2-17-19340/8 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Hageja B2 Kapital SIA esitas 28.12.2017.a Harju Maakohtule hagiavalduse XXX(kostja) vastu põhivõlgnevuse summas 1169 eurot, intressi summas 273,92 eurot, sissenõudmiskulu summas 55 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise summas 87,54 eurot ja lisanduva viivise (VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses) nõudes. Hageja nõue tuleneb Ferratum Bank p.l.c (registrikood C56251, laenuandja) ja kostja vahel sõlmitud laenulimiidi lepingust, mille alusel väljastas laenuandja kostjale vastavalt kostja poolt 11.06.2015.a, 24.06.2015.a, 25.08.2015.a, 02.01.2016.a, 05.08.2016.a, 08.08.2016.a, 26.08.2016.a, 17.09.2016.a, 23.09.2016.a ja 30.09.2016.a esitatud laenutaotlustest laenu kokku summas 1 451,59 eurot. Kostja on jätnud tagastamata laenu summas 1169 eurot ja intressi summas 273,92 eurot ajavahemiku 21.09.2016.a-25.01.2017.a eest. Kuna kostja viivitas rohkem kui kolme järjestikuse tagasimaksega, lõpetas laenuandja kostjaga lepingu. Laenuandja saatis kostjale ülesütlemisavalduse koos 14 päevase täiendava tähtajaga. Kuna kostja võlgnevust täiendava tähtaja jooksul ei tasunud, lõppes leping 25.01.2017.a. Laenuandja loovutas 01.02.2017.a kostja vastase nõude hagejale. Oma seisukohas kostja vastusele hageja täpsustab, et kostja on laenu võtnud kokku 1451,59 eurot ja on laenulepingu alusel laenuandjale tasunud 1034,67 eurot, millest 282,09 eurot on laenuandja arvestanud laenu katteks, 747,58 eurot intressi katteks ja 5 eurot sissenõudmiskulu katteks. Kostja väidab, et on hageja pangaarvele tagastanud 927,17 eurot laenu eest. Kostja vastuväited on ebaselged ja vastuolulised. Kostja kinnitas oma vastuse alguses, et on intressidena / laenu põhiosana tagasi maksnud 927,17 eurot. Kostja on tasunud laenuandjale 1034,67 eurot ja on tasutud nii laenu kui ka intressi nagu lepingus kokkulepitud. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja on rikkunud mitmeid seadusi järgnevatel põhjustel. Kostja puhul oli tegemist laenuandja püsikliendiga, kes taotles esmakordselt laenu 27.12.2006.a, mil ei olnud isikusamasuse tuvastamine kohustuslik. Korduval laenu taotlemisel isikusamasuse tuvastamist läbima ei pea. Piisab kas SMS sõnumi saatmisest või interneti teel veebikeskkonnas laenutaotluse esitamisest. Antud asjas ei ole vaidlusalune, et laenuvõtjaks oli kostja. Kostja on laenu võtmist ka oma vastuses kinnitanud. Laenuandja kontrollis enne laenu väljastamist ka kostja krediidivõimelisust. Kostja poolt esitatud Nordea Panga arveldusarve väljavõtte kohaselt oli kostja töötasuks 720€ XXX OÜ-st. Arveldusarve väljavõttel ei olnud kandeid teistele laenuandjatele, puudusid kehtivaid maksehäireid Krediidiinfo andmebaasis ning kostja oli laenutaotluse kinnitamisega Ferratum Bank iseteeninduskeskkonnas kinnitanud esitatud andmete õigsust. Tarbijakrediidilepingu puhul nõutav tarbija avaldus kohustuste võtmiseks peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja on esitanud koos hagiavaldusega kohtule ka kostja laenutaotlused, lisaks sellele esitati kostjale laenuinfo Euroopa tarbijakrediidi teabelehel. Kostjal on igal ajal võimalik laenuandja veebilehel loodud isikliku kasutajakonto kaudu tutvuda laenu andmetega.

Kohus, tutvunud kõigi asjas kogutud materjalidega ja hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, leidis, et hagi tuleb rahuldada. Ferratum Bank p.l.c on tulenevalt kostjaga sõlmitud laenulimiidi lepingust ja kostja laenutaotlustest ajavahemikul 11.06.2015.a - 30.09.2016.a kandnud kostjale üle laenu kokku summas 1 451,59 eurot. Ajavahemikul 10.07.2015.a - 14.11.2016.a on kostja tasunud laenulepingu alusel laenuandjale tagasi 1 034,67 eurot. Laenuandja ütles lepingu üles 25.01.2017.a. Ferratum Bank p.l.c loovutas 01.02.2017.a nõude kostja vastu hagejale. Kuna laenulimiidi leping on sõlmitud krediiditeenust osutava äriühingu ja füüsilise isiku vahel, siis kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted. Laenu võtmise ajal kehtinud võlaõigusseaduse (VÕS § 402) kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja vastusest kohtule selgub, et kostja on laenu saanud ning on osaliselt ka laenu koos intressidega tagastanud aastatel 2015-2016. Kostja arvestuste kohaselt 927,17 eurot. Hageja poolt kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja tagastanud hagejale aga 1034,67 eurot. Kostja on nõus tasuma hagejale 474,42 eurot põhiosa nõudest ning viivist 87,54 eurot vastavalt maksegraafikule. Kostja leiab, et märgitud summade tasumine hagejale oleks õiglane, kuna laenuandja rikkus seadusest tulenevaid kohustusi - isikusamasuse tuvastamist; ei kontrollinud krediidivõimekust; ei sõlminud korrektset laenulepingut. Laenu saamise ajal kehtinud VÕS § 4031 ja § 4032 (praeguseks kehtetu) oli detailselt reguleeritud krediidiandja kohustus teavitada tarbijast krediidivõtjat ja oli krediidiandjale kehtestatud kohustus järgida tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille käigus peab krediidiandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole. Ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 47-50 reguleerivad krediidiandjate tegevusele esitatavad nõudeid, milleks muuhulgas on isikusamasuse tuvastamine, tarbija krediidivõimelisuse hindamise kord, krediiditoimiku pidamise ning tarbija esitatud teabe kontrollimine. KAVS § 47 lg 2 kohaselt krediidi andmisel või krediidi vahendamisel on krediidiandja või -vahendaja kohustatud tarbija ja samuti tema esindaja isikusamasuse tuvastama ja esitatud teavet kontrollima. Hageja oma seisukohas kostja vastusele märgib, et kostja puhul oli tegemist laenuandja püsikliendiga, kes taotles esmakordselt laenu 27.12.2006.a, mil ei olnud isikusamasuse tuvastamine kohustuslik. Korduval laenu taotlemisel isikusamasuse tuvastamist läbima ei pidanud. Piisas kas SMS sõnumi saatmisest või interneti teel veebikeskkonnas laenutaotluse esitamisest. Kohus leiab, et kostja on oma väite, nagu

2-17-19340 laenuandja ei oleks tema isikusamasust tuvastanud laenu andes, ise ümber lükanud, kuna kostja oma vastuses on tunnistanud, et sai laenu. Seega on leidnud tõendamist, et laenuandja sõlmis nõude aluseks oleva lepingu just nimelt kostjaga. Hageja on kohtule esitanud ka maksekorraldused, millest nähtuvalt on laenuandja kandnud kostja arveldusarvele raha. Kostja esitatud asjaoludel rikkus hageja temaga laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet seeläbi, et ei kontrollinud piisavalt tema majanduslikku seisundit ja sõlmis laenulepingu, kuigi oleks pidanud sellest keelduma, kuna kostja oli väidetavalt makseraskustes. Kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite pinnalt on kohus tuvastanud, et laenuandja on laenu andes täitnud oma kohustuse kontrollida kostja krediidivõimelisust. Kostja esitas laenuandjale oma Nordea Panga arveldusarve väljavõtte, mille kohaselt oli kostja töötasuks 720 eurot XXX OÜ-st. Arveldusarve väljavõttel ei olnud kandeid teistele laenuandjatele, puudusid kehtivaid maksehäireid Krediidiinfo andmebaasis. Kostja oli laenutaotluse kinnitamisega Ferratum Bank iseteeninduskeskkonnas kinnitanud esitatud andmete õigsust. Seega puudus laenuandjal põhjus keelduda laenu andmisest. Kohtu hinnangul ei vasta kostja väide seega tegelikkusele. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 01.01.2007.a kehtivas krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 redaktsioonis. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja m.h nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-12, p 25). Tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega. Kohtu hinnangul ei tulene eeltoodud asjaoludest laenuandja kohustuste rikkumist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust ning ainuüksi see väide ei kõrvalda lepingust tuleneva kohustuse täitmist. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. VÕS § 410 lg 1 sätestab, et VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. VÕS § 408 lg 2 kohaselt VÕS § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Antud juhul on tegemist sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, kuna kostja esitas laenuandjale laenutaotluse, tutvudes laenuandja koduleheküljel olevate laenutingimustega ja kinnitades nende alusel laenu saamise soovi. Hageja on esitanud kohtule kostja esitatud laenutaotlused. Laenuandja on andnud kostja käsutusse rahasumma, kandes laenusummad üle kostja kontole (tl 5-14) . Hageja on kostjale laenu väljastamisel saatnud laenuinfo Euroopa tarbijakrediidi teabelehe. Kostjal on olnud igal ajal võimalik laenuandja veebilehel kostjale loodud isikliku kasutajakonto kaudu tutvuda laenu andmetega. Kohus asub seisukohale, et kõnesolev kostja vastuväide on otsitud iseloomuga, et vabaneda vastutusest endale laenulepinguga võetud kohustuste eest. Kohtu arvamusel tuleb lähtuda lepingupoolte tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kostja on oma laenutaotluste esitamisega avaldanud selgesõnaliselt tahet võtta laenu ja sõlmida laenuleping. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kostja on laenu kätte saanud. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 397 lg 1 majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenu võtmise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud keskmine tarbimiskrediidi kulukuse määr 26,57%, lepingujärgne krediidi kulukuse määr 82,90%. Seega ei ületa käesoleval juhul krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse

2-17-19340 määra enam kui kuus korda ning tegemist ei ole tühise laenulepinguga TsÜS § 86 lg 1 järgi. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise juhuks on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 101 lg 1 p 1, p 3 ja p 6 alusel, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist, kahju hüvitamist ja tasumisega viivitamise korral nõuda viivist. Viivise väljamõistmise aluseks on VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja on laenulepingu alusel laenuandjale tasunud 1034,67 eurot, millest 282,09 eurot on laenuandja arvestanud laenu katteks, 747,58 eurot intressi katteks ja 5 eurot sissenõudmiskulu katteks. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on laenusaaja tasumata põhivõlgnevus 1169 eurot ja intressi võlgnevus 273,92 eurot. Hageja on arvestanud viiviseid seadusjärgses määras perioodil lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 26.01.2017.a kuni hagi esitamiseni 28.12.2017.a summas 87,54 eurot. Hageja taotleb lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele ka edasiulatuvat viivist alates 29.12.2017.a VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et on võlgnevuse tasunud. Hageja taotleb ka sissenõudmiskulu väljamõistmist kostjalt summas 55 eurot. VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Lepingu kehtivuse ajal on kostjale saadetud üks tasuline meeldetuletuskiri. Tulenevalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Inkassomenetluse käigus on kostjale saadetud 13 meeldetuletuskirja, tehtud toiminguid kostja kontaktandmete otsimiseks ja õigsuse kontrollimiseks ning kohtuväliste lahenduste pakkumiseks ja maksekokkulepete sõlmimiseks. Kohus nõustub hagejaga, et sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud või asunud täitma pärast nõude loovutaja poolt temale selleks täiendava tähtaja andmist. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt jäävad hageja menetluskulud kostja kanda.

2-17-19340 TsMS § 174 lg 2 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja 14.05.2018.a esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 225 eurot, lepingulise esindaja kulu 327,50 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on taotlenud märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Riigikohtu 11.02.2015.a määruses nr 3-2-1-115-14 p-des 11 ja 12 on selgitatud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Hinnates hageja õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust leiab kohus, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud eelkõige hagiavalduse koostamise, selle kohtusse esitamisega ja seisukohaga kostja vastusele. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele (sh dokumentidega eelnev tutvumine) ja selle täiendamisele lugeda 2 tundi ning seisukoha koostamisele kostja vastusele 0,5 tundi. Kohus loeb lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 80 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 200 eurot. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (225+200) 425 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 425 eurot ning menetluskuludelt (425 eurot) viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.