kohustus laenusumma hagejale tagasi maksma hiljemalt 01.11.2015.a. Kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Laenusumma on hagejale tagastamata täies ulatuses. Pangakontode väljavõtete alusel tunnistas kostja oma võlgnevust hageja ees (deklaratiivne võlatunnistus). Kostja on mitmekordselt võtnud hagejalt laenu ja alguses tagastas laenu korralikult, kuid alates 2012.a augustikuust kostja käitumine muutus ning ta ei soovinud enam oma kohustusi hageja ees lõpuni täita. Poolte õigussuhete olemasolu on kinnitanud ka kostja ise 12.01.2017.a toimunud kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-15-15006. Kohtuistungil täpsustas hageja, et 01.11.2012.a ei sõlmitud laenulepingut, vaid oli kinnitatud võla jääk 01.11.2012.a seisuga, kusjuures võlgnevus tulenes mais-juunis 2012.a sõlmitud laenulepingust. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Nõue on aegunud ega ole selge. Kostja ei sõlminud laenulepinguid hagejaga ega hagejaga seotud isikutega. Konto väljavõttega ei saa tõendada laenulepingu sõlmimist. Konto väljavõte on vastuoluline ega ole selge. Kostja ei sõlminud võlatunnistusi ega laenulepinguid. Väljavõttest ei tulene kostja lubadus võlgnevuse tasumise kohta. Väljavõtte sisu on arusaamatu, millel puudub igasugune tähendus. Kohtule esitatud dokument on allkirjastamata. Tõendist ei nähtu, millisel moel toimus dokumendi kinnitamine. Võlatunnistuse vorminõue on täitmata. Kostja ei saanud hagejalt 8000 eurot. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 11.06.2018.a otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 8000 eurot, seisuga 27.03.2018.a sissenõutavaks muutunud viivise 1810,60 eurot, viivise alates 28.03.2018.a kuni kohtuotsuse tegemiseni 133,26 eurot ja edasiulatuvalt viivise põhivõlalt alates 12.06.2018.a seadusjärgses määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam kui 6056,14 eurot. Täiendavalt jättis kohus rahuldamata kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks ja aegumise kohaldamiseks. Maakohus jättis menetluskulud
2(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4797 kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1250 eurot ja viivise menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni seadusjärgses määras. Otsuse kohaselt piisab, kui võlatunnistuse allkirjastab ainult kohustatud pool. Maksekorralduse nr 1700 selgitusest järeldub kostja tahteavaldus tagastada hagejale laen 5000 eurot hiljemalt 01.04.2015.a ning laen 1000 eurot hiljemalt 10.06.2015.a ja et kostja on andnud hagejale võlatunnistuse. Kostja poolt maksekorralduses antud selgitusi tuleb vaadelda tervikuna (võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 8). Jõustunud kohtuotsusega hindas kohus tsiviilasjas nr 215-15006 pooltevahelises vaidluses maksekorralduse nr 1700 esimest ja teist lauset ning tegi selle alusel järelduse, et kostja andis hagejale võlatunnistuse, et võlgneb hagejale perioodi eest 01.06.2012.a - 01.06.2015.a veel 1000 eurot. Puudub mõistlik põhjus, miks hinnata maksekorralduse nr 1700 kolmandat ja neljandat lauset erinevalt maksekorralduse nr 1700 esimesest ja teisest lausest. Kostja maksekorralduses nr 1700 väljendatud võlatunnistus on tervik, käsitledes kostja erinevate summade ja erinevate perioodidega võlgnevusi hageja eest. Mõistliku inimese positsioonist (VÕS § 29 lg 4) lähtudes tuleb käesolevas asjas eeldada, et kostja samaaegselt ühte ja sama maksekorraldust täites andis oma erineva tagasimakse perioodiga ning erineva suurusega võlgu tunnistades sisult samasuguseid lubadusi (võlatunnistus). Maksekorralduse nr 1699 selgitusest järeldub kostja tahteavaldus tagastada hagejale laen summas 2000 eurot hiljemalt 01.11.2015.a ja et kostja on andnud talle võlatunnistuse. Kuigi algselt tugines hageja sellele, et nimetatud võlgnevus tuleneb 01.11.2012.a laenulepingust, täpsustas hageja kohtuistungil, et 01.11.2012.a ei sõlmitud laenulepingut, vaid 01.11.2012.a oli võla jäägi fikseerimise kuupäev, kusjuures võlgnevus tulenes mais-juunis 2012.a sõlmitud laenulepingust. Hageja võlatunnistuse alusel esitatud nõude kontekstis ei ole hageja poolt esitatud täpsustused käsitletavad hagi muutmisena tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 lg 1 kohaselt. Maksekorralduses nr 1699 on selgelt väljendatud kostja kinnitus laenujäägi 2000 eurot kohta, samuti laenuperioodi 01.11.2012.a - 01.11.2015.a kohta. Maksekorraldus on nr 1699 on tehtud kostja poolt samal päeval ja eelnevalt käsitletud maksekorraldusega nr 1700 sarnaste selgitustega ning ka sellel põhjusel ei näinud kohus alust, miks tuleks antud maksekorralduse selgituses väljendatud tahteavaldusi tõlgendada erinevalt. Teistsuguseid või erandlikke asjaolusid, miks lahendada käesolevat vaidlust sisuliselt teistmoodi kui poolte vahel läbi kolme kohtuastme läbi vaieldud tsiviilasjas nr 2-15-15006, ei esinenud. Maksekorraldustesse nr 1699 ja nr 1700 kirja pandu näol on tegemist kostjapoolse võla tunnistamisega ja deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses. Maksekorraldused nr 1699 ja 1700 on allkirjastatud kostja poolt elektrooniliselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 80 lg 3 tähenduses, kuna kostja poolt hagejale tehtud 500-euroste maksete puhul tuli kostjal ennast identifitseerida, kasutades PIN-kalkulaatorit või ID-kaarti. Tsiviilasjas nr 2-15-15006 vande all antud ütlustes märkis kostja, et logib panka sisse kas ID-kaardi või paroolikaardiga, mistõttu saab eeldada, et maksekorraldused nr 1699 ja 1700 on kostja poolt allkirjastatud elektrooniliselt. Pangaülekannete tegemisel antud selgitused tuleks võrdsustada tehingu elektroonilise vormiga ka analoogia alusel (TsÜS § 4). Maksekorralduse tegemisel pangas pidi ta ka need allkirjastama. Kohus luges üldtuntuks asjaolu, et pangas maksekorraldusi tegev isik peab tema poolt pangas tehtud maksekorraldused allkirjastama. Kostja ei eitanud ei tsiviilasjas nr 2-15-15006 vande all antud ütlustes ega ka käesolevas asjas, et maksekorraldused on tehtud ja maksekorralduste selgitused on pandud tema poolt. Kostja väide, et ta kirjutas maksekorralduse nr 1700 selgituse hageja poolse surve tõttu, ei ole eluliselt usutav, vaid on vastuoluline, sest istungil eitas kostja esindaja hagejapoolset survet maksekorralduste selgituste koostamiseks. Kostja ei väida, et võlatunnistused oleks tema poolt tühistatud, seega ei mõjuta käesoleva asja lahendamist kostja paljasõnalised väited kellegi survest või mõjutamisest. Kostja
3(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4797 on täisealine teovõimeline isik, kes ei saa vastutusest vabaneda pelgalt väitega, et ta ei saa ise ka aru, milliseid võlatunnistusi ta andis. Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et tal hageja ees võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja kinnitas käesolevas asjas toimunud kohtuistungil, et on hagejalt raha saanud, kuid see raha kanti investeerimiseks Amway kontserni ning raha ülekandmine Amway’le käis kostja kaudu. Samas ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid seoses oma väitega, nagu oleks kostja poolt hagejale antud raha olnud tegelikult üle kantud Amway kontsernile. Kui kostja oleks hageja raha kandnud edasi Amway kontsernile, oleks kostjal seda olnud võimalik tõendada, nt vastava pangakonto väljavõttega, kuid selliseid tõendeid kostja esitanud ei ole. Jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-15006 leidis erinevate tõendite alusel tuvastamist, et kostja on võtnud nii hagejalt kui ka teistelt eraisikutelt laenu ning kostja on hagejale isiklikult võlgu. Kohus nõustus hagejaga, et hageja palve kostjale 2012.a augustis laenu ennetähtaegseks tagastamiseks ei ole vaadeldav laenulepingute ülesütlemisena. Kostja poolt antud võlatunnistused koos võla tagastamise tähtaegadega on antud hilisemalt, st 14.10.2012.a, seega ei muuda käesoleva vaidluse tulemust see, et hageja esitas varasemalt kostjale palve laenu ennetähtaegseks tagastamiseks. Kostja poolt antud võlatunnistused võla tasumise kohta on seejuures antud tähtaegadega vastavalt kuni 01.04.2015.a, 01.06.2015.a ja 01.11.2015.a. Seetõttu ei ole hageja nõuded aegunud. Kuna käesolevas asjas esitati hagi 28.03.2018.a, st enne kolme aasta möödumist võlatunnistustest tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumisest, ei ole hageja nõuded aegunud. Kohus märkis, et hageja on ekslikult märkinud sissenõutavaks muutunud viivise arvestamise perioodi lõpuna 28.03.2018.a, kuid arvestuse kohaselt arvestab hageja tegelikult viivist kuni 27.03.2018.a, millest kohus ka lähtus. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi jäetakse osaliselt summas 2500 eurot rahuldamata ning jäetakse kõik maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud vastaspoole kanda. Kohus rikkus menetlusnorme, hindas valesti tõendeid ja kohaldas vääralt VÕS § 30 lg-t 1. 05.06.2018.a kohtuistungil muutis hageja avalduse alust. Kostja ei nõustunud hagi aluse muutmisega. Kostja vastuväide jäi kohtuistungil lahendamata. Kostja ei nõustu kohtuga, et tegemist ei ole hagi muutmisega, vaid asjaolu täpsustamisega. Hagi muutmise tõttu oleks kohus pidanud täiendavalt andma pooltele aega seisukoha esitamiseks, sest 01.11.2012.a väidetavalt sõlmitud laenulepingu puhul muutusid oluliselt esialgsed andmed ja see oli vajalik kostja õiguste kaitseks. Kuni uue asjaolu esitamiseni lähtus kostja maksekorralduste ja hagiavalduse sisust, mille kohaselt laenu sõlmimine toimus 01.04.2012.a, 10.06.2012.a, 01.11.2012.a. Teadmisega, et maksekorralduses nr 1699 kajastatud laenulepingu sõlmimine leidis aset 01.11.2012.a, kontrollis kostja, kas alates 01.11.2012.a on talle midagi laekunud või laenuna üle antud. Veendudes, et 01.11.2012.a ei ole midagi laenuna laekunud või käest kätte saadud, vaidles kostja hagile vastu, väites, et tema pole laenulepinguid ja võlatunnistusi hagejaga sõlminud. Kuna hagiavalduse ja maksekorralduse sisu ei olnud selge, vaidles kostja õigustatult hagile vastu. Antud asjas ei ole nõuetekohaselt tõendatud laenulepingu sõlmimine, laenu andmine ega laenu sõlmimise aeg. Laenu sõlmimine ja sõlmimise kuupäev on esitatud hagi alusena ja maksekorralduste sisu on arusaamatu ja ebaselge. Arveldusarve väljavõte on vastuoluline. Maksekorralduse nr 1699 selgituses on märgitud võlg, mis oli võetud 01.11.2012.a - 01.11.2015.a. Kostja ei saanud perioodil 01.11.2012.a - 01.11.2015.a midagi. Konto väljavõte on dateeritud 14.10.2012.a kuupäevaga, aga väidetava laenu võtmine summas ja laenulepingu sõlmimine toimus 01.11.2012.a. Väidetavad võlatunnistused või laenulepingud on puudulikud. Maakohus sellega ei arvestanud. Pärast istungit kontrollis kostja, kas väidetav
4(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4797 laen on tasutud või mitte. Selgus, et kostja tasus hagejale alates 02.04.2012.a kuni 31.07.2012.a kokku 2129,92 eurot, mis on jäänud käesoleva menetluse poolte poolt arvestamata. Hageja kinnitas kohtuistungil ainult 59,10 euro saamist. Seega puudub väidetav võlgnevus, mis tuleb maksekorraldusest nr 1699. Ei vasta tõele 05.06.2018.a hageja avaldatud asjaolu, et laenulepingu alusel oli kostjale 26.03.2012.a antud 5000 eurot. 27.03.2012.a ja 30.03.2012.a hageja tasus võlgnevuse katteks kostjale 367 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et olles ise võlgnik annab hageja 26.03.2012.a laenu kostjale ning samas tasub võlgnevuse eest 27.03.2012.a ja 30.03.2012.a. Kostja ei saanud tõendeid varem esitada, sest 01.11.2012.a laenu andmisega seotud asjaolud ei olnud selged. Kostja ei mäleta tervislikel põhjustel, miks ta tasus 14.10.2012.a kell 10.17 500 eurot ja 14.10.2012.a kell 10.26 500 eurot ja ta ei mäleta, miks ta selgitusse vastuolulise ning tõele mittevastava teksti. Kostja ei saanud 2012.a oma tegudest aru. Kostja ei olnud 2012.a piisavalt terve. 14.06.2012.a otsusega nr 877223 leidis ekspert, et kostjal esineb keskmine puue, sest tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi, kestusega 1 aasta alates 31.05.2012.a. Kostja on saanud pidevalt ravina XXX 50 mg päevas ja XXX ning XXX. Ta on käinud regulaarselt XXX vastuvõtul. Sama epikriisi järgi on kostjal halb mälu, kontsentratsioonihäired ja ta pidevalt unustab. Ei ole loogiline, et 14.10.2012.a kostja lubas tasuda 01.11.2012.a – 01.11.2015.a võetud laenu. See ei ole võimalik. Jääb arusaamatuks, mille alusel on arvestatud väidetav võlgnevuse jääk 2000 eurot. 14.10.2012.a seisuga ei olnud väidetav laen kostjale antud ja väidetava laenulepingu sõlmimine pidi toimuma 01.11.2012.a 01.11.2015.a. Kostja, tasudes 14.10.2012.a kell 10.26 500 eurot unustas 14.10.2012.a kell 10.17 teostatud 500 euro tasumise kohta. Isegi, kui asuda seisukohale, et hageja midagi andis kostjale, siis aegus nõe 15.10.2015.a, mille kohta palus kostja teha vaheotsuse. Ebaselge on ka maksekorralduse nr 1700 sisu (eriti kolmas ja neljas lause) ning sellest ei saa välja lugeda lubaduse andmist. Kohtule esitatud dokument on ka allkirjastamata. Tõendist ei nähtu, millisel moel toimus dokumendi kinnitamine ning kas 500 eurot maksti kontoris või PIN-kalkulaatori abil või digitaalselt allkirjastatuna. Puudub ka finantsasutuse kinnitus tehingu toimumise kohta. Võlatunnistuse vorminõue on täitmata. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud vastaspoole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses arvestamisele kuuluvad väited ja asjaolud maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, milles maakohus mõistis apellandilt vastustaja kasuks välja 2500 eurot (nii põhivõlga kui ka viiviseid), samuti osas, milles maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis menetluskulud kostjalt summaarselt välja. Kuna muus osas apellant maakohtu otsust ei vaidlustanud, ei saa käesolev apellatsioonimenetlus mõjutada maakohtu otsuse jõustumist 2500 eurot ületavas osas. Kuigi apellant tugineb kaebuses suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus kaebusele vastuseks siiski järgmist.
5(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4797
7.Kostja lisas apellatsioonkaebusele uued tõendid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 652 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust menetlusosaliste poolt maakohtu menetluses kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel. Uusi asjaolusid ja tõendeid saab ringkonnakohus arvesse võtta üksnes juhul, kui selleks esineb seaduses sätestatud alus. Vastavad alused on seaduses sätestatud ammendavalt. Käesoleval juhul vaidles vastaspool uute tõendite juurdevõtmisele ja uute asjaolude arvestamisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et apellant ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis võimaldaksid maakohtus esitamata asjaolusid arvestada ja uusi tõendeid juurde võtta.
8.Apellant põhjendab uute asjaolude ja tõendite esitamist maakohtupoolse menetlusnormide rikkumisega. Sellele, et maakohus oleks asja lahendamisel menetlusnorme ebaõigesti kohaldanud, mitte miski ei viita. Esiteks nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et hageja menetluse kestel hagi ei muutnud, vaid täpsustas menetluse alguses kohtu ette toodud asjaolude pinnalt enda käsitlust. Isegi, kui hageja oleks maakohtu menetluse kestel hagi muutnud, ei ole kostja esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjal oleks just hagejapoolse tegevuse tõttu jäänud menetluses midagi tegemata või esitamata. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjale oleks 05.06.2018.a kohtuistungil saanud teatavaks midagi uut. Kõik asjaolud, millele hageja oma hagi rajas, oli hageja kohtu ette toonud juba varem. Kohtuistungil arutas kohus menetlusosalistega kohtu ette toodud asjaolusid ning hageja esitas selles osas oma selgituse. Viidatud kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kostja oleks kohtuistungil esitanud vastuväite kohtu tegevusele. Veelgi enam, kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja oli nõus asja arutamise lõpetamisega. Juhul, kui kostja oleks istungil leidnud, et hageja avaldas midagi uut või et kostjal on vaja veel asjaolusid täpsustada, uusi asjaolusid kohtu ette tuua või tõendeid esitada, oleks kostja saanud taotleda asja arutamise edasilükkamist ja uute asjaolude ning tõendite esitamiseks tähtaja määramist. Seda kostja aga ei teinud. Veelgi enam, ühtegi sellesisulist taotlust ei esitanud kostja ka peale kohtuistungi toimumist.
9.Alles apellatsioonkaebuses tõi kostja kohtu ette uued asjaolud ja esitas uute asjaolude tõendamiseks ka uued tõendid. Kostja soovis uute tõenditega tõendada, et ta on vaidlusalust laenu tagasi maksnud summas 2129,92 euro ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et sellised asjaolud oleks kostja saanud kohtu ette tuua juba maakohtus. Kostja väidete kohaselt maksis ta viidatud summa ulatuses laenu tagasi enne seda, kui maakohus asja sisulise arutamise lõpetas. Laenu tagasimaksmine toimus kostja pangaarve kaudu. Olukorras, kus kostja saab kätte hagiavalduse, on esimene asi, mida mõistlik kostja selgeks teeb, see, kas ta on laenu tagasi maksnud. Seega ei ole usutav, et juhul, kui kostja oleks laenu tõepoolest tagasi maksnud, ei oleks ta vastavaid asjaolusid koheselt maakohtus esile toonud. Mitte ükski hageja poolt 05.06.2018.a maakohtu istungil antud selgitustest ei loonud olukorda, kus laenu tagasimaksmise tõendamise vajadus oleks selgunud alles istungil. Hageja rajas juba algselt hagi sellele, et ta andis kostjale laenu, millest tulenevat laenu tagasimaksmise nõuet tõendavad võlatunnistusena kvalifitseeritavad kostja kinnitused. Sellises olukorras pidi kostja koheselt mõistma, et tal tuleb tõendada seda, et ta laenu tagasi maksis. Isegi siis, kui 05.06.2018.a toimunud maakohtu istungil oleks kostja jaoks selgunud midagi uut, kaotas kostja uutest asjaoludest tulenevalt endapoolsete uute asjaolude kohtu ette toomise õiguse selleläbi, et ta ei taotlenud samal kohtuistungil täiendava tähtaja määramist ja seeläbi, et ta nõustus asja arutamise lõpetamisega. Nendel põhjustel ei saa ringkonnakohus väidetava laenu osalise tagastamise asjaolusid ega tõendeid arvestada. Ringkonnakohus märgib veel, et kostja väited on vastuolulised, sest maakohtu menetluses (05.06.2018.a kohtuistungil) väitis kostja, et ta ei ole hagejalt laenu saanud ja rahad, mida kostja hagejalt sai, olid mõeldud hoopis Amwayle edasi andmiseks, apellatsioonimenetluses esitatud väidete kohaselt maksis aga apellant viidatud mittesaadud laenu osaliselt tagasi.
6(7)
Tsiviilasi nr 2-18-4797
10.Apellatsioonimenetluses soovis kostja tugineda täiendavalt uutele asjaoludele, mis seisnevad selles, et tal on vaimse tervisega probleeme, mille tõttu ta ei saa asjadest adekvaatselt aru ja mille tõttu ta kipub asju unustama. Selle tõendamiseks esitas apellant ringkonnakohtule ka uued tõendid. Tõenditest nähtuvalt on kostja pöördunud psühhiaatri poole juba 2012. aastal ja sellest ajast alates võtnud psühhiaatrilisi ravimeid. Ka töövõimetusega seotud dokumendid väljastati enne maakohtus asja arutamise lõpetamist. Sellest tulenevalt oli kostjal võimalik vastavad asjaolud kohtu ette tuua juba maakohtus. Seda enam eriti olukorras, kus maakohtu istungil arutati seda, et juhul, kui kostja peab pangaülekannete selgitustes olevaid, tema poolt antud kinnitusi absurdseteks, siis mis põhjusel kostja vastavad kinnitused pangaülekannete selgitustes andis. Hiljemalt selles olukorras oleks pidanud kostja esile tooma enda terviseprobleemid, kui kostja tõepoolest leidis, et need alusetute võlgu olemist kajastavate kinnituste andmise tingisid. Eespool toodust tulenevalt ei ole võimalik apellatsioonkaebusele lisatud tõendeid juurde võtta ning uusi asjaolusid arvestada. Kuna uued tõendid esitati kohtule elektrooniliselt, siis kohus neid kostjale ei tagasta vaid eemaldab tõendid toimikust.
11.Ringkonnakohus nõustub hagi rahuldamise osas maakohtuga. Maakohus leidis õigesti, et kostja poolt antud kinnitusi tuleb käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena. Maakohus tuvastas õigesti kostja poolt antud kinnitustes kajastuvad asjaolud ning tuvastas selle pinnalt õigesti kostja poolt võlgu oleva summa. Kõikide võimalike asjaolude osas, mida kostja käsitles küsitavatena, leidis maakohus menetluse käigus selgitused, mis on kajastatud ka maakohtu otsuses. Maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul ei esine ka probleemi võlatunnistuse vorminõude osas, sest kostja poolt antud kinnitused on antud kirjalikult ning kostja pidi maksekorraldused kas allkirjastama või kinnitama muul turvalisel viisil. Maakohus tuvastas õigesti nõuete aegumistähtaegade algused ning leidis selle pinnalt õigesti, et nõuete kolmeaastased aegumistähtajad ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud (maakohtu otsuse p 27). Maakohus ei eksinud ka viivise arvestamisel.
12.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust ega maakohtupoolset menetluskulude summaarset kindlaksmääramist. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja esitas oma apellatsioonimenetluse kulude nimekirja. Nimekirja kohaselt seisnevad hageja apellatsioonimenetluse kulud esindajatasus summas 200 eurot. Hageja esindaja tutvus apellatsioonkaebusega ja koostas apellatsioonkaebusele vastuse. Ringkonnakohtu hinnangul on nii hageja esindajatasu suurus kui ka hageja esindaja poolt tehtud töömaht põhjendatud suurusega ning kuulub seega kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja poolt vastava taotluse esitamise tõttu tuleb kohtuotsuses märkida, et välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist seaduses sätestatud määras.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.